Mis puutub musta leiba, siis on ikka suht õudne, mida tänapäeva Eesti leivakombinaadid pakuvad. Ma ei usu, et need sageli õlised ja/või sihvkasid täistopitud veidralt ja rasvaselt maitsevad leivad omaksid miskit ühist sellega, mida ma paarkümmend aastat tagasi mõnuga mugisin. Ei imesta, et lapsed neid ei taha.
Siin ongi meie rahvustoidu poliitika-" veel mustem ,veel maitsevõõram". Tegelikult ongi nii,et paljud mökerdised ei anna üldse leiva mõõtu välja-must plöga,kõiksugu träni täis topitud. Aga kõik meie tervise huvides ja meie maitsemeele ergutamiseks.Varsti söömegi "kümneviljasegu leivapuru kattega".
Rahvustoit on vaieldav teema ja sõltub ajastust, mis arutluse alla võetakse. Turistile on huvitav kohalik toit. Eesti kohalik toit on eelkõige kohalikul kala põhinev, näiteks kaladest lest, tuulehaug, latikas säinas, haug, kiisk. Hooajaliselt ka kohalikud seened ja marjad. Liha ja jahutoidud on kogu Euroopas väga sarnase.
to ixxx ,Mis leiba puutub siis selle kvaliteet on tõesti väga kõikuvaks muutunud,mis on enamike asjadega et kogu aeg ühe ja sama peal istumine on võimatu,vahetevahel marki vahetades täiesti ok!Tooks võrdluseks näiteks Hispaania ja Venemaa leiva ,siis meil on ta ikkagi superhea! Ja mis puudutab rahvusrestorane ,siis näiteks sellist saasta nagu pakub, uus Eesti Rahvusrestoran, Estlander,pole ma ammu saanud! http://www.vabalaud.ee/et/restoran/estlander/ Vaadake peakoka nime!Menüüs kirjas -Peipsi kala,mis on TURSK,puine ja mage,aga väga vinges ,tõesti,kasmes....mis Eesti köögist on mõtet rääkida! Kui turistile sellist jama pähe määrida üritatakse! Ainuke ok koht oli, Kuldse Notsu Kõrts,aga kriis on sealgi oma töö teinud, toidud enam vähem maitsvad ja omapärased aga portsud kõvasti kokku kuivanud! Sirlele lisaksin et see kollaseks teev aine ei ole toiduvärv vaid Safran,maitseainete kuningas!Kui topitakse Curryt ,siis on tõesti läga!
Sel aastal möödub 530 aastat Martin Lutheri sünnist ja ma seostaks (ja süüdistaks) teda natuke selles, et me kaldume liialt "täiesti oma, ehtsat, algset, puhast" jne otsima. :) Ei miski pole ikka päris päris... Mingil "projektide kogunemisel" juhtusin kunagi kokku austerlastega, kes küsitlesid eri rahvusest osalejaid, teemal "mis on teie rahvustoit". Eriti tore oli iirlase vastus: "Kartul". "Nojaa, aga milline, keedetud või praetud või...?" uuris austerlane. "Lihtsalt kartul," ütles iirlane nii liikumatu näoga, et tema vastuses ei olnud enam võimalik kahelda.
Aluste juurde tagasi pöördudes - olles korduvalt võõrustanud kaugelt külalisi, siis õhtul on nad ikka rõõmsalt valmis istuma õllelauda, et süüa õlle kõrvale neid maitsvaid praeleibu. Lisaks nad veel arutavad vahel omavahel, et proovisid kodus ka teha, aga ei tulnud välja. :) (Muidugi, muidugi, nõus, enam ei ole leib nii hea, kui ta oli siis, kui vanaema juures sai terve päev paljajalu rohus joostud (nadsa koidulat ka) ja siis kapist lehmaleiva kannikas lõigatud ja seakartuleid näpatud.)
Ha-ha-haa...safran. Seda pannakse v6ib-olla kuskil lux kohtades(milles ka kahtlen safrani kalliduse tottu), aga terve maa ja elanikkond kasutavad harilikku kollast toiduvarvi. Head isu!
Selle teise, ning safranist palju levinuma "toiduvärvi" nimi on kurkum, ingl. keeles turmeric ehk kollajuur. Täiesti looduslik kusjuures.
Olen ka hädas olnud, kuid vanaema köögist pärit sült, rosolje, kartulisalat, seenesalat ja vana hea seapraad hapiukapsaga on seni külalistele eesti toiduna sobinud küll. Kama ei taha suurt keegi ning kaerakilet ei ole lapsepõlvejärgselt enam isegi söönud.
Itaalia pasta ja vene pelmeenid on ka Hiinast pärit, aga sellest hoolimata rahvustoidud.
Tead ,olen ka ise turgudelt ostnud kaasa kurkum``it. Naine lisab seda terakese, kaneelisaia, kuklikese , jne sisse . On küll palju kollasem ja ka selle võrra ka ahvatlevam. Elagu KURKUM.