Ühe ringi jaoks kulub 40min, aga suurima aja võtab järjekord.

teema on küll vana, aga küsin ikka, et kust leiaks selliseid Londonist transport + Alton Towers pileteid? Kas mingid kohalikud reisibürood korraldavad neid? Kas Alton Towersis on üks päev piisav? Kas keegi on käinud ka veepargi osas? Kas seal on kõik väljas või on kinnises ruumis? Mõtlen, et kui juuni alguses on minek, et kas siis kannatab väljas olla?

Kas Inglismaal kämpinguid pole? Skandinaavia riikides on nt. alati teemaparkide läheduses ka kämpingud. Alton Towersi juures pakub ainult hotelle.

Mille poolest inglise teater teistmoodi on, et seda kindlasti vaatama peaks minema? Kas isegi lastel oleks huvitav elamus see? Kui reisil on kaasas ka 1-aastane laps, siis temaga teatrisse minek pole mõeldav?

Ma pean end üpris tolerantseks inimeseks ja ka laste vastu pole mul midagi kuid ma ei saa aru inimestest kes lähevad väikese lapsega teatrisse. Esiteks on see lapse piinamine, teiseks on see publiku piinamnine kolmandaks on see näitlejate segamine ja neljandaks ei saa ka lapsevanem etendust nautida.

Noh noored emmed, loopige mind nüüd kividega ;)

Pooled Johhaidiile mõeldud kividest võite minu pihta suunata. Kordan - väikeste lastega käiakse ainult lasteetendustel, mis tavaliselt ongi nii kokku pandud, et laste lärmamine ei sega.

No mõte oli jah lasteetendustele minna, seega ei pea muretsema, et kellegi ooperit vm. segama lähen oma titega.

Aga ikkagi - mis vahe on Inglise ja Eesti teatril?

Lugesin London Dungeon'i kohta, et see on lastele alates 8-st eluaastast. Kas see tähendab, et kui mul on lisaks teismelistele ka 1-aastane laps, siis ma temaga sisse sinna ei saa? Kui hirmuäratav see koht üldse on? Ma olen suht nõrganärviline, tasub mul sinna üldse minna?

Ilmselt on ikka mõeldud seda, et alates 8.eluaastast saab laps aru ja naudib. Ei usu, et sisse ei lasta. Iseasi, kas ta suudab sul selle 1,5h ära istuda.;)

Eestis lastega teatris käies on lasteetendused alati suht lärmakad - lapsed seisavad püsti vahel, jutustavad vanematega, hõikavad ja emotsioneerivad kaasa. Ega need iglise lapsedki teistsugused ole.

Sellegipoolest ma ikka mõtleksin väga mitu korda, kui nii väikesega kuskile läheksin.

Teatri kohta lugesin nüüd, et nt. Lion King'i etendusele alla 3-aastaseid ei lubatagi. Seega tuleb ühel vanemal sel ajal pisikesega linna peal jalutada:)

Ma lihtsalt vaatan siit kõrvalt, et Buckingham Palace kui riigi staatuse sümbol on kõigi poolt välja jäetud. No ruumidesse hetkel vist ei pääse, aga sellele pilk heita, pargist läbi jalutada ja oravaid toita on päris vahva. Toweris ja St. Paulsis käiksin kindlasti, bussivariant on hea ja samuti niisama linnas jalutada ja õhtul muusikat kuulata.Linn on küll suur, aga transport võimaldab kiiresti pikki vahemaid läbida ja paljudesse kohtadesse jõuda.

Oskab keegi öelda, kui pidulike riietega lasteetendustel UK-s käiakse? Eestis käiakse suht vabalt - on pidulikumaid ja on ka täitsa igapäeva riietusega lapsi, aga seal? Kui lähen tavalise suvise riietusega (nt. mingi seelik ja pluus), kas viltu ei vaadata? Nimelt üritame viimase hetke pileteid saada ja päevasele etendusele minna. Kui pileteid ei saa, siis ei viitsiks tagasi ööbimiskohta sõita, et riideid vahetada. Seega paneks midagi lihtsat ja mugavat, aga samas viisakamat selga:)

Mulle jäi West End'i teatrist mulje, et et dresscode on seal rohkem nagu meil kinos - suvalised tänavariided ja ülerõivad võetakse põlvede vahele, mitte ei anta garderoobi. Saalis käib müüja ridade vahel ja pakub õlut-snäkke :)

Inglismaa kohta kahjuks ei oska öelda kuid elan Kesk-Euroopas ja kultuurihuvilisena käin siin keskmisest sagedamini teatris ja Filharmooniates kontserte kuulamas. Seda ni Luxembourgis, Saksamaal, Belgias kui ka Prantsusmaal. Võrreldes Eestiga riietutakse siin ikka teatris ja kontserdisaalis väga vabal. Lipsu ja ülikonnaga ning pidulike kleitidega inimesed hakkavad silma kuna neid näeb suhteliselt harva. Talvel võetakse ka üleriided saali kaasa ning hoitakse neid tooli seljatoel. Baarist haaratakse enne etendust ja ka vaheajal kokteil, vein või õlu samuti saali ning tinistatakse neid vaikselt. Sama lugu on suupistetega. Võrreldes Eesti teatri- ja kontserdikultuuriga oli selline suhtumine alguses väga üllatav. Vaatamata sellele peab rahvas end minu meelest korralikumalt üleval kui Eestis. Kõik on üliviisakad ja oma produktidega etenduse või kontserdi ajal kedagi ei sega. Samuti ei sööda kõvasti lõhnavaid toite nagu krõpsud, popkorn jne.

Londonis võid mida tahes kanda ja ikka ennast hästi tunda suhteliselt igal pool. Keegi ei vaata viltu, kui oled mugavates riietes, ega ka siis, kui oled otsustanud ennast üles lüüa. Ma olen kindel, et lasteetendustel on kõik pigem vabalt riides. Ehk selline pool-viisakas riietus on alati kindel valik :)

Mulle hirmsasti meeldib ka Londoni kontserdisaalide juures see, et saab klaasikese veini endaga saali kaasa võtta (lasteetendustel ehk võib-olla mitte, aga kes neid inglaseid teab!). Jazzi kuulates on nt ülimõnus samal ajal veini nautida :) Olin sellega Londonis juba nii ära harjunud, et võtsime Nokias ka enne kontserti veinid ühes aga noh seal selgus, et tuleb kiiresti enne sisenemist ära kulistada...

Reisil käidud ja kirjutaks natuke enda muljetest. Londonis olime 10 päeva, seega saime asja rahulikult võtta. Reisil oli 2 täiskasvanut ja 4 last (12a., 9a., 9a., ja 1a.). Londonisse jõudsime õhtul, seega sel päeval midagi peale öömaja ülesse otsimise ja poe külastamise midagi ei teinud. Esimesel päeval käisime kohe BigBeni vaatamas, siis käisime London Eye'l ja jõe tuuril. Ostsime internetist combi pileti, sest perepiletid olid ainult onlines saadaval, nii tuli soodsam. Piletid sai London Eye juurest kätte. Seal oli selleks eraldi kassa. Eyele tasub hommiku poole minna, sest lõunast tekib sinna meeletu järjekord, mis liigub küll üsna kiiresti. Meie käisime enne jõe tuuril ja kui sealt tagasi tulime, pidime pikali kukkuma kui järjekorda nägime. Enne polnud mingit märkimisväärset järjekorda. Pärast jalutasime mööda lõunakallast Toweri sillani. Tee peal oli palju rahva lõbustajaid ja oli muidu põnev ringi vaadata. Teisel päeval käisime hommikul St. Pauli katedraalis. Pühapäeviti saab sinna tasuta sisse, aga suurem osa kirikust on siis külastajatele suletud. Kuna London Eyelt saime linnavaate kätte, siis meile sobis see pühapäevane külastamine väga hästi. Päraslõuna veetsime loodusmuuseumis, mis oli jubedalt ülerahvastatud. Kolmandal päeval ladistas vihma sadada ja olime sunnitus kuskil sees olema. Olime terve päeva teadusmuuseumis. Õhtuks läks ilm ilusaks ja jalutasime Kensington pargis. Lapsed möllasid mõnda aega Diana mänguväljakul. Neljandal päeval käisime Chessingtoni lõbustuspargis. Seal saab loomi vaadata ja atraktsioonid on rohkem väiksematele lastele või siis natuke arematele suurematele lastele. Väga vingeid/hirmutavaid atraktsioone seal ei olnud. Viiendal päeval tahtsime hommikul soodsalt teatripileteid saada, aga selgus, et Lion Kingile sooduspileteid ei müüdagi ja need piletid, mis veel saadaval olid, olid nii taga ja ääres, et loobusime. Hind oli selle jaoks liiga krõbe. Jalutasime siis Leicester Squarest Piccadilly Circusesse ja sealt Ratsakaare juurde, kus oli just vahtkonnavahetus. Sealt edasi St. Jamesi pargist läbi Buckinghami palee juurde, kus oli ka vahtkonnavahetus, aga seda väga näha ei õnnestunud. Kogu see plats oli paksult rahvast täis. Kui tahta vahtkonnavahetust näha, siis peab ikka väga varakult vist kohale minema. Jamesi pargis on hästi palju oravaid ja linde. Neid on väga lahe jälgida. Sealt edasi läksime Westminster Abby juurde. Kuuendal päeval käisime niisama linnapeal shoppamas. Seitsmendal päeval käisime Thorpe lõbustuspargis. No sinna tasub väga julgete lastega minna. Atraktsioonid on parajalt hirmuäratavad. Meie lapsed käisid ikka kõik kohad läbi, aga ise ma küll igale poole minna ei julgenud:) Seltskond oli seal parajalt kirju - oli igasuguseid sulelisi ja karvaseid:D Alguses pileti järjekorras seistes oli küll tunne nagu kuskile punki kontsertile läheks. Titevankriga oli üsna kentsakas tunne seal olla. Tümps oli ka pargis ünsa kõva. Kaheksandal päeval käisime Hyde pargis. Seal oli palju erinevaid linde. Ja park ise (nagu ka kõik teised pargid) oli väga mõnus. Pani mõtlema, miks meil Eestis pargialasid nii ära ei kasutata. Üheksandal päeval läksime laste soovil Hyde parki linde toitma ja pärast käisime veel natuke shoppamas. Kümnendal päeval sõitsime Lutonisse. Kuna meil õnnestus Londonis mingi kiirrongile peale istuda, mis sõitis Lutonist mööda seal peatamata, siis oli paras jama pärast Lutonisse tagasi saada. See aga tähendas, et me jäime enda lennukist maha. Nii siis pidime kaks päeva Lutonis veetma, kuna järgmine lennuk läks alles ülejärgmisel päeval. Lutonis on Stockwoodi park päris lahe. Aga muidu sattusime alguses mingisse tõmmude linnaossa. See oli küll räpane ja üsna kõhe tunne tekkis. Hiljem nägime ikka viisakamat linnaosa ka:) Waterloo raudteejaamas oli kenasti infotahvlid väljuvate rongide kohta, kus olid ka peatused kirjas. St. Pancrases aga ei olnud miskit sellist või siis me ei näinud seda. Seetõttu me ka vale rongi peale sattusime. Saime asjadest valesti aru. Londonis liikusime palju jala ja enamasti sõitsime tub-iga, vahest ka bussiga. Aga bussiga on tipptunnil üsna aeganõudev liikumine, samas oli tore linna vaadata bussi 2. korruse esimesest pingist. Meie jaoks oli üllatus see, et bussidega ei saa lõputult ringi sõita. Me sõitsime ükskord õigest peatusest mööda, aga kuna teadsime, et buss tuleb sama teed tagasi, siis mõtlesime, et sõidame ringiga tagasi. Olime küllaltki lõpp-peatuse lähedal. Aga lõpp-peatuses ajas bussijuht meid välja. Ütles, et kui tahame edasi sõitma, peame uuesti bussi sisenema. Täiesti absurdne minu meelest, aga nii see oli. Bussist maha minemiseks peab stop nuppu vajutama, muidu võib juhtuda, et buss ei peatugi. Piletiteks kasutasime Oysterit ja 7-päeva kaarti. 12-aastasele lapsele tellisime interneti teel pildiga Oysteri (saime St.Pancrase raudteejaamast kätte), nii tuli temale soodsam. Nooremad lapsed said tasuta täiskasvanuga sõita. Ööbisime South Kensingtonis ühes üliõpilaste elamus. See ei olnud selline meie ühikate sarnane, vaid väiksem maja. 10 tuba oli ainult vist. Seal tuli meie perele 60 naela öö/tuba. Magamine oli narides. Köök oli oma toas. Täitsa normaalne oli. Mugavam oleks kindlasti kuskil korteris olla, aga jäime hiljaks öömaja otsimisega, kuigi hakkasime juba 2 kuud varem otsima. Väga kaugele kesklinnast ka ei tahtnud öömaja saada. Lõpuks saigi asukoht ja hind määravaks. Titele võtsime kergkäru kaasa ja see oli õige otsus. Päris viimase minutini kõhklesin, kas võtta kergkäru või tavaline suur käru. Metroodes on käru tassimist ikka päris palju ja kergkäruga oli tunduvalt kergem. Suuremates jaamades olid ikka liftid ka olemas. Toitu ostsime enamasti Tesco expressist, mis oli meie kodu lähedal. Paar korda sõitsime ka natuke kesklinnast kaugemale suurde Tescosse ja Asdasse. Sealt siis tarisime suuremas koguses toitu. Enamasti olid väikese ja suure Tesco hinnad samad, aga kohati oli ikka hinnavahet. Nt. beebitoitu sai suures Tescos 60-70 penniga kätte (200g purk), aga väikses oli sama asi 92 penni. Igapäevased asjad - piim, sai jne. olid vist ikka sama hinnaga. Väikeses poes oli kaubavalik muidugi väga piiratud. Lutonis ööbisime hotellis ja ise süüa teha ei saanud. Seega tahtsime õhtul välja sööma minna, aga meie üllatuseks öeldi meile, et alkoholi müüvad söögikohad ei või alates kella 18-st lapsi sisse lubada. Olime üsna pettunud, sest pidime jälle mingi kiirtoiduga leppima. Suure perega minnes tasub poes vaadata Family Meal Deal-i. Asdas maksis see nt. 6 naela ja selles oli suur vorm mingit ahjus soojendavat toitu, toorsalat ja magustoit. Minu meelest oli see väga soodne ja ka maitsev, sest 5 inimest sai sellest kõhu väga täis. Karbi peal on küll kirjas kogus 4-le, aga meil oli tegemist, et see kogus oma perega ära süüa. Tescos sellist asja ei näinud, aga seal oli ühe inimese Meal Deale, mis sisaldas kolmnurkseid võilakaid või salatit, krõpsud või šokolaad ja jook. Hind oli 2.50 naela. Asdas oli sama asi, aga maksis 3 naela - võilakaid oli 1 rohkem (ehk siis 3) ja jook oli ka suurem.

Londonis soovitaks hästi palju lihtsalt jalutada, kindlasti ka mõnest pargist läbi põigata. Turistiobjektid on kõik ülerahvastatud, seega mitu päeva selles möllus olla ei ole vähemalt minu jaoks just väga tore. Pargid on vahelduseks/puhkuseks väga mõnusad. Kuna mul oli sammulugeja peal, siis tavaline oli 20 tuhande sammu ringis päevas. Rekord oli 28 tuhat sammu. Aga kuna liikusime vahepeatustega, siis ei olnud seda üldse palju:)

Aga kuidas tagasi lennukiga saite kui olite oma väljalennule hilinenud? Kas pidite uued piletid ostma või saite olemasolevatega järgmise lennu peale?