40x30x20 mõõdus võib olla tasuta käsipagas ja kogemuse järgi 5 cm igatpidi mõõdust väljas olev pehme seljakott ei ole probleeme tekitanud. Minu hügieen pole kannatama pidanud.

Ma küll ise reisin ikka vähemalt käsipagasiga, sest tahaks alati midagi koju kaasa ka võtta, aga ka mina ei saa aru, mis hügieeni probleem see kaks nädalat reisida ja siis haiseda veel on? Seep on majutusasutuses seinal tasuta, pesed puhtaks oma asjad õhtul, hommikul paned selga? Või nagu ilma pesumsinata ei oska enam tänapäeval inimene elada? 

Olen reisinud ka inimesega, kes tuligi telefoni, laadija ja passiga Münchenisse. Pesu ja mingeid riideid ostis koha pealt juurde, pärast ostis kasti õlut kaasa, kõik oma ostetud riided toppis sinna vahele, andis lisaks ostetud pagasina ära ja oli õnnelikult Tallinnas.

inimesi on igasuguseid....ostavad pileti 20 euro eest ja siis virisevad,et ei saa kasikohvrit  kaasa votta !  Ja haisevad peale kaube veel lennukis !

Siin ei olegi midagi vaielda ju. Wizz Air pakub transpordi teenust punktist A punkti B. Nende teenus lõppeb sellega, kui astud lennukist maha. See, kas reisid paariks tunniks või kolmeks aastaks on juba reisija probleem.

Ma olen kord wizzile kingituse teinud-avastasime Leedus, et minu ja kaasa kotid olid koju jäänud. Peale telefoni ja rahakott (koos dokumentidega) polnud midagi turvakontrollis lindile panna. Sain täitsa ägeda komplekti riideid, pestud, hambaharja ostetud ja tagasi tulles mahtus kilekott asjadega ilusti istme alla. Lõhn oli OK, aga kui hr Vaino mu kõrval juhtus istuma, siis tundis ta end ilmselgelt väga kehvasti, et niiiiiiii vaeste inimestega lennukit pidi jagama.

Täiesti teemaväline, aga mul tuli veel üks hügieenilugu meelde.

Saabus kord murdepunkt elus ja sai töökohta vahetatud. Vanas kohas allkirjad antud, uude veel niipea ei tõtanud ja oli plaan veidi mööda ilma kolada vahepeal. Reis pidi algama Vilniusest, sinnasõiduks sai valitud Luxexpressi lounge buss. Eelmisel õhtul oli vanade töökkaaslastega pikem tähistamine ja enesetunne ei olnud bussile jõudes just kõige parem. Kuigi, riided olid täiesti uued ja värskelt kapist võetud, duššigi hommikul kasutatud, tundsime koos reisikaaslasega mõnusat sokihaisu. Ja üsna üheselt oli selge, et see tuleb minu tooli alt. Oh õudust, ümberringi ülikondades seltsmiehed, sm Vaino istus ilmselt otse minu taga, häbil polnud otsa ega äärt. Peale väikest mõttepausi sai kotist haaratud uued sokid ja sammud seatud tualetti. Ega seal just palju ruumi ei ole, eriti kui sul pikkust pea 2m. Kuidagi said jalad pestud, sokid vahetatud, vanad sokid kilekotti suletud - ja hais ei kadunud kuskile. Üsna julgelt haarasin oma jalatsid ja nuusutasin neid üsna varjamatult. Ei mingit lõhna. Selle peale aga köhatas sm. Vaino minu selja taga, tõmmates oma jalad minu istme alt ära ja pani jalatsid jalga. Lõhn vähenes tuntavalt. Kui Vilniuses väljusime, võttis sm. Vaino alt välja kaks üsna suures mõõdus kohvrit, kuhu oleks päris mitu ühikut hügieeni võinud ära mahtuda.

Meenus lugu 1990 DDR.

Õhtusõõk tuttava sakslase kodus.

Mingil hetkel levis räige hais. Palusin sõbral viisakamalt peeretada.

Ei võetud omaks. Mingil hetkel hais duubeldus.

Tõstatud sai  sokkide teema.  Aga mõlemal hommikul uued käiku võetud. Siis vaatasin kuidas sõber hammustab võileiba ja pilk tardub. 

Kivist nägu ja toit käib suus ringi...

Hiljem selgus, et mingi räigelt kallis ja eriline gurmeejuust oli lauda toodud.

Siiani irvitame, kui seda õhtusööki meenutame.