... on sama muutlik nagu litsi armastus. Kord on külm, siis jälle väga külm ning hoopis sageli põrgulikult külm. Vahest on sellele kõigele veel boonuseks lõikav tuul. Ja mäkketõus on selline, et hea kui sa kaamerat viitsid üles kanda ja seda poolel teel kellelegi ära ei kingi, et vähem kanda oleks. Nii et mingeid kandameid endale ära tekita. Vett ja näksimist saad osta mäelt iga natukese maa tagant. Ainult ettevaatust, mäel on hinnad nagu Eestis!
Kas kloostrisse saavad naised ainult siis sisse, kui nendel on põlved ja õlad kaetud? Kui me Tais käisime kloostrites, siis isegi meestel pidid olema püksid pahkluudeni, muidu sisse ei lasta? Aga tänan kirjelduse eest. Nüüd tean, mida selga panen.
Käisime detsembri alguses Mooses mäel, kohaliku giidi sõnul oli üleval mäel -2 kraadi, igatahes meeletult külm ja tuuline oli. Seljas olid teksad, top, pikkade varrukatega õhuke pluus, dressipluus ja tuulekas. Arvasin, et sai palju riideid topitud, tegelikult oli ikkagi väga külm ja viimases peatuspaigas (enne neid hullumeelseid treppe) rentisime kohalikelt teki, vat selle sees oli üleval hea istuda, sest pidas veidi tuult kinni. Mäkketõus on kurnav ja rääkimiseks pole tuju, nagu eelpool keegi mainis, siis on tõesti hea kui kaameratki üles viitsid kanda. Mingi hetk lihtsalt tundub see mäkketõus täiesti lootustetu üritus, lähed ja lähed ja ikka on veel väga palju minna. Alla tulime treppidest, oli küll veidi parem kui ülesminek, aga ega sealgi pidu polnud, astmed ebaühtlaste kõrgustevahedega ja kaetud peene liivaga, mistõttu nii mõnigi libises ja kukkus. Eraldi vajadust ma suvisemate riiete järgi omast kogemusest ei näe, mäelt alla tulles võtsin ära ainult tuuleka ja nii olin kuni kloostrist äratulekuni. Mõned turistid, kes toodi hommikul lihtsalt kloostrit vaatama, vaatasid küll meid kui imelikke ja küsisid, miks me nii paksult riides oleme, nii et kahtlustan, et see mäelkäik tegi soojavarudega oma töö :) Aga muidu pildid, mis sealt saime olid super, ei kahetse et käisin, kuid teist korda uuesti minema ka ei kipu, või kui siis mingi eraldi giidiga ja omas tempos, sest meie kohalik beduiinist grupijuht lidus nii mis hirmus :D
Nii tuttav tunne, kui loen eelmist kirjutatut :) Ma ka käisin detsembri alguses. Oli väga ilus, aga selline tunne küll, et mitte kunagi enam ei taha nii palju ronida. Pimedas ei saa ju aru ka, kuipalju veel, ja ikka veel...ja vaja veel ronida....ja siis ainult natuke veel ja... siis ainult 900 astet veel... :) Meie läksime 3 h üles, aga see oli ka mu elu ronimine. Ei kahetse grammigi, et käisin, aga arven, et enam kunagi ei lähe ka. :) Ja riideid tuleb tõesti võtta, see pole kokkuhoiu koht, üleval on ikka väga külm.
Mina käisin Moosese mäel detsembris ja ütleks, et oli küll väga raske, aga mitte üks kriips ka ei kahetse, et sinna mindud sai. Tegelikult läheks kunagi kindlasti veel kord ja teeks selle asja läbi.
Esimene elamus minu jaoks oli tegelikult juba see, kui mäe all alles üles minema hakkasime- ümberringi mustad mäekontruurid ja tihedalt-tihedalt tähti täis taevas ning mööda mäekülge aina ülespoole vilkuv lambikeste rida ehk siis teised ronijad :)
Ülesminek ise oli raske- esimene kolmandik teest: "oh, mis see siis ära ei ole, nii lihtne", teine kolmandik teest: "no krt, janu on, süda klopib, kes käskis mul siia tulla, mõtle kui mõnus oleks hotelli voodis teist külge keerata" ja kolmas kolmandik teest (ehk treppide osa): "üks aste veel ja siia ma suren, ei tea, mitmes ma olen, kes siin otsad annab", aga kui esimesed päiksekiired üleval mäetipud nagu punaseks värvisid, läks kõik see meelest. Üleval kogu selle rahvamassiga külmetades ja oodates ning aina punasemalt kumavamat taevast vaadates sain mina küll sellise elamuse, et see ei lähe niipea meelest. Mingisuguse kummalise megaenergia andis see käik, kuigi olin ju sisuliselt terve öö rasket füüsilist koormust saanud, polnud järgmine päev üldse meeletut väsimust peal. Seega mina soovitaks igal tervel ja füüsiliselt tugeval inimesel see retk ette võtta, kui juba sealkandis olla. On küll raske ja väsitav, aga emotsioonid ja elamus on seda väärt.
Seljas olid mul t-särk õhuke dressipluus, keskmise paksusega jope, peas müts, käes kindad, jalas teksad ja tossud. Soovitan võtta kaasa teine t-särk ja et saaks mäe otsas särgi ära vahetada(sest ronimise ajal läheb keha korralikult higiseks ja siis märja särgiga hakkabki külm).
Häirisid natuke (peamiselt vene rahvusest) suured ronijate grupid, kes pidevalt omavahel karjusid ja hõikasid, aga noh sellistel asjadel ei tasu lasta oma elamusi rikkuda. Ise käisin väikse, 8-liikelise grupiga.
kirss! Ülesmineku kirjeldus oli sul väga hästi kirjeldatud! Mul oli väike seljakott joogi ja mõne puuviljaga ka kaasas, aga süüa-juua pole eriti aega. No ja mul oli tõeliselt külm, ühtegi üleliigselt liigutust teha ei tahtnud.
Riinakale! Kloostris oli küll igasuguse riietusega inimesi. Osad, kes olid tulnud hommikul ainult kloostrit külastama, neil olid ikka täitsa tavalised nö. turistiriided - lühikesed püksid, t-särk, müts ja mõnel ka rätik. Ise keerasin ka omale rätiku õlgade ümber.
Hehee, praegu meenus, kui ma peale päikesetõusu imetlemist ühte varjualusesse istuma läksin ja lisaks giidi jakile veel kaks tekki ninani tõmbasin, istus mu kõrvale üks vene beibe oma sõbrannaga, kes esimese asjana oma kosmeetikakotist punase huulepulga välja koukis ja end kohendama asus. Pagan, ei tea, kuidas ta nii võhmavabalt sinna üles jõudis. Kerge ikka see "ilusate" inimeste elu.
Pärast Teie kõigi kirjeldusi ronin ma sinna mäkke kindlasti. Tundub, et see ronimine ja vaev on seda väärt. Minu abikaasa lõi küll natukene põnnama, kuid küll ma tirin ta sinna mäele. Tänud kõikidele, kes kirjeldasid oma üleelamisi ja õnnepisaraid.
Ma sundisin end kokku võtma mõttega, et sa suudad seda, sest juba Mooses läks siit omal ajal üles. Ja ta läks mingite viletsate jalavarjudega. Aga noh, kindlasti oli ka ta tempo AEGLASEM!
Lähis Idas on 13 mäge mis kõik pretendeerivad Moosese mäele. Arheoloogilised leiud toetavad legendi ainult Iisraeli Timna mäe puhul. Siinai on arheoloogiliste leidude jaoks parim paik maailmas. Kõik mis kord maha kukkunud või maetud, säilib praktiliselt igavesti. Kui sellises kohas puuduvad arheoloogilised leiud, siis tähendab see ainult üht - seal pole midagi toimunud. See on suure tõenäosusega vaid suur pettus ja palagan, turistilõks. Palju etem oleks palgata endale gebelyya hõimust teejuht ja matkata üksinda kõrval asuvale ja kõrgemale Gebel Katariina tippu. Poleks pettust, oleks privaatsus ning oleksid käinud kõrgemal.
Super kogemus, proovi kindlasti ära. Kui sa just pole täiesti A-sportlik. Sinna minekuks varu sooje riideid kaasa ja mõnusad jalatsid (mitte plätud vms).
Käisin Moosese mäel ära ja nüüd võin küll öelda, et olen natukene pettunud. Tripis on päris hästi teekond kirjeldatud, kuid millegipärast keegi ei ole ilmekalt kirjeldanud ooteaega, mida tuleb veeta mõned meetrid enne tippu. Nimelt meie jõudsime ootamiskohta 1,5tundi enne päikese tõusu, tuul oli väga tugev ja oli tõeliselt külm. Nii, nagu tripist saab lugeda, tuleb panna soojalt riidesse, kuid pärast teist kilomeetrit olime kõik higised ja nii kui seisma jäime hakkas kohe külm. Soovitus teistele, võtke seljakotiga kaasa soe, paks kampsun ja pange lõpus ta selga. Ärge pakkige ennast kohe ära! Meie teejuht (kohalik, kuigi meie reisibüroo esindaja oli ka kaasas) viis meid pooleteise tunniks kokkuklopsitud onni (ma ei oskagi sellele nimetust anda). Seal saab istuda, osta teed ja rentida tekke 4 dollarit tükk. Tegelikult see istumine rikkuski kõik ilusa ära. Meid oli 9 inimest (kõik suhteliselt noored) ja ütlesime ka reisibüroo esindajale, et miks me siis nii vara startisime, kui on teada, et kõik istuvad 1,5tundi. Tegelikult saime aru, et see on kohalike äriidee, et sa istud seal, ostad teed ja rendid ka musta, haisva villase teki. Seda tegime ka meie, kuna riided olid higised (pakkisime ennast ju korralikult ära). See istumine oli tõesti nõme, mõttetu. Onnis oli ka teisi inimesi, seega rahvast oli väga palju ja kõik lõdisesid. Päikese tõus on ikka sama, mis päikese tõus (lootsin, et ta on suursugusem, võimsam) Ei saa öelda, et see on erilisem, kui nt rannas vaadates. Tegelikult kõige võimsamalt mõjus meile see vaade, kui päikest veel ei olnud näha, kuid punane valgus katis mäe tippe. Seda on tõesti väga raske kirjeldada, kuid see on küll seda väärt, et sinna ronida. Seda vaadet maapeal olles ei näe. Tagasi läksime mööda treppe ja vaade oli tõesti ilus. Kokkuvõttes olen enda üle uhke, et selle teekonna läbisin. Teistele tahaks soovitada, et ärge kujutage endale midagi suurt ja vägevat ette, kuna võite selles pettuda. Iga inimene võiks selle rännaku ette võtta ja ennast proovile panna.
Detsembrikuise Egiptuse reisi ajal plaan võtta ka ühepäevane Jordaania ekskursioon. Kas keegi käinud sel ajal – on siis väga palav? Ja olen kuulnud, et ronitakse ka Moosese mäele, mingi 900 trepiastet. Tundub liialt pingutav, aprillis suri poolel teel üks mees. Et kas mõttekas sel ajal bussis istuda? Kui pikalt see mäkkeronimine kestab? Muidugi võib need küsimused ka giidile esitada, aga kuna kavatsen osta selle ekskursiooni kohalikelt (odavam), siis vajaksin tõesemat teavet.