Ungaris on teeolud suurepärased, igale poole viivad kiirteed ja sõita saab vabalt. Serbias ja Montenegros soovitan sõitmiseks aega varuda, mägede vahel on kiirus väike ja tihti sajab. See on mägine piirkond seega mägiteid eriti vältida ei saa, kuid panustada tasub siis tunnelitele (üks pikim viib nt Podgoricast Bari). Ungari-Serbia piiril sujub tõenäoliselt kiiresti, aega võib minna Serbiast Montenegrosse sisenemisel. Mäsu annab kindlasti vältida sõites Serbiast ringiga läbi Bosnia, kuid seal on jällegi suhteliselt kesised teeolud ja toda piiripunkti võibolla raske leida.

Tere. Kas keegi on käinud lähiajal või läheb Montenegrosse , kuidas piiridel olukorrad eriti Ungari, Serbia, Montenegro. Kas Montenegros peab ikka käima politseis ennast registreerimas, kui majutus ise vaadatud.

Tere Palun rääkige Tara kanjonist lähemalt. Kus oleks seal lihtne natuke ringi kolada ja loodust nautida ? Vaatekohad? Kämpingud ? Kas sealt otse Kotori peale on mõistlik liikuda ? Ja lisaks veel - samanimeline piirkond on ka Serbia lääneosas. Kuidas seal on ? Kas tasub põigata ?

Tulime just eile öösel Air Baltiku lennuga sealt kandist. meie reis oli nädalane (usun, et paljud ei kestaks niisugust) : lendasime Tallinnast Viini, sealt rendiautoga Bratislavasse ööbima, siis Ungari, parvlaevaga üle Balatoni, sutsti läbi Horvaatia teiseks ööks Bosniasse, siis üle piiri Montenegrosse mööda Tara jõe äärt (sel piiril olime ainuke auto järjekorras) siis fantastilisi vaateid pakkuvat Piva jõe kanjonit Žabljakki ühte suusamajakesse kolmandaks ööks. Hommikul Tara kanjoni sillale ja sealt piki Tara kanjonit Kolašini ja järgmise kanjoni kaudu Kotori ning neljandaks ööks Dubrovnikusse. Edasi sõitsime üle kolme piiri - Horvaatia-Bosnia-Horvaatia-bosnia (nii oli kõige kiirem tee) Mostari ja sealt Imotski Modro järve kaudu Trogiri ja viiendaks õhtuks öömajale Zadari Horvaatias. Kuuendaks ööks jõudsime läbi Opatia ja Pula Rovinji linnakesse, kust viimasesse, seitsmendasse öömajasse Klagenfurtis Austrias sõitsime läbi Sloveenia Škocjani koobaste ja Predjama mägikindluse ning Austrias Wörthensee ääres oleva Pyramidenkogeli. Viimane on vapustav elamus, minge kogema! Edasi kiirteed mööda Grazi ja sealt Viini ning koju tagasi. Tara kanjoni sillal kohtasime ka samasuguseid hulle eestlasi, kes tuuritasid umbes samamoodi, ainult et nemad tiirutasid nädal aega vaid Montenegro piirides. Nädal aega, 7 riiki, 11 piiriületamist, 2915 kilomeetrit, tohutult palju elamusi, mitmeid liitreid õlut, neli tankimist (Bosnias bensiiniliiter 0,8, Austrias 1,25-1,60 eurot!) Keskmine piiriületus võttis aega 15 minutit ja oleks saanud palju kiiremini, kui meil oleks roheline kaart olnud, aga Bosnias ja Montenegros pidime ostma kohaliku kindlustuse, mis võttis lisaaega. Ja veel ka need vinjetid, mis on osades riikides elektroonilised, Sloveenias näiteks aga kiviaegselt kleebisena. Need on vaja kindlasti osta, aga ostmas käiminegi on raisatud aeg.

Aga mis puudutab küsimust Tara kanjoni kohta, siis see on nii lahe koht, et seal peab ära käima. Minule meeldis Piva jõe kanjon tegelikult rohkemgi ja seda soovitan küll kindlasti kõigile, kes üle keskmise autojuhid on. Tara kanjoni lähedal on küla nimega Žabljak, mis on tekkinud tänu selle piirkonna suusakeskuseks muutumisele. Seal on iga teine maja mingi majutusasutus. Meie neljakesi näiteks saime üheks ööks booking.com kaudu enda käsutusse kahekorruselise kahe magamistoa ja korraliku suure elutoa ning köögiga maja 30 euro eest.

Plane'le - Tundub tore reis tehtud. Ei saa ainult aru, miks pidi sellise marsruudi tingimata 1 nädalaga maha kütma ? Siinkohal ei ola paslik rääkida, kes kestab , kes mitte. Reisi puhul pole kellegi vastupidavuse ega kestmisega midagi pistmist. Enamikel on muud huvid kui ainult asupunktide võimalikult kiire kogumine. :D

Cocobocolele - Kui meie sõitudel on reisipäeva pikkus enamvähem 13 tundi, millest selle korra plaani ja kilometraažiga sõidad autos 5 tundi, lõunale kulutad veel tunni, igasugused pissipeatused, antud regioonis ka piiriületused ja parkimiskoha otsimised viivad veel tunni (parkimine siiski ei võta aega, sest mul on eelnevalt sobivad parklad GPS-i mällu pandud), jääb huvitavate asjade/kohtade vaatamiseks üle 6 tundi. ehk siis 42 tundi 7 päeva peale, sellest ajast piisab nii, et jääb veel paksult üle. Ehk siis oleksime võinud ka pikema ringi sama ajaga teha. Ja tegelikult ka - see ei olnudki üldse mingi kütmine, vaid varuga täitsa paras ja jõukohane sõidurõõm.

Kiitus selgituse eest ! :)

Planele - Kuidas Bosniat läbisite ? Kas üle Sarajevo, või saab selle kõrvale jätta ja mingeid väiksemais ja ka ilmselt huvitavamaid teid Tara poole liikuda ? Kas Piva kanjonist poole pealt ära otse Zabljaki peale või ümber alumise otsa ?

Bosniast tulime läbi nii, et Sarajevosse sisse ei keeranud, tee läheb sealt ilusasti mööda. Piiri ületasime Tara ja Piva jõgede Drina jõeks ühinemise kohal. Seetõttu saime sõita väga vinget kuid enne piirisilda üsna auklikku teed Tara jõe serva pidi kuni piirini. Piiripunktis (Granični Prijelaz Šćepan Polje) olime ainuke auto. Tee on selline, et rekkad ja ka kohalikud eriti ei kasuta, seal on iga saja meetri järel mingi raftingukeskus ning liiguvadki ainult aktiivsed puhkajad. Seda teed soovitan kindlasti kõigile, kui just ei liiguta mingi väga väikese autoga. Edasi Piva kanjonit mööda kuni Plužine linnakesse viiva silla juurest keerasime serpentiini pidi üles Žabljaki peale. Vastutulevad turistid saatsid meid tagasi, sest ees olevat olnud paks lumi, millest sõiduautoga läbi ei saa. Saime samalt serpentiinilt teist korda nautida kaunimaid vaateid ja läksime GPS-i soovitatud lõunapoolse ringiga edasi. Järgmisel päeval kohtasime Tara sillal eestlasi, kes olid ka kuni lumeni sõitnud, kuid neile sattus teele kohalik, kes nad siis juhtis läbi Trsa küla huvitavamaid teid pidi Žablakki. Kahjuks meie selle kohalikuga ei kohtunud. Tara sillalt edasi liikusime piki Tara kanjonit Kolašini ja Podgoritsa kaudu Kotori. Seal ootas meid samuti serpentiin, 20 tagasipöördega ja supervaadetega. koha nimi ülal otsas on "Kotor's observation platform". Huvitav, et Google maps näitas, et sealt läbi ei saa, kuid Garmini GPS viis meid sealt kõhklemata läbi. Piva kanjonis, täpselt paisjärve tammi juurest keerasime me korra paremale ka tupikkülasse, mille nimi oli vist Marinje, googli kaardil seda nime pole, aga sinna nõrganärvilistel ma minna ei soovita. Tunnelid ja vaated on väga lahedad, aga kaks sõiduautotautot kõrvuti sellele teele on väga raske paigutada ja üksikud kohalikud autod kihutavad seal üsna hooletult. Lisaks pudeneb teele pidevalt kive. Meie 10 minutilise põike ajal oli sõiduteele kukkunud paarisajakilone mürakas, mis oli asfalti korraliku augu tekitanud. Mõni minut oli ainult vahet, et me oleks võinud lömastatud olla.

Tekkis veel üks küsimus Serbia kohta, seal on mõned teed tasulised. Kas seal on maksuputkad ja kas saab kaardiga maksta. Ei tahaks ainult läbisõiduks raha vahetada.Üks lõik maksab 2 eurot ja teine 1,50 eurot.

Anne, kui Montenegrost tagasi, siis viitsid, pane siia mingi väike muljetamine ka :)

küsimused Plane'ile. Kirjutasid, et Sloveenias on vinjett kiviaegselt kleepsuna. Märtsis oli Austrias ka veel kleeps, kas nüüd on miski muutunud? Ja see Pyramidenkogel. Kuidas te sealt alla tulite- kas trepist saab ka tulla? ja kaas see väljastpoolt kulgev tross toob alla? Terje

Terjele

Austrias võis ka vinjett kleepsuna olla, sest mingi väike silt oli esiklaasi nurgas täitsa olemas. Meie võtsime Viini lennujaamast auto ja Austria rendiautodel on see kõigil hinna sees. Pyramidenkogeli torni sõitsime liftiga, alla samuti liftiga, toru tundus meie jaoks liiga ekstreemne ja treppi mööda ei oleks viitsinud ronida. Trepile viiv uks on seal olemas, kuid kas see ka avatud on, pole mulle teada, sest, kui on olemas lift, siis ma oma laiskuse juures ei lähe trepi ust kunagi mitte proovimagi. Aga see torust alla sõitmine oli väga äge, üks saksa turistide ca 6-7 aastane laps käis pärast torust alla sõitmist kõik ligiduses olevad inimesed läbi ja rääkis kui vahva see ikka on ja näitas meile uhkusega fotot, mis automaat kõigist julgetest liutoru lõpus teeb. Vaata Youtube videosid, aga ära häält väga tugevaks keera, kisa on seal iga laskujaga päris suur. Trossi mööda saab ka alla sõita, aga meie külastuse ajal seda keegi ei teinud, kirjeldada ei oska.

Stardin 22.23 juunil Poola,Slovakkia Ungari,Serbia,Montenegro,Horvaatia ja tagasi Slovakkia Austria kaudu ! Minek sõltub sellest kaua närvid vastu peavad,esimene öömaja Gorski hotellis seejärel Eger + veel üks päev ,balaton ja hewits ja siis Serbiasse Novi sed hotell Park ! Sealt edasi kõik veel lahtine ! Stardin Tallinnast !

Meie käisime Montenegros eelmisel aastal, mitte küll autoga, vaid lennukiga. Aga mõned muljed sellest riigist ja sealsest söögist: https://kyllusesarv.wordpress.com/2016/08/22/montenegro/