Mägedest ja kõrgushaigusest

Vaikselt on ikkagi arenenud plaan põrutada Tshiilist edasi Boliiviasse La Pazi ja sealt nõiteks Santa Cruzi. Jama on nüüd selles, et kui lähen lennukiga sinna Santiagost, siis olen La Pazis kohe 4000 meetri kõrgusel. Keegi ei anna aega vaikselt asjaga harjuda. Siit tulebki küsimus, et kui tappev selline pauk on? Kas kõndida jõuab esimese hotellini? Või tõmbab kohe lennukist maha astudes kopsud kinni?

Esimese hotellini jõuab vaikselt kõndida küll. Pauk tuleb alles 5 - 7 tunni pärast ja kestab umbes sama kaua. Kohalikud ravivad seda kokalehtedega ja neist tehtud teega. Lonely planet peab muide haigust küllaltki ohtlikuks.
Meie olime olnud 3 päeva 2500 peal San Pedros ja siis läksime Boliiviasse 4500 m kõrgplatoole. Keskealised tõmbas kõik pikali. Noorematel oli üldiselt kergem, kuid see on väga individuaalne.

Korgushaiguse kogemused on inimeste loikes ypris erinevad, seeparast yhtset stsenaariumit anda ei saa. LP ettevaatlikkus tuleneb sellest, et suurel osal turistidest on aeg ylimalt piiratud ja seetôttu teevad nad kodus istudes ülioptimistliku plaani kuidas astutakse 4000m kôrgusel lennukist maha ja joostakse vaatamisväärsuste juurde, selleks et homme juba uues kohas olla; niimoodi tegutsedes saab maailmas täiesti konkreetselt surma päris mitu inimest aastas.

Oma tagasihoidlike kogemuste varal manitseksin järgmist (kuid pane tähele, et ma see on vaid ühe inimese arvamus ja sellisena ei ole ta môeldud mitte eelkônelejale tingimata vastu väitmiseks). Niikaua, kui enesetunne on hea, pole suurt ettevaatust tingimata vaja; väga ohtlik on aga halva enesetundega kas siis edasi kôrgemale minek vôi üldse füüsiline koormus.

Mulle on pauk tulnud küll kohe, mitte 5-7 tunni pärast, ja kestnud ka paar päeva. (See on siis, kui järsult kôrgust suurendad, nagu sina teha tahad; järk-järgult 3-7 päeva jooksul on palju kergem). Hotellini tôenäoliselt jaksad minna küll, kuigi pakkide tassimisega vôib raskusi olla.

Pôhiline on mitte ennast üle koormata, samuti tabada ära hetk, kus tuleks pöörduda arsti poole vôi minna allapoole (seda tuleks teha siis, kui vaatamata rahulikult vôetud esimesele päevale siiski paranemistendentsi pole). Ohtlik oleks vaatamata kehvale enesetundele kangekaelselt plaanidest kinnipidamine, et "ma ju tulin nii kaugele Eestist juba, ja mul on aega nii vähe, ma pean ju kohe sinna ja sinna minema"

Nonii, joudsime siis eile ohtul La Pazi kohale. Mingit ohupuudust ei olnud. Ohtul laksime magama, eriti ringi ei trallinud, polnud midagi viga. Mingi vaike hingeldamine vahepeal ainult. Aga tana hommikul (kell hetkel 10.00) on ikka selline korraliku pohmaka tunne. Jalad norgad ja pea on udune jne... Aga kondida ikka jouab.

Terv, Tom jt

Olen ise juba mitmendat paeva Peruus seiklemas, kuid suurt hada pole neist korgustest tekkinud. Bussisoidul Arequipast nn Machu Picchu linna Cuzco´sse olime kyll mingi aeg ca 4200 m korgusel, kuid elasime yle. Ka Cuzco enese korgus on mingi 3500 m yle merepinna. Tana Machu Picchus kaies ("koigest" 2500 m yle merepinna) andis siiski korgus tunda (hingata oli raske). Hommeon ees Puno linn ja Titicaca jarv, molemad ca 3800 m yle merepinna. Kuid lugesin just Peruu Lonely Planetist, et moistlikum ongi alustada madalamatelt kogustelt ja liikuda siis ylespoole. Nagu pooljuhuslikult on mul siin lainudki.

Parimat keskoisest Cuzcost
Indrek, homme asub tagasiteele Santiagosse, kus kymned eestlased ootamas

Meie jõudsime üleeile Boliiviast tagasi. Marsruut oli järgmine: Santiago - lennuk La Pazi samal päeval, edasi Copacabana, Isla del Sol, La Paz, edasi Oruro, Uyuni ja sealt 3-päevane tuur lõppsihiga San Pedros. Olin samuti teadlik kõrgusehaigusest, kuid meile see sugugi ei mõjunud. Nimelt võtsime (nagu soovitab mingi tegelane USA mägironijate organisatsioonist) 3 päeva enne ja 2 päeva reisi ajal acetazolamide´i. Ka Eestis on see müügil, Diacarbi nime all. Põhimõte on rohul selles, et ta nö. aklimatiseerib su ette ära. Jah, muidugi, ülesmäge oli ikka ränk kõndida, võhmale võtti, kuid mingeid muid vaevusi 4-sel seltskonnal polnud, üks meist on isegi kergelt astmaatiline, et kiirelt kõrgusele jõudmine oleks võinud rängalt mõjuda. 2 päeva lääbakil olekut meie oma 12 päevase reisi jooksul aga lubada ei saanud...
Aga Boliivia muidu oli SUPER!

Tore kui rahvas tagasi hakkab joudma, loodetavasti kuuleb muljeid ka.

Diakarb võib kiirendada akliatiseerumsit aga eriti ei usu, et saaks ette alimatiseeeruda. LaPai lennujaam oli vist siiski alla 4,000m (4,000 on vist El Alto linnaosa). Alimatiseerumine on väga individuaalne. Reeglina annab üle 3,000m tunda. kohe 4,000 peale minnes tasuks enne mõni päev 3,000m ringis olla. Peruus poolelt bussiga Boliiviasse minnes on piisavalt aega aklimatiks. Tshhili poolele on tõus kiire ja karm. Antiplano kõrgem osa oli vist otse Tshiili vastas. Kui enne ei ole 4,000m peal käinud võiks igaks juhuks olla ettevaatilik

Olen 50.aastane ja lennates Porto Maldonadost Cuzcosse ei olnud mingit probleemi. Tundub, et esimestel päevadel ei või eriti pingutada. Edasi tõusime La Paz lähedal 6 000 m aga seda juba 4-5 päeval mägedes.

6000 tähendab tipu võtmist,mis alpinistile ei mõju võib mõjuda tavainimesele.Või oli see nii:La Paz ca.3500+6000=9500(?)

Auto, rongi või tõstukiga 4000m minna ei ole mingi probleem. Enesetunne kehva ja pea valutab aga tõsist häda ei ole. Ok, mõned siiski ei kannata hästi ja oksendavad. Kui liigud siis muidugi võtab kiirelt hingeldama. Ohtlikuks hakkab asi minema kusagil 6000m kandis, tundlikel persoonidel ka madalamal. Nn. surmatsoon algab 8000m pealt.
Mõned päevad harjumist ja siis on 4000m kandis päris mõnus olla, kerge hingata :)
Ette aklimatiseeruda on siiski võimalik, teatud tingimustel ja ajaks.

pakun, et küsimus on ajas, kaua viibida antud kõrgusel. Näiteks aastaid tagasi Lhasasse (3 700 m) saabudes (lennukiga) polnud häda midagi. 6 tunni pärast oli enamik seltskonnast peavalu küüsis voodis pikali. Sama kordunud minu ja tuttavatega umbes samal kõrgusel ka edaspidi ja ka matkates (rahulikult tõustes). Lohutav on see, et see möödub umbes 24 h :). Sõltub palju inimesest, näiteks mu naisel pole olnud probleeme ka 5000m peal.

Kui ikka igapäevases elus vähemalt 3-4 korda nädalas tervisespordiga tegelda ning mõne korra ennem mägedes käidud, pole hullu midagi.Alustada 2km kõrguselt, igal päeval tõusta 1km kõrgemale, ööbimiseks laskuda 500m allapoole, ja nii 4-5 päeva järjest, siis 1 päev puhata ja jälle edasi.Kui enesetunne pole hea, tuleks puhata või koguni allapoole minna, kuni enesetunne läheb normaalseks.

Aklimatsiseerumine on puhtalt funktsioon ajas :) Mida kauem kõrgustes viibid, seda paremaks enesetunne läheb. Mingil kõrgusel tuleb siiski füsioloogiline piir ette (6000-7000m kandis), kus enam hästi ei kohane ja pikema aja jooksul tekib kurnatus.
Kui joonelt lennuki või muu sõidukiga merepinnalt 3700m peale tõusta, siis pea kõigil võtab pea valutama, kui pole just eelnevat aklimatti. 5000m peal on aga enamikel rohkem või vähem paha olla. Niiet kui naisel seal probleeme polnud, siis on suht head eeldused kõrgalpinismiga tegelemiseks :)
Sportimine aklimatiseerumisele kuidagi kaasa ei aita. Kui kiiresti ja hästi keegi kõrgusega harjub on pigem isikuomadus ja tavatrennist abi pole. Küll aga mõjub hästi varasem mägedes käimine. Seda nimetatakse jääkaklimatsiooniks. Järgmisel korral on kõrgustes veidi kergem kohaneda. Kuid see on siiski tagasihoidlik mõju ja aja jooksul kaob.
Aklimatiseerumist võiks alustada 3km peal, 2km on liialt madal ja eriti effekti ei anna. Kahju muidugi ka ei tee. Peale aklimatiseerumisperioodi 3-6 päeva tuleks laskuda üsna madalale taastuma, 2-3km kanti. Siis võib jälle tõusta.

2 päeva San Pedros oli liiga lühike aeg, et teha El Tatio geisrite orus sporti. Minu paar kiiremat liigutust oleksid mulle elu maksnud. Pärast ülilühikest sörki olin pool päeva oimetu. Ülejäänud seltskond läks veel lähimat kõrgust vallutama, mis oli juba üle 5000 m. Kui sõitsime autoga mägedest alla, olid kamraadidki väga lääbakil.
2002.a. tegi Lufthansa sooduspakkumise Santiagosse ja siis sattus Tshiilisse ja Boliiviasse väga palju ettevalmistuseta inimesi väga lühikeseks ajaks. Alpinistidel on teine filosoofia, nad ei torma vaatamisväärsuselt vaatamisväärsusele.
Olin kuulnud kokalehtedest küll, kuid San Pedro turul neid küsimise peale ei müüdud. Poleks osanud neid ka doseerida.

kus punt noori arste läks Himaalajasse altituudihaigust uurima (tehti enestel mitmesuguseid teste ja mõõtmisi). Huvitav seik oli see, et esimesena jäi haigeks just kehaliselt kõige treenitum mees.

Kõige rohkem saavadki mägihaiguse käes kannatada (ja surma) noored tugevad mehed. Nad häbenevad kurta ja arvavad, et käivad igasugu füüsilistest raskustest jõuga üle. Aga ei käi, ja ajuturse tapab ka kuitahes tugeva inimese.

Aga kõige tüütum olla kõrgmäestikus siis, kui soolestik aklimatisatsiooniga hakkama ei saa. Kopsud ja aju õpivad mingi aja pärast uue olukorraga hakkama saama, aga kui sooled enam vett vastu ei võta, siis kõht jäävatki kõiki otse läbi laskma.

Tripp (tuleb otse mägimeditsiini loengust)

Nii ta on, mäed vigu ei andesta...