Hakkas huvitama selline küsimus: mis saab rännumehe kodust, kui rännumees läheb pikale, kuudest kuni aastateni kestvale tripile? Kas kodust loobutakse (isiklik vara kas likvideeritakse või pannakse kuhugi sugulase/tuttava juurde hoiule) ja üritatakse naastes uus eluase leida, või proovitakse siiski kodu säilitada?
Mul on suuremad koerad kodus ja neil käib hoidja kohapeal. Väiksed on tuttavate vahel ära jagatud ja justnimelt see karvaprobleem + suurem stressitase on selle põhjustanud. Pooleks aastaks ei raatsiks oma koeri kohe mitte niimoodi küla peale jätta. Aga eks ma ise olen valinud sellise elu.
Piret, selle "sisisemise" vastu on tarvis eeslikannatust :) Usu mind. Meie pere vana punane pärslane on sisisenud lausa mitmed kuud peale uue kodulooma soetamist. Lõpuks loom lihtsalt väsib ja hakkab ennast peitma.
Ja kui nii päris aus olla, siis oleme korra proovinud ka tema elukohta vahetada koos ühe perekonnaliikmega. Esimesed kaks-kolm nädalat elas kass uues elamises lapse voodis tekikoti sees ja välja tuli ta sealt ainult siis, kui kõht korisema hakkas vs potihäda peale tuli. Kusjuures, ma ei väsi mainimast, ta on meil üks eriline "frukt" ja kisakõri, aga lõpuks siiski harjus oma uue elamisega + võõraste koduloomadega. Koju tagasitoomisega polnud enam erilisi probleeme. Ainult paar tundi oli kuskil peidus ja leidis oma söögikausid ja pissikastid ilusti üles :)
Koerte ja kohanemisega on tegelikult poole lihtsam (isiklik arvamus kogemuste põhjal ka rikkis närvisüsteemiga kutsade puhul).
Väga tõsine teema tegelikult. Minu jaoks on kuldreegel, et igaüks elagu oma elu nii nagu soovib. Kuid omades lemmiklooma või last kaotab see reegel kehtivuse. Su elu ei kuulu enam vaid sulle. Asendage mõttes siin teemas loomad sõnaga "laps". Väga jämedalt võttes on tegemist sama asjaga.
Absoluutselt, ongi nii. Lapsega ei tekiks küsimust, loomulikult tuleks kaasa. Loom paraku on inimesest hoopis teistsuguste vajadustega ja seetõttu ei ole alati mõistlik samast asjast lähtuda. Sellest ka probleem, et see loom kes on nagu pereliige ei ole võimeline elama selles eluetapis samamoodi nagu meie ja seetõttu me ei põhjusta talle asjatuid kannatusi. Et mis oleks siis parim lahendus?
Samas nüüd jämedalt võttes vihjamisi öelda, et lemmiklooma ajutisse hooldusse paigutamise tõttu oleks lemmikloomaomanikud sisulises mõttes rongaemad oleks ka nagu natuke lai teemaarendus?
Jah, lapse annaks ju lihtsalt ilma igasuguse jututa kaenlasse võtta ja mööda maailma ringi solgutada. Loom ei ole võimeline elama nagu teie? Kas ei ole ta oma elu niigi totaalselt teie elu järgi kohandanud? Aga kui nüüd mitte nii "jämedalt" võtta, siis on aasta ikka kole pikk aeg. Mina üritaks leida inimest, kes on nõus ta võtma päriseks. Küll tagasi jõudes saab huvi korral uurida kas loom ja uus peremees oleks ka nõus tagasi kolimisega. Ei, tõesti keeruline ja valus teema, kus ka kõik juhtumid erinevad ja kirvega lüüa ei anna.
Tead ma kirjutasin pika postituse ja siis kustutasin ära sest ma näen, et ei ole mõtet.
Ei ole õige päris selline suhtumine, et "annan looma seniks kuskile hoiule". Loomad reageerivad muutustele VÄGA erinevalt.
Omast kogemusest võin öelda, et külastasin septembris kuu aega Eestit. Elukaaslane jäi koeraga koju ning proovis jätkata tavalist rutiini. Selle kuu jooksul koer vaevu sõi midagi, oli apaatne, lamas vaid ühes kohas...
Teades, et koer seda nii raskelt läbi võib elada, kas sina saaksid oma reisi nautida? Kui jah, siis on koer sulle ainult mingi suvaline loom, keda vaja toita ning mitte pereliige.
Õige või vale suhtumine - vahet pole, aga Piretsade su kiisu on nunnu ja oleks mul neid "pudulojuseid" siin kodus vähem, siis aitaksin/ aitaksime ausõna (võtaksin hoiule).
Tegelikult olen 99% kindel, et Sa leiad oma kiisule hea kodu (misiganes ajaks).
Kas meil siin tõesti pole siis loomasõpru, kes saaksid aidata? Ja kui leidub, siis ma tulen ise kohale "loomapidamise" tingimusi üle vaatama :)
Minu kogemus on see, et hetkel on üks meist juba lahkunud ja kass ei ole surnud meeleheitesse :) Ta on rahulik vabapidamise loom kes elab siin rahulikult oma elu. Ka ajal mil oleme koos ära olnud puhkustel kuni kuu aega on ta ilusasti hakkama saanud ja ei ole solvunud, tõsi, sööb jah vähem. Sellest ka lootus, et ta ei pahanda, kui kunagi tagasi tuleme. Pigem kardan, et ajutine kodu kiindub temasse liialt, sest ta tõesti on üks armastusväärne kass.
Ma ise usun ka, et leian talle kodu. Kartus on pigem see, et kodu tahab teda päriseks :) Meie aga ei taha temast küll kuidagi loobuda.
Vaevalt, et kui mul sellest kassist ükskõik oleks siis ma siin foorumis ja mujal selle üle heietaksin. Kust see ükskõiksuse teema üldse sisse tuli?
Soomes vist ikka rohkem armastatakse koduloomi. Meie naaber 30 aastane naine vöttis 8 kuulisele töö-komandeeeringule Prantsusmaale kaasa oma 12 a. kassi. Tal on pensionärist ema ja isa siin samas linnas, kuid ta ei suutnud oma Elmost eemal olla. Asi oma sûgavas kiindumuses oma pereliikme(kass Elmo) vastu.
Euroopas liikumine ei ole mingi probleem, aga Aasiasse ma naljalt oma koeri kaasa ei tassiks. Kui pikemaks ajaks läheksin, eks siis leiaksin võimaluse koerad kaasa võtta. Kuid püsivalt edasi liikudes ei kujutaks seda ette. Nii, et nokk lahti, saba kinni. Mina ei halvustaks kedagi, sest te ei tea iial, mil olete ise samasuguse lahtise küna ees. Kõik on ikkagi kinni konkreetses situatsioonis, konkreetses loomas jne. Ei saa kõiki juhtumeid ühisesse patta panna.
Kanadele saab näiteks jätta kotiga sööda ette ja ise nad sealt siis nokivad vastavalt vajadusele.Ainult ruum kus nad munevad...sellel peab veidi tavalisest kõrgem lagi olema.Kui pererahval pikem reis plaanis siis muidu ei mahu kanad sinna munade kuhja ja lae vahele hästi ära enam muidu!