Euroopa valitsuste kavades maksustada keskkonnaeesmärkide täitmiseks ühel või teisel viisil lennundust pole midagi uut. See teema jooksis uudistes enne koroonapandeemia puhangut läbi üle kuu või paari. Aga ükski teine valitsus pole asja ette võtnud sedavõrd tõsiselt, kui praegu Prantsusmaal.
Praegu on Prantsusmaal kooskõlastamisel seaduseelnõu, mille kohaselt lisataks lennupiletitele järgmised keskkonnamaksud:
Näiteks Tallinnast Pariisi (TLL-CDG) on 1843 km ehk pilet maksaks vähemalt 30 eurot rohkem. "Vähemalt" seetõttu, et pole veel selge, kas maks kehtestatakse mõlema suuna lendudele või ainult Prantsusmaa lennujaamadest väljuvatele lendudele. Kuna mitte ammu just lisati lennupiletitele analoogne maks (turistiklass EL sees 1,50€, EL-st välja 3€, äriklassis vastavalt 9 ja 18 eurot) Prantsusmaalt väljuvatele lendudele (v.a. Korsika, ülemere territooriumid ja transiitlennud), siis võiks eeldada, et ka nüüd plaanitakse maksustada riigist väljuvaid lende. Kuid nüüd oleks maksud täiesti teises suurusjärgus ja Prantsusmaa siselendudel lisanduks maks mõlemas suunas.
Palju uus maks raha tooks?
Mida uus maks Prantsusmaa lennundusele tähendaks?
Prantsusmaa Tsiviillennundusameti hinnangul tähendaks maksutõus:
Veel ettepanekuid
Sellega ei pruugi Prantsusmaal asi veel piirduda. Ettepanekud on tehtud ka
Kokkuvõtteks
Jutuks olev seaduseelnõu plaanitakse Pantsusmaal vastu võtta juba septembris, seega pole tegemist enam idee algfaasis oleva kavaga. Kui plaanitud maksutõus sellisel kujul jõustub, on tegemist seni kõige radikaalsema lennunduse maksustamisega. Märkimisväärne on muidugi maksutõusu ajastus – see langeb lennufirmade jaoks halvimasse ajahetke, kui kogu lennundus elab üle ajaloo suurimat kriisi.
Lennufirmade maksustamine näib olema populaarne viis näitamaks, et võitlust kliima soojenemise ja kasvuhoone gaasidega võetakse tõsiselt. Nagu märgitud, langeb autode arvele 90% Prantsusmaa CO2 emissioonidest, kuid sellega võitlemine on poliitiliselt oluliselt tundlikum teema. Mäletatavasti said Prantsusmaa kollavestide meeleavaldused alguse kütuse täiendava maksustamise plaanidest.
Lennunduse arvele langeb maailmas 2% inimtekkelisest CO2 emissioonist. Prantsusmaal moodustab siseriiklik õhutransport 1,4% riigis toodetavast CO2 emissioonist. Samas paneb uus maksuplaan Prantsusmaa lennuliikluse (ja majanduse laiemalt) võrreldes teiste riikidega ebavõrdsesse olukorda. Euroopa suurpangad finantseerivad samal ajal keskkonnale ebasõbralikke projekte rahumeeli edasi. Millegipärast meenutab see taas rohepesu, kus nopitakse kõige madalamal rippuv vili.
CO2 emissioonid riikide lõikes (2019)Õite hulluks läinud oma rohepoliitikaga.
Ja karta on, et tapavad oma Air France nii peaaegu ära...
Väga imelik ajastus lennundusele haamriga andmiseks.
Aga no kindel on ka see, et Makaron teiseks ametiajaks enam võimule ei saa. Autokütuse maksude tõstmisest tingitud kollased vestid tagavad selle.
Prantsusmaa on juba mõnda aega olnud mõttetu riik ja muutub aina mõttetumaks.
Minu meelest aga loogiline, kes tahab sinna Prantsusmaale, see maksabki.
Ja ajastus ju ka veel super hea praegu.
Las minna.
Reaper, kollavestidele panustamine oleks selles teemas kuradi Peltsebuliga väljaajamine. Enamus neist on äärmusvasakpoolsed/rohelised, kelle võimule saades see lennundusmaks paugust vähemalt kahekordistataks. Ning mis Le Peni ja tema Rahvusrinnet puudutab, siis esiteks viimastel kohalikel valimistel juunis kaotas tema partei pooled kohad volikogudes ja Macroni populaarsus näitab pigem tõusu ning teiseks pole Rahvusrinde seisukohad Macronist üldse mitte palju erinevad, kuna valiku korral eelistaksid nemadki tublide rahvuslastena (kodumaist) päikese/tuuleelektrit (imporditud) naftale.
Maksundus on oma olemuselt alati raha ühest taskust teise ümbertõstmine, mis tegevusena ise lisandväärtust ei tooda, seega määrav pole mitte kogutava maksutulu suurus - 4 miljardit on üsna köömes võrreldes näiteks kinnisvaramaksudega, mis toovad riigikassasse ca 100 miljardit aastas - vaid oskus see rahvale arusaadavalt huugama panna. Näiteks kaotades taastuvenergia tasu taastuvenergiast toodetud elektri ostmisel, mis annaks keskmisele Prantsuse perele aastas 150€ kokkuhoidu ning tekitaks suurema nõudluse taastuvenergiast toodetud elektri järele. Või siis saaks selle raha eest panna aastas püsti 4 GW päikeseelektri tootmisvõimsust (Prantsusmaal hetkel kokku ca 10 GW). Kombineerides seda nüüd prantslastele omase retoorikaga 'maksustame rikkaid', ongi tulemuseks rahva palav heakskiit poliitilise spektri vasakust parema tiivani.
Riskin siin foorumis sõimata saamisega, kuid isiklikult toetan taolisi meetmeid tarbetu lennunduse piiramiseks olukorras, kus on olemas keskkonnasõbralikumad transpordivõimalused. No ei ole keskkonnaalaselt jätkusuutlik ja vajalik mugavuslendamine nt 15 euroga Euroopa piires. Kellel hädasti vaja lennata, saavad maksta +30 või isegi +2500 eurot juurde.
Kusjuures arvan, et see puhtalt CO2 piiramise hullus vajaks tõesti ohjeldamist, kuna muu lennudusega seotud keskkonnareostus (lennukitööstus tervikuna, lennunduse infrastruktuur, odav massturism jne jne ) on oluliselt keskkonnavaenulikum.
Mina küll hukka ei mõista. Kohe kriisi alguses teatas Prantsusmaa valitsus et kui Air France riigi abi soovib, siis seda ta ka saab, aga ainult tingimusel, et ta hakkab piirama siseriiklike lendude maaniat: https://www.bbc.com/news/world-europe-52527517. Jutt jumala õige. Võtkem näiteks Pariis-Lyoni liini, kus enne koroonat oli 20+ lendu päevas (mis on veel üsna vähe võrreldes Madriid-Barcelona 70+ ühendusega päevas, olgugi et rongiga 500 km, 2h30 ja 26 rongi päevas ). Tegemist on 460 km vahemaaga, mille rong mööda maksumaksja miljarditega (ühe km rajamise hind ca 5,5 mil EUR, https://www.statista.com/statistics/764486/cost-construction-lines-lgv-by-kilometer-la-france/ * 460 = ca 2,5 miljardit EUR) kinnimakstud raudteed läbib kesklinnast kesklinna (võib vajadusel ka CDG-LYS lennujaamade vahel, kus kiirraudtee jaamad olemas) ajaga 2 tundi ja 1 minut, tekitades reisija kohta CO2 heidet 1,73 g/km, samas kui lennukiga lennates on see 141 g/km. Maksta sellises olukorras
Maksta sellises olukorras selle liini opereerimiseks Air France'ile kas otseselt (riigiabi) või kaudselt (vähendatud aktsiis lennukikütusele) peale on umbes sama mõttekas kui peale Toompea miljonipeldiku ehitamist igale kõrval põõsasse põit väänavale eluperemehele selle eest ekstra preemiat maksta.
Ükski Prantsuse poliitik, olgu mis karva tahes, sellise lollusega kaasa ei läheks ning õigesti teevad. Ma saan aru kui on vaja doteerida esmaabilende kusagile alpiküladesse, aga hoida rahva rahaga üleval kalleid ja saastavad lennuühendusi Pariisist Lyoni (460 km, 28 rongi päevas a 1000 inimest), Bordeaux'i (590 km, 2h33, 21 rongi) või Strasbourgi (400 km, 3h24, 19 rongi) on lollus kuubis.
Siseriiklik lennundus situatsioonis, kus korralik kiirraudteevõrk on olemas, on priiskav.
Samas lennunduse ebaproportsionaalne vaevamine on reaalsest probleemist (maanteetransport, inimeste arv maakeral) mööda vaatamine.
Buldooza postitustele juurde oleks vaja infot, palju nendest reisijatest puhtalt Pariisi sõidavad ning paljudel juhtudel on tegemist connectinguga. Otse rongijaamast rongijaama oleks muidugi point (ei ole vaja lennujaamas aega kulutada jne), aga võta teisest riigist tulija. Olgem ausad, ise Strasbourgi küll ei tahaks nii reisida, et lennukiga kolistad Pariisi ja siis veel paned 3,5h otsa rongiga, tahaks ju lennukiga ikka viimase otsa ka.
Ma olen suht kaua olnud mõnevõrra skeptiline kliimamuutuse kiiruse suhtes, aga viimased paar aastat on olnud silmiavavad: näiteks ma pole kunagi näinud Atlandil 4 suurekaliibrilist tormi korraga. Järjest ilmub erinevaid pankade uuringuid, kuidas kliimamuutus on oodatust märksa katastroofilisem ja kõigil neil varem äärmuslikeks peetud rohelistel on olnud õigus: Probleemi võtab kokku see lugu: https://www.bloomberg.com/news/articles/2020-09-14/bloomberg-green-magazine-letter-from-the-editor-on-climate-change
These weeks of alien orange skies over America’s West Coast weren’t on the schedule. Researchers working on a California Climate Assessment released just two years ago projected that burning on this scale wouldn’t arrive for three more decades.
Climate events usually come with long schedules measured in increments of decades. And so do the solutions. BP might give itself one decade to cut oil production by a million barrels and increase renewable output twentyfold. Presidential nominee Joe Biden will claim a decade and a half to zero out greenhouse gases from U.S. electricity. Retail giant Amazon will allow two decades to eliminate its still-growing carbon dioxide emissions. Europe’s working on a three-decade interval to become a zero-emission continent.
Take a look inside the second issue of the quarterly magazine
The biggest consequences are also seen as generational ordeals. Perhaps we insist a bit too much that the worst will be borne by our children or theirs. Too hot to survive outdoor labor? That’s supposed to be the end of this century, near the equator. Metropolis-ending sea level rise? Later next century, along the coasts.
But look out the window—or, better yet, through the window of a colleague in California during a videoconference. That smudgy gloaming at noon is something new. There’s a quickness to the wildfires causing it, just as there was speed to Australia’s epic burn last year. Almost nothing moves faster than this summer’s pace for broken heat records. Even the permafrost is thawing faster.
This is life at 1C. In the blink of a decade, the unnerving summer of 2020 will be among the coolest on average that anyone will have experienced in the prior 10 years. This unbearable heat of our own making requires faster solutions.