7,5 kuuse lapsega reisile.

Et läheme märtsis koos lapsega reisile ja tahaks küsida, et kuidas on "talunud" teie lapsed ajavahet. Kas harjuti sellega ruttu, või oli ka probleeme? Meil siis tuleb ajavahe vist 5 tundi, lähme Jaapanisse.
.
.
.
Trip.ee lisas sihtkoha

Eesti ja Jaapani ajavahe on 7 tundi, kui te just mujal ei ela

Jõulud on möödas, mis te neist kuuskedest enam kaasa tassite?

Tuu om joulupukki "järelkaja".

Minumeelest on see rohkem EKI näpukas, et seitsme ja poole kuusega, kuid 7,5kuusega. Milline normaalne inimene jaksab (=viitsib) selliseid asju meeles pidada? ja lisaks pole arusaamise mõttes absoluutselt vahet, kumba pidi kirjutada. Puhas mõttetu keelebürokraatia.

Inimene olevat nii suur, kui suured on tema probleemid...

Küll on ikka nokkijad koos. to Naabrimees: Eesti ja Jaapani ajavahe on hetkel 5t tundi! Googelda ja saad ka teada.

Minu kogemuse järgi talub enamus sülelapsi lennureisi väga halvasti, ei reisiks nendega, kui pole just suurt vajadust. Niisama lõbupärast lennureisile nendega ei läheks.

Minu kogemuse järgi ei talu nad lennureisi midagi halvemini kui isegi talud, st endalgi hakkab pikal sõidul igav ja ebamugav ja mis kõik veel, aga selle vastu on ju ka abinõusid ja keskeltläbi siiski pole ju viga? 7,5kuune magab veel üsna usinasti, kauglennud ju enamasti öösiti, või kuidas? Peaasi on ärkveloleku aeg ära sisustada ja magamine võimalikult mugavaks teha - et ei hakkaks külm, (konditsioneerid!) või kui süles magab, et siis ei hakkaks palav ja oleks miski mugav asend või tugi selja alla jne.

3-5aastased on need kes lennukis jonnivad sest nende harilik liikumis- ja tegutsemisvabadus on piiratud. Sülelaps on õnnelik et saab süles olla ja emme lähedal ja muust hoolib märksa vähem. Ta pole lennukis kuidagi rohkem piiratud kui on nt mänguaias või kärus või hällis.

Ajavahega on sama asi et enda lastega pole katsetanud, aga ajavahe on täiskasvanule raske sest me ainult öösel magame, ja üks öö jääb nagu vahele või nii. Aga nii väike laps magab ka päeval paar korda, eks siis magab algul päeval veidi rohkem ja öösel veidi vähem :P, loodetavasti pole programm kohe väga tihe. Nagu titaga ikka - magage ise ka kui tema magab, siis peate vastu.

Olen käinud kaks korda väikese lapsega Jaapanis (esimest korda 1 a 9 kuud, teisel korral 2 a 4 kuud). Ajavahe on vaid üks tegur, millele mõelda (meil esimene kord läks sulandumine uue ajaga lihtsalt, teisiel korral raskelt, kuigi lennuajad olid samad). Sa võid ju ükskõik kuhu sõita, kus on sama suur ajavahe, kuid oletan, et Jaapanisse minnes tahate ikka ringi konnata ning siis tuleb eelkõige mõelda sellele, kuidas pisike talub pidevat liikvelolekut, suuri rahvahulki jne. Kui sul on püsiv laps, siis on suhteliselt ok, kui aga väga liikuv, siis läheb keeruliseks - nii väike ju ei käi veel - roomama pole teda aga kusagile panna, kui ringi liigute. Mina käisin mõlemad korrad ilma käruta ning tassisin last Patapumis (kõhukotilaadne asi), vankriga oleks seal päris raske, eriti, kui liigud metroode ja/või rongidega - parem last ikka kõhul kanda (üldiselt nii väike ei taha vastu võtta ka müra selle kõige laiemas tähenduses). Kui rohkem huvi, võid lugeda meie blogi, seal kirjas mõlemast Jaapani reisist meie tegemised ja emotsioonid (vaata 2007. ja 2008. aasta postitusi): http://trisberg.blogspot.com/

Käisime 11-kuuse lapsega Jaapanis, kes õppis seal kõndima. Kuna rahulik laps ning rinnapiimal, siis läks reis väga kenasti. Ajavahet tundus ta vähem tajuvat kui mina ja mees. Lennukis käputas mööda vahekäiku ja enamus ajast magas süles. Soovitan samuti pigem kandelina või -kott kaasa võtta kui vanker. Samuti tuleb arvestada kohalike tähelepanuga. Meie põnn nautis seda kawaiii! hüüdmist väga, aga ma ise väsisin lõpuks veidi ära..

Ma soovitaks Sul nii palju kui võimalik, lapsele sööki kaasa võtta - esiteks - seal ei asu suured poed linnade keskel ning neisse on keerulin sattuda - teiseks - kui Sa ka leiad mõne purgitoidu lapsele, siis mis seal sees on, sellest ei saa sa raudselt aru (puuduvad igasugused arusaadavas keeles sildid). Päristoitu nii väikesele ka ei anna veel - hambaid ju pole ning pole ka nii väikese organism valmis saama maitseelamusi kusagilt maailma teisest nurgat. Ok - sushiriisi äkki nokib natuke - aga see võib ka kurku minna, oleneb, kuidas ta Sul varem on harjunud sööma. Puuviljadega on ka Jaapanis üsna nigelad lood - müüakse väga väikest valikut kahtlaselt ühesuuruseid õunu või apelsine, mida ma lapsele ei julgeks anda. Banaanid olid seevastu head (läksid aga väga kiiresti mädanema, seega loodan, et polnud eriti töödeldud pikemaks säilitamiseks). Loodan, et Su laps on ikka rinnapiimal veel, siis saate kenasti hakkama, sest reisil vajab laps rinda rohkem - nii söögiks kui ka lohutuseks. Meil esimesel korral sai laps veel vabas graafikus piima, ka lohutuseks, kuid teisel korral oli tal vaid 1 õhtune rinnapiimakord järel ning siis oli juba raskem.
Veel võtaks kaasa mähkmevaru, kuna ka neid seal keeruline leida (tagasitulles saad seda vabat ruumi kohvris edukalt kasutada sealt osetetavale kraamile).
Ja nagu eelmises kommentaaris kirjutati, siis 100%-line tähelepanu igalt poolt ja igal hetkel on garanteeritud - 7,5-kuusele ei pruugi see aga eriti meeldida, sest ta on täpselt võõrastamisperoodis - siinkohal abinõu - tassi teda lina või kõhukoti sees näoga enda poole, siis näeb ta ise võimalikult vähe võõraid ja on Sinu südamele kõige lähemal.
Kauaks lähete ja mis kohtasid plaanite külastada?

Oeh. No see sünnitus pidi naiste ajud ikka mingiks ajaks pehmeks tegema. Nii väikse lapsega tuleks ikka kodus titte tissitada ja vagusi püsida.
Vähe sellest, et mehed lasevad sünnitussegaduses naistel lastele „kosmonautide” nimesid panna, nüüd lasevad juba naistel hulluna mööda maailma ringi joosta.
Mehed! Ärgake üles!

Minu arust on väga kohatu kommenteerida teiste inimeste reisimisvalikuid, teadmata, milline pere tegelikkuses on, milline on laps ning kuidas ta seda talub. Inimesed, sh lapsed on erinevad. Muide, tissitada saab igas olukorras, suvalisel ajahetkel ja suvalises kohas. Lapse jaoks on kõige olulisem olla koos oma emaga, just see on tema turvalisuse alustala.

Vinguda on alati kohane ;-)
See oli lihtsalt ühe meeskodaniku arvamus.

To taskuahv.

Olen su blogiga kursis. Leidsin selle juba netist siis ülesse, kui sai tehtud plaan, et lähme Jaapanisse. 12 ööd oleme Jaapanis. Külastame Matsumuto, Nagano, Tokyo, Kyoto, Osaka, Nagoya(sealt algab ja lõppeb meie reis). Rongipiletid on juba ostetud ja ka majutused broneeritud.
Laps on meil väga rahulik ja hea:)) Aga ta ei saa enam rinda.
Hetkel olen nagu kahe vahel. Ma ei tahaks lapse elu sassi keerata, kuid usun ka seda, et kõige parem on lapsel koos emaga. Tagavara varjandiks on meil lapsehoidja olemas(lapse vanaema).

Tänapäeval oleme oma elukeskkonna nii steriilseks ajanud, et igasugune võõras bakter võib väga valusasti külge hakata. Lisaks nii väiksel lapsel on kama kellega olla. Peaasi, et turvaliselt hoitud ja toidetud saab. Reis ka tunduvalt vabamate kätega. Olen ise kunagi perega, väikelaps kaasas reisi teinud ja no polnud huvitav. Emme tegeles enam lapse nunnutamise ja kantseldamisega ja mina pidin poolest rõõmust loobuma, sest lapsega ei saanud küll seda küll teist. Naised mõtlevad teisiti oma bioloogilise mõjutusega maailmavaates, aga siiski emmed peaks pingutama end mõnele asjale kainelt vaadatama.

Kuskil perekooli foorumi tüüpi kohas ei julgeks kohe sõna võttagi aga siin julgen küll soovitada, et kui vanaema näol on hoidja olemas, siis olge mõistlikud ja jätke see laps koju. Parem nii teile kui talle. Teie olemisele paneb ta nii või teisiti parajad raamid ja temale ei paku reis veel küll mingit naudingut. Muidugi võib kõik ilusti minna aga kahjuks peab nii väikese lapse puhul küll arvestama sellise negatiivse variandiga et aga kui..... ärkate ühel hommikul ja lapsel on kõrge palavik ja haigus kallal. Mina ei tahaks küll mõeldagi mis siis teha ja ette võtta kui kodust nii kaugel ollakse. Jõuate koos lapsega reisida veel küll ja küll ning sellises vanuses kus see ka lapsele rõõmu ja mälestusi pakub. Praegu minge kahekesi.

No nii ei saa ju üldse reisida, kui ainult mõelda, et mis siis kui.. Pealegi on Jaapan piisavalt tsiviliseeritud koht, et seal väga tervise pärast muretsema ei peaks. Kui laps koju jätta, siis võib reis selle nahka minna, et ema ainult lapse pärast muretsebki. Kaks nädalat on ikka pikk aeg. Ja ma ei saa nõustuda, et nii pisikesele reisimine rõõmu ei saa valmistada.
Pered on muidugi erinevad. Nii et eks igaüks otsustab ise, aga mina olen väga rahul, et imikuga koos Jaapanis käisin.

Armsad naised! Täiesti mõistetav on see teie lapse tassimise sund. Igati tervitatav on ema instinkt, aga kusagil peaks nüüd lapse isa suu lahti tegema ja korraldama selle asja mõistusepärastele radadele. Meestel pole ühiskonnas vist piisavalt hääleõigus, et lõpetada naiskodanike liigne hullumine kõike otsustada saades.

Kusagilt peab see piir minema ja ema armastus pole mitte ahviarmastus. Enne lapse, seda enam imiku, kaasa vedamist peab mõtlema lapsele ja küsima, mis kasu ta (laps) sellest saab. Kas see on silmaringi laiendamise eesmärk? Sellele küsimusele leiate vastuse oma lapsepõlve meenutades. Mida te mäletate oma lapsepõlvest, millisesse perioodi jäävad teie esimesed mälupildid. Kui te suudate end veenda, et teise kliimasse minek on lapsele kasulik, on kõik tore. Aga kui mitte?
Ma ei tea kuidas on lood vaktsineerimisega ja sealsete nakkushaigustega, kuid suure tõenäosusega on seal haigused, mille vastu pole meie mudilased vaktsineeritud. Aga hakata torkima imikut?. Mina teeks seda nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja.
Üks lasteaias töötavaid sugulasi on öelnud, et 4-5 aastane mudilane polnud suuteline Pariisi reisist midagi meenutama. Tema ehk lapse jaoks, kes tahab mängida, mängida ja veelkord mängida, oli see mahavisatud aeg.