Unistan pidevalt soojast merest ja päikesest!Armastan rannapuhkuseid 5* hotellides.Euroopa ja mitmed Aafrika riigid on läbi käidud, nüüd huvitab ainult lebotamine- vähemalt 3 korda aastas!

olen ka reisimisest sõltuvuses ja klubiliige :). Alguse tegid juba vanemad, kui igal suvel mööda Eestit ringi sõitsime, ning seejärel juba omal käel või tööga seoses Euroopat hakkasin avastama. Tööreisid on paraku suht üksluiseks muutunud, kuna üldjuhul ei ole eriti aega ringi vaatamiseks ning tavapärastes sihtpunktides enam ei viitsi pingutada ka. Samas omal käel hea reisikaaslasega on alati tore reisida. Huvitav oli lugeda, kuidas siin eelkõnelejatest paljud on alustanud paketireisijatena ning siis backpackeriteks muutunud, mul sai reisimine just alguse seljakotitamisest ning siis hakkasin järjest mugavamaks ja laisemaks muutuma. Paraku jäin äsja oma seni parimast laia silmaringiga reisikaaslasest elu keerdkäikude tõttu ilma ning ei teagi, kas leian võrdväärset. Eriline üksireisija ka ei ole, nii et selle suve reisiplaanid on muutunud olematuks :(. Aga eks elu läheb edasi ning tulevad ka uued reisid.

Minul on ka reisimisega nii olnud, et aastaid tagasi tundus igati okei olevat magada porises ja märjas telgis või kaheksakesi ühes toas. Olme oli täiesti tähtsusetu, peaasi oli mõnus kamp sõpru ja kulgemine. Nüüd on mu reisid muutunud palju mugavamaks, aga ma ei saa küll öelda, et elamused oleks seetõttu kannatanud. Pigem ikka vastupidi. Samuti on kamp muutunud aina väiksemaks ja ausalt öeldes on selle üle hea meel, kuigi see kõlab võibolla küüniliselt. Mida vanemaks ma saan, seda vähem tahan veeta tunde mõteldes kümne inimesega välja, mida me täna teeme. Või oodata mõnda kauamagavat tuumapohmellis paari.:) Aga jah, sõltuvus, ja päris karm sealjuures, on olemas. :)Õnneks on ravimid juba käeulatuses.:)

Mu jaoks on unistus, mille poole püüelda: astuda ükskord loojuva päikese kiirtes mööda kollasekskulunud rohuga tasandikku taamal paistvate mägede poole mitte liiga raske seljakott seljas ja poolik õllepudel käes.

Kui see hetk kätte jõuab, siis enam ei reisi. Või õigemini: ei lõpeta enam reisimist, et argiellu tagasi pöörduda.

võtsid sõnad suust.

Siis põrutame Argentiinasse

Jeaahhh....kartsin kuni eelmise aastani kohutavalt lennukisõitu, siis aga võtsin ühel hetkel tahtejõu kokku, südame rindu ja läksin....sellest hetkest peale olen sõltlane ja nüüdseks juba kümneid kordi lennanud....eelis on just see, et kohale saab ruttu.Ja need mälupildid: ühel pool teed kuristik ja meri, teisel pool tohutud mäed..ja sa ise kihutavas bussis, kus bussijuht sõbraga juttu ajab, suitsu teeb ja ette vaatab üsna juhuslikult....milline mõnu on lõpuks bussist elusana välja kobida....ja veel tuhandeid hetki, mis sinusse talletuvad; aeg ajalt saad neid uuesti enese sees üle vaadata....see on suurem rikkus, kui mis iganes!

Olen naine kes üritab ühendada pere (2 last - 4 ja 10), töö ja isikliku elu. Põen samuti reisisõltuvust, kuid kahjuks reisin põhiliselt mõtetes. Kuna puhkust on aastas vaid piiratud hulk, siis jääb igaveseks (või vähemalt laste suureks kasvamiseni) dilemma, et kui suur osa puhkusest veeta lastega ning kui suur osa reisides. Muidugi saab ka lastega reisida, kuid pean reisimise all silmas reisimist sellistesse kohtadesse, kuhu lastega siiski ei läheks (praegu unistan Birma sõidust). Üritan siis jagada iseennast ja puhkuseaega. Kuidas on teised lapsevanematest reisisõltlased selle probleemi lahendanud?

Endal sama lugu ( lapsed 3 ja 11). Üritan teha igal suvel vähemalt ühe lastevaba nädala ja põrutada kusagile kaugemale. Pärast on jällenägemisrõõm mõlemapoolne.

Mul on nüüd 2,5 kuud möödas viimasest reisist ja pean jälle minema. Paraku enne juuli algust ei saa... peab midagi vist välja mõtlema.

Nuuks.

... mis tööd Sa teed, et saad endale lubada (aja mõttes eelkõige) iga pari kuu tagant reisimist? Kas Sul peret ei ole??

Olen absoluutsalt sõltuvuses reisimisest!! Olen palju reisinud, praegu olen 23 ja kui alustasin reisimist nii 15 aastasena ei osanud seda üldse hinnata, aga nüüd teen seda suurima naudinguga. Viimati käisin Aasias ja olen vaimustatud. Käin ka pidevalt siin lugemas ja googles pilte vaatamas :D Nagu friik! Juba mõtlen, et kuhu järgmiseks, esialgu ainult Euroopa piires, kuna olen tööga hõivatud ja mujale esialgu ei saa, aga kui saab pikemalt puhata, tahaks Kesk-Aafrikasse minna :) Ja siis tagasi Aasiasse :P Edu kõigile (reisi)unistuste teostamisel!

Üks paadunud reisihoolik

Peaks asutama reisisõltlaste,s.t. nende inimeste,kes reisimise või matkamise vahepeal ka tööl käivad,klubi.Matka-Mati.

Kuidas lahendada reisiprobleeme, kui on lapsed. Lahendus on minu jaoks alati olnud üks. Lapsed tuleb kaasa võtta ja reis ei ole sugugi halb-eriti kui seltskonnas on veel teistegi perede lapsi. Olen sedasi käinud Hispaanias, Soomes, Rootsis, Egiptuses ja plaanin järgmisel suvel minna tagasi Hispaaniasse Costa Del Soli, sest nüüd on mul 3-aastane poeg ja temaga saab ka suurepäraselt reisida, kuna suurematel on juba omad reisikaaslased ja -plaanid. Väga lastesõbralikke kohti on ja tegelikult on lapse vastupidavus reisidel hoopis tugevam, kui täiskasvanutel. Ilusaid reise ka lastega koos.

Mul on kah sama probleem. Jalad on juba rohkem kui dekaad sügelevad. Kui saaks tahaks selle vastu rohtu, ma nuud lubasin, et hakkan nüüd korralikuks eestlaseks ja otsin endale töö... Aga mõte on päris..., oh ma kohe ei tea. Kui Aladin mu soove täidaks, siis ma igatahes siin praegu ei kirjutaks, vaid rühiksin seljakott seljas mingis suunas. Miks selle kodulehel inimesed kipuvad grammatikat parandama, ega see eesti keele klubi pole. Vahet pole, pea see et aru saad ja ei ropenda.