Kahjuks pole veel kogemust endal, aga üks Peruust pärit tudeng, keda just kodus vôôrustasin, väitis mulle alles eile-üleeile, et 1-2 nädalat ette on temale olnud nendeks bronnideks piisav. Aga ta on ka vaid paar korda ise seal käinud.

Hi, Amozonast soovitav külastada Iquitos. Sinna Limast lennukiga ja kohapeal võimalik valida erineva pikkusega reise. MACHU sse näitan Google, et parim valida trip Cushost. Sealt saab erinevaid trippe mujalegi. Ise lähen ka jaanuaris.

Vanasti tehti Cuscost otse lähedalasuvatesse Amazonase linnakestesse lennukiga reisi ja sai sealt selle Amazonase kätte. Linn nimega Manu oli üks neist ja ilmselt ka Puerto Maldonadost tehakse trippe. Vaata Cusco lennujaamast väljuvaid lende, sealt näed juba pakutavaid trippe Amazonasesse.

Iquitos on minu enda lemmik, olin Iquitoses 9-10 päeva, neist 5 päeva täiesti maailmast ära kusagil dzunglis. Aga Iquitos ise meeldis mulle kangesti.

Ja Cuscos ära lase ennast saapapuhastajatel ja muudel teenusepakkujatel hakata teenust pakkuma. Sellest tuleb kallis teenus sulle.

Ilmselt või Cuscos tabada ka kõrgmäestikuhaigus, sümptomid nagu külmetushaigusel. Aga läheb enamikel üle ja erinevatel inimestel tekib erineval kiirusel.

Tulin just kuuaega tagasi Peruust. Limast Cuscosse bussiga. (Lima-Paracas- Huacachina- Nazca- Arequipa- Puno- Cusco).Machu picchul käisin omal käel. Bookisin ise Machu pileti, rongipiletid, Aquas Calientesest bussi pileti Machusse. Cuscost lendasin edasi Iquitosesse. Kui soovid mingi koha kohta rohkem infot, siis vastan meeleldi. :)

Tln (09.10.2022)-Lima, vahemaandumised Amsterdam, Panama City. Lima (31.10.2022)-Tln (02.11.2022), vahemaandumisega Pariis, Helsingi. 4 inimest, omal käel, iga päev 1 malaariasääse vastane tablett profülaktikaks, ca 8 kg seljakott (siselennul oli 8 kg piiriks käsipagasil, suurem pagas, mis alla oleks läinud maksis siselennul juba rohkem, kui inimene. Kogu reis ca 2400€/in (kõik kulud kokku, kodust koju: lennupiletid, bussipiletid, taksod, riksad, laevad, muuseumid, ravimid (3.-st tahvlist söetablettidest jäi väheseks), sääsetõrje, päikesekreem, söögid-joogid, suveniirid, raha vahetused, kanuudega jõe peal 3 päeva, MP mäepilet, kohalik tel. sim-kaart 5GB). Ca 3 kuud varem sai ostetud edasi-tagasi lennupiletid (09.10-02.11), lennupilet Lima-Tarapoto (10.10.2022), lennupilet Iquitos-Lima (20.10.2022), lennupilet Lima-Cucso (20.10.2022), Machu Picchu sissepääsupiletid (22.10.2022), päeval kell 12:00, broneeritud esimene majutus Yurimaguas (10.10.2022). Enne lennuki väljumist oli tehtud riiki sisenemise deklaratsioon, välja oli prinditud Covid-19 tõend ja ka endale meilile saadetud (3-4 päeva enne Machu Picchule minemist küsiti sealt meilitsi passiandmeid ja kehtivaid Covid-19 tõendeid, mille ka neile saatsime, et siis nad saavad kiirelt juba eelnevalt dokumendid läbi vaadata ja jah sõna öelda). Lennud Limasse läksid plaanipäraselt. Lima lennujaamas ostsime kõigile 5GB internetimahtuvusega kohaliku sim-kaardi mille müüa telefoni teise sim-kaardi pessa pani ja ära seadistas (80 soli), ära kulus ca 2-4 GB (majutustes proovisime kohalikku internetimahtuvust kasutada). Koduse sim-kaardile panime igaksjuhuks kõik blokeeringud peale Limas, et ka juhuslikult ei hakkaks telefon midagi uuendama/küsima, kuna 1 MB interneti kasutust maksis ca 17€. Lima lennujaamas peab korraks lennujaamast välja minema, et ümber nurga jälle lennujaama sisenema. Sisenemisel lennujaama peab näitama lennupileteid. Lend Tarapotosesse läks plaanipäraselt. Tarapotost Yurimaguasesse autoga ca 2,5h. Seal oli plaan minna kaubalaevaga Iquitosesse. Käisime Mercado de Yurimaguase turul ja ostsime võrkkiiged, nöörid, resti vett igaüks, kausid, kahvlid, noa. Järgmine päev kaubalaeval selgus, et kapten ei võtagi inimesi peale (vähemalt meid, jätsime ostetud asjad enamus Yurimagose ühte majutusasutusse, kuna neid meil vaja enam ei läinud). Üks kohalik müügimees rääkis meile kaubalaeval ära kanuudega 3. päevase väljasõidu Lagunas asula juures. Sõitsime tema "kontorisse" ja maksime sulas 200 sol/päevas/in kohta (valida oli 1.-13. päevased variandid). Lagosesse sõitsime järgmise päeva hommikul regulaarlaevaga 4-5 tundi. Lagose sadamas tuli vastu kanuumatka korraldaja ja liikusime riksadega "kontorisse". Seal panime suured seljakotid eraldi ruumi, jalga matkasaapad ja võtsime kaasa ainult hädavajaliku 3. -ks päevaks. Sealt sõitsime riksa autokastis ca 30 min.-ga kanuude väljumise alguspunkti. Tunni kahe pärast sõitsime kanuudega välja. 2 ööd ööbimist oli 2. m. kõrgusele prussidele ehitatud majades jõe ääres (suurvee ajal on need 2m 10*10 prussid vee all), kus kahekaupa tubades ööbimine (sääsevõrgud võeti kaasa ja pandi madratsit kaitsma). Inimesi oli seal väga paljudest riikidest, kellel mitmes päev käsil. Esimest korda sadas vihma (kerge hoog, ca 0,5h) reisi ajal, kui olime kanuudega jõe peal ja tegime väikese ujumise pausi. Edasi sõitsime ujukate väel ja ülejäänud riided ja asjad olid kanuus katte alla pandud. 3. päeva pärast jõudsime Lagosesse tagasi ja tahtsime regulaarlaevaga edasi Iquitosesse sõita. Tuli välja, et on streik ja laevad edasi ei sõida, vaid ainult tagasi. Võtsime ööseks majutuse Lagosesse ja läksime järgmisel hommikul 4.-5. paiku sadamasse, et laevaga Yurimagosesse sõita (sadas teist korda reisi jooksul - kerge vihm). Yurimagosest sõitsime autoga tagasi 4,5.h-gaTarapotosesse ja ostsime lennupiletid Tarapotost-Lima ja Lima-Iquitos (esimesel lennul pidi 2 inimest ühe lisa käsipagasi eest maksma, teisel lennul kolmas, mina ei pidanud kordagi maksma, võta nüüd kinni, mille eest raha maksma pidi; olenes lennujaama töötaja silmavaatest ja kus suunas ta vaatas, ei maksa oma pagasiga igale poole esile pressida). Iquitoses olime 3-4 päeva. Seal sadas kolmandat korda vihma reisi jooksul. Vihmahoog oli tugev ja kestis 0,5-1h. Iquitosest lendasime Lima, sealt Cuscosse. Lennujaamast väljudes tuleb hulga taksiste ja muid tegelasi ligi. Meie plaan oli Cuscost bussiga sõita Santa Mariasse ca 5h-ga, seega ei lasknud me end eriti häirida taksistide mõttekäikudest. Võtsime ühe takso ja sõitsime sellega bussijaama. Selle väikse sõidu ajaga üritas taksojuht mitu korda ümber veenda, et tema või tema kauge sugulane või tema tuttav viskab asutoga ära. Maksime takso arve (kauplesime 40 sol-le, küsis 50 sol) ja läksime bussijaama. Ostsime Quillabambasse suunduva bussile piletid (35 soli/in). Bussi väljumisi oli seal mitmeid 18:00, 19:00, 20:00. Meie saime ostetud 18:00 peale. Ostmise ajal ikka jälgiti kohalike poolt, kas me saame bussipiletid ostetud või neil ikka õnnestub autoga meid ära visata. Bussi peale minemisel, ütlesime bussijuhile, et tahame maha minna Santa Marias. 00:30 (kestis ca 5,5h) paiku olime Santa Marias. Läksime seljakottidega bussilt maha ja jäime mõtisklema, mis edasi saab selles väikses asulas (peale meie polnud kedagi ootamas veel). Enamus saabujaid jõuavad järgmiste bussidega Santa Mariasse ja komplekteeritavate autode juhid teavad seda ja saabuvad mitmeid tunde hiljem bussipeatusesse, ca 3.-4. paiku hommikul, et autod täis kompleteerida. Vaatasime, et ühes autos 20 m. eemal magas üks noormees. Tema ütles, et al. 4.-st läheb sõiduks suunas y. Kauplesime auto 300.-lt sol-lt 200.-le solile ja sõitsime Santa Teresasse ca 1h, kus võtsime lähedal asuvas hotellis üheks ööks ööbimise 50 sol/öö/in kohta (me ei kaubelnud). Järgmine hommik kell 9:00 oli hotelli ees komplekteeritav auto ja sinna mahtus ca 7-8 reisijat, saime kaubale 10 sol/in Hydroelectricasse, ca 30 min. autoga. Maha tulles autoparklast ca 100-200m edasi algas raudtee ning tee ääres olid söögi-joogi müüjad. Lasime pannil praadida igale ühele burgerid 5 sol/tk, võtsime juua ka ja sõime enne jalgsimatka. Panime seljakotid selga ja ees ootas 11 km jalgsimatk Aguas Calientes linna mööda raudteed. Ca 150. m. pärast näitas teeviit raudteelt Machu Picchu peale. Liikusime viidatud trepi mööda üles (sai raudteed natuke otse lõigata). Ca 200. m. pärast üleval näitas teeviit jälle mööda raudteed Machu Picchu suunas. Aega meil oli (pilet Machu Picchule oli meil järgmisel päeval kell 12:00) ja jalutasime seda ca 2,5-3 h. Vahepeal tegime jõe ääres peatuse ja ühes joogikohas tegime ühed joogid. Jalutajaid oli omajagu (ühed läksid, teised tulid vastu). Peale lõunat jõudsime Aguas Calientesesse (turistilõks, suveniirid on üpris kallid ja ostlemisel saab kaubelda ka poole alla, kui tahtmist on). Valisime bookingust ühe hotelli ja oligi selleks päevaks kõik. Selles asulas olid hääletud sääsed, kes sind närisid öösel hommikuks üsna lapiliseks/punniliseks, seda oli ka linnapildis järgmisel päeval eurooplaste peal näha (enne magama minekut võiks aknad kinni panna ja sääsetõrjega end katta ja hea oleks ka magades pikavarrukaga pluus ja pikad püksid). Järgmise päeva hommikul olid paksud pilved poole mäe peal. Need, kes juba hommikul 7, 8, paiku läksid MP-le, need ei näinudki paksu pilvkatte seest eriti midagi. Lõunal oli null pilve (kunagi ei tea, mis ilm täna pakub). Läksime tänavale 9.-10. paiku ja otsisime üles koha, kus müüdi bussipileteid mäest üles-alla, Machu Picchu väravasse (47 sol/in/üks ots). Meie ostsime ülesmineku piletid kassast ja alla plaanisime jala tulla (aega meil oli). Mitu korda üritasime bussile minna, aga ei lubatud varem minna, kui 11:20 paiku. Jäime pargipingile istudes ootama. Ühel hektel 11 paiku viibati käega ja saimegi bussile (neid busse sõidab üles ja siis jälle alla hommikust õhtuni kogu aeg). Bussisõit üles võttis aega 20 min. Machu Picchule saime sisse ca 11:30 (pilet oli 12:00) rahulikult. Sissepääsul küsiti väljaprinditud piletit, passi ja olimegi sees. Sees läks aega ca 70 min. Seal oli veel kõrgem mägi (eraldi pilet, kes varem olid ostnud) ning sellele mäele sai minna 7:00-10:00 vahel, kuna muidu ei jõua enne õiget aega tagasi. Pargist väljudes oli väga pikk järjekord inimestest, kes soovisid bussiga alla sõita. Meie läksime alla mööda kivitreppi ilma järjekorrata ca 55. minutiga (2 korda puhkasime ka, aega meil oli, mööda kivitreppi tuli vastu ka inimesi ja ka kiiremaid allaminejaid oli, kelle mööda lasime). Selleks päevaks oli kõik. Järgmise päeva varahommikul matkasime 11 km seljakottidega paar minutit alla 2h Hydroelectricasse tagasi (oli tulijaid, oli minejaid). Seal olid komplekteeritavad autod ees juba ootamas matkajaid. Autod komplekteeriti. Saime autosõidu Hydroelectrica-Santa Teresa-Santa Maria-Cusco kaubeldud kohalikega samasse hinda (üks eurooplane kuulis, mis hinda kohalikele pakuti, 60 sol/in). Santa Teresas oli ootamine ca tund, et ehk keegi tuleb peale veel (meil aega oli). Jõudsime Cuscosse. Kuna bussipiletid Cusco-Ica (16h) 25.10-ks olid välja müüdud (peab internetist ette ostma), siis 25.10 olime Cuscos ja 26.10-ks saime bussipiletid. Bussile minekut filmiti väikese kaameraga igaks juhuks üles, et kas kõik ikka said peale. Vahepeal veel lugedes erinevat materjali, et mida veel 27.10-31-10 teha jõuab, leidsime, et võiks minna Icast Huachachinasse (taksoga 10 min.). Broneerisime bookingust ühe hotelli seal 2.-3. ööks. Huachachinas entusiastlikumad käisid liivamäelt alla suusatamas/lauatamas rendi varustusega. Meile piisas sellest, et majutuskohast otse jalgväravast jalutasime mäe otsa jalgsi 22 min (17-18 vahel, enne päikeseloojangut) ja alla tulime 6. min.-ga "hüpeldes" liivas (pärast kallasid liiva ketsidest välja). Järgmine päev nägime, et järve ääres olid ka plastmasslaudade taga noored/lapsed, kes küsisd 3 soli jalgsi ülesmineku eest. 28.10 sõitsime autoga Huachachinast Paracasesse (kauplesime 150.-lt 130.-le solile) 28.10-31.10 Paracas. Järgmisel päeval ostsime piletid Ballesta saare laevasõidule (laevaomanikule 45 sol/in, mingi maks 5 sol/in ja teine maks 6 sol/in, kokku 56 sol/in). Paracases vahetasime ka dollareid solideks mitmel korral ühes toidupoes/rahavahetuses, kurss oli 3,8. Proovisime planeerida nii, et väga palju solle kätte ei jääks, kui jõuame lõpuks Lima lennujaama (solle oli vaja veel kindlasti Paracas-Lima bussipiletite ostuks ja taksosõit Lima bussijaamast-Lima lennujaama). Paracase rannaääres jalutades ca 10 km oli väga palju meduuse liival. Taksoga sai ka Playa Roja-le sõidetud (seal oli ka teemaks ca 45 soli). Bussile minek (Paracas-Lima) filmiti reisijad jälle üles, et kes kõik peale said. Piletid ostsime paar päeva varem samast bussijaamast. Jalutasime sinna, et uurida maad, kas ja kuidas. Kesklinnast 10 min jalgsi. Ostmisel küsiti passe (ühte passipilti näitasime telefonist). Piletid said kõik nimelised ostetud.

Vägagi hiljuti käidud ja jah, pead ostma ette kindlasti. Ise ostsin getyourguide kaudu ja kõik toimis suurepäraselt.

Bussipileteid pole vaja ette osta, neid saab vabalt ka kohapealt.

Kui vaja Cusco - Machu Pichu, siis vaata perurail ja osta piletid ette ära, kuna rongid täituvad kiiresti. NB! Kui valid Cuscos alguseks Poroy peatuse, siis arvesta, et see on täiesti linnast väljas ja sinna saada võib väga keeruline olla, kuna busse pole ja taksodest viivad vaid vähesed sinna.

Kui aega peaks üle jääma, käige Iquitoses, siiani üks kogemus, mida naljalt ei ületa. Cuscost saab sinna Latamiga läbi Lima lennata.

Ja mis veel - arvasin ise Cuscos olles, et mul on mäehaigus, aga tuli välja, et hoopis covid, seega kõik võib juhtuda.

Soovitan kindlasti osa vahemaid lennukiga sõita, kas või ühe otsa nt Limast Cuscosse. Vahemaad on jube pikad ja enamjaolt ühtlane stepp mäest üles ja mäest alla. Meie rentisime auto ja sõitsime 2 otsa autoga (8-aastane laps kaasas). Nädal aega võttis praktiliselt aega, et Limast Cuscosse sõita. Olime 6 nädalat Peruus ja nägime võibolla kümnendiku riigist. Peruu on tohutult suur riik ja maastikud ja olustik ei muutu väga kiiresti mööda maad liigeldes. Arvestage, et vihmamets on praktiliselt ainult Amazonases. Mujal step, kõrb ja kõrgmäestik.

Kas kellelgi on värsket infot Peruu kohta?

Meil on piletid kuu lõpuks sinna 3 nädalat, aga sealne riigi olukord on suht räbal (ülestõusud ja mässud). Kas peaks järsku Peruu külastuse ära jätma ja kuhugi naaberriiki edasi minema?

Saabusime 16. jaanuar 2023 tagasi Tallinna. Olukord riigis on enam kui õudne. Istusime kaks ööd autos roadblokis Cusco ja Arquipa vahel. Saime ära kui üks kohalik protestija meid läbi roadblokkide aitas.Teed olid kilomeetreid kivikamakatega kaetud. Cusco juures tuli ka põlevate kummide vahelt läbi sõita. Machu Picchu oli avatud 2,5 päeva. Õnneks oli meil rongipilet just õigeks päevaks.Tagasi sai sõidetud tühja rongiga. Vihmametsa Puerto Maldonado lennujaama lähedal tiirutas meie ümber 50 pealine mootorratturite jõuk, kes torkas ühel tuktuki juhil kummid tühjaks kes oleks meid meie bungalosse tahtnud viia. Viimase päeva hommikul kui lahkusime riigist, läks ka bungalos elekter ära. Omanik rääkis, et protestijad vallutasid elektrijaama ja diislit pole kuskilt saada generaatori jaoks. Elu õudseim reisikogemus.Tahaks sellest pika reisikirja kirjutada. Pole õrna aimu kus seda avaldada saaks inimestele tasuta lugemiseks.

Kirjuta siia!

Muidugi kirjuta siia, huviga ootame!

Kirjutan reisikirja oma Facebooki gruppi Puunia reisikanal ühinege , laikige :)

SIIA EI LASE KIRJUTADA, LUGEGE SIIT !

https://www.facebook.com/groups/627742524703469

Laseb ikka:

Peruu reisikiri 2023 jaanuar

Oligi käes 30 detsember 2022. Olime maksnud lennu eest Miamist 150 € ja jõudnud Lima lennujaama. Olime ilma sim kaardi ja rahata. Meil oli kokku lepitud korter kolmekümne teisel korrusel ühes "valmivas" kõrghoones. Mispärast on enamus hooneid Peruus valmimisjärgust, sellest veidi hiljem. Lennujaama rahavahetusputkad koorisid komandiku vahetatavast rahast endale. Vaatasin mida teised turistid tegid, nad itsitasid ja läksid rahaautomaadi juurde. Nii tegime meiegi. Võtsin välja 100 soli , see tegi meie rahas 25 eur. Nii igaks juhuks - oli ju vaja kuskile jõuda. Ümberringi oli taksojuhte kes lahkelt küüti pakkusid aga minul oli telefonis kaart, mis näitas et soovitud kohta saab edukalt ka bussiga ja bussipeatus on kohe peale parklat nurga taga . Väljusime lennujaamast ja märkasime et lennujaam oli ümbritsetud mingite piirdeaedade ja valvuritega ja sisse lasti ainult autosid. Mina hakkasin närvi minema, et mismõttes nagu välja saab ainult taksoga ? Kuna turvamehed ühtegi arusaadavat keelt ei osanud siis lipsasin autode sissesõiduväravast kiiresti välja. Teisel pool väravat seisid sõjaväelased koos oma kilpidega rivis. Mulle nad tähelepanu ei pööranud. Püüdsin väravavahelt ka Fredi järgi meelitada aga tema oma kohvriga ei julgenud tulla. Siis sai ta kuidagi teada et mõnisada meetrit eemal on jalakäijate väljapääs. Sinna me siis suundusime, tema kuskil seespool kolmemeetrise betoonaia taga ja ma linnatänavat mööda. Jalakäijate väravasse oli kogunenud suur rahvamass, kes siis saabujaid ootas. Sai ka Fred välja ja liikusime bussipeatuse poole mida tegelikult nagu polnudki . Oli lihtsalt koht, kus bussi moodi asjandused nii väiksed kui suured vaid viivuks peatusid. Kuigi mul oli täpselt teada nii vajaliku bussi number kui ta saabumisaeg, siis probleemiks oli see et busse oli palju ja enamikul polnud mingit numbrit. Esiklaasil oli vaid koht kust buss tuleb ja kuhu läheb,ning sedasi oli õige bussi leidmine sisuliselt võimatu. Ka olid bussid kehvas seisukorras ja rahvast täis. Kohvriga sinna tungimine tundus mission impossible. Ootasime seda õiget bussi ja mõtlesime mida teha oma tund aega. Pakkusin et võtaks takso aga Fredi meelest olid kõik taksojuhid nii kahtlase välimusega, et viivad kuskile ja röövivad paljaks, kui veel maha ei löö. Tema soovitusel läksime tagasi jalakäijate väravasse kus ka paar taksot seisid ja oma teenust pakkusid . Kui üks taksojuht oli juba korduvalt meile oma teenust pakkunud, otsustasin hinda küsida . Ma olin pikkadel töölesõitudel bussis juba kuu aega hispaania keelt õppinud ja kuuldes sõna "cinquenta" raalisin välja et tegu on viiega . Kas on tegu viieteistkümne või viiekümnega polnudki enam nii oluline, sest viimasel puhul oleks sõidu maksumus olnud 50 soli ehk pool minu 25-st eurost. Istusime sisse ja noh nii logu autoga polnud vist elus sõitnud. Aga vähemalt ta liikus ja liiklus oli siin karm ning teed väga viletsad .

Fred silmas teeäärsete tanklate kütusehindu ja ütles et midagi on mu soli kursi arvutuses valesti. Tegin kiiresti arvutused ja avastasin et kütuse hind on gallonites nagu oli ka USAs aga kütus on tõesti tublisti kallim kui seal ja see meenutas pigem Eesti kütusehindu. Sõit ise ei olnud kokkuvõttes kallis aga 12km läbimiseks kulus kolmveerand tundi .

Seisimegi lõpuks 38 korruselise valge maja ees, kõik nägi väga uhke välja kui mitte arvestada et maja ühes küljes ja igalt korruselt turritasid betoonist välja meetri pikkused armatuurterase vardad. Hoone vestibüülis oli kaks turvameest ja üks noorem naine. Naine pöördus kohe meie poole ja tuli välja et tema ongi korteri omanuk. Enne sissesaamist tuli läbida turvaprotseduur, mis nägi ette, et turvamehed tegid meie passidest koopiad ja tegid ka märkmeid oma suurde tähtsasse raamatusse. Ja siis sõitsimegi imeliku polsterdatud liftiga kolmekümne teisele korrusele. Minu versioon sellest, miks lift oli polsterdatud nagu mingi hullumaja karjumistuba oli lihtne. Polstri alt paistis tavaline roostevaba plekk , mis ilmselt tundus kohalikele priviligeeritud elanikele liiga labane lifti kujunduse jaoks ja keegi siis pakkus et tõmbame kanga peale. Omank tutvustas meile lahkelt oma korterit ja 300 dollarit vahetasid omanikku. Ja meil oli jälle internet. Avastasime et linnas liikumiseks on kõige mugavam viis metrobuss. Selle bussi jaoks on eraldi sõidurajad, mistõttu ta liigub kiirest, ka operatiivõidukid kasutasid neid radasid. Piletihind polnud üle mõistuse kallis ja liinid viisid ka linna tähtsaimate kohtade juurde ning lisaks oli üks peatus otse meie maja akna all. See kandis nime Canada, niisiis saime neli päeva elada Canadas. Ja need olid meie reisi rahulikeimad.

Aasta viimase päeva hommikul otsustasime linna uudistama minna. Oli meil ju vaja raha, sim kaarti ja õhtuks shampust. Esimene tõrge tuli bussipetuses. Sisenemiseks tuli osta kaart ja sinna peale raha laadida. Seda kõike sai aga teha ainult müntides. Õnneks oli lähedal poode kus sai 50 solise müntideks vahetada. Ostsin Inca Cola, mis osutus meie limonadi analoogiks ja kohalikust pirukaärist magusa kanapiruka mis kõlbas täiesti hästi süüa . Bussipeatuses, tahtes prügi ära visata tõstsin ühelt seal olevalt kahesaja liitriselt tünnilt kaane ära ja avastasin et see oli ääreni vett täis . Miks see nii oli ei osanudki välja mõelda aga sellised tünnid olid igas metrobussi peatuses.

Sõitsime Mirafloresesse, see on Lima võib-olla kõige ilusamaim linnaosa, mõeldud esmalt turistidele. Seda kirja nüüd siin kirjutades avastasin et ka Panama kanali külastuskeskus kandis sama nime. Miraflores kujutas endast kõrget kaldapealset mille all oli Vaikse ookeani rand. Mitte selline liivane nagu meie harjunud oleme vaid kiviklibune. Kuskil nende kahe vahepeale ehk kaldapealse sisse oli ehitatud linnaosa tähtsaim kaubanduskeskus. Sealt me ei leidnud ei rahavahetust ega simkaardi poodi. Leidsime need peatänavalt, kusjuures astusime Claro esindusse minut enne selle sulgemist ja meid lasti ka ilusti sisse ning neid kes meie järgi tulid, juba enam ei lastud. Kaheksa poole euro eest saime 30Gb netti mis on ikka suprodav võrresldes seni külastatud riikidega. Sellest piisas meile kaheks tulevaks raskeks nädalaks. Lähedal oli ka rahavahetus kus saime oma eurod ära vahetada isegi internetis kuvatud solli keskkursist parema kursiga. Ostsin ka suveniiripoest euro eest paki kokalehti proovimiseks. Pidi ju karm asi olema mille eest USAs kohe vangi saadetakse. Leidsime ka hästi varustatud toidukaupluse kust saime kraami aastavahetuse peolauale .

Aastavahetus kulges rahulikult, sõime grillkana ja proovisime kohalikke puuvilju, jõime shampust ja vaatasime rõdult ilutulestikku. Proovisin kokalehti närida nagu kohalikud teevad aga mingit erilist tunnet nad minus ei tekitanud. Maitsesid teelehtede moodi. Ühtegi nii võimast raketti polnud mis oleks meie 32 korruse akna kõrguseni välja lennanud. Ilutulestik kestis vahelduva eduga oma pool tundi ära.

Esimene täispäev Peruus käisime jälle Miraflorese randa vaatamas. Seekord läksime trepist alla täitsa Vaikse Ookeani äärde. Trepp nagu ka kitsas rannariba oli tihedalt rahvast täis. Alla ja pärast üles tagasi saamine oli närvesööv ja võttis ikka tohutult aega. Pärast otsisime minu jaoks esimese geocachingu aarde üles ja õhtul läksime kohalikku suuremasse parki purskaevude showd vaatama. Pilet sinna maksis euro, rahvast oli palju aga õnneks oli park ka väga suur. Maailma suurim omataoline nimelt! Ja show ise oli seninägematu. Oleme taolisi showsid näinud Kuala Lumpuri Petronase tornide juures, Burjh Kalifa juures Dubais, Singapuri kuulsas Sky Three pargis ja kindlasti mujalgi. See siin oli eriline seetõttu, et mingi hetk tekitati võimas veekardin, mille peale siis kuvati ajaloolisi animatsioone lahingutest ja muustki .

Oli seal pargis ka purskaevude veejugadest tunnel, 100 meetrit pikk, mille ees inimesed seisid järjekorras et saaks sealt läbi jalutada. Siiski päris kuivaks ei jäänud neist keegi. Oli labürint purskkaevudest kus siis keegi kohalik tädi rääkis midagi ja siis vastavalt lülitas purskkaevud tööle või pani seisma. Ei puudunud ka hiiglaslik Coca Cola jõulupuu mis polnud tehtud küll veest vaid tundmatust punasest materjalist.

Teisel täispäeval ärkasime kell neli hommikul et minna päevasele tuurile Ballestase saartele. Seal elab hülgeid, merilõvisid ja palju linde. Ainus häda et koht ise asus kuskil 240 km kaugusel, aga sõit sinna võtab üle kolme tunni, seepärast siis nõnda varajane äratus. Bussijuht jällegi oli melomaan, lastes kogu sõidu aja oma lemmikmuusikat, mis kummalisel kombel ühtis minu maitsega. Ta lasi meile kogu aeg minu meelest maailma parimaid muusikapalasid."Hotell California"-st kuni "Wind of Change"-ni. Viidi meid kuskil Pisco lähedal sadamasse ja pandi paati. Paate oli seal muidugi meeletutes kogustes nagu ka inimesi. Enamik neist polnud muidugi Euroopast vaid lähematest riikidest. Kõigepealt peatusime ühe liivase saare juures, kus meile näidati petroglüüfi ehk kaljujoonist mis oli tehtud väga ammu ei tea kelle poolt ja kujutas ei tea mida. Edasi sõitsime järgmise saarestiku juurde mis oli looduse poolt ehitatud juba konkreetselt kivimitest. Nende saarte vahel me siis tiirutasime. Häbi öelda aga Eesti vetes pole hülgeid kohanud aga seal nad peesitasid, või olid nad merilõvid, mina neil vahet ei teinud. Neid ei olnud palju aga piisavalt et turistidele näidata. Turistipaatide intervall oli vähem kui viis minutit ja igas paadis paarkümmend inimest. Mõnel saarel olid inimehitised mis olid lindude väljaheidetega kaetud ja tundusid hüljatud. Mingi laadimissild mis oli 10 meetri kõrgusel, mõeldud ilmselt suurte laevade jaoks. Ühel saarel oli jälle metsikus koguses linde, erinevaid. Ikka suuremad linnud eraldi ja tumedad eraldi heledamatest.

Meie tuur viis meid edasi ühte söögikohta kus tuli ise toitu tellida. Portsjonid ei olnud just odavad aga selle eest väga suured. Mu meelest enamvähem söödav toit aga Fredile miskipärast ei meeldinud. Söögile järgnes veinide degusteerimine kõrval baaris. See oli tasuta. Anti pisike tops mingit märjukest, seletati mis see on ja siis tuli kõva häälega hüüda, et elagu risling või midagi taolist. Ja nii mitu korda. Enamus jutust oli muidugi hispaania keeles. Aga pähe hakkas küll. Läksin minagi õnge ja ostsin paar veini. Kõrval asus tehas mis tundus tõesti töötavat kuigi oli ehitusjärgus. Järgmine ja viimane peatus meie tuuril oli oaasis. Huvitav mitu protsenti eestimaalastest on oaasis viibinud. Meie oaas kujutas ennast väikest tiiki mida ümbritsesid mõned majad, palmid ja muud taimed ning seda piirasid igast suunast hiigelkõrged liivamassiivid. Vaade oli igatahes võimas. Meid toodi siia aga selleks, et meid bagiga sõidutada. Pandi meid siis kaheksakesi masinatesse ja sõit läks lahti. Juht andis endast kõik et meid hirmutada. Eriti meeldis talle kõige järsematest liivanõlvadest alla söösta ja siis järske kurve teha. Meenutas vägagi ameerika mägesid. ImeIik,et masin ümber ei läinud aga elamus oli äge. Siis said soovijad liivaluite otsast surfilaua moodi asjandusega alla laskuda. Meie seda ei proovinud ja õigesti tegime, sest liiv oli seal kuidagi agressiivne ja veel mitu päeva sai seda jalanõudest välja raputada. Tagasitee linna kestis jällegi üle kolme tunni ja bussijuhil jätkus hittlugusid ka selleks teekonnaks. Limasse jõudsime hilja õhtul, teepeal oli ohtralt ummikuid.

Kätte saabus jälle uus päev mis meie jaoks tähendas lendu Cuscosse. Cusco on üks maailma kõrgeimal asuvaid linnu oma 3400 meetriga. Alguses polnud midagi hullu, pea natuke kumises. Olime rentinud auto kaheksaks päevaks kohalikust firmast või eraisikult nimega Pablo, mine võta kinni. Meie lennujaamas olles saatis Pablo meile sõnumi et ootab kõrval tanklas. Enamus autorentijaid Peruus ei luba oma autotega sõita pinnasteedel - ainult asfaldil. Muidu oli trahv 200 dollarit. Tema oli väheseid kel sellist piirangut polnud ja googli reiting oli tal ka 5. Peruu suurlinnades võib nimelt ka asfalt järsku ära lõppeda nagu veendusime ka Cusco lennujaama juures oleval peateel, mis oli üles kaevatud. Kuna Peruus oli olnud rahutusi uue naispresidendi Dina Boularte vastu, küsisime kas olukord on rahulik. Pablo väitis, et hetkel on rahulik. Peruu maapiirkondade rahvas avaldas oma poolehoidu Pedro Castillo -le, kelle parlament oli tagandanud tema korruptiivse käitumise pärast.Veelgi enam mees oli vangi mõistetud.

Saime Pabloga kokku ja ta lubas meid autoga hotelli ära viia ja tuua meie auto , millega pidi veel tunnike minema. Meile oli lubatud Renault Duster. Hotellivalikut Cuscos piiras meie jaoks parklakoha olemasolu, sest kohalikud hotellid seda miskipärast ei pakkuinud. Aga meie kohale jõudes selgus et meie hotellituba oli juba kellegile teisele ka välja broneeritud. Fred tunnistas pärast et booking.com-is polnud see saadaval aga hotels.com-i kaudu õnnestus tal see broneerida. Ühesõnaga hotell pakkus natuke luksuslikumat tuba sama hotelliketi vanalinnas asuvasse hotelli ja lubada meie autol parkida nende keldriparklas, lisaks ka taksoga meid teise hotelli ära viia. Olime nõus aga kuna autot meil veel polnud ja Pablo ootas väljas, siis sõitsime temaga uude hotelli, kus leppisime kokku auto üleandmise koha. Samas näitas ta meile ka lähimat parklat kus paari euro eest saaks auto ööseks jätta. Registreerisime end uude kohta probleemideta sisse. See oli inka stiilis väike hotell. Kulda, nikerdusi ja igasuguseid kujukesi jätkus seal igale poole. Cusco vanalinn on tegelikult väga ilus, ilma igasuguste katuseta ehitisteta nagu on pea kõik hooned ülejäänud Peruus. Käisime seal suveniire ostmas kuni Pablo teatas et auto on olemas. Oli läinud juba pimedaks ja sadas vihma. Autos rääkisime lepingu tingimused üle ja kui selgus et mingi lepingut tal tegelikult kaasas polnud, tegin enda tarbeks temaga igaks juhuks video sellest et oleme talle raha maksnud ja kõik on korras. Kolmsada dollarit deposiiti pidime ka maksma ja selle ma tahtsin talt samades kupüürides tagasi saada. Pablo ise oli väga sõbralik ja abivalmis Peruu mees kes oskas väga hästi ka inglise keelt. Ütles veel, et kui kohtute demonstrantidega siis olge rõõmsad ja naeratage. Õhtuks võtsime kohalikust restost paar pitzat mis osutusid väga maitsvateks.

Öösel ei saanud Fred magada, niikui magama jäi ärkas lämbumistundega üles. Tal on juba lapsest saati kopsudega mingi probleem. Minulgi polnud kerge, selline haiguse tunne oli kallal aga ikkagi sain natuke magada. Hommikul parklasse autot vatama minnes selgus et tegu pole mingi Renaultiga, vaid hiinlaste Jackiga, aga noh selle 50 dollari eest ööpäev tunduski Renault liiga kallis auto.Teisalt jälle nii lahja ja primitiivse autoga polnud ma varem sõitnudki. Ka käigukast oli tal poolautomaatne kuigi olime küsinud automaati. Asusime teele oma järgmise peatuskoha Espinari poole. Sealne lihtne 25 eurone hotell pidi olema meie vahepeatus Colca kanjonis asuva palju luksuslikuma majutuskoha teel. Seal pidime nägema kuulsaid kondoreid, kelledest on tehtud maailmakuulus Peruu rahvalaul "El condor Pasa" . Youtubes on Paul Simon & Garfunkel`i esituses sellest loost ilus video, mis sisaldab kohti, kus ka meie viibisime.

Enne maapiirkonda sõitmist otsustasime külastada linna suurimat kaubamaja, et süüa juua teele osta. See aga oli miskipärast suletud. Ei jõudnud me veel sealt kaugele sõita kui järsku oli linna peatänav autodest tühi. Need vähesed kes liikusid pöörasid ka otsa ümber ja sõitsid tagasi. Ees paistsid demonstrandid. Pöörasime ka otsa ümber ja üritasime kaardilt leida teed mis linnast välja viiks, aga tundus et kõik teed on kinni. Siis hakkasin kohalike järgi mööda pisikesi offroad teid sõitma, need olid ikka väga koledad aga lennujaamast saime mööda ja linnast isegi välja. Aegaajalt oli mingeid tõkkeid, ühes kohas üritati rekkarehve süüdata aga see neil hästi ei õnnestunud ja saime mööda. Tee oli kuidagi harjumatult tühi. Kui olime mingi 30 km sõitnud jõudsime teetõkkeni, kust keegi mööda ei saanud. Ega meeleavaldajad rumalad polnud. Nad seadsid oma tõkked üles kohtadesse kus olid kas sillad või suuremate teede ristumispaik. Ega mägedes neid teid palju pole ja kui nende vähestegi ristumiskoht ära blokeeritakse on kõik läbi. Üritasime mööda pisikesi majadevahelisi teid kuskile jõuda aga ka sinna olid kivihunnikud ette veetud ja kohalikud valvasid neid. Kulutasime seal oma paar tundi ja panime tähele et keegi ei pääsenud läbi. Sõitsime paar kilomeetrit tagasi kus olid mingid muistsed varemed, noh et vaataks neid. Aga nagu lähemale jõudsime hakkas keegi kuskil vilistama. Fred nägi kuskil kaugemal mäe otsas valvurit. Ja seda kõike kohas kus ühtegi maja ega hingelist lähedal polnud! Siis sõitis politsei auto mööda suurt teed teetõkke poole. Olime rõõmsad,et nüüd lüüakse mässajad minema ja sõitsime järgi. Kohapeal, nagu selgus ei toimunud midagi. Seisime kolme nelja rekka ja väiksemate autodega seal veel tunni ja otsustasime siis proovida 75 km pikkust mägiteed, mis viiks teiselt poolt seda mäge.

Tee osutus karmiks aga vähemalt sai seda mööda sõita. Löökauke oli pidevalt mis ei lubanud ka sirgetel lõikudel kunagi üle 30 km/h sõita. Lõpuks jõudsime mäe otsa, kus kõik oli udu sees. Taimestikku enam väga polnud ja siis nägime alpakasid seda kidurat rohtu söömas. Jällegi inimtühjas kohas. Tee edasi oli kohutav aga ometi läbisime paari asulat. Mõtlesin vaid kuidas neid toidu ja muu vajalikuga varustatakse kui tee on nii kehv ja seda mööda keegi ei liigu ka. Mingi hetk hakkas sadama ja tee muutus ka paremaks.Tee oli küll korralik aga kaetud kivide ja puuokstega nagu oleks suurem torm üle käinud. Siis sõitsime mööda tasulise tee maksukogumisputkadest mis olid ära põlenud. Ühel hetkel olime jälle asulas kus oli teetõke. Siin kaua ei läinud, ühtäkki hakkasid vastu sõitma suured bussid esiklaasil kiri "VIVA EL PARO" . Elagu töötu ? Kas nad mõtlesid turistid ja kaubavedajad nagu nahhui saata ja töötuteks hakata, oma mullahunnikute otsas koosolekuid pidades ? Aga arusaadav, et kõrgmäestiku hõre õhk ei ole ajule hea, tundsime seda igapäevaselt. Ka kohalikud hingeldasid metsikult kui pidid natukegi füüsilist tööd tegema. Igatahes neid busse tuli meile vastu rohkem kui kümme ja soovisin neile mõttes jõudu nendest kivikamakatest möödumisel, mis neid ees ootasid. Lõpuks pääsesime ka meie sealt läbi. Kaks kohalikku meest võtsime ka peale kes tahtsid edasi saada. Sõita ei saanud me kaua kuni jõudsime kohta nimega Combapata, õigemini linna me sisse ei saanud,sest meeleavaldajad olid silla blokeerinud. Kohalikud lubasid meeleavaldajatega rääkida, et turistid lastks ikka läbi. Lõppes asi aga sellega et meid läbi ei lubatud ja osa rahvast ronis teeäärse nõlva otsa ja ähvardas autosid kividega pilduma hakata. Meie teekaaslased soovitasid meil natuke kaugemale sõita. Sõitsime siis järjekorra lõppu ja jäime ootama. Läbi pääsesid vaid vilkuritega kiirabiautod, need lasti silla kõrval olevale jalakäijate sillale. Läks pimedaks ja pidevalt vooris meist inimesi mööda. Sillapoole liikujatel olid käes puuoksad ja teises suunas liikujatel seljas seljakotid. Arvata oligi,et bussiliiklus enam ei toiminud ja kui kohalik tahtis kuskile minna tuli jalutada ka kottpimedas. Ühel hetkel sõitis meist mööda politseiauto ja siis buldooser. Tekkis lootus, et kohe saame liikuma ja ehk keskööks isegi hotelli. Siis saime aru, et me polegi kõige kehvemas olukorras, sest olime kaitstud vihma eest ja autos sai ka sooja, millist luksust kohalikel väljas jalutajatel polnud .

Uuel hommikul ärgates saime aru, et midagi pole muutunud. Pidasime pikalt nõu ja otsustasime proovida tagasi sõita, kasvõi Cusconi. Meie järjekorda oli lisandunud mitu suuremat autot aga päris kilomeetri pikkune järjekord veel ei olnud. Kahest väiksest kivitõkkest tagasiteel kaevasin läbi, kuna kedgi silmapiiril polnud. Aga kolmanda juures oli üks tige vanamutt, kes hakkas kivi käes meie poole liikuma. Üritasime väga sõbralikud välja näha, vaatamata keeleoskuse puudumisele. Eit osutus väga jutukaks, mingi hetk kukkus kivigi ta käest kolakaga maha. Niipalju kui aru saime on kõik teed blokeeritud tema kamraadide poolt ja ainus valik on meil tagasi järjekorda minna. Ja antagu talle sol. Fred viskas talle 5 soli, mille üle ta väga rõõmus oli ja sõitsime tagasi järjekorda, kus keegi meie kohta vahepeal hõivanud polnud.

Siis märkasime inimesi kuskilt Combapata poolt tulemas, käes kotid kiirtoiduga. Otsustasime teetõkkest läbi jalutada, sest kaart näitas, et tõesti kuskil poolteise kilomeetri kaugusel on kõik eluks vajalik olemas. Meeleavaldajad jälgisid küll meid aga naeratasid ja ei teinud rohkem midagi. Jõudsime linna. Seal torkas kohe silma mitu banka ja politseijaoskond. Kõigest kilomeetri kaugusel roadblokist. Poole euro eest saime jäätise ja kohalikust söögikohast supist ja praest koosneva eine kahe euro eest. See oli nii suur, et päris kõike ära süüa ei jõudnudki. Ostsime kaasa ka sööki järgmiseks päevaks. Eelmise öö odav hotell Espinaris läks küll luhta. Tänase öö luksuslikuma hotelli Colca Canyoni juures, turuväärtusega 100 € öö, õnnestus Fredil tühistada, viidates teetõkkele, omanik mõistis meid ja ei kasutanud oma õigust seda mitte tühistada. Öösel läks külmaks ja sadas tihedalt vihma. Aga autos oli kuiv ja soe, tuli ainult paari tunni tagant üles ärgata, et autot natuke kütta.

Ega Fred ei olnud ka jõude istunud, ta oli oma tuttavatega netiteel suheldes viinud asja niikaugele, et meile helistas Eesti konsul Peruus. Temaga sai rääkida inglise keeles ja me viisime telefoni meeleavaldajate juurde, kus ta hakkas nendega suhtlema. Jutust selgus, et nad oleks nõus meid läbi laskma aga see on mõttetu, kuna ka eespool on teetõkkeid ja et meil oleks targem tagasi minna. Nad lubasid meid tsiklitega ära viia. Aga meil oli ju ka kohver ja auto, mis tuli tagastada. Lõpuks jäi nii, et meiega tuleb kaasa üks nende mees, kes aitab meid teetõketest läbi rääkida. Küsisime konsulilt, palju sihuke teenus võiks maksta, ta arvas, et selline eskort maksaks mingi 200 eurot, kuna kütus ka kalliks läinud.

Niimoodi asusimegi teele. Meie uus reisikaaslane oli väga sõbralik mees, kui nägi kuskil kive teel, mis sõitu segaksid, tormas kohe välja ja kõrvaldas ohu. Lõpuks jõudsime suurema mullavallini, mille taga miitingut peeti. Ta lubas olukorda uurima minna. Oli ära veeramd tundi, kui vastassuunast tuli kirabiauto, mille jaoks kaigastest ja rekkarehvist tehtud teetõke koheselt eemaldati. Uus sõber hüüdis, et sõitke ruttu läbi aga me ei jõudnud, kuigi ta pettunult palus neilt meid läbi lasta, siiski topiti kaikad ja kumm oma revolutsioonilisele kohale tagasi. Reisisaatja ütles, et kui miiting läbi saab, siis lastakse meid läbi. Järgnes vaikus tunde, kaks, kolm, võib-olla rohkemgi. Õigupoolest kuulsime ja nägime mingil määral nende miitingut üle mullavalli. Ma üritasin tuttavaid hispaaniakeelseid sõnu tabada. See oli raske aga millest ma aru sain, et nende endi sõnavara oli väga piiratud kuna iga viies sõna nende leksikas oli camaradas-seltsimehed. Tunde seda jura kuulates, hakkas aju valutama.

Jälgisin ühte kohalikku maja. Oleks nagu kahekordne aga ülemine korrus oli pooleli, selle põranda kõrguselt tuli välja toru, mis pidi üleliigse vihmavee majast kaugemale juhatama. Armatuurvardad mis ülemiselt korruselt välja turritasid pidid kohalikele inspektoritele jätma mulje, et maja on ehitusjärgus ja selle eest kinnisvara maksu maksma ei pea. See on üks põhjus miks Peruus, Egiptuses ja Brasiilias pole keegi õnnelik lõpuni ehitatud maja üle. Egiptuses õhati isegi valmis ehitatud maju, et mitte makse maksta. Sees elada kannatas sellegipoolest.

Seisime siis seal roadblokis ja ühtäkki kuulsime midagi sarnast nagu,amigos de Estonia, ja teetõket hakati demonteerima. Panin ruttu masina käima ja üritasin mullavalli ületada. Masin perutas tahtis põhja peale kinni jääda aga lõpuks läks kõik õnnelikult. Saime sõita läbi mitte just väga õnnelike miitinguliste massi. Aga vähemalt meie tegime rõõmsa näo pähe. Teispool valli olid kinni ka paar valgenahalist Harley Davidsoni meest, kes oma raskete ratastega valli kõrvalt läbi ei saanud. Fred meenutas seda episoodi nagu mingit kuninglikku läbisõitu.

Reisisaatja hüppas jälle peale ja sõit läks edasi. Kui meie abiline jälle kive teelt kõrvaldas, hakkas meiega rääkima kohalik neiu, et kas saaks Cuscosse. Ma siis hakkasin ka raha küsima. Pakkus 30 soli. Kuna auto oli nagunii suht tühi siis lubasin peale tulla, teades et see on minu jaoks nagu esimene teenistus taksojuhina. Kohale ma ta viisin. Mingi hetk tahtis mingi noormees ka peale tulla aga kuna ta ei olnud nõus midagi maksma, siis sinna ta jäi. Suurlinnale lähenedes muutus liiklus tihedamaks ja meie reisikaaslane sai sõitu nautida. Kui äkki linna piiril oli jälle ummik. Seisime seal oma pool tundi kui reisisaatja vahetas neiuga meie autos telefoninumbreid ja läks asja uurima. Helistas siis talle, et seisku me sabas ja kohe lastakse meid läbi. Ime läbi hakkasidki autod järsku liikuma ja jõudsime jällegi mingi sillani kus põletati autokumme ja nagu kohe meie ees taheti jälle läbipääs sulgeda. Sain aru, et ainult meie jaoks see avatigi ja põiklesin sealt kuidagi läbi. Vastasuunas oli ikka metsik autorivi, valdavalt rekkad. Tee oli kole, kõik kihutasid ja ootamatutes kohtades olid lamavad militisonäärid, mõned hellemad aga mõned raputasid autot täiega.

Meil õnnestus reisikaaslased tervetena Cuscosse sõidutada, kusjuures reisisaatja ise julges meie käest teenuse eest küsida 20 eurot aga me olime lahkemad ja loovutasime 50 , ikka 4 korda vähemaga tulime toime kui konsuli soovitatud summa. Fred võttis sõidupealt mingi Hilton Garden hotell vanalinna, ööseks aga kui me sellele niinimetatud aiale lähenesime, tekkis lootusetuse tunne. Seal olid mingid garaashid ja siis plekkaed, millest turritasid üle mingid hiiglaslikud kuivanud võrsed. Mulle meenus kohe tööjuures räägitud anektoot, kus Chuck Norris kohtudes okastraataiaga,nokitseb natuke selle kallal ja järgi jääb vaid mõttetu traataed. Igatahes miski ei näidanud, et siin võiks hotell olla, kasvõi mingi Hilton. Kahtlustasin, et mu kaardirakendus mapsme näitab midagi valesti, aga otsustasime siiski objektile ringiga läheneda, mis tähendas, et läksime garaashidest mööda ja mingitest treppidest üles ja Hola, seal ta oligi meie pisike hotellike neljakordne, mille ülemine korrus oli esimene ja ülejäänud neli korrust läksid allapoole.Kuna me olime Cuscosse saabunud mitu päeva varem kui oli algselt plaanis, siis otsustasime veeta vabu päevi Sacred Valley piirkonnas.

Sinnapoole me siis hommikul sõitma asusimegi. Kui linnast välja saime läks õhk puhtamaks ja maastikud kaunimaks. Tee oli vaba, kohati müüdi suveniire ilusaimate teeäärsete vaatekohtade juures ja teel Ollantaytambosse oli ainult kolmes kohas üks teepool tõkestatud kivihunnikutega. Nende asukohad õppisin ma kohe pähe, sest seda teed tuli meil veel korduvalt sõita. Ei mingeid meeleavaldajaid enam, kohe puhkuse tunne tuli peale.Hotell sai võetud Urubamba lähistele kaheks ööks. See kujutas endast suurel maaalal laiuvaid pikki kaehekordsed hooneid. Hotellil oli oma kirik ja puu.- ning köögiviljaaed. Hommikusöögi aegu pakkusid kunsti ja suveniirimüüjad hoovipeal oma kaupa. Ostis Fredki sealt alpaka nahale joonistatud inkade kalendri. Hommikusöök oli serveeritud nagu seda tehakse kõrgklassi restoranides. Nagu hiljem teada saime, et sama kokk oli õpetanud ka lähedal asuva pizzarestorani töötajaid, kus me õhtul pitsat läksime ostma. Ka see maitses väga hästi. Hotellituba oli meil avar aga jahedavõitu. Ainsaks küttekehaks oli keskmist suurust õliradiaator, mis tegi küll kõva plärinat aga sooja puhus ainult pisikesest pilust radiaatori otsas, Suured ribid ei läinudki soojaks.

Meie suundusime vaatama Marasi soolakaevandust. See on tänaseni soola tootev kaevandus, mille asutasid inkad üle 500a tagasi. Kümme soli maksis pilet. Soolakaevandus sisaldab üle 5000 väikse tiigi, millest mõned pole kasutuses. Aga kõigil kogukonna elanikel on võimalik oma tiik soetada ja soola kasvatama hakata. Sool tekkib tiikidesse väiksest allikas, mille vesi on soolane ja seda siis juhitakse tiigist tiiki. Kui tiik on soola täis, siis suletakse veevool ja paari päeva pärast saab soola kühveldama hakata. 50 kiloste soolakottide hunnik kohaliku varikatuse all oli muljetavaldav. Sama võimas oli ka vaade tiikidele. Üks kohalik vilepillipuhuja müüs seal oma muusikaga plaate. Ostsin minagi kolm plaati, et kasutada youtubeis video taustaks.

Ka järgmisel päeval sõitsime Ollanataytambosse, et uurida kas Machu Piccu rong on käima pandud. Meil oli ostetud piletid sellest järgmiseks päevaks. Kuna saime kinnitust, et rong liigub, siis võtsime jooksvalt hotelli raudteejaama juurde üheks ööks, kuna meie rong inkade linna läks kuus hommikul ja hotell Sol Natura pakkus ka hommikusöögi kaasapakkimise teenust ja oli igati viisakas. Samuti lubati autot parkida nende hoovis viimase päeva õhtuni tasuta. Vaatasime linnas, mis meenutas üleni vanalinna, ringi. Kuna kohalik arheoloogiline vaatamisväärsus oli piletiga ja maksis üle 30 euro olles ülerahvastatud, siis ronisime vastasmäe otsa kus oli ka suuri inkaaegseid hooneid. Matkarada sinna oli tasuta ja tähistatud aga paar valvurit jälgisid meid mäenõlvalt ja kui läksime natuke keelatud kohta siis kohe vilistasid. Majavarede sees käimine polnud siiski keelatud.Veetsime seal paar kolm tundi kuni valvurid kõik minema ajasid, sest rajad pandi kinni.

Hiljem ostsime endile vanalinna suveniiripoest Alpaka villast kampsunid. Nende valik oli muidugi meeletu ja masinaga tehtud maksid 18 euro ringis. Olime ostnud Alpaka nahka, karvu, jäi vaid üle proovida kohalikus restoranis ka Alpaka liha. See oli selline keskmisest sitkem aga kergem kui lambaliha. Kui hakkasime linnast lahkuma möödusime väiksest juuksuritöökojast, Kuna mul olid juuksed jälle pikaks kasvanud, siis mõtlesin pullipärast sealt läbi astuda. Juuksur rääkis sõbrannaga juttu ja kuna tal kliente polnud oli rõõmuga nõus ka mind pügama. Niipalju oskasin temale juba seletada kust olen ja kuidas läheb. Esimest korda elus sain ka habemenuga tunda. Sellega ta lõikas kogenult külgede pealt juuksed nulli. Arve lõikuse eest tuli 2,5 €. Olen käinud Singapuris juuksuris seal maksis lõikus 8 €, Pariisis, Prantsusmaal 10 € ja Eestis Tallinnas 12€. Jõukal maal elame ikka.

Hommikul kell 5.40 hakkasime liikuma raudteejaama poole. Hotellist väljasaamisega oli natuke probleeme kuna see oli ümbritsetud kõrge aiaga ja väravad olid lukus. Õnneks oli vastuvõtus juhis, millise toa uksele tuleb koputada kui kedagi pole.

Meie rong oli lühike, koosnedes ühest vedurist ja ühest vagunist. Sõita tuli linnulennult 30 kilomeetrit, milleks kulus üle tunni. Kaasas oli meil väike pakike küpsiste ja mahlaga hotelli poolt, millele lisati ka raudteefirma poolt sarnane. Küpsiste nimeks oli Sodav, mida sai tõlgendada nagu superodav. Raudtee kulges mägedevahelises orus,ühe jõe ääres, nagu mägiteed ikka, selle vahega, et siin polnud maanteed. Vahepael mõtlesime ka oma autoga sinna sõita, juhul kui rong ei peaks liikuma. Mööda mägiteed oleks ühe otsa läbimiseks kulunud 5 tundi. Mõni päev hiljem kuulsime, et kohalikud mässajad olid jälle raudtee ära lõhkunud. Juba rongisõidu ajal märkasime suuri kive raudtee läheduses ja mõistsime, et seda lõbu kauaks pole.

Varahommikune Aguas Calientes tervitas meid kerge vihmasaju, arvukate veel suletud suveniiriputkade ja tüütute vihmakeebimüüjatega. Pidime leidma bussifirma piletimüügikoha, kust sai osta pileti, millega oleks peale poole tunnist sõitu saanud üles Machu Piccu väravasse. Busse väljus iga veerand tunni tagant ja kuna saabusime nii vara siis polnud ka järjekord pikk. Hoidsime pool raha kokku ja ostsime pileti ainult üles. Buss sõitis pool tundi mööda kitsast serpentiini üles. Kuidagi õnnestus vastutulevatel bussidel meis mööda saada. Ühel hetkel jõudsimegi kuulsa turismiatraktsiooni väravasse, 2400m kõrgusele. See on tuhat meetrit vähem kui oli Cuscos ja õhku hingamiseks oli siin rohkem. Objekti külastamise reegleid lugedes saime teada, et toidust võib kaasa võtta ainult ühe pudeli vett ja mitte plastpudelis.Tegelikuses ei hakatud meie seljakotte läbi otsima. Piletihind varieerub 62-80 USD sõltuvalt radade arvust. Pileteid saab ainult internetist ette osta ja need müüakse kiiresti läbi. Me võtsime tavamarsruudi ja ei hakanud kõrval asuva Huchuy Piccu mäe otsa ronima. Rahvast oli palju, kuigi igasugu statiivid ja selfikepikesed olid keelatud, oli see enesepildistamine mis toimus siiski tüütu. Rada oli huvitav, kohati viis vanade majade vahelt läbi. Ega seal kuskil istuda ei tohtinud, kui valvur nägi siis vilistas. Ühele majale oli heinast katus peale tehtud, nagu see omal ajal võis välja näha. Kolme tunniga oli rada läbi käidud ja hoides 11 dollarit kokku läksime ka mäest jala alla. Õhtuse rongi väljumiseni oli piisavalt aega.

Kõht läks tühjaks ja tekkis burgeriisu. Vastavaid restorane oli seal palju. Lõpuks valisime ühe kus pidi saama kolmekordset burgerit. Fotolt väga aru ei saanud mitu oihvi sellel on, nägime, et kahekordsel oli kaks. Kui siis meie kolmekordsed lauda toodi, siis selgus, et neil ainult üks. Küsisin ettekandjalt kas on ikka õige asi, ta vastas et kolmekordne tähendab ühte pihvi ühte vorstiviilu ja ühte juustuviilu. Nii ta oli, oleks teadnud oleks kahekordse võtnud. Maitsel ja hinnal polnud tegelikult viga. Pärast kolasime jaama juures suveniiriturul ringi, üritasime ühte geocachingu aaret leida. Kuna selgus et see asub raudtee turvamehe putka vahetus läheduses, siis loobusime tahtmata sekeldustesse sattuda.

Istusime siis lõpuks jaamas ja ootasime oma rongi, kui äkki kõlaritest loeti meie nimed ette ja paluti piletikassasse pöörduda. Meid juhatati imeliku rongi juurde mis koosnes ühest vagunist, mille ukse ette oli maha pandud punane vaip ja väike trepike. Paluti julgelt sisse astuda. Peale meie oli rongis veel ainult üks meesreisija, kolm ettekandjat ja kaks rongijuhti. Fred tunnistas üles, et oli tgasitulekuks valinud ainult natuke kallima vaguni koos meelelahutusega. Kui rong liikuma hakkas hakkasid ettekandjad meie ümber tiirlema, kõigepealt pakkudes kohalikke sokke, salle, kampsuneid. Vaatasime kauba üle aga kuna suveniirid olid meil juba ostetud, siis huvi osta väga polnud. Kui Fred veel ka hinda küsis, siis oli see kordades kõrgem kui samasugusel kaubal turul. Siis hakkas meid kollitama kirjudes riietes, tumeda maski ja pika kõvera kepiga koll, kes tegi purra purra ja tantsis samal ajal vagunisaatja plaksutuste ja taustamuusika taktis. Lõpuks kutsus ka meid tantsima. Kui see asi läbi sai avastasin, et parem on istuda rongi esimeses reas. Seal oli selline vaade ette, mida tavaraongides kunagi pole, kuna vedurikabiin võttis enda alla ainult pool esiaknast. Võtsin kaamera ja filmisin, vedurijuht andis märku kui huvitavam koht tuli. Kui muidu Peruu teedel väga tunneleid pole, siis sellel raudteel oli neid mitu, tõsi küll lühikesi. Ühes jaamas rong peatus, et mööda lasta vastutulev rong. Mingi mees hakkas vedurijuhiga rääkima ja vedurijuht lubas tal ka peale tulla. Teises jaamas , millest peatumata möödusime, seisis hulk kilpidega politseinike rivis. Peruu politsei on korrumpeerunud aga õnneks meie nendega reisi jooksul kokku ei puutunud. Nagu hiljem selgus, siis mõne päeva pärast suutsid meeleavaldajad selle raudtee jälle kasutuskõlbmatuks muuta.

Jõudsime ilusti Ollanataytambosse tagasi. Oli juba kottpime aga me pidime veel Cuscosse sõitma. Fred oli sinna võtnud sama Hilton Garden hotelli kus me mõni päev tagasi olime olnud. Järgmine päev ootas meid lend vihmametsade keskele Puerto Maldonadosse. Sõit pimedas kulges äpardusteta, tasub ainuilt märkida, et mingi hetk vilgutas vastutulev auto mulle tuledega. Jäin huviga ootama, mis üllatus mind tabab. Äkki vedeleski väike valge surnud koerake keset pimedat teed. Sellest sain mööda aga siis ründasid autot kaks suuremat ja tumedamat tigedat koera, ka nendest sain mööda. Eks nad tahtsid autodele kätte maksta oma sõbrakese tapmise eest, mõtlemata et nende endi elu ka nii ohtu satub.

Hiltonis sai natuke välja puhata aga Cusco hotellides tuleb lahkuda hiljemalt kell kümme hommikul. Meie päeva ülesandeks sai auto tagastada ja lennata vihmametsade rüppe. Fredi info järgi pidi seal rahulikum olema. Hotellist lahkudes nägime, et hotellitöötajad tassisid kuskilt kuulsaid Brasiilia puitkiudplaate ja asetasid neid hotelli akende ette. Hiltonis? Tegelikult pole kuskil sellist pilti näinud, aga head see ei tähendanud. Linnas oli üksikuid väiksemaid kivihunnikuid, milledest sai mööda, aga kui jõudsime ühele peateedest avanes juba tuttav vaatepilt. Meile sammusid vastu protestandid. Tiirutasin majade vahel, otsides meeleheitlikult teed lennujaama. Meie aeg hakkas otsa saama. Andsin autoomanikule whatsappi kaudu teada, et me ei saa kuidagi lennujaama sõita, mõni kilomeeter jääb puudu. Ta palus endale saata meie kordinaadid ja siis jäime ootama. Mõne aja pärast oli ta meie juures ja lubas meid jalgsi läbi teetõkete aidata. Ta oli lõbusas tujus ja tegi meist veel telefoniga pilti nagu ta ütles mälestuseks. Ei juhtu ju seda igapäev. Teispool tõket peatas ühe takso, kes meid meie kohvritega pidi 10 soli eest lennujaama vedama. Väga pikalt me sõita ei saanud, sest kilomeeter enne lennujaama oli politsei tee sulgenud ja autosid läbi ei lasknud. Selle maa käisime Fredi juba laguneva kohvriga jala. Fred pidi kohvri eest sellel lennul jällegi loovutama paarkümend eurot. Lennukeid liikus vähe, paljud lennud olid tühistatud. Meie lend õnneks mitte. Lennuki õhku tõustes nägime arvukalt sõjaväelasi kõhuli maas, laskepositsioonis sihtimas lennujaama betoonaia poole . Hiljem saime teada, et järgmine päev Cusco lennuväli suleti.

Ühesõnaga hakkasime Puerto Maldonado poole lendama. Mäed hakkasid vaatest lennuki aknast taanduma, asendudes puudesalude ja suurte porilompidega. Polnud aru saada milleks need viimased vajalikud olid aga ilmselgelt oli inimkond see, kes nende tekitamisega oli vaeva näinud. Jõed olid suured ja pruunid nagu tänapäeva vihmametsades ikka. Maabusime väga väikses lennujaamas. Aiast välja jalutades tervitasid meid jällegi kilpidega politseinikud aga olukord tundus rahulik. Kõik said mingi transpordiga minema, meie aga mõtlesime, et jalutame lennujaamast natuke kaugemale. Sest keelt me ei oska ja äkki küsivad tuktukijuhid liiga kõrget hinda, või õnnestub midagi söödavat joodavat majutusse kaasa osta. Ilm oli palav je meil polnud toitu peaaegu üldse. Üks noor poiss tuktukiga üritas meile järjekindlalt küüti pakkuda. Esialgu keeldusime. Olime jõudnud kuskil poole kilomeetri kaugusele kui olukord hakkas ohtlikuks muutuma. Olime jõudnud mingi bussipeatuse moodi asjanduse juurde, kus ootas ka teisi inimesi, kui sinna hilmus suurem kamp võrrimehi. Neid oli seal kümneid, päris viiskümend ehk kokku ei tule aga neid oli palju. Hakkasid seal bussipeatuse ees tiirutama ja nagu Fred nägi, torkasid selle poisi, kes oleks meid ära viinud, tuktukil mingi oraga kummid läbi. Ütle veel, et mässajatel pole turistide vastu midagi. Mõtlesin kiiruga läbi, kuidas ma käitunuks kui nad oleks isiklikult meile kallale tulnud. Ilmselt oleks läinud lõpuni, tekitades neile niipalju kahju kui võimalik, sest ega nende eest põgeneda poleks olnud kuskile. Neil olid mopeedid ja meil polnud midagi peale kohvri. Isegi kõik teravad esemed olid lennujaama turvad eemaldanud kui neid oli. Neil oli muidugi lõbus olla. Aga kes viimasena naerab paremini, ja meie sellisele maale enam tagasi ei kavatse minna. Otsigu muid võimalusi raha teenimiseks ja teiseks ühel hetkel saab neil ka kütus otsa, sest bensujaamd olid juba suletud. Eks tulevikus hakkavad siis kaigastega ringi jooksma ja turiste hirmutama, kui mõni satub. Kes viimasena naerab, naerab paremini.

Igatahes meie tundsime ennast alandatult. Ühel hetkel kui võrrikad kaugemale olid kärutanud, pakkus üks mees koos naisega bussipeatusest oma imeliku suure kastiga kolmerattalise tsikliga meile võimalust et viib meid kesklinna ära. Tee sinna oli raske, sest pea igal ristmikul oli mingi väike takistus. Linna keskel kui ta meid maha pani tuli juurde üks nende tuttav noormees, kes oskas ka paar sõna inglise keelt. Tegime selgeks, et tahame minna turismibüroosse. Saime teada, et need on kõik suletud. Siiski nad helistasid kuskile ja saime tellida tuuri ülejärgmiseks päevaks vaatama kuidas papagoid savi söövad teatud kohas. See oli Fredi kindel soov, mida näha. Kuna mees polnud nõus meid majutusse,mis asus linnast kümme km eemal, viima , siis hakkasime kaasas olnud naisega koos jalutama tundmatus suunas, ilmselt barrikaadidest mööda. Ühel hetkel pidas ta ühe tuktuki kinni, leppides kokku hinna meie majutuseni, mis oli 30 soli, ehk üle 7 euro. Noogutasime ja istusime sisse ja siis ma ütlesin esimese hispaanikeelse lause mida juba oskasin. Yo necesito aqua. Juht noogutas ja asus juhtima. Linn jättis ikka masendava mulje oma tossavate rehvide ja sellega, et kõik asutused olid kinni ja kui mõni pood töötas, siis kaupu müüdi läbi trellitatud ukse. Ühe sellise ees tegi juht peatuse ja sealt ma oma kaheliitrise jääkülma veepudeli ka kätte sain, poolteise euro väärtuses raha eest. Sõitsime edasi porist ja auklikku vihmametsateed. Sõita ikka oli ligi pool tundi. Kohale jõudes maksime juhile kokkulepitud 30 soli ja juht vahib meile lolli ilmega otsa ja ütleb, et see on inimese kohta. Mõtlesin juba, et kihvatan talle , viigu mind siis tagasi. Frediga nõu pidades maksime siiski 60 soli talle ära ja vandusime, et siin maal rohkem tuktukiga ei sõida ja linna ka enam mitte. Eestis oleks sellise maa saanud sõita autoga mugavalt ja kohver poleks ka poriseks muutunud. Meenus, et veel mõni päev tagasi vedasin ma oma autoga kohaliku neiu läbi barrikaadide 100 km kaugusele 30 soli eest.

Kirjutasime siis end bungalodest koosnevasse majutusasutusse sisse.Omanik nägi välja ja riietus nagu Fredi Mercury. Tal oli kaks rotveilerit, kes meiega kohe tutvust tegid. Majas oli ventilaator ja maja ees külmkapp, millel oli miskipärast kolm klemmi. Seinakontaktil aga kaks. Andsime sellest ebakõlast omanikule teada ja ta murdis näpitsatega üleliigse klemmi ära ja külmkapi sai tööle panna. Huvitav kas me oleme esimesed kes selles majas ööbivad. Wifi oli saadaval restoraniosas aga meie majani see ei ulatunud nagu ka 4G võrk. Vaatasime siis maja ümber ringi ja leidsime päris korraliku vaatetorni, kus oli ka 4G levi. Järgnevad päevad veetsime tihti seal tornis. Fred üritas mitu päeva Avianica lennule Miami oma kohvri jaoks piletit osta. Kogu aeg oli mingi error, proovisime ka helistada aga lennufirmal polnud Peruu numbrit ja väljapoole me helistada ei saanud. Proovisime ka whatsappi, ka seda polnud. Ühesõnaga klienditeenindusega polnud ka võimalik kontakti leida. Latamil millega me Peruusse saabusime, selliseid probleeme polnud. Avianica sai valitud, sest sellel oli tunduvalt soodsam tagasilennu hind ja sobiv väljumisaeg. Fred oli oma kohvri eest maksnud juba maksnud 60 + 30 + 42 + 15+15 pluss Limasse tagasilennu eest 15 ehk kokku 177 eurot. Kui Aviankale ei õnnestu netiteel piletit osta 30 euro eest, siis tuleb see osta lennujaamast 120 euro eest. Siis oleks kohvri lend kallim kui inimese pilet. Selle jamaga me siis tegelesime iga päev paar tundi tornis. Saime teada, et tornist edasi läheb ka väike matkarada. Esimene päev me eriti kaugele ei jõudnud, kuna ei teadnud mis loomi seal kartma peab ja ühel hetkel ma libisesin nõlvakul, ning sellepeale läksime tagasi. Hiljem saime omanikult teada, et kõige ohtlikumad on moskiitod ja võib mõnda ussi näha. Seda esimese päeva metsaskäiku sandaalide ja lühikeste pükstega kahetseb Fred siiamaani. Ka nüüd 4 kuud peale reisi pole sääsehammustused paranenud ja sügelevad tal edasi. Meie bungalo oli õnneks sääsekindlaks ehitatud ja restoranialal soovitati istuda laeventilaatori alla. Restoran oli avatud ehitusega, ei saanudki aru kuidas omanik oma vara valvas seal. Igatahes tellisime igal õhtul söögiks pakutavaid praade ja need olid tõesti toitvad ja maitsvad. Parimad mis me Peruus saanud oleme. Hommikusöök oli bungalo hinnas, mis maksis 25eurot ööpäev. Koosnes kohalikest eksootilisest puuviljadest , pankookidest, omletist , saiaviilust, kohvist, smuutist jne.

Meie bungalost umbes 400 meetri kaugusel voolas Madre de Dios nimeline jõgi. See on üks Amazonase ülemjooksu väikestest jõgedest, mille läbimõõt on vähem kui pool kilomeetrit. Õhtupoolikul läksimegi jõge uudistama. Siis mõtlesime ööbimiskoha eest minevat autorada edasi minna, mis kaardi järgi pidi viima lennujaamani. Ometi kohalikud sealtkaudu autodega ei sõitnud. Igatahes üks meie hotelli rotveileritest tuli meiega jalutuskäigule kaasa. Tundus väga turvaline sellise tugeva ja kogenud koeraga koos seal jalutada. Olime jalutanud mingi kilomeetri ja põikasime korra metsa, koer põikas koos meiega. Meie pöörasime otsa ümber aga koer läks edasi. Jõudsime tagasi teele aga koera ei kuskil. Kartsime juba et kukkus jõkke ja ei saa mullavallist üles. Siis hakkasid mööda teed klähvides meie poole tulema kaks tigedat võõrast koera. Ühtäkki oli meie koer ka tagasi meie juures ja käitus nende koertega kuidagi kummaliselt. Ta surus kõrvad peadligi ja võttis väga alandliku poosi, nagu tahtes öelda, et mina ei taha teie territooriumile tulla aga need inimesed sunnivad. Otsustasime tagasi minna. Hakkas juba hämarduma. Ja siis see juhtus. Minu kalliduselt teine õnnetus sellel reisil. Ühest täiesti tavalisest väiksest porilombist möödudes õnnestus mul külg maha panna nii õnnetult et maandusin poolenisti porilompi, nii et käes millega ma ennast toetasin oli ka videokaamera. Viimane käis korra veeall ära ja viskas pildi tasku, poripisar läätse taga. Fred märkas, et koer kes oli meid saatnud ja vahepal kurvitaha kadunud, tuli lärmi peale piiluma, mis juhtus. Nähes et ma olin pikali ja porine, kadus kohe kurvi taha tagasi ja käitus nagu tema ei tea midagi. See savi seal ja minu tossutald tegid korralikku koostööd. Vähemalt kolm korda käisin käpuli neil päevil, kuigi jalutasin väga ettevaatlikult. Seekord siis sedasi. Eks kaamera oli ka juba vana ja oligi aeg uus muretseda, kunagi 5a. tagasi kui raha rohkem oli sai ta 400 euro eest ostetud. Läksime vaikselt hämaras oma bungalosse, et omanik ei märkaks,ja küürisin end seal niriseva vee all porist puhtaks. Läksime õhtusöögile.70 soli eest sain toeka kohalikus stiilis peene prae ja pudeli veini. Rotveilerid valvasid meie ümbrust ja peletasid ühe eluka kes üle aia oli territooriumile roninud, aiataha pimedusse tagasi.

Järmise päeva veetsime majutusasutuses. Jalutasime selle kilomeetrise matkaraja läbi mis seal ümbruses oli. See viis imeliku väikse metsiku veekoguni, kust seest kasvasid välja suured puud. Tõeline vihmamets. Mingi looma liikumist oli puude latvas tunda aga teda me ei näinud. Siis olid seal veepeal kähisevat häält tegevad suuremat sorti linnud, kes lendasid meid kuuldes kohe kaugemate puude otsa.

Õhtul saime teada et Cusco lennujaam suleti ja linnas kehtestati öine komandanditund.

Teekond papagoisid vaatama algas väga vara, kella viieks olime juba jõudnud Madre jõe äärde, mis teeb ümber linna suure uhke kaare. Ühes selle kaare osas armastasidki papagoid savi söömas käia. Jällegi ühte värvi papagoid hoidsid kokku. Seal oli palju pisikesi rohelisi aga ka klassikalisi suuremaid punaseid papagoisid. Kuna ma olin oma kaamera ära visanud ja filmisin kõike mobiiltelefoniga siis filmis häid kaadreid lindudest pole. Küll aga lubati meil kasutada binoklit ja pikksilma, mille grupijuht oli kaasa võtnud. Siis viidi meid metsa keskel elava keskealise naise majapidamisse. Ta kasvatas pekaanipähkleid ja tal oli kodustatud suur roheline papagoi, kes lõbustas oma käitumisega meie neljaliikmelist reisigruppi.

Meie kohaloleku viimase õhtupooliku veetsime vaatetornis üritades edutult netikaudu pagasipiletit broneerida Avianca lennule Limast Miamisse - nagu eelnevatelgi päevadel. Vaatasime üle lombi kuhu ma kaks päeva varem olin kukkunud.

Viimasel hommikul teatas omanik, et varsti läheb elekter ära, kuna mässajad on vallutamas Cusco elektrijaama. Ja nii läkski, vahetult enne meie lahkumist. Ise jõudsime rahulikult omaniku tellitud taksoga lennujaama. Seal sai leitud ka kohalik geopeituse aare. Ka kohalikus lennujaamas toimus elektrikatkestus aga varugeneraator hakkas tööle.

Tegime stopoveri ja veetsime öö Columbia hotellis. See riik jättis endast väga hea mulje. Bogota oli ilus , puhas. Bussiliiklus toimis ja kindlasti on see meie tuleviku reisi sihtpunk. Fredil õnnestus Miamist osta uus kohver kuskil 90 dollari eest ja üldse - LÕPP HEA, KÕIK HEA.