uurisin ka kohalikelt, kaua autoga läheb. Öeldi, et nädal, sest tee on vilets ja alfalteerimata. Läbi pääseb vaid kuival perioodil, kui oktoobri lõpus lähed siis novembris võib juba vaikselt sadama hakata. Ise läksime Maldonadost kohe edasi vihmametsa, see linn ise küll kuigi huvitav ei tundunud. Sadamasse minnes sõitsime muide 18 km pisut alla tunni, seega see nädal on täitsa õige hinnang. Rendiautoga mina ei riskiks, võib väga kalliks minna, kui mingi jama on.

Saale, Ehk oleks Sul mahti seda Puerto vihmametsade kogemust veidi rohkem kirjeldada, oleks tore. Mida tegid, mida nägid ?

x

...ja Puerto Maldonados kuskil juuni keskpaigas. Lendan Cuscost. Tagasi tulen, võin muljetada.

Explorers Inn'is nagu kalle2 ja ka sama paketiga. Ostsin koos džunglipaketiga ka lennupileti, tuli odavam kui eraldi (lendasin samuti Aero Condoriga). Arvan samuti, et mida kaugemal linnadest, seda lahedam. Explorers Inn'i töötajad käisid ise elamusi saamas Manu kaitsealal, see pidi veel rohkem "päris" olema. Kahjuks ise kuigi palju loomi ei näinud, sest terve teise džunglisoleku päeva sadas.

Pole ise küll Puerto Maldonados käinud ja seega kahjuks muljeid jagada ei oska. Rendiautoga džunglisse sõitmine paistab aga päris hull idee olema :P Peruus pole see auto rentimine kuigi levinud ja noh, teeolud võivad hullud olla. Lennupiletid pole tegelikult kuigi kallid, ise sõitsime Peruus olles alati Lan Peruuga, tuli isegi odavam kui teiste firmadega, kuid me viibisime muidu pikemalt Limas ja saime sooduspakkumiste pileteid juba varakult ette osta. Condorit tasub ka kindlasti vaadata. Lisan siia ka ühe postituse kahe eesti tüdruku blogist, ma ei tea palju sellest just abi on, aga ehk on huvitav lugeda. Nemad sõitsid aprillis ja bussiga sama teed, teeolud võivad oktoobris paremad olla küll, ma ei tea:)

http://peruelu.blogspot.com/2007/04/lihavttekruiis.html

Käisime jaanuaris Peruus olles ka Puerto Maldonados. Sealt võtsime ühe kohaliku soovitusel endale dzunglituuri sellise firmaga nagu http://www.ecoamazonia.com.pe/quienessomos.htm ja jäime rahule. Tuuride korraldajad ootavad tavaliselt lennujaamas ja seal saab kohe valiku teha. Jäime oma tuurikorraldajaga väga rahule. Inimesed armastavad oma tööd ja suhtuvad turistidesse hästi. Nemad broneerisid meile ka tagasisõiduks lennukipiletid jm., mida soovisime. Valisime kolmepäevase reisi, oleks võinud olla ka vähem või kauem. Dzungel on nii huvitav ja mõnus, et oleks võinud pigem kauem olla, kui aeg ja raha vähegi võimaldavad. Porte Maldonadost dzunglisse sõitsime 1t20min. Meie polnud väga metsikud reisijad, seega ei kujuta ette, et läheks omapead dzunglisse. Ikkagi täiesti teistugune koht ja väga metsik. Oli küll vihmaperiood, aga meie sealolekul sadas vaid öösel. Eks see on õnneasi. Elamistingimused olid head- duss, voodid, pesemisvahendid, söök, isegi kummikud. Ilma pole mõeldav dzunglisse minna. Kasutasime ka sääsetõrjevahendit, aga vähemalt sel perioodil oli seal putukaid hulga vähem kui meil Eestis suvel. Kohale sõitsime Limast lennukiga ja pärast lennukiga Cuzcosse. Kuna oli vihmaperiood, ei riskinud teeolude tõttu jääda bussitranspordile lootma, ammugi mitte rendiautole. Seda kasutasime hiljem mujal.

Ahjaa, Joosepx küsis ka muljete kohta. Giidid on asjatundjad, armastavad oma tööd ja dzunglit, räägivad inglise keelt. Saabumise päeval viidi meid ahvide saarele ja hilja õhtul pimedas paadiga kaimaneid vaatama. Järgmisel päeval kl 6 hommikul algas 5-6 tunnine dzunglimatk. Nägime anakondat, tarantlit, kilpkonni ja linde. Ega neid loomi iga põõsa taga pole nagu dok. filmides:) Meil ju ka metsa minnes kohe ilvest ega põtra ei näe. Õhtul oli veel võimalus botaanikaaeda minna, aga meie eelistasime võrkkiiges puhata ja niisama olla. Kolmandal päeval oli ärasõit. See võtab ka oma aja. Soovitan olla pikemalt, sest seal oli väga mõnus. Rahu, metsik loodus ja dzunglihääled. Aga muljed dzunglist on inimestel väga erinevad, kui siinseid postitusi lugeda. Kõik oleneb inimeste eelistustest.

minu küsimus on, et kas dzunglis on võimalik ka niimoodi ära käia (ütleme, et väga sügavale ei lähe, nii umbes 2-4 päevasele trekile), et madusid ei näe?? Ise olen käinud 1-päevasel dzungli tuuril (noh ütleme, et see oli pigem selline sissejuhatus dzunglisse) ja noh, kuna ma isegi loomaaias ei kannata neid madusid vaadata, siis olin väga positiivselt üllatanud, et seal ka madu vastu ei roomanud. Seega, kas 2-4 päeva jooksul on madu garanteeritud või võin julgelt minna ja loota, et ma teda ei kohta?

kirjumirju kas su nimi on tiina ja kas sa käisid minuga koos seal jaanuaris..................... autoga sa kohale ei jõua,mine lennukiga ja võta lennujaamas firma teenus.see on parim mida sulle pakutakse.kiisumiisu nõuanne on parim ja kasuta seda sama firmat ja sa ei kahetse.ma sain dzunglis hakkama sellega mida enamus ei suudaks.kiisumiisu,tervisi sulle. [email protected]

hommikul vara lähed dzunglisse ja õhtul tuled tagasi,see peaks sulle sobima.soovitus,ära puutu ühtegi puud käega.mu sõber tegi seda ja sa ei taha teada mis juhtus.soovitan kõigil korra elus käia ära ja siis saad teada mis on puhkus.ma lähen õige pea tagasi ja uuesti dzungel.

Pole nii kaugel kunagi käinud ja puudub täielik ettekujutus asjast. Ilmselt mõne jaoks loll küsimus, aga kas seal džunglituuril saab käia ka lastega? Jutt poistest kel vanust 10+, kel mõningane mägimatka kogemus ja mingi 10 km päevas täislastis norm. oludes maha vantsida pole probleemi. Või on need metsikud tuurid mõeldud ja sobilikud siiski ainult täiskasvanutele?

ma ütleks pigem, et ise olin pisut pettunud. Minu jaoks oli liiga turistikas ja väga kerge see asi, 10 km jalutamist pole ju mingi raskus. Pisut segas ka see, et meiega koos olnud ameerika näitsikud olid pidevalt hädas, neid tuli kogu aeg järele oodata, tüütu. Seal on kõik orienteeritud keskmisele põhja-ameeriklasele, keskmise eestlase jaoks minu meelest võiks olla raskem, ohtlikum, huvitavam. Mittehakkamasaamine ei ole võimalik, rajad on nii laiad ja lühikesed, et isegi väiksema liikumispuudega inimene saaks hakkama. Meeldis see, et töötajad võtavad asja tõsiselt ning rääkisid palju ka teoreetilist tausta kõige selle kohta mis meid ümbritses ning olid alati valmis ka küsimustele vastama ja oma uurimustest rääkima. Kaimanite vaatamise retk oli ka põnev ja eriline. Kui peaksin veel Peruusse sattuma siis käiksin Manu piirkonnas ära, seal pidi olema füüsiliselt keerukam ja loomade poolest huvitavam.

Arvan, et Saale on kirjutanud õieti- kui lähed organiseeritud korras, pole see väga keeruline. Meie grupis oli üks peruu ema oma kahe pojaga, umbes kümne aasta ringis olid mõlemad ja said väga hästi hakkama. Aga ehk olid ka muidu lihtsalt tublid lapsed:) Meile sattus üldse rahvusvaheline seltskond- Kanada, Hispaania, Holland, California. Oli ühtne grupp ja saime võrdselt hakkama kõik. Arvan, et reisijuhiga on võimalik nii käia, et madude otsa ei satu:) Enne minekut loeti sõnad peale, et me teelt ise kõrvale ei läheks ega midagi ei puutuks. Pean seda üsna õigustatud nõuandeks. Üks meie sõber katsus kogemata pealtnäha süütut puud ja sai sealt tublid sipelgahammustused, mis pole tõesti meeldiv kogemus (kolja, olen küll see, keda sa arvad:)) ja hulgiammustused võivad olla surmavad. Anakondat näitas reisijuht. Nad vist teavad, kus mingil ajal mingit looma on tõenäosus kohata. Üllatuste eest pole muidugi kunagi kaitstud:) Lugedes avantyristide seiklusi, tundub, et nemad seiklesid dzunglis pigem kohalikega koos ja kindlasti on see eksootilisem, aga ise ma sellega juba oma puuduliku keeleoskuse tõttu hakkama ei saaks. Ka ei oskaks ma ise selles läbipääsmatus tihnikus kuskile minna ja putukaid- loomi kardan ka natuke, eriti kui nad ootamatult kuskilt välja ilmuvad:) Nii et minu jaoks oli selline retk igati sobilik ja pakkus elamusi küllaga.