Reisimine on kirg ja haigus. Kui selle endale külge saad, ega enam lihtsalt ei vabane. Tore, kui Sulle reisimine meeldib. Reisimine avardab maailmavaadet ja annab tohutult palju positiivseid kogemusi.

Kuidas ise saan endale reisimist lubada? Käin tööl, panen raha kõrvale ja otsin soodsaid pakkumisi. Meeldib eelkõige seljakotireisimine.

Oma algse tudengipõlve olen juba läbi elanud, esimeste ülikooliaastate jooksul ei saanudki kuskil reisida, isegi mõtteid ei olnud sinna suunas - raha ei olnud lihtsalt. Tegelikult olen ka praegu üliõpilane - hobikorras õpin ajalugu. Aga töö jaoks on eriala omandatud ja püsitöökoht olemas. Töötan õigusvaldkonnas.

Kohe ei peagi palju reisima - mäletan esimest päris "oma" reisi, st ilma vanemate ja nende rahalise abita. Odavlennufirmad siis Tallinna ei lennanud. Läksin viimase hetke pakkumisega Hurghadasse. Nädal aega päikese all kehvakeses hotellis maksis pea terve mu kuupalga:) Sellest on nüüd ikka nii mõnedki aastad möödas, ülikoolid läbi, eriala käes ja saab vaadata kaugemate sihtkohtade, pikemate puhkuste ja sagedasemate reiside suunas.

Nii et - naudi seda, mis on - see on ju hea, et juba praegu saad natukenegi kuskil käia. Omanda haridus, sea end sisse ja kui huvi reisimise vastu jätkuvalt olemas, siis jõuab ilusti maakerale tiir peale teha:)

Nõustun väga eelmise postitaja esimeste ridadega, et see on kirg ja haigus millest lihtsalt ei vabane. Olen sellel aastal keskkooli lõpetav õpilane aga tunnen tohutult huvi reisimise vastu - ükskõik kuidas, kas seljakotiga, luksuslikumat reisi või siis lihtsalt tavalist puhkust. Aga ise käin nädalavahetusteti tööl kui aega leidub ning kogun sealt omale taskuraha või teine variant on internet, selle kaudu on võimalik kasvõi miljonäriks saada kui oskad, ajan erinevaid "ärisid" internetis ja saan sealt ka natukene lisaraha ning lendan samuti odavlennufirmadega. Tihti teen nii, et kui mingi osa rahast kogutud, siis ostan juba lennupiletid ära ja järgnevat raha hakkan koguma hotelli jaoks jne. Nii on üsna mugav. Aga jah tunnen, et pean praktiliselt kõik raha panema reisimise alla.. kunagi ikka sai kõik raha pandud igast lollustele ja shoppamistele, nüüd pole ammu enam korralikult shopanud. Olen juba oma noores eas üsna palju maailma näinud (peaaegu terve Euroopa, USA, Aafrika jne..) eks mul ole omajagu vedanud kah aga hilisem on kõik enda kätetööga välja teenitud. Nüüd tulemas ülikooliaasta ja eks siis teki paus sisse reisimisest aga mis parata, valan enda jalge alla betooni, et tulevik oleks kindlam ja veel rohkem reisida saaks!

Üks kindel variant on alati olla ka ise enda ülemus või siis selline palgatööline, kes mõjub asendamatuna. Siis saad teha töötegemisse sellise pikkusega pause, mida ei mõõdeta tööseadusandlusega. Tudengina on ka võimalus minna mõneks ajaks partnerülikooli - see ei tähenda ju ainult auditooriumi/raamatukogu ;) Samas ei pea reis alati tähendama tohutult pikka aega või põhjatut rahakotti, näiteks matkamine Soomes või Lätis. Kui mitu päeva peab olema, et oleks reis? :)

Reisimisega seotud töö- mina olen u. pooled oma reisid sedasi saanud. Esimesed reisid sai tehtud isaga autoga mööda, kuidas seda nüüd nimetada- meie endist Suurt Kodumaad tiirutades. 16-aastastena tegime sõbraga kõvasti tööd kolhoosis ja siis lendasime enne kooli, suve lõpus, iseseisvalt Krimmi (ema lubas), kus see kolhoosi-raha kohe ka ära varastati. Siis läks otselend Tallinnast Simferoopolisse. Oli 80ndate algus (eelmine sajand:)) Edasi ülikoolis loodusteadusi õppides hakkasid tõmbama mäed ja nii saigi 80ndatel pea kõik SK (suur kodumaa) peamised mäestikud ja ka kõrbed läbi tuulatud. Bio-geo teaduskonnas õppides olid praktikad väljaspool Eestit (SK-s, mõni eriti taibu ja poliitiliselt aktsepteeritav võis ka mujale saada). Matkates kogemused kasvasid ja edasi hakkas hobi juba tööks muutuma. Eesti vabanes, sai hakatud mujal ronima (väljaspool endist SK-d), edasi asendus ronimine "valge inimese turismiga", töötamine kaugetes maades reisimise alal. Praegu reisin raskelt teenitud raha eest:)

Minu tagasihoidlik arvamus sellel teema - Siinkohal ei oma tegelt mingit tähtsust mis tööd üks või teine teeb. Tööd tuleb teha tahest tahtmata, seda ka kodumaal, et lihtsalt ära elada. Ja alati tuleb midagi ohverdada raha nimel. Olgu see siis tervis, aeg (alati) või uhkus. Retoorililiselt viskaksin ise enne sõnnikut laudas kuu aega ja reisiks kuu aega, kui töötaks kuskil kontoris 9-17 2 kuud ja reisiks kuu aega..

Küsimus aga selleks kudas üks või teine oma euro ära kulutab/kasutab. Tänapäeval on niivõrd palju infot meile kätte saadaval - läbi igasuguste reisiportaalide ja foorumite nagu meie trip.ee siin. See kõik annab võimaluse reisi korralikult ette planeerida mis võrdub kohapeal suure aja ja raha kokkuhoiuga. Ma ei ütle, et peaks samm-sammu haaval kõik kodus ette planeerima, see viib lihtsalt selle reisime tunde ja elevuse/erutuse madalamale, aga välja uurida elementaarsed asjad ala valuutakursid, erinevate öömajade hinnad ja liikumisviisid kohal olles. Sellised pisiasjad teevad reisimise märksa kergemaks ja aega nautida seda maad mida oled läinud vaatama. Tõsine teadmatust maast kuhu maandud saab üldjuhul frustreerivaks, aja-ja rahakulukaks.

Teine aspekt on muidugi Aeg - kui kellegil on Taimaa nägemiseks 2 nädalat siis muidugi ei tahaks väga 12h ööbussiga sõita vaid meelsamini võtaks lennuki ja oleks sihtkohas kohal kahe tunniga. Seega mida rohkem aega = rohkem näha ilmselgelt ja odavam.

Point on selles, et kui korraldada võistlus nt siin trip.ee's - Kõigil kasutada €1000 - kes kauem ja rohkem saab näha Taid, siis on garanteeritud, et osade jaoks lõppeb reis pärast esimest nädalat ja mõni vurab pool maad läbi ja kaks kuud.

Mõte nüüd natuke laiali valgunud, aga ehk on natuke aru saada mida ma öelda püüan :)

Kui ma olin noor tudeng, oli minu generatsioonil suurepärane võimalus rännata toonase N-Liidu territooriumil. Kohad, kuhu tänapäeval naljalt enam ei satu, olid ettevõtmise asi pelgalt. Raudse eesriide tagant välja oli toona keeruline pääseda.

Täna on maailm meie ees avatud, kuid sageli jääbki reisimine finantsi taha.

Olen isegi üle 100x lennanud, lisaks autoga, bussiga, rongiga, laevaga rännanud. Ütlen ausalt, et aktiivne rännumehe periood (kui jätta välja needsamad tudengiaja reisid-matkad) algas minu jaoks aastal 2001., kui olin juba 33-aastane. Selleks hetkeks oli materiaalne tase selline, et sain endale seda regulaarselt lubada. Tänaseks on üle poole mu välisreisidest seotud tööasjadega nii, et sel juhul ei tule finantsolukord arvesse. Minu jaoks tähendas masu seda, et kaugreiside arv on vähenenud, samas Euroopa-siseste reiside arv kasvanud.

Variante on tegelikult igasuguseid, sõltub iga indiviidi mõttelaadist. Tehakse ju häälega reise, võetakse üheotsapileteid teise maailma otsa, et otsida seal tööd ja õnne. Kuidas kellelegi sobib ja kui palju kellelgi oskusi ja õnne on. Lisaks veel minusugused pragmaatikud, et kui on raha, siis reisin, kui ei, siis enam hullu panema ei hakka ja laenu ka ei võta :)

Esimesed pisemad reisid põhjamaadesse olid siis kui olin 24-aastane ja keskastme juhi ametikoht käes ning oma raha palgana laekumas pisut rohkem kui igapäevaseks toiduks vaja. Sellest sain reisimise maitse suhu. Aga sai ka selgeks, et kui tahan palju reisida, siis on mul vaja peale suure palgaraha ka sellist töökohta, kus puhkuse aeg ei oleks 28 päevaga piiratud.

28-eluaastaks olin sellise töökohani jõudnud, kus ma olin väga raskesti asendatav palgatöötaja ja sain oma puhkuse osas teatud kokkuleppeid tööandjaga sõlmima hakata. Ning reisid muutusid pikemaks ja kaugemaks. Maksid ka rohkem aga see on valikute küsimus, millele kulutada. Pikki aastaid ei olnud mu kodus näiteks telerit, sest niipea kui sain rohkem raha, siis kulutasin selle järjekordsete lennupiletite peale :)

34-eluaastast alates organiseerin ise nii enda kui teiste tööd (ettevõtja ja tippjuhina) ja sellega kaasnev boonus on, et reise saab hea organiseerimisoskuse juures kokku rohkem lubada kui 1 kuu aastas. Ja olen viimastel aastatel tõesti palju reisinud ja ringi lennanud. Ühel aastal lugesin kokku, et olin Eestist eemal kokku 3,5 kuud aasta jooksul (erinevate perioodidena).

Igal heal asjal on ka omad varjuküljed. Nii on mul reisidel olles tihti kaasas arvuti ja teen näiteks iga teatud arvu puhkusepäevade järel omale mõned interneti-tööpäevad arvutiga, kuidas vaja on. Kuna minu töö inspireerib mind ja ma ei reisi töö eest põgenemiseks, siis mulle see variant sobib.

Enamustel oma pikkadel reisidel olen käinud koos oma kalli kitarriga (kes nüüd suvel Pariisis katki läks R.I.P.) ja teenin raha samaaegselt kui reisin. Kõnnin tavaliselt kuskile restorani/kohvikusse sisse ning küsin kas on vaja muusikat. Niimodi on muidugi raske käia maakohtades ning matkamas. Peab kuskile organiseerima enda pilli. Muudel puhkudel olen lihtsalt otsinud odavlennufirmade pakkumisi ning enamus kordadel olen ööbimise saanud ka kellegi sõbra-sõbra-tuttava-nõbu juurde.