Moosese mägi

Tere! Kes iganes sinna 2200 m kõrguse mäe otsa 5 kilomeetrit mööda rada jalutada tahab, see võtku sulejope kaasa, sest laupäeva varahommikul oli seal ebainimlikult külm.

Õhtust! Kas oleksid muidu nõus sellest täpsemalt rääkima? Mõtlen just, et see nii hirmutav, et igal pool kirjas, et peab olema füüsiliselt väga heas vormis, ise ma pole mingi spordiinimene, aga süda ja muidu tervis peaks nagu korras olema, et kas ikka pean vastu? Et mis siis peaks saama, kui tõesti ei pea? Kavatsen Sharmi minna veebruari lõpus ja siis kindlasti ka Moosese mäel ja Püha Katariina Kloostris ära käia. Need nagu esimesed eelistused, väga kahju, kui füüsis alt veab:(

Kel võhma vähevõitu see hakaku tund või paar varem minema ja ärgu lasku end teiste tempost häirida vaid valigu endale jõukohane. Kui just südamehaige või vigaste jalgadega pole siis teeb selle reisi ära, aga selle ronimise ajal sa vihkad end, et sinna läksid. Pärast kui oled käinud, oled õnnelik.
Kes just sente pooleks ei sae soovitan sõita St Katherini omal käel. Palgata sheikh musa juurest privaatne teejuht ning minna mäkke oma tempo ja kava järgi.

Eelmisel kirjutajal oli õigus, et mäkketõusu viimasel kolmandikul kirud ennast aga kui päikesetõusu vaatad oled õnnelik. Külm on tõesti ja seda võimendab tuul. Vahepeatustes võib ka karkateed juua, aga liiga vara ei soovita ka kohale jõuda,sest ootamine üleval ilma liikumiseta on vaga jahe. Kohalikud rendivad tekke ja madratseid (vist 20 pounti tk. ??) Mägi muidugi on pisut kõrgem kui 2200m ja laugem tee sinna tundub küll pisut pikem kui 5km. Tagasi on võimalik tulla otsemat teed treppidest kuid meie vältisime seda (hoidsime sääremarju valust). Seal kõnnib igas vanuses ja füüsilises vormis inimesi. Paljudele on see kui eneseületamiseks mõeldud palverännak. Mõned kasutavad ka kaameleid mis viivad üle poole teest mäkke. Tavainimesel kulub mäkketõusuks rahuliku kõnniga ca 5-5,5 tundi. Edu sellel ettevõtmisel.

Tegin selle ära nii, et osa töusust olin kaameli seljas. Grupi tempo oli liiga kiire ja ööpimeduses maha jääda ka ei julgenud. Uuesti kull ei läheks , aga seda et läksin, ei kahetse.Alla tulin treppidest ja kui pölv oleks terve olnud siis pole laskumine eriti jube. Jalatsid peavad head olema , sest peene liivaga kaetud kivid on libedad. See pole mingi trepp vaid suured kivilahmakad ja möni nn. aste on ligi meetri körgune.(Olen treenimata 51 a. naisterahvas)

Mägi kõrge 2600 meetrit ja tee tippu 7 km:).
Üles minnes vali omale sobiv tempo, ära lase beduiinidel tempot ette anda omale, jooksed hinge kinni. Jõuvarusid läheb vaja tipus kus ootab ees 800 astet treppe-see ongi enda kirumise koht:)aga kui hommikul all olin siis tuli selline eneseületamise tunne:)
Aga päikesetõus oli vapustav ja need mäed esimeste päikesekiirte valguses:)
Tähelepanu! Väga soojalt riidesse!! Meil oli ikka megakülm, allatulles sadas kerget lund.Tuul on üleval nii valusalt lõikav.

Tahaks ka jagada oma muljeid Moosese mäelt. See retk on väsitav aga vaatepilt päikese tõusul võrratu.
Meie läksime ülesse küll väga kiiresti- 1 tund ja 50 minutit. Kiirustada pole aga tegelikult vaja, saime oodata mäel kaks tundi päikese tõusu. Ja parajalt külm oli ka novembris. Võtke kaasa kuiv särk, siis ei külmeta. Ja mugavad jalanõud on tõesti vajalikud. Tasakesi minnes jõuab ka mittesportlik inimene ülesse. Aega minna on ju küll.
Edu minejatel.

Kindlasti tulge alla mööda treppe. Palju ilusamad vaated ja mõned väga vahvad võlvid ehitatud üle raja. Neid tasub näha!

Mina nõustun teema algatajaga, paksem jope ja soe kampsun, soovitavalt ka kindad ja müts seal liiga ei tee. Jaanuari lõpus oli seal ka tõeliselt külm, lisaks ka tohutult kõva tuul. Meie jõudsime samuti sinna nii umbes tunnike varem kohale, 20 poundsi eest saab laenutada teki. aga see ülesronimise vaev on seda ka väärt, alla jõudes on tõsiselt hea tunne, et käidud sai. ja samas ei ole see nendele üle jõu käiv, kes ei ole füüsiliselt väga hea vormis. Nii et, minge aga, see on väärt kogemus!

Meie võtsime selle reisibüroo kaudu, ja maksis see 35 eurot, kahjuks ma enam ei mäleta palju see maksis kohalike käest ostes :(

Meie käisime hoopis päevasel ajal ja iseseisvalt. Olime kuuekesi.

Nabq Bay kandist peatasime kohaliku mikrobussi, see toimetas meid oma sõbra juurde, kellel mugavustega mikrobuss, enne olime kokku leppinud hinnas - 700 LE. Sõit kestis kaks ja pool tundi, vahepeal oli umbes viis passikontrolli. Kloostris taheti 3 USD per nägu. Enne seda ujus ligi üks beduiin, kes mäeleminekuks giiditeenust pakkus - küsis 50LE (pärast allajõudmist hakkas oluliselt rohkem nõudma, natuke tippi sai, umbes pool esialgsest hinnast). Ülesmäge jalutasime tsipa alla kolme tunni, alla umbes kaks. Kõige raskem oli viimastest treppidest üles saamine, allatulek läks väga libedalt.

Aga sportliku vormi kohta - tegelikult ei ole üldse hull, võtad veidi rahulikumalt ja ongi (ehkki üles minnes tundub ehk hooti, et aitab juba, kaua veel). Meie seas oli üks, kellel paar infarkti läbi elatud (tõsi, ta käibki hästi palju jalutamas-matkamas niikuinii) ja üks, kellel põlved haiged, kõik jõudsime üles ja alla tagasi ka. Jahe oli päevaselgi ajal, igaks juhuks sõrmikud-sallid kaasa.

See maksis meil vist ka mingi 35-50 EUR. Ma täpselt ei mäleta. Aga pildid, mis me seal saime kompenseerivad kogu külmetamise ja mäkke ronimise vaeva. Pole suurema asi usklik ise, aga seal need põlev põõsas ja mägi kust 10 käsu tahvlid alla visati kõik koos:). Seega üli kultuuriline koht. Lisaks öeldakse, et see on koht, kus kokku saavad nii islam, kristlus, kui ka judaism. Aga pange soojalt riidesse ja probleemi pole:). Meil olid lihtsalt suveriided:). Seepärast külmetasime ennast siniseks. Alustasime hotellist õhtul kell 22.00 ja järgmine päev kell 14 olime tagasi.

Lähis Idas on 14 mäge mis kõik pretendeerivad Moosese mäe tiitlile. Siinai Moosese mäel ei ole teiste ees mingit eelistust. Arheoloogid ei ole leidnud sealt midagi mis viitaks Moosese ja 1,5 miljoni juudi läbirändele. Nii et ilus muinasjutt millel pole vähimatki katet. Parem võtke gebelyya hõimu teejuht ja matkake gebel Katarina või mõne muu läheduses asuva mäe tippu. Nautige rahu ja privaatsust kellele see meeldib. Aga eks ka see loomakarjaga koos ülesrühkimine ole omaette kogemus...

Veebruaris on minek Sharmi ja kindlasti plaanin minna ka Moosese mäele. Lugesin läbi tripis kirjutatu ja jäi ikka selgusetuks, kui palju kraade on siis mäe tipus veebruaris? Mis riietusega oleks parem ninna? Teksad/dressid, jope, müts, kindad.
Kas on mõtet võtta lühikesed riided, plätud kaasa, et alla tulles ära vahetada? Kes on käinud, palun kirjutage.

Mina käisin aprillis. Võtsin kohalike kaudu 28usd. Meil oli 13 inimesega grupp, kõik erinevast rahvusest.
Mõtlesin, et kui külm seal mägedes ikka olla saab. Öösel passikontrollipunktis tundsin ukse vahelt külma õhtu. Seljas olid teksad, topp, kapuutsiga fliis ja sall. Jalga panin sokid ja sportplätud. Keerasin salli ümber kõhu seega :) Mäe jalamil välja ronides kavatsesin peaaegu giidilt küsida, et kas siin kuskil öömajale ka saab, sest mul oli meeletult külm. Noh, siis ma veel ei teadnud, mida see külm tähendab. Tol õhtul oli seal 10kraadi ja päris tipus tuul möllas. Ronides polnud hädagi, vaatasin tähti ja rühkisin edasi.
Kuna ma olin ainuke, kel polnud kaaslast, siis vudisin koos kohaliku beduuniga (meie mäegiid) sinna üles. Too muudkui ütles, et teeme nüüd siit short cut. Huh, veerandil nende treppide peal hakkas jõud raugema. Ronida jaksasin veel, aga rääkida küll mitte. Osad läksid neljakäpukil üles.
Mul oli kohutavalt külm, näpud ei liikunudki enam. Beduiin andis oma jope mulle ja soojendas veidi. Aga päikesetõus oli nii meeletult ilus! Pisarad tulid silma. Sel hetkel sain ma legendi järgi kõik oma patud andeks :)
Allatulek oli muidugi kökimöki selle ronimise kõrval. Vaated tõesti ilusad, one huge playground. Jalutasin ikka sama beduiiniga ja ajasin juttu. Pärast tundi soojenemist hakkasid näpud liikuma. Kloostris vahetasin teksad 3/4 trennipükste vastu, sokid viskasin minema.

... on sama muutlik nagu litsi armastus. Kord on külm, siis jälle väga külm ning hoopis sageli põrgulikult külm. Vahest on sellele kõigele veel boonuseks lõikav tuul. Ja mäkketõus on selline, et hea kui sa kaamerat viitsid üles kanda ja seda poolel teel kellelegi ära ei kingi, et vähem kanda oleks. Nii et mingeid kandameid endale ära tekita. Vett ja näksimist saad osta mäelt iga natukese maa tagant. Ainult ettevaatust, mäel on hinnad nagu Eestis!

Kas kloostrisse saavad naised ainult siis sisse, kui nendel on põlved ja õlad kaetud? Kui me Tais käisime kloostrites, siis isegi meestel pidid olema püksid pahkluudeni, muidu sisse ei lasta? Aga tänan kirjelduse eest. Nüüd tean, mida selga panen.

Käisime detsembri alguses Mooses mäel, kohaliku giidi sõnul oli üleval mäel -2 kraadi, igatahes meeletult külm ja tuuline oli. Seljas olid teksad, top, pikkade varrukatega õhuke pluus, dressipluus ja tuulekas. Arvasin, et sai palju riideid topitud, tegelikult oli ikkagi väga külm ja viimases peatuspaigas (enne neid hullumeelseid treppe) rentisime kohalikelt teki, vat selle sees oli üleval hea istuda, sest pidas veidi tuult kinni. Mäkketõus on kurnav ja rääkimiseks pole tuju, nagu eelpool keegi mainis, siis on tõesti hea kui kaameratki üles viitsid kanda. Mingi hetk lihtsalt tundub see mäkketõus täiesti lootustetu üritus, lähed ja lähed ja ikka on veel väga palju minna. Alla tulime treppidest, oli küll veidi parem kui ülesminek, aga ega sealgi pidu polnud, astmed ebaühtlaste kõrgustevahedega ja kaetud peene liivaga, mistõttu nii mõnigi libises ja kukkus. Eraldi vajadust ma suvisemate riiete järgi omast kogemusest ei näe, mäelt alla tulles võtsin ära ainult tuuleka ja nii olin kuni kloostrist äratulekuni. Mõned turistid, kes toodi hommikul lihtsalt kloostrit vaatama, vaatasid küll meid kui imelikke ja küsisid, miks me nii paksult riides oleme, nii et kahtlustan, et see mäelkäik tegi soojavarudega oma töö :) Aga muidu pildid, mis sealt saime olid super, ei kahetse et käisin, kuid teist korda uuesti minema ka ei kipu, või kui siis mingi eraldi giidiga ja omas tempos, sest meie kohalik beduiinist grupijuht lidus nii mis hirmus :D

Nii tuttav tunne, kui loen eelmist kirjutatut :)
Ma ka käisin detsembri alguses. Oli väga ilus, aga selline tunne küll, et mitte kunagi enam ei taha nii palju ronida. Pimedas ei saa ju aru ka, kuipalju veel, ja ikka veel...ja vaja veel ronida....ja siis ainult natuke veel ja... siis ainult 900 astet veel... :)
Meie läksime 3 h üles, aga see oli ka mu elu ronimine. Ei kahetse grammigi, et käisin, aga arven, et enam kunagi ei lähe ka. :)
Ja riideid tuleb tõesti võtta, see pole kokkuhoiu koht, üleval on ikka väga külm.

Mina käisin Moosese mäel detsembris ja ütleks, et oli küll väga raske, aga mitte üks kriips ka ei kahetse, et sinna mindud sai. Tegelikult läheks kunagi kindlasti veel kord ja teeks selle asja läbi.

Esimene elamus minu jaoks oli tegelikult juba see, kui mäe all alles üles minema hakkasime- ümberringi mustad mäekontruurid ja tihedalt-tihedalt tähti täis taevas ning mööda mäekülge aina ülespoole vilkuv lambikeste rida ehk siis teised ronijad :)

Ülesminek ise oli raske- esimene kolmandik teest: "oh, mis see siis ära ei ole, nii lihtne", teine kolmandik teest: "no krt, janu on, süda klopib, kes käskis mul siia tulla, mõtle kui mõnus oleks hotelli voodis teist külge keerata" ja kolmas kolmandik teest (ehk treppide osa): "üks aste veel ja siia ma suren, ei tea, mitmes ma olen, kes siin otsad annab", aga kui esimesed päiksekiired üleval mäetipud nagu punaseks värvisid, läks kõik see meelest. Üleval kogu selle rahvamassiga külmetades ja oodates ning aina punasemalt kumavamat taevast vaadates sain mina küll sellise elamuse, et see ei lähe niipea meelest. Mingisuguse kummalise megaenergia andis see käik, kuigi olin ju sisuliselt terve öö rasket füüsilist koormust saanud, polnud järgmine päev üldse meeletut väsimust peal. Seega mina soovitaks igal tervel ja füüsiliselt tugeval inimesel see retk ette võtta, kui juba sealkandis olla. On küll raske ja väsitav, aga emotsioonid ja elamus on seda väärt.

Seljas olid mul t-särk õhuke dressipluus, keskmise paksusega jope, peas müts, käes kindad, jalas teksad ja tossud. Soovitan võtta kaasa teine t-särk ja et saaks mäe otsas särgi ära vahetada(sest ronimise ajal läheb keha korralikult higiseks ja siis märja särgiga hakkabki külm).

Häirisid natuke (peamiselt vene rahvusest) suured ronijate grupid, kes pidevalt omavahel karjusid ja hõikasid, aga noh sellistel asjadel ei tasu lasta oma elamusi rikkuda. Ise käisin väikse, 8-liikelise grupiga.