Viimased kommentaarid

Wifit Kuubal küll kuskil ei olnud. Ühes Trinidadi internetipunktis küsisime, vaatasid meid päris imestunult ja ütlesid: "Nooo!", nagu oleksime midagi kohatut ja keelatut küsinud. Ega see seal vist lubatud polegi.

Mõnedes hotellides ja linna internetipunktides sai kohapeal olevas arvutis internetti kasutada (tasu eest), samas oli ühendus neis proovitud kohtades väga aeglane, et ega eriti ei viitsinud oodata. Iga leht, mida avada püüdsin, avanes paar minutit. Ju siis kontrolliti iga leht ennem avamist tsensuurikanalite poolt üle :S

(käisime Kuubal 2013 novembris)

Keegi siin küsis, et kumba safarikohana eelistada, kas Keeniat või Tansaaniat. Olles paar aastat tagasi külastanud Tansaaniat ja nüüd värskelt Keeniast tulnuna, on mul võimalik võrrelda ning minu eelistuseks oleks igal juhul Tansaania.

Tansaanias külastasime lisaks Serengetile ka Ngorongorot ning Lake Manyarat ning meie safarikorraldajaks oli ka siin üleval soovitatud www.sunnysafaris.com. Jäin nende korraldusega väga rahule ning olin Tansaania parkidest täiesti lummatud. Eriti meeldis Serengeti - sõitsime sealses savannis paar päeva koos giidiga ringi ja otsisime loomi. Silmapiirini ulatuvad savannid, üksikute akaatsiapuudega, ehe ja puutumatu loodus koos selle keskel elavate loomadega. See oli kõik nii meeldejääv ja lummav. Teisi autosid küll oli ka seal ringi sõitmas, aga mitte palju. Maksimaalselt oli ühe looma juures seismas-pildistamas kaks-kolm autot, suurema osa ajast olime üksi ja nautisime vaadet loodusele ja loomadele. Ei pannud tähele, et loomi oleks kuidagi häiritud või keegi sõitnud teede pealt välja savanni, mida teha ei tohi. Nii et jäime väga rahule ja läheks kohe tagasi kui saaks.

Aga nüüd Keenias, Masai Maras... Pildid Tansaania parkidest silme ees, sõitsime sinna ning lootsin kogeda midagi sarnast. Safari tellisime siin foorumis ka soovitatud Victori kaudu. Üldiselt kõik toimis, ettemaksuga probleeme ei olnud, giid oli ok, programm küll ei vastanud päris sellele, mis varasemalt kokku sai leppida (safaril olekut oli vähem). See aga selleks. Juba parki sisenedes hämmastas mind tohutu safariautode hulk, nagu kuhugi rongkäigule oleks sattunud. Mäeküljed kõik valgeid ringi vuravaid ja loomi otsivaid autosid täis. Kuna giidid suhtlevad kõik raadiosaatjatega omavahel, siis kui juhuslikult keegi mõne looma, peamiselt siis kiskja: lõvi, leopardi jne. leidis, kimasid kõik need autod sinna ühe selle looma juurde kokku. Lihtsalt otse, läbi savanni, kõik pingutasid, et kiiremini jõuaks, sest kiiresti moodustus selle ühe looma juurde autode mass, kust siis eespool olevates autodes fotokatega varustatud turistidel parem positsioon oli. Täiesti tavaline oli, et ühe looma ümber kogunes kiiresti 10 autot ja ringi vaadates oli näha kus igast suunast lähenes autosid veel. Järgneva hetkega koos 15 autot, kust siis esimesed liikusid samal ajal eest ära. Pidev müra ja sebimine. Kohutav kütusehais üleval.

Mis mind imestas oli ka see, et ei hoolitud reeglist, et off-road savanni ei tohi sõita, vaid põõsa sees pikutava lõvipere juurde sõideti läbi savanni kohale ja siis kogu autode kolonn tegi selle põõsa ümber ringi, napilt lõvikäppadest meetri-paar eemal. Kõige tipp oli see, kui õnnestus näha leopardi jahipidamist. Kuna oli näha, et leopard jahtis saaki, siis kogunesid autod selle platsi äärde tee peale, kus leopard maadligi lamas ning eemal ringijalutavat gasellikarja jälgis. Autosid aina tuli ja tuli, seal võis koos olla lõpuks 25-30 autot. Imekombel ei lasknud ei leopard ega gasellid sellest ennast häirida. Õnneks sellel hetkel jäid autod ka veidi eemale tee peale. Ühel hetkel leopard hüppas püsti ja hakkas ühe tema poole liikuva gaselli suunas jooksma ning gaselli ta kätte ka sai ning sellega keset savanni lebama jäi. Mis siis aga toimuma hakkas! Hetkega käivitasid kõik need autod mootorid ja sõitsid lihtsalt läbi savanni leopardi juurde ning tegid ümber leopardi autodest mitu ringi, esimese ringi autod olid leopardile umbes 6-7 meetri kaugusel. Kisa ja pildistamine käis autodest. Leopard lamas, gasell kõripidi hambus ja vaatas autosid enda ümber. See kõik oli lihtsalt nii sürr, et võttis sõnatuks. Ühel hetkel tahtis leopard sealt ära minna, aga ei saa, autod on ümber piiranud. Oli ka kuulda häälitsust, mis pidavat tähendama poegade kutsumist. Selle peale vähemalt safarigiidid halastasid ning tehti ühte nurka auk sisse, et leopard sai minna poegi kutsuma. Kuna oli teada, et kohe on tulemas pojad, siis jäid kõik need autod sinna ootama. Kõrval autost kiljus üks naisterahvas ühel hetkel kõva häälega: "OOO, look, babies are coming!", teisest kõrval autost kiljus teine: "Idite k mamotsku!"...

Leopardi ema tuli poegadega saagi juurde ja hakkasid sööma. Üks safariautodest hakkas varsti liikuma, kuna savann oli pehme (oli sadanud just vihma) ning sel autol vaid kaherattavedu, siis jäi see auto sinna pehmesse pinnasesse kinni. Juht hüppas autost välja ja läks midagi toimetama. Selle peale ehmatasid pojad ära ja jooksid saagi juurest minema. Mulle oli sellest kõigest nii küllalt, et palusin meie giidil lahkuda.

Nägi ju küll palju loomi, nägime ka big 5 ära ja veel midagi veel nii huvitavat ja võimast nagu kiskja jahipidamine, aga mis sellel väärtust on, kui näed kuidas loodusesse ja loomadesse suhtutakse.

Masai Maras lõunapausi ajal juhtusin ühe stendi pealt lugema pargireegleid:

  • ühe looma juures ei tohi olla üle 5 auto
  • loomale ei tohi sõita lähemale kui 25 meetrit
  • off-road ei tohi savanni sõita
  • loomi ei tohi häirida jne jne Imelik, et nad sellest nii vähe hoolivad.

Nii et Keenia parkidesse mind miski enam tagasi ei kisu.

Senini käidud Tansaania, Namiibia ja Lõuna-Aafrika parkidesse läheks tagasi küll või siis hoopis võtaks avastamiseks Uganda, Rwanda, Mosambiiki. Või siis läheks hoopis Tallinna Loomaaeda!

Minu mäletamist mööda oli sellel hotellil ainult kaks laevasõitu päevas. Üks edasi-tagasi sõit hommikul ja teine lõunal. Kui me sadamasse jõudsime (umbes kella 14 paiku päeval), selgus et selle lõunase paadini jäid vaid loetud minutid ning minu mäletamist mööda ei läinud ka teistel hotellidel õhtul hiljem enam paate. Nii et vedas:) Paadisõit hotelli hinna sees ei olnud, tuli juurde maksta. Kardan ka, et õhtul 17.30 Singapuri jõudes samal päeval saarele ei jõua. Tuleks sõita lennukiga Singapurist Kuala Besutisse, öö seal veeta ning järgmine hommik saarele sõita. Head reisi!

Minu TOP3, kuhu tahaks kunagi tagasi minna, oleks:

  1. Tansaania, eriti rahvuspargid (lemmik oli Serengeti) - lummav, võimas, müstiline. Silmapiirini ulatuvad savannid ja need loomad...
  2. Kuuba - täiesti omanäoline ja erinev seni nähtust. Kohati tekkis seal linnades ringi jalutades tunne, et oled sattunud mõne filmi võtteplatsile, lihtsalt nii sürr. Aga samas elav, vaimustav, imestama panev.
  3. Norra - vapustav loodus: mäed, fjordid, pisikesed külakesed orgudes. Lummav.

Ma käisin ka Mauriitiusel olles oma kirglikust kalamehest abikaasaga kaasas päevasel kalatripil avaookeanil ehk siis big game fishing'ul. Kui päeva esimene pool tundus kalasaagi poolest tagasihoidlik, siis päeva teises pooles õnnestus tal üks 246 kg ja 3,5 pikkune blue marlin konksu otsa ja peale 1,5 tunnist väsitamist paati saada... Sadamasse tagasisõites heisati paadil punane lipp, mis pidavat tähendama seda, et marlin on paadis ning ka paadijuhil silmad särasid, ei pidavat just väga tavapärane see olema:) Elamus oli igatahes võimas! Samas kalastuskohana soovitaks hoopis Soomet ja Turu saarestikku :) Aga see vist ei ole piisavalt eksootiline.

Lugesin ka ennem Tansaaniasse sõitu, et Dar Es Salaamist Zanzibarile minnes võidakse nõuda kollapalaviku vastast vaktsineerimise tunnistust. Meil seda vaktsiini tehtud ei olnud. Tripadvisorist loetu põhjal jäi mulje, et kontrollitakse pigem teistest Aafrika riikidest pärit inimesi ja eurooplasi mitte. Ei tea, kas see ka tõele vastab, aga igatahes meil Zanzibari lennujaamas probleemi ei tekkinud. Ei küsinud selle vaktsiini kohta keegi midagi.

Meie käisime Pulau Perhentian Besaril märtsi lõpus ning ette ei olnud broneeritud. Sõitsime rendiautoga mööda Malaisia idarannikut ning olime ennem ära otsustanud, et kui sinnakanti jõuame, võiks Tunabay Resortisse minna. Nii et Kuala Besutisse kohale jõudes sõitsimegi otse selle firma kontorisse, kust meid laevale juhatati ja saarele kohale toimetati. Õnneks vabu kohti oli:) Tunabay Resortiga jäime rahule, vaatasime ka saarel ringi, erilist luksust sealsetest bungalow'dest oodata ei ole mõtet, aga teiste kohtadega võrreldes tundus see parim.

Meie tegime viisa Dar Es Salaami lennujaamas, kui riiki sisenesime natuke üle aasta tagasi. Vaja oli täita mõned paberid, maksta 50 USD ja 10 minutiga löödi passi tempel ja viisa oligi käes. Kiiresti ja kergelt käis, ei ole mõtet viisat ennem ette tegema hakata.

Me ööbisime Mauriitiusel hotellis Le Paradis: http://www.paradis-hotel.com/

Väga ilus koht oli... Eraldi poolsaare peal, muust melust eemal. Kuna olime pulmareisil (neil on pakkumine pulmareiside puhul 50% hinnast alla) + veel soodustus mitte tipphooajal minemisel, saime oma majakese seal päris hea hinnaga.

Olen Bookinghouse kasutanud korduvalt, viimasel ajal küll vähem. Pigem ostnud otse lennufirmade lehtedelt. Saab soodsamalt. Samas ei ole koostöö kohta Bookinghousega midagi halba öelda, kõik on toiminud hästi.

Mina ka soovitan Tansaaniat. Ja kindlasti rahvusparke, need jätsid ikka väga võimsa mulje, Serengeti, NgoroNgoro. Sõitsime seal 5 päeva ringi ja läheks võimaluse korral kohe uuesti tagasi:) Internetist leiab jah palju infot, näiteks safarile minekuks kasutasime sellise firma nagu www.sunnysafaris.com abi. Kui juba plaan Tansaaniasse minna, võiks ka Sanzibaril ära käia. Sinna võimalik minna nii praamiga kui ka lennukiga. Me sõitsime lennukiga, siselendusid teeb selline firma nagu Precision Air. Korralik, uued lennukid ja piletihinnad ka täitsa ok. Tansaaniasse (Dar Es Salaami) lendasime Qatar Airwaysiga algusega Stockholmist läbi Doha. Oli sooduspakkumine, pilet ühele inimesele algusega Stockholmist siis natuke üle 10 tuhande krooni. Soodsalt saab ka läbi Londoni Keeniasse Nairobisse lennates ja sealt bussiga või lennukiga edasi minnes. Meil ei olnud kollapalaviku vaktsiini tehtud ning ka tõendit ei küsinud piiril keegi (üldse oli viisa tegemine piiril väga lihtne ja väikse ajakuluga, nii et ei ole suurt mõtet seda varem ette teha). Kuigi lugesin ka ise, et vahest nad pidid kollapalaviku vaktsiini tõendit küsima, aga mitte eriti Euroopast tulevatelt inimestelt. Malaariatablette üldiselt ikka soovitatakse võtta, kuigi ise nägin reisi jooksul umbes kahte sääske.. Ja ööbimise kohapealt loodusparkides. Eriti Serengetis ja Ngorongoros on lodge'des tubade hinnad väga kallid, üle 300USD/öö.. Võimalik on ööbida ka telgis (võimalik safarifirmalt rentida kogu telkimisvarustus ja ka lisaks autojuhile võtta kaasa kokk, kes valmistab hommiku-lõuna- ja õhtusööki ja aitab ka telkide kokkupanemisel) ning siis tuleb safari hind oluliselt soodsam. Kuna meil olid reisil lapsed kaasas, ei hakanud metsikus looduses lõvide, hüäänide ja pühvlite keskel telkima, samas võib see aga päris huvitav olla:)

Me kasutasime HaLong Bayl käimiseks sellist firmat nagu www.columbuscruise.com (laevaks Pinta Gold) ning Mekongi Delta tripiks firmat www.innoviet.com. Julgen mõlemat soovitada.

November oli Vietnamisse minekuks väga ok. Põhja-Vietnamis Hanois ja Halong Bayl oli selline meie soe suvi. Kohalike jaoks küll vist väheke külm, aga meie jaoks täiesti ok, päeval 22-24 kraadi sooja ja päike paistis. Samas giid rääkis, et seal Halong Bayl võib novembri lõpus ka jahedam olla. Samas nende mõistes jahe ei pruugi tähendada seda, mis meie mõistes jahe:) Lõuna-Vietnamis on aga troopika, seal oli ka novembri lõpus päeval ikka üle 30 kraadi, väga soe ja niiske. Päevad läbi paistis päike, mõned korrad sadas ka vihma, siis aga 10-15 minutit nagu pangest ja hetke pärast jälle päike paistis, temperatuur endiselt üle 30. Kui Vietnamisse minna, siis mina soovitaksin kindlasti ka Põhja-Vietnamisse minna. Algul kaalusime, et sõidame ainult Lõuna-Vietnamisse, Saigoni ja siis sealt edasi Phu Quocile ja Mekong Delta äärde, aga lõpuks lisasime ka reisi algusse Põhja-Vietnami ja sealt siis Hanoi ja Halong Bay. Olen väga rahul, et nii tegime, seal kandis oleks võinud isegi pikemalt olla. Lõuna-Vietnamis soovitaksin minna Mekong Delta kanti. Sinna tehakse Saigonist reise, kas grupiga või siis privaatreisid koos giidiga ainult oma seltskonnale. Meie võtsime privaatreisi läbi firma, kes korraldab reise natuke kaugemale provintsi, kus käib vähem turiste. Ööbisime kohalike juures kodus, terve päeva sõitsime jalgratastega mööda Mekongi äärseid külasid ringi ning hommikul vara käisime Mekongi ujuvat turgu vaatamas:)

Meie olime novembris Vietnamis 10 päeva, rannapuhkuse veetsime Phu Quoci saarel (tund aega lennukiga lennata Saigonist). Elu seal odav jah, bungalow tervele perele, mis asus 5 meetrit merepiirist, maksis 35 USD/öö. Hanois ja Saigonis ööbisime u. 40-50usd maksvates hotellides, samas seal hotellide tasemeid ja hindu erinevaid, saab ka odavamalt. Oleneb mida sa ise tahad, kui pigem sooviksid rannas puhata ja mitte nii väga ringi rännata, siis oleks vast jah Mauriitius parem valik, nagu siin eelnevalt soovitati. Mauriitiusel on ilusad rannad, samas ei ole seal palju muud teha. Samas jälle oli Vietnam väga huvitav, mulle meeldis eriti Hanoi ja Halong Bay ning ka Mekong Delta äärne kant. Lennukipiletid Helsingi-HongKong-Hanoi ja tagasi Saigon-HongKong-Helsingi läksid ühele inimesele maksma 10 000.- kanti. Siselennud Vietnamis olid päris soodsate hindadega.

Lennujaamast Nathan Roadile on kõige mõttekam sõita bussiga. Metroo küll läheb kiiremini, aga bussiga lihtsam, odavam ja huvitavam. Ei pea ümber istuma, poole odavam ning näeb linna. Bussid lähevad otse lennujaama kõrvalt ja käivad päris tihti. Nathan Roasile saab bussiga nr. A21, nagu juba eelpool ka kirjutati.

Iberiaga Stockholmist, hinnad alates 8159.-