Käisime neljakesti 4. – 13. august reisil Ukrainas, et näha oma silmaga ära dramaatiline Tšernobõli eraldustsoon ja nautida Musta Mere võlusid Odessas. Reis oli igati õnnestunud ja andis palju õppetunde ka tulevaste reiside korraldamiseks. Selles reisikirjas annan  ülevaate meie käekäigust Ukrainas. Vabandan ette, et tuli suhteliselt pikk reisikiri, aga ehk on kellegi jaoks huvitav :)

 

KIIEV

Maandudes Kiievi Borõspili lennujaamas tuli saabujate koridoris vastu kümneid pealetükkivaid taksojuhte, kes sind “odava” hinna eest kesklinna viiksid. Poole kõrvaga kuulsin hindasid 60 EUR jne… Õnneks meil oli läbi airbnb korteri ka transfeer tellitud 10EUR eest ja ka Uberiga jäävad hinnad umbes sinna kanti. Ehk siis, ärge kunagi võtke lennujaamast taksopakkumist vastu, kuigi ilmselt enamus reisiselle teavad seda juba niigi.

Lennujaamas ei soovita vahetada ka valuutat, sellepärast, et kurss on ikka oluliselt kehvem kui natukene linna pool. See on tavaline lennujaama nähtus, niiet kui hädasti on vaja kohalikku raha, siis lennujaamas vahetage lahti ainult koheselt vajaminev summa. Linnas oli valuutavahetuspunkte absoluutselt iga nurga peal ja kursid olid oodatust lausa palju paremad.

Kiiev üllatas meid positiivselt – tunned end tõelises suurlinnas, mida ta ka on, aga samas õhkab linn soojusest, ümberringi on toredad inimesed ja ma pean ütlema, et vaatamata sellele, et mulle suurlinnad väga ei meeldi, tundsin end kuidagi koduselt.

Maidani väljaku juures suleti iga päev kell 20:00 liiklus sõidukitele, et inimesed saaksid koguneda tänavatele ja nautida melu, kuulata elavat muusikat, korraldada tantsuvõistluseid (nn. battle) ja suhelda. Uskumatult lahe! Natukene edasi jalutades jõuad aga imeliste vaadeteni Dnepri jõele ja umber asuvatele parkidele ning linnale.

Kiievis olles ei saa kindlasti kasutamata/vaatamata jääda metroo. Meie jaoks oli see elamus omaette – pole vist nii sügavale laskuvat metrood enne kasutanud. Üks ots (ükskõik, kui pikalt) maksis 8UAH ehk umbes 0.25EUR. Maksid kassasse piletiraha ja said vastu mingi plastikust mündi, mille siis sisestad tõkkeid läbides teatud auku, mis annab sulle rohelise tule. Selles riigis igatahes mingite kontrolöride pärast kartma ei pea – näis, et kõik on usalduse peal väljas. Nägime paratamatult ka paari jorssi, kes lihtsalt üle tõkke graatsiliselt hüppasid. Kiievis liiklemiseks kasutasimegi peamiselt kas oma jalgu, metrood või äärmisel juhul Uberit (Uber toimib väga hästi Ukrainas).

Oma viimasel Kiievi päeval otsustasimegi metrooga sõita teisele poole Dnepri jõge, et natukene suurlinna kärast rahu saada ja veidikene looduslähedust tunda. See oli ääretult hea idee – ei oleks oodanud, et nii ilus park asub kõigest 15min metroosõidu kaugusel. Jalutasime, sattusime isegi mõnusasse supelranda – kahjuks ujumisriideid kaasas polnud, aga tore oli ka niisama jalgu vette kasta. Palju oli selliseid nö. katusealuseid, kus pidasime piknikku ja mängisime kaarte. Ja et väljasõit rohelisse meid liialt maha ei rahustaks, mängisime “Stressi” J

Jäime Kiieviga väga rahule! Käisime suhteliselt palju väljas söömas, pea iga koht oli meie jaoks soodne. Võib-olla ainult paar uhkemat kohta olid sellised, mille hinnad sarnanesid Eesti restoranidele ja need jätsime sujuvalt kõrvale. Restoranides teenindajad räägivad harva inglise keelt, aga saavad hakkama. Kui tunned kõige põhilisemaid venekeelseid sõnu, siis hätta ei jää mingil juhul. Näita kasvõi käte ja jalgadega ette ja asi klaar! Nagu Ida-Euroopa riikides ikka, jalutab tänavatel palju üksikuid kiisusid ja kutsusid – meile alati meeldib selline vaade linnapildis. Meenub üks huvitav õhtu, kui ühes vesipiibubaaris istusime ja meil isiklik “turvamees” oli. Nimelt meie laua kõrvale oli ennast magama sättinud imearmas koer, kes nautis paitamist ja tähelepanu. Kui ta aga kuulis mootorrattaid, ajas ennast püsti ja tormas lärmi poole, arvates, et nood kujutavad meile ohtu. Samuti ajas see sama kutsu baarist minema sinna sisse lennanud purjus kodutu. Nägime seda sama koera veel järgmisel päevalgi ringi tatsamas, aga seekord teises lokaalis. Ka kohalikud armastavad loomi väga ja valdavalt pole kellelgi midagi hulkuvate koerte ja kasside vastu.

Leidsime ka huvitavaid turgusid, valdavalt toiduturud, kus leidus kõike alates puuviljadest kuni lihani. Hinnad olid uskumatult madalad ja kaup korralik ning värske.

Riidepoed ja muu selline materiaalne kaup oli Kiievis ja üldse Ukrainas suhteliselt kallis. Riided pigem isegi kallimad, kui Eestis. Tänavalt saab mälestuseks kaasa osta Putini lõustaga peldikupaberit, hinnaks 25UAH rull ehk 0,80EUR.

Samuti kui ööbite Kiievis, siis soovitus on kraanivett mitte juua. Mina jõin esimesel päeval päris palju ja midagi õnneks ei juhtunud, siiski kohalikud rangelt soovitavad juua ainult poest ostetud pudelivett!

 

TŠERNOBÕL

Oma tuuri Tšernobõli eraldustsooni ostsime selliselt lehelt nagu https://www.tourkiev.com/. Saime väga hea hinnaga 1päevase tuuri: hind näkku oli 62EUR ja see sisaldas transporti, kindlustust, toitlustust ja mõistagi ka tuuri ennast. 3+ inimest broneerides saab 10% soodustust ka.

Jäime selle firma teenusega ülimalt rahule! Igasugune asjaajamine oli äärmiselt professionaalne. Buss, millega meid sõidutati, oli väga mugav ja korralik. Meie giid oli noor neiu Tania, kellega olime äärmiselt rahul! Tema teadmised on imetlusväärsed ja ükski küsimus ei jäänud vastuseta, põhjaliku vastuseta!

Kiievist Tšernobõli sõidab umbes 2 tundi ja selle aja sees tehti ka poepaus, et saaks kaasa osta vett ja soovi korral snäkke. Sõidu ajal näidati dokumentaali minevikust, olevikust ja tulevikust. Saime nendest dokumentaalidest väga palju uut informatsiooni ja see oli niiöelda soojendus kõigeks eelseisvaks.

Teel tsooni on 2 kontrollpunkti: 30km eraldustsoon ja 10km eraldustsoon. Esimeses kontrollpunktis nägime päris palju turiste ja natukene kartsime, et tuleb väga rahvarohke tuur. Õnneks hiljem siiski olime peamiselt üksi oma grupiga. Selles samas punktis on ka suveniiriputka, kus saab osta päris huvitavaid meeneid.

Pärast esimest tollipunkti viidi meid ümbruses olevatesse väikestesse küladesse. Mõned väiksemad külad on niiöelda “säilinud”, aga enamus külakestest sõideti buldoosritega maha ja maeti mulla alla, et katta ära radiatsioonitolmust reostunud pind.

Neis külakestes ja väikestes majakestes oli veidi kõhe ringi avastada mõeldes sellele, et mis kõik vanasti oli ja kuidas elu käis..

Külastasime ka kuulsat lasteaeda, kus viibimine oli kuidagi ekstrakõhe.Pärast visiiti paari külakesse viidi meid Tšernobõli linna – seal käib elu üsna hoolega! See on ohutu ala, kuhu majutatakse tuumajaama kallal ja 10km eraldustsoonis (tõsisemalt kahjustunud ala) töötavad inimesed. Seal on olemas postkontor, väike pood ja isegi hotell koos söögikohaga. Sinna viidi ka meid einestama – 3käiguline imemaitsev lõunasöök! Kõht oli õhtuni täis!

Tšernobõli linnas on esindatud ka viimane Lenin Ukrainas.

Pärast lõunat võtsime suuna tuumajaama ja kummituslinna, Pripyati, poole. Nagu tellitult hakkasid taevasse kogunema sünged äikesepilved, mis lisasid atmosfäärile kõvasti juurde.Bussis nägime dokumentaali uuest sarkofaagist ja selle valmimisest. Tegu ei ole niisama tavalise hangaariga, vaid tõelise tehnoloogiasaavutusega. See on maailma suurim nö. liigutatav ehitis - kuna reaktori lähedal on kiiritustase eluohtlik, pidi kogu asja kokku panema mõnisada meetrit eemal. Sarkofaagi alune on täis tehnoloogiat: eemalt juhitavad robotid, mille eesmärk on lahti võtta vana sarkofaag ja välja transportida ääretult ohtlik tuumakütus ja sulamid. Kui seda ei suudeta 100 aasta jooksul teha, on vaja ehitada uus, veel suurem sarkofaag, kuna kui sarkofaag kokku kukub, paiskub õhku uus radioaktiivne pilv, mis on võrdne või isegi hullem, kui tolleaegne plahvatus. See oleks katastroof tervele Euroopale.

Pärast tuumajaama väisamist võtsime suuna Pripyati poole.  Siinkohal üks vahemärkus – mis mind isiklikult kõige rohkem häiris oli see, kuidas (valdavalt ameeriklased) osad turistid tegid kas linnasiltide või isegi Lenini kuju taustal naerulsui selfisid. See nägi nii halb ja lugupidamatu välja.. Pärast nähtud dokumentaale bussis peaks ometigi mingi naharakk tunnetama, missugune valust ja kannatustest läbipõimitud ajalugu siin peitub.

See selleks, jõudes Pripyati linna hakkas taevast vaikselt ka vihma sadama ja oli juba täitsa pilves. Olgu mainitud, et see oli ainuke vihm meie Ukrainas veedetud aja jooksul ja sedagi vihma tuli üsna vähe ja oli pigem mõnusalt jahutav karastus kuuma suveilma.

Pripyat on väga võssa kasvanud ja ma pole sugugi kindel, kas umbes 10 aasta pärast seal enam ongi midagi külastada. Vahepeal mööda peateed sõites ei saanud arugi, et kõrval on kõrged kortermajad. Mets oli lihtsalt nii tihe.Jalutasime Pripyati peal ringi ja meie giid viis ka paljudesse majadesse sisse ka. Enne sisenemist rõhutas ta meile alati, et oleksime vaikselt ja väldiksime igasuguse müra tekitamist. Väidetavalt hakatakse turistidele keelama majadesse sisenemist seoses suure varisemisohuga ja tsooni turvavatele patrullidele ei meeldi majades ringi tuhlamine. Õnneks meie nägime kõik kohustuslikud kohad ära ja veel pealekaubagi.

Radiatsioonitase Pripyati linnas oli dosimeetri peal tavaliselt kuskil 0,8. Normaalne pidi olema kas 0,4 või 0,3. Kiievi linnas oli näiduks 0,16. Palju esineb ka niinimetatud hotspote, ehk väikeseid alasid, kus kiirgustase on normist 200-300kordselt üle normi. Need on tõesti tibatillukesed punktid ja valdavalt maapinna ligidal. Samas kurikuulsas lõbustuspargis olid ka mitmed atraktsioonid kaetud hotspotidega.79,52 tähendab, et normaalsest tasemest on näit 200kordselt üle.

 

Kui giid meid jõe äärde viis, siis küsisin naljatledes, et kas ujuma võib minna – jube palav oli. Selle peale ütles meie giid Tania, et vabalt võib ja ta laseb tihti inimestel selles jões ennast kasta. Ma tegelikult siiamaani ei tea, kas ta tegi nalja või mitte, aga kätt ta meile ette igatahes ei hakanud panama, kui proovida tahtsime.

 

Tsoonis on väga palju erinevaid loomi: hobuseid, rebaseid, kasse, koeri jne. Rebaseid me kahjuks ei näinud, aga ma võtsin kaasa paki koeratoitu, mis kõik ilusti ära kulus. Kutsud olid äärmiselt sõbralikud ja armsad ja krõbistasid naudinguga toitu, mida neile käe pealt pakkusin. Koerad pidid seal kõigi parimad sõbrad olema, eriti neile, kelle käest miskit saada on.

 Viimaseks punktiks viidi meid kuulsa Duga radari juurde (teise nimega tuntud ka kui Russian Woodpecker), mis rajati tollal eesmärgiga tuvastada potentsiaalset Ameerika poolt tulevat ohtu kaugmaarakettide näol, et siis vajadusel ka ise anda vastulöök. Väidetavalt radar kellegi elu poleks päästnud, aga oli just selleks põhimõtteks, et saaks rünnakule vastata rünnakuga. Mitu korda olevat oldud lähedal, et vajutada nuppu, mis saadaks vasturaketi, aga õnneks saadi igal korral jaole, et tegu on valehäirega.

Pärast tuuri, tsoonist väljudes, tehti 2 radiatsioonikontrolli, mis eriti enesekindlust ei tekitanud, aga samas polnud ka erilist hirmu. 1 päev tsoonis pidi võrduma ühe lennutunniga. Seega näiteks Odessast Tallinna lennates sain 3 korda rohkem kiiritust, kui selle ühe päevaga Tšernobõlis.

Jäime tuuriga ülimalt rahule ja kui kellelgi on huvi samuti seda paika külastada, siis soovitaksin enesekindlalt sama firmat!

 

ODESSA

Kiievist Odessasse ostsustasime sõita just bussiga, et näha natukene maastikku ja kogeda, kui hullud need Ukraina teed siis ikkagi on.

Arvestades seda, et tegu on põhilise maanteega, siis ma ausalt ei taha teada ka, millised need ülejäänud linnavälised teed veel on. Tund aega peale väljumist tekkis mul juba küsimus, et kuidas ülejäänud 5 tundi bussisõitu üle elada, kuna see kõik võrdus umbes sellisena, nagu oleks rannamadratsiga tormilisel ookeanil. Väga hull!

Buss ise oli väga korralik – suured mugavad istmed, WC, tasuta kohvimasin ja sai vaadata filme lausa eestikeelsete subtiitritega. Tee peal pidi bussi õnneks parandama ainult ühe korra ja jõudsime Odessasse isegi graafikus. Kiiev – Odessa ots maksis 15,2EUR.

 

Pärast meeletut bussisõitu oli tore avastada, et olime korterivalikuga pannud kümnesse. Rentisime korteri läbi airbnb ja nelja peale läks kogu korter maksma 330EUR 5 ööd. Lihtsalt vaadake seda vaadet!

Meie korter asus mingis uusrikaste rajoonis. See oli nagu väike linn suure linna sees. Kogu ala oli rangelt turvatud ja sisse sai ainult kiipkaardiga. Territooriumil oli olemas 24/7 pood, 24/7 apteek, ilusalong, hambaarst, SPA, kohvik jpm. Põhimõtteliselt on loodud kõik tingimused selleks, et selle ala elanikud ei peaks vajaminevate teenuste saamiseks liikuma kaugemale, kui 500m. Väga huvitav koht.

Oma päevad veetsime üldiselt rannas ja ringi avastades. Odessas on väga palju tasulisi randu, eriti Arkaadia linnaosas, kus me ka peatusime. Ühe päeva veetsimegi ühes tasulistest randadest. 700UAH ehk umbes 20EUR eest saime omale varjualuse, kus oli mõnus puhata. Anti ka rätikud, padjad ja mööda käisid teenindajad, kes siis vastavalt soovile tõid jooke-sööke.

Aga nagu ikka, on parimad asjad tasuta. Järgmisel päeval avastasime tõelise pärli ühe ranna näol, kus merevesi oli ülimalt ilus ja lained mõnusalt võimsad! Järgnevatel suplustel käisimegi ainult selles rannas, mõnus! Vesi oli stabiilselt 26-27 kraadi soe.

 Mööda rannajoont läheb üks pikk tee, kümneid kilomeetreid, mis on mõeldud jalakäijatele ja ratturitele. Mööda teed sõidab ka mingi bussilaadne toodang laiskadele inimestele mõeldes. Tee viib välja ühte kohta – Arkaadia peatänavale. See on koht, kus elu käib 24/7. Seal on meeletult klubisid, pubisid, erinevaid poode, veeparke, lõbustuspark ja veel palju muud. Käisime ka ise paaril õhtul väljas ja oli igati lahe! Baarid meeldivalt odavad ja lõbustuspark oli ka vinge. Liigub ka ringi igast kahtlast rahvast, kes sulle üritavad rahumeeli kokaiini müüa, aga eks see ole paratamatus ja tuleb lihtsalt mööda kõndida.

 Odessas viibides tuleb kindlasti külastada Odessa katakombe! Need on pikimad katakombid maailmas – 1700-2500km. Täpset numbrit ei tea keegi, aga sinna vahemikku pidi see jääma. Tuleb tõdeda, et tuurivalikuga suutsime taaskord kümnesse panna. Ostsime tuuri läbi TripAdvisori: https://www.tripadvisor.com/AttractionProductReview-g295368-d11486097-Wild_Odessa_Catacombs_Tour-Odessa_Odessa_Oblast.html

Ootuseid ei olnud mitte mingisuguseid, aga kõik kujunes meie jaoks suureks elamuseks!

Meie giid, Valentin, ilmus kohale tugevate lõhnadega ja tekitas tõsiseid eelarvamusi. Lõpuks aga saime aru, et tegu on ühe kõige lahedama inimesega üldse! Ta tunnistas ise ka naljatledes, et on alkohoolik, aga üritab kuidagi ellu jääda. Tema teadmised on aga mõõtmatud. Valentin on katakombe avastanud juba 8aastasest peale ja väidetavalt veetis enamus oma noorusajast just erinevaid süsteeme ja käike avastades. Tal on katakombide vastu tõsine kirg ja teab ka ajaloo kohta kõike. Väga intelligentne ja tark inimene! Härra küll pelgas oma inglise keele oskust põhjendusega, et on selle iseseisvalt õppinud, aga mul pole mitte ühtegi halba sõna öelda. Ilmselt on tema sõnavara parem, kui keskmisel eestlasel, kes koolis inglise keelt õppinud. Au ja kiitus!

Mis eristas seda tuuri veel oli see, et oma seiklust alustasime me hoopis Odessast veidi eemal. Ametlikud tuurid saavad alguse kesklinna kandist ja on sellised puhtad turistikad – vist on isegi ära valgustatud. Meie tuur oli aga tõeline metsiku katakombisüsteemi külastus, mille Valentin on ise avastanud (ja on väidetavalt tema lemmik). Sulle antakse kätte taskulamp ja see on kõik – turnimist ja küüritamist oli päris palju, aga see oligi vinge! 

Maa all veetsime umbes 2 tundi ja lõpuks hakkas päris jahe. Temperatuur on katakombides aastaringselt sama – 14,5 kraadi. Seega suvel katakombe külastades tuleks kindlasti mingi jakilaadne asi peale panna. Katakombid tekitati linna ehitamise käigus 1800ndate lõpus. Maa alt kaevandati ehituseks vajaminev kivim.

Sõja ajal kasutati katakombe enda peitmiseks, samuti on kasutanud kurjategijad katakombe smuugeldamiseks ja surnukehade peitmiseks. Tänapäeval kasutavad paljud kohalikud katakombe toidu külmas hoidmiseks. Natukene koledamalt kasutavad osad inimesed neid kanalisatsioonina, kaevates maapinnalt augu ja ehitades selle kohale käimla. Katakombides pidi olema mitmeid “pasajõgesid”.Leitud on palju huvitavat: vanu relvasid, peidetud dokumente, pudeleid, lampe jne. Maa peale tuues need enamasti hävinevad - lihtsalt pudenevad laiali.

Valitsus pidavat katakombide vastu huvi mitte tundma ja nende avastamine ja varisenud käikude puhastamine ongi pigem fanattide pärusmaa.

Jäime tuuriga väga rahule, lahedamat giidi poleks saanud tahta! Kindel soovitus!!

 

Odessas külastasime ka kesklinna, mis on väga uhke. Seal on võrratult ilus ooperiteater, kus etendusehinnad olid 20-200UAH ehk 0,5-6EUR. Müstika!

Tasub ka külastada kuulsaid Potemkini treppe, mis on tõeline arhitektuuriline saavutus. Need on niivõrd täpselt kavandatud, et ülevalt vaadates on näha ainult üks sujuv tasapind ja alt ülesse vaadates on näha ainult astmed. Kahjuks oli rahvast seal nii palju, et fotografeerida oli seda nähtust võimatu, aga oma silmaga võis seda tunnistada küll. Kesklinnas oli minu meelest veel rohkem rahvast stabiilselt liikvel, kui Arkaadias.

Odessas kasutasime pikemate vahemaade puhul alati Uberit. Toimis hästi, hinnad olid normaalsed ja juhid olid alati lahedad! Üks Uberi-juht õpetas meile mahlaka leksikoni selgeks, mida saime päris mitmel korral kasutada. Samut anti nõu, kust saab osta 5 Dollari eest võlts-Rolexit jne. Taksosõidud olid tõsiselt meeleolukad!

Natukene Odessa lennujaamast.

Soovitan nalja pärast lugeda Google Maps tagasisidet Odessa lennujaamale. See oli ikka paras kogemus!

Viimasel päeval üritasime oma pagasit sinna lennujaama hoiule viia, aga õigesti tegime, et selle mõtte kiirelt maha matsime – ilmselt selle kättesaamisega oleks olnud suuremad probleemid kui ära andmisega.. Päeval oli see nagu mesilastaru, mis kihises sadadest inimestest, meeletult pikad turvajärjekorrad, täielik korralagedus! Konditsioneeriks oli lihtsalt hästi palju puhureid. Jumal tänatud, et meie lend alles õhtul oli, lahkusime sealt nii ruttu, kui võimalik.

Valmimas on ka uus uhke lennujaam, aga sinna hetkel tulevad ainult saabuvad reisid. Ilmselt sellepärast, et koheselt kultuurišokki ei saaks. Väljuvad lennud aga lähevad kõik vanast hoonest.

Seal on 3 väravat, mingit infotablood kusagil pole ja oma väljuva lennu värava saad teada, kui üks kuri naine vastavalt välja hõikab. Oodates oma lendu mõtlesime, et ehk on õhkutõusurada vähemalt korralik, mitte nagu Ukraina teed, aga kus sa sellega... Kui lennuk kiirendama hakkas, siis käis küll peast läbi mõte, et sellel kiirendusel me teelt välja sõidame ka. Kui lennuk lõpuks õhus oli, tundsime suurt meelerahu.

 

Ukraina reis oli igati õnnestunud ja äärmiselt meeldejääv! Kõik planeeritu õnnestus pigem täielikult.

See on tõesti üks väheseid riike, kus viibides ei pea paaniliselt oma kontoseisu iga päev uuendama ja võib elada kui kuninga kass. Meil grupi peale kulus koha peal näkku umbes 150-250EUR, täiesti erines, kuidas keegi laristas.

Kiirelt arvutades tulid absoluutselt kõik kulutused (lennupiletid, majutus, tuurid, transpordid, kohapealsed kulutused) kokku max 650 EUR. Saab kindlasti ka palju odavamalt, aga ma usun, et mõnes Lääne-Euroopa riigis oleks see number olnud vähemalt 2x suurem.

Soovitan külastada Ukrainat! Riik on ilus, inimesed on toredad ja hinnad odavad. Meie lahkusime ainult positiivsete emotsioonidega ja kindlasti tahaks kunagi veel sinna puhkama minna!

 Facebookis on mul ka album, kus on veel pilte, kui keegi vaadata tahab:https://www.facebook.com/georgmirek.king/media_set?set=a.10205055454862058&type=3