Ja millest see konkreetne uksehirm võib põhjustatud olla? Statistiliselt lennukiuksest sisenemine ilmselt mingit suurt suremuse numbrit ei näitaks.

Hüpatakse muidugi ka kõrgete mägede otsast deltaplaanide jms ja lennatakse ilma lennukisse sisenemiseta. Lennukisse saab siiski vaid uste kaudu ja kaine peaga, aga mingi rahustav rohi ehk toetaks?

Peab arvatavasti otsima arsti, aga selle murega ei ole lihtne spetsialisti leida. Foobiaid on uskumatuid, keegi rääkis, et tekkis väljakuhirm ühe haiguse järel. Kas sa oled ise kaevanud netis, tehisarult küsinud, kas millegagi saab treenida, näiteks muuseumilennuki uksega? See on muidugi lihtsameelne oletus, ime oleks siit foorumist vastust leida.

Tegelikult on asi väga lihtne. Lase mõnel sõbral kopsata pähe, nagu tehti B.A. Baracuse"le, filmis "The A-Theam" Ärkad ülesse ja ei tea ööd, ega mütsi.

Või mine lennuki uksest sisse tagurpidi, selg eespool.

Ilusaid unenägusi.

Pane virtuaalreaalsuse prillid pähe ja programm jooksma et lähed naiste sauna või midagi.

Pärast vaatad et krt, lennukis hoopis.

Tule Tartusse lennundusmuuseumisse, siin on üks vana reisilennuk, kuhu saab ka sisse minna. Saad proovida ja harjutada, iga katsega samm uksele lähemale. Või tekitab hirmu töötavad mootorid, tunglev rahvas jms melu?

Mulle endale ei meeldi kõrgused (ma ei mõtle lennukit, vaid nt vaatetornide otsa ronimist), ja olen seiklusparkides ja ronimisseintel hirmuga võitlemas käinud, ja väga edukalt.

Mind aitas mõned aastad tagasi hüpnoteraapia:)

Võib olla on see üldine lennuhirm.Ma ei oska seda seletada.Igal juhul keeldun kategooriliselt lennukisse minemast.Ma olen tõesti nagu BA.Ma võin kas või allveelaevaga reisida või autoga Islandile minna nagu 4×4 meeskond aga mitte lennukiga.Aitäh kommentaaride eest hindan neid kõrgelt.

Ma saan ikka aru, et lennukiga on lennatud. Kuidas muidu selline teadmine - Kui uksest sisse saaks pole probleemi.

Kahjuks ei ole.Ma vist tean kuidas jagu saada.Ilmselt lihtsalt tuleb mind lennukisse sundida õhku tõusma muud valikut pole aga kuidas kui rahalised võimalused puuduvad..Ma ei mõtle reisimist vaid lihtsalt õhkutõumist.Igal juhul on see tõsine probleem tunnistan seda.

Tallinn-Kuressaare lennukipilet maksab praegu alla 40 euro, nii et kesised rahalised võimalused ei tohiks takistada õhkutõusmise soovi täitumist. Pane ette mustaks värvitud (läbipaistmatute) klaasidega prillid ja lase sõbral/kaaslasel end kättpidi lennukisse talutada, eks siis õhus paistab kuidas tundub. Lend on lühike ka, ei pea kaua hirmu tundma kui peale tuleb.

Aga kust tead, et pärast kõik OK on, kui pole isegi lennanud? Äkki saad lennukis ( tõus- kiirendus, maandumine-pidurdamine, turbulents) veel hullema paanikahoo? Ja tegelikult... kui sul pole ressurssi kuhugi lennata, siis miks üldse muretseda millegi pärast, mille pärast pole vaja muretseda.

Aga muidu: reeglina foobiate puhul aitavad nõustamised, hüpnoosid ja psühhiaatri- psühholoogi koostööd. No või nagu A-rühmas tehti. Mõtle välja, mida sa konkreetselt kardad. Hirm uste ees ei saa see olla, sest me ju iga päev kasutame uksi. Kui konkreetselt lennuki uks, siis kas maa peal seisvasse lennukisse siseneksid( kuskil muuseumis). Äkki on probleem ikka lennuhirmus... Kunagi nii 30 aastat tagasi vandusin, et ma ei istu kunagi ühegisse lennukisse. 2 aastat hiljem läksime lastega reisile ja ei saanud ju kuidagi hirmu näidata välja. Nüüdseks lendan aastas neli viis korda vähemalt ja naudin täiega lendamist. Lühidalt- minu puhul aitas lihtsalt harjumine.

Lennuhirmuga võib aidata koputusteraapia! Kreet Rosin-Pindmaa on selles osas väga pädev – näiteks Ringvaate saates aitas ta Mai Pallingul vabaneda eluaegsest koertehirmust. https://menu.err.ee/277667/mai-palling-vabanes-veerand-tunniga-paanilisest-koertehirmust

Kas on olnud mingi halb kogemus või millest see hirm tekkinud on?

Küsi arstilt rahustit, on selliseid, mis võtavad igasuguse hirmu ära. Näed et midagi ei juhtu ja järgmine kord pole enam vajagi.

Hea Urmas, jagan oma kogemust sarnase probleemiga. Ehk on mingitki tuge või abi.

10 aastat tagasi tekkis mul ootamatult ja eikusagilt lennuhirm. Lendasin Islandile muretult (nagu iga varasemgi kord kui lennukiga lendasin) aga tagasi lennates järsku valdas mind paanika. Seletamatu. Reisil läks kõik hästi ja miski polnud muutunud, aga lendamine tundus järsku nii hirmus. Kartsin ja nutsin iga turbulentsi peale. Stjuardess tuli mind lohutama, pakkus kommi. Jõudsin muidugi tervelt koju, aga sealt edasi ei suutnud üldse enam lennata. Valisin järgmisteks reisideks sihtpunktid, kuhu vähegi oli võimalik autoga minna, reisimata olla ka ei saanud. Siis, 6 aastat hiljem tuli ikkagi tugev tung reisida kuhugi kaugemale, sest praktiliselt kõik Euroopa riigid said juba käidud. Värisesin, aga ostsin ikka lennupiletid ära. Lennukisse saamisega minul probleemi ei ole, kõrgusekartust ka mitte, aga pöörane hirm turbulentsi ja allakukkumise ees. Enne sellele reisile minekut vaatasin Youtube'is hulgaliselt videosid, mis andsid nõu, kuidas hirmust üle saada. Ütlen ausalt, ega neist abi siiski ei olnud. Mida annab teadmine, et statistiliselt vaadates pole mõtet karta lendamist, vaid pigem autoga sõitmist. Aga kui suur tõenäosus on lennuõnnetuses ellu jääda, kui suur autoavariis? Soovitati ka lendamise ajal kujutada end juba sihtkohta, et kui hea ja põnev seal olla on. No ei aita - hetkel olen ju lennukis! Igatahes, kuna reisimiskirg oli ja on mul meeletult suur ja ilma olla ei oska, sundisin ma end siis lennukisse minema ja terve 5,5 tunnine lend olin endast väljas, kiljatasin iga turbulentsi ajal ja nutsin muidugi ka - naisterahvale ei panda seda ka väga pahaks - naised ikka emotsionaalsemad. Ja nii ongi, et sealt alates reisin ma iga kord selliselt. Sunnin end lennukisse, istun seal hirmunult, aga kuidagi saan hakkama. Vahepeal lohutab ka see, kui vaatan teisi reisijaid - nemad on ju rahulikud, siis hakkab hetkeks kergem. Rahustava toimega rohud ei ole mind aidanud - proovitud.

Ühesõnaga, olen nii tänulik endale, et olen vaatamata hirmule ennast ikkagi lendama sundinud - kui palju uusi põnevaid sihtkohti ja maid avastatud, kui palju see kõik mu hinge rikastanud! Ma poleks see inimene, kes olen, kui ma ei oleks nendel reisidel käinud. Tagasi tulles olen alati nii õnnelik, et ikkagi ära tegin! Ja lähen jälle!

Sulle soovitan sama - ületa ennast! Proovi! Eriti kui arvad, et probleem on ainult uksest läbi saamisel..lähed inimeste vooga kaasa, nad nügivad su ise uksest läbi, sul ei jää võimalustki mitte minna :) Ja nii saadki hakkama! Ilmselt ongi sinu puhul see, et kui juba ühe korra uksest läbi saad, siis teist korda seda probleemi enam ei esine. Usun, et nii on.