^ Hongkong'is räägitakse enamasti siiski (Hongkongi) kantoni keelt, mis on küllaltki erinev mandariini keelest. Samuti kasutatakse Hongkong'is endiselt traditsioonilisi hiina tähemärke, mis Hiinas on alates 1950. aastatest asendatud lihtsustatud tähemärkidega. Paljud hongkonglased oskavad samuti mandariini keelt, ent nende hääldus kipub olema naljakas ja keel sageli katkisevõitu.

Shanghais räägitakse küll mandariini keelt, ent ka seal on tegelikult oma unikaalne dialekt või murre - 'Shanghainese'. Üleüldse on Hiinas arvukalt murdeid ja dialekte, ent poliitika on olnud ikka selline, et kõik peavad oskama mandariini keelt. Seejuures peetakse mandariini keele standardiks Pekingis ja selle ümbruskonnas kõnelevat keelt, millel on veel omaette kõla (nt. neile meeldib sõnadelõppu lisada -r liidet, mida kutsutakse 'erhua'-ks). Üldiselt arvavad mandrihiinlased ikka - ja shanghailased veelgi enam - et Hongkongis ja mujal peavad kõik neist aru saama.

Rääkides veel hiina keele tonaalsusest, siis tõepoolest on pinyin'i (s.o hiina sõnad ladina tähemärkides) maha lugemine võrdlemisi väikese kasuteguriga. Ühel silbil (iga tähemärk on tegelikult meie mõistes silp, millega saab moodustada sõnu) on olenevalt toonist mitu erinevat tähendust. Näiteks mandariini keeles on 4 erinevat tooni ja kantoni keeles 6 tooni. Lisaks hiina keelele on tonaalsed ka näiteks vietnami ja tai keeled.

Tulles tagasi teema juurde, siis nii hiina keeles kui ka muudes keeltes on ikka abiks Google translator, sh. audio. Abiks on kindlasti ka keelte oskamine. Ise reisin koos oma elukaaslasega ning koos oskame kõneleda inglise, hiina, vietnami ja tai keeles. Hakkama saab ka hispaania ja vene keelega. Üleüldse on keelte mõistmisel kulla hind, sest ilma keelteta on keeruline mõista külastatavate kultuuride olemust ja sisu, seda eriti Aasias.

---

Üks näide toonide olulisusest hiina keeles, keda huvitab:

Shānghài (伤害) - vigastama, haiget tegema

Shànghǎi (上海) - Shanghai linn (otsetõlkes: merepealne)

Me ei taha ju minna kellelegi haiget tegema. Samas Shanghai'sse võib minna küll. :)

Vabandust juba ette ignorantsena tundumise pärast, aga minu korduv kogemus, et kui ikka ühist keelt ei ole, siis aitab päris hästi ilmekalt ja emotsioonidega pikitult eesti keeles rääkimine. :) Paremate juhtudena meenuvad kala tellimine Tuneesias Jerba saarel ning kohalike võrrimeestega kuskil puukuuri taga peetud pidu Kambodžas. Viis selli oskasid kamba peale kakskümmend sõna inglise keelt, aga kõik Kagu-Aasia sotsiaalmajanduslikud ja kultuurilised küsimused said mitme tunni kestel läbi arutatud.

Mäletan, kuidas ma keeleõppe äpiga õppisin ca 3 kuud enne Hiina reisi kohalikku keelt. Väga püüdlikult hääldasin kõik järele. Sõnavara oli juba täitsa ok lühiajalise turisti jaoks. Oskasin küsida, kus on raudteejaam, päevad-numbrid olid selged, viisakusväljendid ja small-talk täiesti arvestataval tasemel. Isegi oskasin küsida, kas hotellitoal on aknad ja kas wc-vannituba on eraldi jne. Ühesõnaga - läksin Hiinasse, rind kummis, ja programm oli ka selle arvestusega tehtud, et võib suurlinnadest väljapoole minna küll ning elementaarse hiina keelega hätta ei jää.

Nii. Saabusin Hiinasse. Räägin seal paar juttu ära - kõik kohalikud on nii vaimustuses, oh kui hästi sa keelt valdad, räägid nii selgelt. Tore ju? Aga ei. Üldse mitte. See jättis neile vale mulje, et ma justkui räägin ja mõistan rohkem kui tegelikult mõistsin. Vastused tulid tra-ta-ta-ta-taa stiilis. Ning lisaks - kui äpis olid kõik vokaalid väga selged - a e i o u jne - olid igati eristatavad; siis kohal olles selgus, et kõik vokaalid muundusid neil pigem õ-ks ja erinevus oli ainult selles, kui sügavalt kurgust seda õ-häälikut genereeriti. Kui äpp ütles mulle ilusti ja selgelt "uo shi..." (ma olen...), siis tegelikkuses räägiti pigem "õõ-shõõ" stiilis.
Tulemuseks oli see, et kolmandal päeval loobusin täielikult isegi üritamast. Söögikohtades tegin telefoniga pildid nendest roogadest või ridadest, mida tahtsime tellida ja siis näitasime ekraanilt pilti ja sõrmedega juurde, mitu.
Kõige suurem möödapanek oli Shenzhenis. Ühes sealses väga võimsas teemapargis oli igaõhtune "Draakonid ja tulevärk" päevalõpushow. Teadsime, et see pidi olema tasuta, aga miskipärast meid sinna sisse ei lastud. Nägime seal maalitud nägudega artiste ja akrobaate sisse-välja lipsamas ja oli näha, et mingi show käib, aga aru ei saanud, miks sisse ei lubata. Võtsime ühel akrobaadil hõlmast kinni ja google translatega küsisime, miks me sisse ei saa. Ta ütles, et see on ainult kutsetega. Pani natuke imestama, et mis kutsed, kuidas nii, guidebook ei ütle selle kohta midagi. Küsisime, kuidas saaks kutse, kuna tahtsime ju hirmsasti need draakonid ja tulevärgi ikka ära näha. Akrobaat läks siis meile kutseid hankima, hinnaks leppisime kokku ca 20 dollarit kutse kohta. Ootasime päris pikalt, rahvast muudkui kogunes, välja oli kuulda, et keegi midagi räägib mikrofoni ja rahvas plaksutab sees, aga meil ei tulnud mõttessegi kahelda, et see ei kõla ju kuidagi võimsa etenduse moodi.
Lõpuks saime oma kutsed kätte, läksime väravatest läbi... ja saime teada, et täna on erandpäev, tuleshowd ei ole, on hoopis kohalikud missivalimised. Nojah siis, tulime sama targalt sealt kohe tulema, täielik pettumus :D Aga samas kogemuse võrra rikkam, et saab google translatega asju aetud küll, ei pea keelt selgeks õppima.
Hiinas, suurlinnadest väljaspool kohalikega rääkimine ei õnnestunud. Nad kas tardusid kivikujuks või siis keerasid selja ja läksid minema. Vahepeal ei saanudki aru, kas ta läks kedagi kutsuma, kes oskab paremini suhelda... aga ei, kedagi rohkem ei tulnud.
Tagatipuks muutus Google maps (vpn-ga) keset Hiinat ainult hieroglüüfideks. Ma ei tea, kas osadel küladel/väikelinnadel/tänavatel üleüldse puudusid ladinakeelsed nimevasted vms, aga igal juhul jäime paaril korral navigeerimisega hätta, kuigi seadetes oli inglise keel. Jällegi tuli leida mõni kohalik, keda sisuliselt tuli hõlmast kinni hoida, et ta ära ei jookseks, ja seejärel translate abiga asjad korda ajada.
Ehk siis tegelikult väga lihtne ei ole täiesti umbkeelses keskkonnas reisida, aga hea tahtmise korral saab hakkama. Tuleb lihtsalt "tagasilöökideks" rohkem valmis olla kui tavaliselt.
Samas, kui aus olla, siis pärast seda kogemust ei tõmba enam sellisesse piirkonda, kus on ette teada, et inglise/vene/hispaania/portugali keelega mitte kuidagi hakkama ei saa. Maailmas on piisavalt palju häid ja seni käimata kohti, kus nende keeltega saab ilusti hakkama ja eks nüüd need ongi rohkem sõelale jäänud.

Sekundeerin prox-ile, ilmekas eesti keel aitab ka palju. Endal selline kogemus puudub, aga kunagi oli meil Nepali reisil üks üliäge 70+ proua Kesk-Eestist, kes kunagi oli kogu Kesk-Aasia ja Taga-Kaukaasia läbi matkanud ja nüüd oma unistuste mägesid vaatama sõitnud. Tema rääkis teenindajatega kogu aeg väga ilmekas eesti keeles, laia naeratuse saatel. Kui tundus, et kuulaja ei mõista, siis rääkis aeglasemalt ja naeratas veel rohkem. Täiesti imekspandav, aga sai kõik asjad aetud ja pigem ei tahtnud et keegi tema eest räägiks kusagil. Kusagil õmblustöökojas lasi endale isegi mingi särgi peale enda soovile vastava pildi tikkida jne.

Kes siin igatseb Maximas riigikeele järele - mu tailasest kaaslane Tai turismipiirkondades tihti suhtleb kohalike teenindajatega inglise keeles. Et kuna nad on Myanmarist või Kambodžast, siis tai keelt nad ei oskavat või oskavad väga halvasti, seega parem inglise keeles tellida ja suhelda. Kurvaks see teda ei tee, ei paista väga häirivat ka, suhtub loomulikult sellesse, et kodumaal tai keeles hakkama ei saa. Välismaa turist ilmselt ei saa arugi, et kohalik keelepilt nii kirju võib olla või et tedagi teenindavad hoopis sisserännanud.

Inimesed on teinekord vastutulelikumad kui üldse ei proovigi midagi välja hääldada. Kui tumma mängida ja ainult käte ning miimikaga seletada.

Interneti aegadel olen taustaks rääkinud küll kuigi aru nagunii keegi ei saa. Põhivahend on Google translate ja telefon kuhu teksti sisse trükin. Annan selle vastaspoolele kes loeb, imestab, endapoolse vastuse trükib ja telefonist lugeda annab,