Approved letteri tegi Hanoi hotell. Tripid: Sapa rongipilet (Sapaly express) 77 USD edasi-tagasi, hotell Bac Ha-s 25 USD ja Sapas ca 50 USD, 1-päevane matk Sapas ca 20 USD, Bac Ha's kolasime niisama ümberkaudsetes külades omal käel. Halong Bay 2d\1n maksis 198 USD, aga see oli skaala ülemine ots ning teenus oli ka hinda väärt. Kauem poleks viitsinud seal olla, sest silm harjub vaatepildiga paari tunniga ära. Looduse mõttes piisab täiesti ka ühest täispäevast, kui hommikul Halong Cityst kohe merele minna (kruiisid alustavad 13.00) Lennupilet üks suund ca 30-40 EUR (Vietjet Air). Ainuke kallis pilet oli Vietnam Airline'si Phu Quoc-Hanoi 100 EUR, aga see oli ka ajaliselt ca korda pikem muudest lendudest ja nn normaalse lennufirmaga.

Viisa Vietnamisse

Koige lihtsam tee saada Vietnami viisat on internetist:

www.visatovietnam.org

Kaisin kull moni aeg tagasi, kuid koik, kes on kasutanud, on rahul. Viisa tuleb kiiresti ja probleemideta. Lisaks, kui vajate viisapikendust voi pikemat viisat Kambodzas, voi mone lahiriigi viisat, kusige reisiagentuuridest Phnom Penhis - norm hinnaga, kiire, voimalik saada ka ariviisat jne.

Vietnamis on palju-palju ilusamaid randasid kui Sihanoukville. Nha Trangi linnas nt on pikk ja puhas liivarand. Nha Trangi ümbruses, nii põhjas kui lõunas liivarannad ning lahes palju armsaid saari, kuhu korraldatakse päevatrippe. Motikaga sõitmisega peaks siin igaüks hakkama saama, kes muidu ka sellise asjaga sõita oskab. Liiklejaid on küll rohkem ning liiklus on kaootiline, kuid kiirused on väiksed. Linnas sõidetakse 20-30 km/h ja maanteedel on vist piirang 45 km/h või midagi sellist. Tavaliselt üle 60 km/h ei sõideta. Easy-riderid ja rollerirentimine on turistide hulgas väga levinud ning vähemalt Nha Trangis ja selle ümbruses politsei sellest välja ei tee. Easy-rideritega tripid on väga lahedad - sõidad nii mitu päeva ja nii mitu km kui ise tahad. Vahepeal näitavad easy-riderid piprakasvandusi, kohvikasvandusi jne jne. Võid ise sõita või tagaistmel istuda.

Kordan igaks juhuks veel kord, et ilma kohaliku juhiloata on mootorratta juhtimine KEELATUD. Mistahes õnnetuse korral teie kindlustus ei kehti ning kõik ravikulud (ka laiba kodumaale toimetamine) tuleb omal või omastel tasuda.
See on püsiv postitus nr 2. Tripadvisori foorumi Vietnami sektsioonis.

Ilus. Olen praegu Hue´s,. Kohalik kindlus vaadatud. Ja plaan sõita Hoi An´i. Kas keegi teab kui kaugel siin Hues bussijaam on. Meile öeldi et seoses uue aastaga bussid siin Hoi An ei liigu. Tahaks jaamast kontrollida kas see ikka tõsi on. kas on ka keegi eestlastest siin,

terv

ants

Sapas tasub kindlasti kahks ööd kohal olla.Mina käisin veebruaris. Ei olnud midagi nii külm. Hommikul ja õhtul oli jahedam aga päeval sai ka lühikese varrukaga ringi käia. Meil olid õnneks päikesepaistelised ilmad. Halong Bay ühe päevaga edasi-tagasi ei ole küll mõtekas. Soovitan ka seda kruiisi 2D/1N. Kruis läheb välja lõunaajal. Kui meie läksime kruiisile, siis oli paks udu ja olime natuke nördinud aga tunni/pooleteistmekümne pärast oli udu hajunud ja kõik oli suurepärane.

Meil on plaan Huest Hoi Ani minna kahepäevase motikatega matkaga. Esimesel päval mööda Ho Chi Minhi radu jms, ööbimine kuskil kõrgel Laose piiri ääres. Teisel päeval ka Ho Chi Minhi radadel, külastame vietnami versiooni Angkorwatist ja õhtuks jõuame Hoi Ani.

Sapas on plaan kaks ööd olla - üks Sapas hotellis ja teine kohalike juures külas. Halong Bay on hetkel pisut kahtluse all, ehk jätaks üldse ära. Tundub kuidagi liiga suure turistilõksuna. Kui, siis ühepäevane on piisav - on hetkel seisukoht.

mullu veebruaris 2 ndl samadel radadel. See esimese postituse reisikava on liiga tihe, sa tapad ennast pideva sõitmisega ära, jäta midagi välja. Nagu öeldud, on peale lennuki igasugune transport väga aeglane. Ha Longi pole mõtet minna, kui sa ei ööbi. Muidu näeb see välja nii, et sõidad üsna laia aga kehva teed 3-4 tundi, oled seal paar tundi ja siis 3-4 tundi tagasi. Kui juhtub halb ilm olema, siis ei näe suurt midagi. Üksnes neid kriidikaljuid pole mõtet vaadata, huvitavam osa on see kui saad merepealsetes külades käia ja väiksema paadiga sõita kaljude vahel. Sapas on veebruaris väga muutlik ilm. Üks päev oli 10 kraadi ja sajas oavarrest, teine päev oli 20. Paljud lähevad mitmeks ööks üksnes sel põhjusel, et kui on üks päev halb ilm, siis teine päev on lootust paremale. Sapa on väike ja mitte eriti huvitav linn, ainus sinnamineku mõte on matkata linnast välja küladesse. Kui oled ühe päeva ja juhtub olema halb ilm, on 3 päeva mahavisatud. Rongiga tasub sõita ikka öösel, päeval näed küll vahepeal mägesid, aga muus mõttes on öörong ikka otstarbekam. Huesse või Danangi läheksin mina pigem lennukiga (Danang) - hind on umbes sama ja ajaline võit on tohutu. Kaalusime samuti eksootika pärast rongi, aga see on ikka väga aeglane. Hoi An on sobiv koht, kui tahad korra tempo maha võtta. Linn on väike ja aeglase tempoga, aga seal on lähedal korralikke randu. Kambodza on maitse asi. Mina Phnomh Penhi ja Sihanouville´i minema ei hakkaks, Kambodža eriti head muljet ei jätnud. Pigem Phu Quoc rahulikult mingi arv päevi või väiksemad kohad Vietnamis lõunas. Nha Trang on kombinaat, ei midagi erilist. Üsna sürr on elamus kui sõidad MCMH lõunas mõnda väiksemasse linna ja sööd mereande sellises kohas kus on 500 kohalikku ja mitte ühtegi välismaalast (halvemal juhul ei räägi küll keegi ka inglise keelt, aga saab ka kätega hakama ja pärast naljakas meenutada).

Hetkel on Sapa ilmaprognoos +27 ja pilvitu selleks ajaks kui sinna plaanis minna

Tihe graafik on hea - we travel light, we're hunting orcs. Ja esialgsest potitusest on plaan tublisti muutunud ning sellest kinnipidamine pole eesmärk.

Kui Halong Bayle minek, siis läheksime õhtul bussiga Halong Citysse, et sõitu ühte päeva liiga palju ei kuhjuks.

Kuna plaanis on kindlasti teha kahepäevane võrrituur Huest HoiAni, siis ei hakka vist Danangi lendama, edasi HoiAnist läheks küll lennukiga HCMCisse.

Hetkel on Sapa ilmaprognoos +27 ja pilvitu selleks ajaks kui sinna plaanis minna

Tihe graafik on hea - we travel light, we're hunting orcs. Ja esialgsest potitusest on plaan tublisti muutunud ning sellest kinnipidamine pole eesmärk.

Kui Halong Bayle minek, siis läheksime õhtul bussiga Halong Citysse, et sõitu ühte päeva liiga palju ei kuhjuks.

Kuna plaanis on kindlasti teha kahepäevane võrrituur Huest HoiAni, siis ei hakka vist Danangi lendama, edasi HoiAnist läheks küll lennukiga HCMCisse.

Hanoi on HCMC kõrval hoopis teist sorti elamus, ma ikka korra küll ööbiks seal. HCMC on palju tsiviliseeritum, sealt nii suurt kultuurišokki ei saa tulla. See esimene emotsioon sõita suht kaugelt lennujaamast Hanoi kesklinna on üsna väärt, tasub fotokas valmis panna - maantee peal on erakordselt palju motikaid, kuhu on peale kuhjatud neli last, viiskümmend kana või neli siga - seal näeb seda rohkem kui maal, sest liiklus on tihe. Ja muidugi see nali, kui kesklinna kohale jõuad ja hakkad mõtlema, et kuidas sellise liiklusega linnas on võimalik tänavat ületada (kuni saad aru, et lihtsalt pead minema ja kui nad sind näevad, siis nad sõidavad mööda - ei tohi hakata jooksma või tagasi pöörata).

Hanoi on HCMC kõrval hoopis teist sorti elamus, ma ikka korra küll ööbiks seal. HCMC on palju tsiviliseeritum, sealt nii suurt kultuurišokki ei saa tulla. See esimene emotsioon sõita suht kaugelt lennujaamast Hanoi kesklinna on üsna väärt, tasub fotokas valmis panna - maantee peal on erakordselt palju motikaid, kuhu on peale kuhjatud neli last, viiskümmend kana või neli siga - seal näeb seda rohkem kui maal, sest liiklus on tihe. Ja muidugi see nali, kui kesklinna kohale jõuad ja hakkad mõtlema, et kuidas sellise liiklusega linnas on võimalik tänavat ületada (kuni saad aru, et lihtsalt pead minema ja kui nad sind näevad, siis nad sõidavad mööda - ei tohi hakata jooksma või tagasi pöörata).

Sinna ja tagasi... 3. veebruaril asusime viiekesi Tartust Riia suunas teele, et neljakesi lennukiga üle Kiievi Bangkoki lennata. Viies reisisell lendas üle Moskva. Online bookingut teha polnud võimalik ning ca tund ooteaega tähendas kohti tagareas, kus seljatuge alla lasta polnud võimalik ning ruum jalgadele oli kohe eriti väike. Suurematele poistele oli olukord päris täbar. Ise sain koos vähe actionialtima kamraadiga lennusaatjaga kaubale taxfree viski ostmise ja kohapeal tarbimise osas. Ennem unne suikumist sai sellesamuse lennusaatja nägemust Ukraina olukorrast uuritud. Vähe teadis ta siis, et ebalev sosistamine ja kaastöötajate kõrvu vältiv jutt õite pea juba kõvasti kõlada võib. Nii ma siis uinusin - Ukraina iluduse inetust riigist kuuldust mõtiskledes, poolik kokteil käes, mis ärgates pükstesse kuivanud oli.

4. veebruar Bangkoki lennujaamas algab sõnumiga üle Moskva lennanud viiendalt liikmelt - Aerofloti lend edasi lükatud ning tema jõudmine bangkok-hanoi lennule vägagi ebatõenäoline. Mis seal ikka. Tuleb hiljem. Õnneks ei saanud rongipileteid samal õhtul Lao Caisse, seega oli Hanois aega oodata. Edasilend Bangkokist oli VietJetiga. Selleks tuli lennujaamast välja minna ja uuesti siseneda, sest online bookingut teha polnud võimalik. VietJeti lend oli mugav ja kiire ning foorumites kui kõige õudsamast lennufirmast pasundatu seekord tõeks ei osutunud. Hanois kiirelt VOA ja takso vanalinna. LPst sai kiirelt valitud hotell, täitsa viisakas. Esimesed tutvumised öise linnaga, saabub viies näljane liige. Justnimelt näljane, sest nüüd läheb lahti õudne õgimine otse tänaval. Tundub, et lennu edasilükkumine on olnud piisav aeg, et omandada sügavad teadmised Vietnami streetfoodist. Ja see kõik tuleb süüa ära kohe, sest homme võib olla juba hilja. Väheke kindlust homse ees lisab kohalik ca 30 kraadine viin.

5. veebruar. Kõigil põhi all, tutvume linnaga. Naiste muuseum on kinni. Kurat. Käimas on Vietnami uusaasta tähistamine. Seetõttu ka õnneks eelneval õhtul rongile ei saanud. Liitub kuues reisisell, kes kahjuks rongipiletit ei saa ning jääb Hanoisse valvesse. Õhtul korjatakse meid peale ja viiakse öörongile Sapa suunas. Õlu, lahja viin, öö ja vappuv rong.

6. Varahommikul ootab Lao Cais takso, mis meid viit Sapasse viib. Hotellis pakutakse Vietnami teed, antakse kosumiseks üks tuba, kust avaneb vägev vaade udustele päikesetõusus ärkavatele mägedele. Väike uinak elektriliselt soojendavates voodites ning algab matk. Esmalt tundub, et tegemist on õudsa jamaga, sest viiakse mingi kose juurde, seejärel kusagile kõrgemale tippu, et pilti teha. Ent siis visatakse meid bussist välja, hüppame üle teepiirde ja hakkame laskuma orgu. Asi paraneb. Lõunat sööme juba positiivsete emotsioonidega suurtel kividel istudes. Veidi väsinud jalgu külmas sulisevas ojas jahutades, ei pane tähelegi, kuidas teejuhi kotist ilmunud baguettid söödud saavad. Matkame edasi, imelised vaated, kohalik elu kohalikus külas. Futmasssssaaaa, õlled, möla, viienda liikme kustumatu nälja kustutamiskatsed, uni.

7. Äratus, väike Pho beefiga ning vahvad matkasellid taas teel. Seekord läb Sapa ning külamutid haagivad sappa. Lootuses, et ostame neilt nänni. Ei osta. Eilsest ilusamad vaated, poe laoruumis oleva puskarimasina kõrval valmistatud lõunasöök, kosutavad õlled, veel ilusamad vaated ja jõuame ööbimispaika. Voodiputukaid ei tähelda, perenaise puskaril on imelik tärpentiini järelmaitse. Ja meie viies kõige näljasem liige näib kohalike mägiretsepte süües kõhu täis saavat. Vist ikka ei maitsenud. Või jälgib kaalu. Öösel kõva tuul, mis laudade vahelt ja klaasita aknast sisse puhub. Mingil hetkel tundub, et see onn seda tormi ei talu. Välja ka ei julge joosta.

8. Veebruar. Läheb õneks ning hommikul pakutakse pannkooke. Kõik väidavad, et ega tegelikult ei olnud kellelgi öösel hirmu. Mingi festival külas, kus poisid õliga määritud bambuse otsa ronides kommi saavad. Matk. Veelgi ilusamad vaated, prantsuse poiss, kes juba teise külatüdruku naiseks võtnud. Naistvõtmata jõuame Sapasse. Värskendame hotellis, õhtul öörongiga Hanoisse. Rongis prantsuse tüdruk, kes kogu oma pagasi kaotanud. Laulame talle lohutuseks eesti hümni: hai-tripe-ripe-rii, hai-tripe-ripe-hei-hei, tripperii-tripperii-tripe-ruudi-ral-lal-laa. Ega tema ei tea, et see hümn pole. Vastu kuuleme kurba La Marseillaised. Meie teame, et see hümn on.

9. Veebruar. Rongijaamast lennujaama, et DaNangi lennata. Lennujaamas kohtume Hanoisse valvesse jäänud kuuenda liikmega, kes seljakotti viis erinevat kallist odekolonni ja muud vedelikku mahutanud. Tundub, et unustas kuninga õpetussõnad: we travel light, were hunging orcs. Maksab VietJetile, et odekad ikka kaasa vedada. DaNangi lennujaamast väljudes otse taksole ja HoiAnni. Esmamujle - pensionäride pansionaat. Meie näljane liige aga leiab turult väärika kõhutäie. Ka teised kiidavad. Gintoonikud ja vaikselt meeldib juba kõigile. Õhtul on laternate valgel HoiAn täitsa ilus.

10. Veebruar. Rendime rollerid ja lähme My Soni templeid vaatama. Eksin teelt. Leian tee, teised peavad juba õlledega mu matust. Vara veel. My Soni kivihunnikud, ei midagi erilist. Või siiski. Ilmselt asjaolu, et pansionaadist bussiga saabunud pensionäride hordide vahel ukerdamisele kulub meeletult energiat, siis lihtsalt ei jõua Champade templeid kuidagi nautida ega hinnata. Samas, me kõik jääme vanaks. Õhtul gintoonikud, laternad ja HoiAn juba päris armas. Uus-Meremaalt 9 aastat tagasi saabunud joodik sebib meile edasisõiduks takso.

11. Veebruar. Vist esimese scammi ohver. Sest ma kindlalt ei kaotanud seda rolleri võtit vaid panin öökapile. Aga ei ole. Uus-Meremaa joodiku sebitud takso ootab, rolleri võtit pole. Saadan pikalt, tõmban takso ukse kinni. Leebun ja maksan ikkagi ära. Edasine on 23 tundi õudust Hoi Annist Saigoni. Kommunistlik päike Vietnami teid ei paita, ega ülbet ööbussijuhti aita, sest kohtab veokijuhti läbi klaasi. Imelik, et vaid korra õnnetust nägime. Imeline, et ise sellest pääsesime.

12. Veebruar. Jäime ellu ja vist isegi magasime. Hommikune Saigon. Seljakott hotelli ja unest segasena Phod jahtima. Leiame sealt, kust Bill Clinton kunagi 2000. aastal leidis. Ent Billist erinevalt tellime kõrvale õlut. Sõjamuuseumi külastus ja sajatused usa suunas. Õhtul nagu ikka - gintoonik.

13. Veebruar. Aina muhedamana näivas Saigonis seigeldes loobume kõikvõimalikest väljasõitudest ja naudime linna. Ostame bussipiletid Phnom Penhi ja sealt edasi Sihanoukvillei.

14. Veebruar. Bussile. Piiriületus. Tervitame kuningriiki veidi kartlikult. On ikka erinev küll. Toit on kuidagi oluliselt halvem. Phnom Penhis vahetame bussi. Lotovõiduna ei tööta bussis konditsioneer ning ootame pikkisilmi peatust, et higistamist õllega leevendada. Õhtul Sihanokville, otsime happy pizzat, leiame eesti baari. Joome kiirelt õlle ja vannume mittekunagi sinna tagasi minna, otsime hotelli. Leiame happy pizza. öö.

15. Veebruar. Rand ja meri, ega muud väga ei teegi. Mõned rendivad rollerid ja uudistavad ümbrust.

16. Veebruar. Uudistame teisi randasid, rendime pisikese katamaraani. Kinnitatakse, et sellise tuulega pole võimalik ümber ajada. Ikka ajame. Püsti saame ka. Kimame rolleritega.

17. Veebruar. Paadiga Koh Rong Samloemile. Leiame päris paradiisi-lähedase ranna.

18. Veebruar. Närvilisemad lasevad jalga. Ilmselt kardavad homoseksuaalsusesse nakatuda. Istume baaris. Kuuleme baarmanilt, et Rein Rannap olevat seal kandis ringi luusinudm teab Ruja, serveerib õlut ja muud. Õhtul puhkama saabunud Cambodia tour guideidega rannas lõket, veini ja vist vähe tooreid krabisid. Siis Iirlasest Austraalias kullakaevanduses töötava naisrekkajuhiga möla.

19. Veebruar. Ärkame nakatamatult, et varemlahkunutele järele jõuda. Kiirpaadiga tagasi Sihanoukvillei. Bussipiletid Phnom Penhi. Nu need Cambodia bussijuhid vajutavad julgelt. Tee on aga võrreldamatult parem Vietnami põlluteest. Phnom Penh mõjub lummavalt. Mõned armuvad päris ära.

20. Veebruar. Killing fields ja sajatused usa suunas. S21 ja veel sajatusi. Cambodia muutub vaid lähedasemaks. Õhtul nagu ikka - gintoonikud. Khmeridelt kostuv "Massssssaaa?" ja "tuktuk?" on kuidagi soojemad kui vietnami konkurentidel. Ka inimesed on ilusamad.

21. Veebruar. Osad paadiga, osad bussiga, osad magavad bussi maha ja tulevad hilisema bussiga. Kõik aga jõuavad Siem Reapi. Tutvume linnaga, sarnasused HoiAnniga, ent siiski teistsugune... kuninglikum? budistlikum? ei tea, lihtsalt kuidagi soojem.

22. Veebruar. Lähme templeid vaatama. Giid ja tuktukid aitavad mõista ja läbida. Vist 36 kraadi. Murrab mõne pea päris maha. My Sonis olnud turistide grupid on siin kuubis, vähe unustatumate templite juures siiski rahulikum. Suursugusus aitab kuidagi jaapani turistide kaotilises liikumises siiski ilmaimet pisut nautida. Kohati isegi väga. Tasub tulla. Tasunuks vist päris päikesetõusuga tulla, kuupjuur turistigruppidelt vist lisaks unustamatust. Õhtul linna sööma, siis osade kuttidega karaokesse. Palume tüdrukutel always coca colat laulda, sest muud nad ei oska.

23. Veebruar. Naudime reisi kõige luksuslikuma hotelli basseini ja piljardit. Cambodias on vähemalt üks hea söök - cambodian beef salad. Meie kõige näljasem ei suuda oma kõhtu sellest kuidagi täis saada. Ka teised kiidavad. Õhtul Bangkoki lennukile. Bangkoki-shokk ja uni.

24. Veebruar. Jim Thompsoni maja, Hiinalinn ja magama.

25. Veebruar. Hommikusöögiks korralik Korea-stiilis grill, pikk jalutuskäik ja turg. Õhtul veel üks Koreakas ja siis juba lennujaama. Seekord lotovõit ning upgradetakse meid kõiki premium classi. Once you go premium theres no going back.

Mälu järgi lühidalt ülevaade siis selline.

Kuidas Vietnami viisa saab, kas on arrival ja kas pean US dollareid omama ? Pean enne midagi välja ka printima kodus või ei ole see vajalik ? Sama küsimus Bali kohta ?