Parimad ja halvimad reisiraamatud

Hakkas silma selline nimekiri - 10 parimat reisiraamatut - kokku pandud ühe Austraalia väljaande poolt arvatavasti üsna subjektiivsetel alustel.

On the Road, Jack Kerouac
Fear and Loathing in Las Vegas, Hunter S Thompson
The Sun Also Rises, Ernest Hemingway
Down Under, Bill Bryson
The Beach, Alex Garland
Heart of Darkness, Joseph Conrad
Into The Wild, Jon Krakauer
Motorcycle Diaries, Ernesto ‘Che’ Guevara
Great Railway Bazaar,Paul Theroux
San Sombrero, Santo Cilauro, Tom Gleisner & Rob Sitch

Nii et milline on sinu top 3, 5 või 10?

Isiklikult täpselt pooli eelnevast nimekirjast pole lugenud (aga võtan plaani). Ja oma nimekirja ülaotsa lisaks kindlasti paar William Dalrymple raamatut, kuhugi mahutaks Russell McGiltoni "Yakety Yak: Bombay to Beijing by Bicycle", Daniel Starti "The Open Cage" ja niisama mõnufaktoriks William Sutcliffe "Are you Experienced?".

Ja halvima reisiraamtu tiitli pälvib absoluutselt kindlasti selline raamat nagu "Zen Explorations in Remotest New Guinea: Adventures in the Jungles and Mountains of Irian Jaya", Neville Shulman. Soovitan :)

Et siis jätk teemale
http://trip.ee/node/3773

E. Krenkel "Minu kutsung on RAEM"
J. Hashek "Shvejk"
P. Matthiessen'i "Lumeleopard"
J. Senkevitš "Papüürusalusega üle Atlandi"
J.R.R Tolkien "Kääbik"
N. Baturin "Karu Süda"
A. Gailit "Nipernaadi", "Ekke Moor"
jne
//E. Hemingway'd ma siiski reisiraamatute sekka ei paneks, Coelho'd ka mitte.

Minu esimeseks platseerub ka konkurentsitult William Dalrymple "Džinnide linn". Järgmiseid kohti suvalises järjestuses esindavad ilmselt Durreli "Pilalind", "Kuldsed nahkhiired ja roosad tuvid", "Ülekoormatud Noa laev". Suhteliselt loetav oli ka viimati kättevõetud Ernst Muldaševi:" V poiskah goroda bogov". Päris huvitavat lugemist leiab ka nõuka ajal Eesti Raamatu poolt väljaantud sarjast "Maailm ja Mõnda". Need ei ole ilmselt moodsas võtmes reisikirjeldused, küll aga üsna tõsised olustikuraamatud. Endale on eredamalt meelde jäänud Grizmekite :" Serengeti ei tohi surra" ja Fiedler: "Kalad laulavad Ucayalis". Pildiraamatutest tõstan esile Pruuli, Tätte ja Plaati " Inimnäoline islam"

Väga raske on muidugi määratleda "reisiraamatut" kui sellist. Praktiliselt iga ilukirjandusteos on ju teatud mõttes reisikirjeldus.
Aga mina pole kunagi pettunud üheski Bill Brysoni ega Paul Theroux teoses, neid võin soovitada. Pico Iyer ka.
Samuti pean väikeseks imeks, et algsest nimekirjast on välja jäänud Zen and the Art of Motorcycle Maintenance: An Inquiry into Values, kirjutanud Robert Pirsig. Selle raamatu teemade üle arutledes olen veetnud nii mõnegi unetu öö.
Eestist ei tasu unustada Lennu-taadu raamatuid, alati hariv ja huvitav. Ja siis veel Smuuli Jäine raamat.

Kodumaistest "Eesti lipp ümber palli" - Lennuki-raamat on tõsiselt mõnus lugemine.

Väljamaistest "Last chance to see" - Douglas Adams (HHGTTG autor) ja Mark Carwardine - reisivad mööda maailma ja kirjutavad kaduvatest liikidest. http://en.wikipedia.org/wiki/Last_Chance_to_See

Mu lemmikud on P. Theraux ja B. Bryson, osad vanemad M. Palini reisilood on ka head.

lemmikud: Marco Polo "Reisid", Mark Twaini "Võhikud võõrsil", Friedebert Tuglase ja Ants Laikmaa reisikirjad. Viimaselt väga huvitav kirjeldus shoestring-stiilis läbi ida-euroopa Itaaliasse Sitsiiliasse Marokosse.

Kunagi ilmunud sarjas „Maailm ja mõnda” oli palju häid raamatuid, noore tüdrukuna mind lausa vapustas P. ja M. Grzimeki „Serengeti ei tohi surra”. Selle sarja teine lemmik oli G.Durrelli „Joobnud mets”. Durrelli raamatud olid enam-vähem kõik huvitavad. Paeluv lugemine oli „Kalad laulavad Ucayalis”, „Lumetiiger” ja „Pronksnaeratus”, Kon-Tiki ja Ra raamatud...
Välismaa autoritest meeldib veel P.Theroux „The Pillars of Hercules” reisist ümber Vahemere. Eesti autoritest on minu jaoks absoluutne tipp Friedebert Tuglase „Reisikirjad”. Väga nauditavad (kui nõukogude asja mitte tähele panna) on Vladimir Beekmani reisiraamatud, seda mitte ainult huvitavate detailide rohkuse, vaid ka suurepärase eesti keele tõttu.

lisaks eelmistele:

Maurice Herzog "Annapurna"
Tenzing Norgay "Lumetiiger"

Serengeti raamatule mõeldes meenub nooruses loetud Joy Adamsoni "Vabana sündinud".

Ning mõnes mõttes võib ka Selma Lagerlöfi "Nils Holgerssoni" reisikirjelduste alla liigitada :-)

Halvimat raamatut ei oska mainida -- raamatud ei ole kunagi halvad. Need, mis isikliku maitseeelistusega kokku ei lange, võib ju lihtsalt lugemata jätta...

Olen nõus, et enamus viletsapoolseid raamatuid on maitseasi. Aga too eelmainitud reisiraamat oli konkreetselt väga halb. Kui inimene 1990ndate teisel poolel (1998) mitte vaid ei kirjuta, vaid AVALDAB raamatu, mis on täis solvavaid märkusi kohalike kohta (a la danid on väga sõbralikud ja huvitavad olendid, ja nende jalad on otsekui loodud pakkide kandmiseks) ja kirjeldab üksipulgi oma väiklasi tegevusi, siis see väärib taunimist.
Mõtlesin, et kas äkki ainult minus tekitas see raamat tohutut vastumeelsust ja otsisin natuke internetis teisi arvamusavaldusi. Ei leidnud kedagi kiitmas, aga üks lause "this is perhaps the only book I've ever read where I found myself taking an active dislike to the author" võtab asja kenasti kokku.
Ok, sõnastan küsimuse ümber ja räägiks siis halbade asemel hoopis vastuolulistest reisiraamatutest?
Selle vaatenurga üks huvitavamaid leide on kahtlemata "Hõreda õhu" traagiliste sündmuste ümber keerlevad raamatud - kohati on tunne, nagu kõik tol päeval mäel viibinud inimesed/inimgrupid on raamatute/dokumentaalfilmide kaudu dialoogi astunud ja kokkuvõttes on valminud üks õige mitmetahuline kriminull.

Lendurit ja purjetajat pole minust veel (kahjuks) saanud, aga raamatud, mis jätsid nooruses väga suure jälje mu hinge ja ellu olid Sir Francis Chichesteri- Gipsy Moth Circles the World, Alone Across the Atlantic ja The Lonely Sea and the Sky. Ilmunud (vähemalt midagi neist) ka eesti keeles. Vapustav inimene ja vapustavad raamatud.

Zigmund-Hanzelka 3 köidet Aafrika raamatut olid lapsepõlve lemmikud. Sodisime vennaga ka gloobuse täis erinevaid marsruute kõikidel mandritel, et saada kokku üks korralik ümbermaailmareis autoga. Aga olid 70-ndad ja ei osanud siis küll uneski näha, et kunagi sõidad põhimõtteliselt kuhu tahad. Edasi tulid juba eelpoolnimetatud teised "Maailma ja Mõnda" sarjast raamatud: "Kon-Tiki", "Kalad laulavad Ucayalis", J.Senkevitš "Papüürusalusega üle Atlandi" (autoriga on mul õnnestunud ka ise kohtuda), jt. Siis kõik Durrelli raamatud, Herzog'i "Annapurna" ja Herbert Tichy: "Cho Oyu - Jumalate Arm".

Minu halbade reisiraamatute konkurentsitu edetabelijuht on Ffyona Campbelli "On foot through Africa". Ostetud Amazonist just nimelt lugenute soovituste peale.
Ühesõnaga on selline noor naisinimene, kes on pähe võtnud, et vaja kõik kontinendid jala läbi käia. Tõepoolest, tegu ongi käimisraamatuga. Raamat koosneb sellest, palju mingil päeval käidud sai ja mis sorti kannatusi tol päeval kannatatud sai. Kõik selle nimel, et kuhugi edetabeliraamatusse sisse saada.
Veerand raamatu jooksul ei suutnud tüdruk vist mitte midagi sellist kogeda, mida mina suudaks reisielamuseks liigitada. Kogu jutt selle ümber, kuidas päevas ettenähtud normkilomeetrid ära käia. Raamatu õige nimi peaks olema "Masohhisti käsiraamat algajale". Keda taoline kraam huvitab, siis loobun selle raamatu omamisest täiesti tasuta.

"Serengeti ei tohi surra" raamatule ka minu poolt hääl.
Lisaks "Everesti päevik" mis raamatupoodides aasta tagasi müügile tuli on ka väga hea lugemine.

Anthony Bourdain “Koka rännakud”

Teleshow saatejuht ja restorani peakokk on väga mõnusa huumoriga pannud kirja oma seiklused erinevates maailma nurkades erinevaid toite proovides. Loed ning tahad üheaegselt rännata ja süüa;) Kuna raamat ei asu aga (täiesti ülekohtuselt) reisiraamatute letis, siis on oht, et see võib reisumeestel kahe silma vahele jääda.

Bourdaini parim mõtteavaldus oli see, et talviti külmaga sureb Venemaal inimesi nagu kärpseid. Muidu, jah, päris hea raamat.

Victor Segalen on kirjutanud v2ga huvitava p2eviku, mis on pea sada aastat hiljem avaldatud raamatuna nimega 'Essay on Exoticism: An Aesthetics of Diversity'(Durham & London, 2002). Vahest pakub huvi inimesele, kes on orientalismi ja eksootika yle teinekord m6tlema j22nud. p2rast selle raamatu lugemist on v6imalik n2ha maailma t2iesti teistsugusena. see raamat teeb oma t88d - paneb m6tlema, arutlema, kahtlema... v2ga hea raamat inimesele, kes on m6tlenud eksootika kadumise yle turismi t6ttu.
vahete-vahel r22gib autor selles raamatus iseenda vastu, aga muidu v2ga hea.
annan v2ikese killu tagakaanelt, et saaksite raamatust natu aimu:

'At a time when the moral battles for the "other" have been waged, when the constructedness of identities has been demonstrated in extenso, it comes as a refreshing suprise to see Segalen struggle with the terminology of otherness and difference in the context of the term "exoticism".'

ei ole maailma kergeim lugemine, aga lyhikesed m6tteavaldused m6juvad v2ga tabavalt!

Åsne Seierstad "Kabuli raamatukaupmees" ja Mike Horn "Null Laiuskraad"
Kahju muidugi,et meie raamatukauplustes nii vähe reisiteemalist kirjandust leiab,LP´si jagub küll,aga sellist mõnusat lugemist võiks tiba rohkem olla

D. H. Childress “Hiina, Sise-Aasia ja India kadunud linnad”, lisaks "Ehh Uhhuduur"

  1. Jon Krakauer "Hõredasse õhku"
  2. Paul Theroux "Great Patagonian Express"
  3. F. Nansen "Suuskadel läbi Gröönimaa" ja "Fram Polaarmeres"
  4. Robert Pirsig "Zen and the Art of Motorcycle Maintenance"

Krister Kivi raamat Eesti majadest on ka väga hea!