Otsin kiireimat ja odavamat varianti reisiks Tallinnast Seattlisse(selle aasta juuli alguses). Kas keegi oskab soovitada? On keegi seda teed ka ise kasutanud? Meeldiv oleks lugeda, mida Tarkade Klubi vastab!
tere! Ise lähme Vancouverisse läbi Seattle veebruaris. Pilet maksis 6700 krooni edasi tagasi Seattlesse algusega Stockholmist. Tänase päeva seis ca 7500. Stockholmi saab Tallinkiga 63 krooni inimene, tagasi ka selle kinkekaardiga. Juulikuus nii odavat piletit ei ole kahjuks.
Kiireim ja odavaim on küll raske juhus. Ise olen lennanud igasuguseid erinevaid mooduseid pidi läbi Seattle'i Portlandi. Põhimõtteliselt kui silmad lahti hoiad siis näiteks Estravelil on ikka Seattle aegajalt olnud sooduspakkumistes. Eks tuleb silmad lahti hoida. Ise olen tavaliselt ise erinevatest piletitest reisi kokku pannud. Näiteks viimane kord sain soodukaga pileti Tallinnast Londonisse, sealt edasi lendasingi Seattle'isse ning sealt siis edasi. Kiireim moodus see kindlasti pole aga lendasin Portlandi ja tagasi 6500kr eest. Samas mind paljud ümberistumised ei häri, kuna lennukis ma magada ei saa ja kaua ei kannata istuda. Täitsa meeldib nii aga noo kuidas kellegile. Noo ja juuli algus on nagunii juba kallim periood lendamiseks. Aga samas 4th of July on piisavalt tähtis ja äge üritus. Vähemalt Portlandis küll on väga suurejoonelised pidustused.
Sõidame mai algul lennukiga Seattlisse ja rendime auto. Tahame teha Yellowstone rahvuspargi reisi. Kas keegi on sarnast marsruuti läbinud? Mis faasis kevad mai algul rahvuspargis on?
Me sõitsime Seattle'i kaudu, aga juulis. Olge mitu päeva seal, nii põnev koht.
West Entrance planeeritav avamine on 19.04., East Entrance 03.05., South Entrance 10.05. North Entrance on avatud aasta läbi. Osad teed avatakse turistidele alles mai lõpus. Sõltub muidugi ka reaalsetest ilmaoludest. Juuni lõpus oli paljudes kohtades paks lumi maas, paari meetri kõrgused vallid teepeenardel, ning osa teid alles lahti ajamata ning suletud. Kuigi orus sooja +30 kraadi. Kui lumetormi pole olnud on põhiteed kindlasti lahti kuid heitlike ilmaolude korral võidakse mai alguses sisenemisel nõuda siiski lumekette. Yellowstone on kindlasti üks parimaid looduselamusi. Viibisin seal kolm päeva kuid oleks tahrtnud vähemalt kolm nädalat olla. Võimas.
Palun teavet kas on keegi ka ööbinud Yellowstoni pargis ja millised oleks soovitused? Kas on keegi ka Tetoni pargis matkanud?
Kui tahad Yellowstoni korralikult näha, peab seal erinevates kohtades ööbima ja varakult ette ära tellima, sest suvel võivad isegi telkimiskohad täis olla. See on ikka suur territoorium, aga ka rahvast on palju. Mäletan, et olime ühe öö imeilusas Lamar Valley's kämpingus, ärkasime hästi vara ja läksime loomi vaatama. Matkaradu on ka igasuguseid, aga karude suhtes peab ettevaatlik olema ja vahel on mõned rajad nende tõttu suletud. Sõitsime läbi nii Grand Tetonist kui ka Glacier NP-st, mõlemad väga ilusa loodusega ja vapustavate vaadetega, metsloomi nägime palju.
Olime autoreisil alates Seattle´ist 2 - 20. maini. Rentisime Ford EDGE, mis osutus heaks valikuks, sest läbisõiduks kujunes 7 tuh km, kuid sõit ei olnud väsitav. Alustasime Vancouverist, läbi Kaljumägede Calgaryni. Mäed olid vaheldusrikkad, kaunid teravad lumised tipud ja põnevad lagunevad kaljumoodustised kõrgplatoodel. Kevad oli olnud erakordselt soe, orgudes õitsesid lilled ja puud. Pärast Banffi rahvusparki said mäed ootamatult järsku läbi ja algas tühi lage maa. Calgaryst USA poole palju kasutuskõlbmatut maad, mahajäetud farmid, suured uhteorud, puhus kohutavalt tugev tuul. Selle reisi suurim imestus oli, et nii palju elamiskõlbmatut pinda on maakeral. Kolm päeva olime Yellowstones. Oli küll külastamist väärt, kuid kõhedustekitav. Kas ikka inimestel on vaja ronida kohta, kus maapind ajab kuuma auru ja mudafulkaane välja?. Siis suundusime Crand Canyoni poole. Suurte turismiobjektidega on see lugu, et tead umbes, mis neist oodata, seda ka saad. Kuid suuremad elamused saad kohast, mille kohta ei olnud eelteadmisi. Teel läbitud Arizona kõrb oma kõigevärviliste liivalivimoodustistega oli võimas. Siis Las Vegasesse, mis tundus mulle inimliku hulluse tipuna. Kohta, kuhu sõitmiseks on vaja läbida autoga vähemalt päevane kõrbeteekond on rajatud hiigelinn mitmetasandiliste ristteedega. Õhtul on tänavatel inimmurd, nii et kõnniteedel ei mahu liikuma, ühest kohast teise pääsed vaid läbi üüratusuurte kasiinode, kõik koliseb, müriseb ja pillub tuld. Kvartal eemal magavad kodutud ja narkomaanid tänavatel. Kui see on inimarengu tipp, siis minul on inimkonnast kahju. Vegasest võtsime kursi ranniku poole. Jälle päev sõitu läbi elutu maastiku. Rannikul olid aga kõrdeged, tihedad müstilised metsad ja ilusad vaated ookeanile. Ilm kiskus jahedaks ja vihmaseks. Lõpuks olime kolm päeva Seattle´is, käisime akvaarimumis, laevaga lahe peal, põneval turul ja niisama linnapeal. Reis oli muljeterohke, aga kokkuvõttes oli USA mu meelest hirmutav ja mitte hingelähedane. Tagasi lennureis läbi Amsterdami oli kurnav. Oleks võinud sõita idarannikule ja teha vahepeal ööbimispeatuse.