7,5 kuuse lapsega reisile.

Et läheme märtsis koos lapsega reisile ja tahaks küsida, et kuidas on "talunud" teie lapsed ajavahet. Kas harjuti sellega ruttu, või oli ka probleeme? Meil siis tuleb ajavahe vist 5 tundi, lähme Jaapanisse. . . . Trip.ee lisas sihtkoha

Tänapäeval oleme oma elukeskkonna nii steriilseks ajanud, et igasugune võõras bakter võib väga valusasti külge hakata. Lisaks nii väiksel lapsel on kama kellega olla. Peaasi, et turvaliselt hoitud ja toidetud saab. Reis ka tunduvalt vabamate kätega. Olen ise kunagi perega, väikelaps kaasas reisi teinud ja no polnud huvitav. Emme tegeles enam lapse nunnutamise ja kantseldamisega ja mina pidin poolest rõõmust loobuma, sest lapsega ei saanud küll seda küll teist. Naised mõtlevad teisiti oma bioloogilise mõjutusega maailmavaates, aga siiski emmed peaks pingutama end mõnele asjale kainelt vaadatama.

0
0

Kuskil perekooli foorumi tüüpi kohas ei julgeks kohe sõna võttagi aga siin julgen küll soovitada, et kui vanaema näol on hoidja olemas, siis olge mõistlikud ja jätke see laps koju. Parem nii teile kui talle. Teie olemisele paneb ta nii või teisiti parajad raamid ja temale ei paku reis veel küll mingit naudingut. Muidugi võib kõik ilusti minna aga kahjuks peab nii väikese lapse puhul küll arvestama sellise negatiivse variandiga et aga kui..... ärkate ühel hommikul ja lapsel on kõrge palavik ja haigus kallal. Mina ei tahaks küll mõeldagi mis siis teha ja ette võtta kui kodust nii kaugel ollakse. Jõuate koos lapsega reisida veel küll ja küll ning sellises vanuses kus see ka lapsele rõõmu ja mälestusi pakub. Praegu minge kahekesi.

0
1

No nii ei saa ju üldse reisida, kui ainult mõelda, et mis siis kui.. Pealegi on Jaapan piisavalt tsiviliseeritud koht, et seal väga tervise pärast muretsema ei peaks. Kui laps koju jätta, siis võib reis selle nahka minna, et ema ainult lapse pärast muretsebki. Kaks nädalat on ikka pikk aeg. Ja ma ei saa nõustuda, et nii pisikesele reisimine rõõmu ei saa valmistada. Pered on muidugi erinevad. Nii et eks igaüks otsustab ise, aga mina olen väga rahul, et imikuga koos Jaapanis käisin.

1
0

Armsad naised! Täiesti mõistetav on see teie lapse tassimise sund. Igati tervitatav on ema instinkt, aga kusagil peaks nüüd lapse isa suu lahti tegema ja korraldama selle asja mõistusepärastele radadele. Meestel pole ühiskonnas vist piisavalt hääleõigus, et lõpetada naiskodanike liigne hullumine kõike otsustada saades.

0
1

Kusagilt peab see piir minema ja ema armastus pole mitte ahviarmastus. Enne lapse, seda enam imiku, kaasa vedamist peab mõtlema lapsele ja küsima, mis kasu ta (laps) sellest saab. Kas see on silmaringi laiendamise eesmärk? Sellele küsimusele leiate vastuse oma lapsepõlve meenutades. Mida te mäletate oma lapsepõlvest, millisesse perioodi jäävad teie esimesed mälupildid. Kui te suudate end veenda, et teise kliimasse minek on lapsele kasulik, on kõik tore. Aga kui mitte? Ma ei tea kuidas on lood vaktsineerimisega ja sealsete nakkushaigustega, kuid suure tõenäosusega on seal haigused, mille vastu pole meie mudilased vaktsineeritud. Aga hakata torkima imikut?. Mina teeks seda nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja. Üks lasteaias töötavaid sugulasi on öelnud, et 4-5 aastane mudilane polnud suuteline Pariisi reisist midagi meenutama. Tema ehk lapse jaoks, kes tahab mängida, mängida ja veelkord mängida, oli see mahavisatud aeg.

0
1

Võin enda kogemusest kirjutada, et vanemad võtsid mu 2,5 aastaselt kunagi kauges mineviksu Turkmeeniasse. Ning mälestused on udused, aga olemas. Aga lapse eas olid need mäletsused eredad, eriti kui neid reisu pilte vaatasin. Ehk sõltub ikka lapsest. Ja see jutt, et emad ei suuda kainelt mõelda või veel hullem mõtlevad ainult endale ja mitte lapsele, on ka jama. Kui pere, st isa ja ema leiavad, et nad tahavad koos lapsega minna ning nende lapsele on see parim valik-siis on see selle pere valik. Meie õigusriigist tulenev pühaõigus. Nii kaua, kui laps ei ole iseseisvalt valmis otsutama, teevadki seda tema eest vanemad. Vastasel korral võiks laskuda demagoogiasse ja öelda samuti, et miks panite 6 aastase lapse inglise kallakuga kooli-kas laps on selgelt väljendanud, et see on tema soov või ema/isa eeldavad seda jne.
Ja kõige hullem demagoogia on veel see, kui ei vastata küsimusele, mida teema algataja on küsinud vaid haktakse rääkima millestki, mida pole üldse küsitud. Sama teema, et küsimusele, kas Tallinas haldureform on vajalik, tuleb vastus et õige linnapea on Savisaar.

1
0

Algne Jaapanisse mineku teema on siin nüüd nii laiaks paisunud ning sellest on saanud pigem väikelapsega reisimise poolt- ja vastuargumentide loopimine. Kui teemaalgatajal on plaanis laps kaasa võtta, siis teadmiseks, et lisavaktsiine Jaapanisse minnes pole tarvis teha - see ei ole 3-s maailm ning puhtusega/haigustega seal probleeme pole (küsitud järgi lastearstilt). Noh, kui minna absurdini, nagu üks eelnev kirjutaja siin hirmutas, siis laps võib ju haigeks jääda küll, aga seda võib ta ka alati kodus - kui nii mõelda, ei tasu üldse reisida; ka ise võib haigeks jääda ju igal pool! Aga teatud ravimid võiksid igaks juhuks ikka kaasas olla. Tsiteerides Urxi, et "väikelapsel on kama, kellega olla", siis selle väite kummutaks ma ümber - arengupsühholoogliliselt on esimestel eluaastatel lapse number 1 turvaisikuks tema ema - st ta võib käia oma emaga kus iganes, sest just emaga koos on lapsel turvaline. Alles 2-aastane laps on võimeline ilma negatiivsete tagajärgedeta olema oma emast lahus 2 päeva. Lahusolek pole üksnes ühepoolne teema - see on ema-lapse vaheline suhe, ning pikk lahusolek võib haiget teha mõlemale. Ma jätkuvalt rõhutan - on erinevaid perekondi, on erineva tugevusega ema-lapse vahelist sidet, kuid enamus emasid ei suudaks ise see 12 päeva vastu pidada. Alla aastane veel ei räägi, ta ei jutusta sulle, kui valus tal oli ilma sinuta, kuid need tagajärjed tulevad välja hiljem - haiglaslik kiindumine ning kartus emast ilma jääda edaspidi mitmeteks aastateks. 7,5-kuune ei ole veel asjade ja inimeste püsivuses kindel - kui emal läheb teise tuppa, võib tema mõelda, et ema on jäädavalt kadunud - kui aga ema jätab lapse 12-ks päevaks, siis sellest jääb jälg lapse arengusse. Mitte keegi teine, ka isa mite, ei taga lapsele sama turvalisust, mis ema. Mul üks tuttav läks nädalaks reisile ilma oma 2,5-aastase lapseta - ei näinud tema ette, et tema meeleolu keerab reisil nulli lapsest lahusolek - ka emale võib see väga rängalt mõjuda. Kusuures kauget reisi katkestada selle pärast, et laps ei lepi kusagil (või ise ei suuda), on ikka väga kallis lõbu.

Ma ei saa ka aru, mis meeste rõhumisest Urx räägib; ok, lugesin, et Sinu reisidel oma naise ja väikese lapsega olid kannatajaks Sina, aga see on Sinu probleem mitte aga teiste meeste, eks. Inimesed on erinevad, ka mehed - ei tasu kõike enda kriteeriumite järgi hinnata. Mul on kahju Sinust, kui Sina ei suuda end oma pere osana tunda ning pead lapse esimesi eluaastaid mahakantud ajaks, mil ei tasuks reisida või kui, siis ilma lapseta. Mina nt reisin koos oma mehe ja lapsega ning me oleme kõik rahul - usu või ära usu! Ma ei ootagi, et mu laps räägiks veel täiskasvanuna, kuidas ta alla 2-sena Jaapanis käis ning mäletaks selgelt Kyoto vaatamisväärsusi, aga temal on reisist üksikud eakohased mälestused, mida ta siiani suudab meenutada (kusjuures sel ajal ta veel ei rääkinud, kui me reisil käisime). Aga põhiline oli siiski, et ta oli koos minuga - olin mina rahul, oli tema rahul. Lapse kaasavõtmise põhjuseks on minu puhul alati olnud hingerahu ning ilma selleta ma reisida ei saa.

1
0

Andestan sulle. Las see nüüd jääda. Ühiskond on mõned naised mutandiks muutnud ja ega nemakased ei saagi enam aru, millest räägitakse, sest seda probleemi ju pole, sellest pole sünnis rääkid ;-)

Võtame siis asja kokku nii, et ma keelan sellel emmel on titte ellujäämiskursustele kaasa vedada ;-))

0
1

Loen siin Su arvamusavaldusi stiilis "lapse jaoks on kõige olulisem olla koos oma emaga, just see on tema turvalisuse alustala". Ja mõtlen, et lapse jaoks oleks muidugi hea, kui emal oleks aimu, mis on turvalisus. Kõrvalseisja nõuannetes võib leida rohkem tarkust kui arengupsühholoogilistest heietustest, nii et Urxi ja Toivo juttu tasub tähelepanelikumalt lugeda - mu meelest. Kui naine väidab, et talle mõjub rängalt lapsest lahusolek, siis tasub mõelda, mis see tegelikult on - mis häirib. Kaldun arvama, et häirib puudutuste puudumine, mitte lapse puudumine :) Eks me ju kõik tea, et ka mehe igapäevased ja lihtsad puudutused panevad naise särama! Rohkem vaielda ma nagunii ei viitsi, lihtsalt kirjutasin, mis ma asjast arvan.

0
1

Nii pisikese lapse ema elu keerleb paratamatult ümber lapse ja ega sinna kõrvale enam palju muud mahu. Saan aru ema tahtmisest rutiinist välja murda, aga ka Jaapanis käib elu eelkõige lapse vajaduste ja soovide järgi. Ka kodus lähevad emandel vahel närvid krussi, väsimus tapab ja aeg-ajalt jääb mõne probleemi lahendamisel puudu ajast-oskusest-jaksust. Jaapanis tulevad ette hoopis uued probleemid ja mitte ainult seoses lapsega. NB! Jaapanis on väga raske iseseisvalt millestki aru saada, nende inglise keele oskust üldjuhul ei saa isegi kritiseerida, sest seda lihtsalt pole. Kas tasub maksta hulk raha reisi eest, millest juba ette teada, et lapse pärast nagunii jääb palju tegemata-nägemata isegi siis, kui kõik sujub tita poolest hästi? Ega lapse vanaema ju hunt pole? Lapsukesel on temaga kindlasti kodus väga hea ja turvaline, samas ema saab puhkust ja vaheldust täie raha eest. Eriti oluline nii väikese lapse puhul on minu meelest just asjaolu, et ta enam rinnapiima ei saa. Ka parima kvaliteediga võõras toit võib ebameeldivaid üllatusi esile kutsuda. Üldjuhul muidugi on lapsel kõige parem oma emaga, aga siiski mitte alati ja igal juhul. Kumb on titale parem - tunde kõrvahädaga lennukis või pisike igatsusvirin vanaemaga; tuttav inimene ja keskkond vs ootamatult ligi kargavad võõras keeles vadistavad võõrad inimesed; kindel kodutoit vs kõhulahtisus või gaasid võõrsil? Siia otsa väike nali mu enda tütrekesega, kes oli vanaemaga nädalaks koju jäädes kolmene. Naabrinaine oli mu sõbranna, kes istus parajasti titega kodus. Mu tütar oli seal igapäevane külaline - käis ikka titat vaatamas ja tädil "abiks". Peale reisi rääkis mu sõbranna, et ühel päeval istus mu tütar jälle tema köögis, mugis rahulolevalt võileiba ja ajas törtsu arukat vanainimeste juttu: "Varem ikka emme ka elas meie juures, nüüd pole teda ammu näha olnud......" Ilma vähimagi kurbuse või kahetsustundeta, pigem murelikult, et kuhu ta's nüüd jäi, kuidas ilma meieta ometi hakkama saab.

0
0

tulin just nädal tagasi egiptusest.poja sai nüüd esmaspäeval 10 kuuseks. muidugi oleks võinud ta koju jätta.eks ongi paras aeg rinnast võõrutama hakkata.aga.. selline mõte ei tulnud pähegi. meil pole üldse sellega probleeme.oleme teda igale poole kaasa võtnud.nt 5 nädalaselt kalev-rocki finaalmängule.aga ...jutt pole sellest. eks ma ka pabistasin ette, mis ja kuidas. reis kestis ka 5 tundi. kuigi mul oli selles suhtes natuke lihtsam,et mul tissipoja. aga...lennukisse saime u 11 õhtul.poja oli juba väss ja jäi kohe tudule.peale lennuki õhkutõusmist,ütles mu mees,et mõistlik oleks ta maha magama panna.ja nii me tegimegi.ta küll ärkas aeg-ajalt üles, sai tissi ja magas edasi.poole reisi pealt võtsin ta istmete peale magama ja panin 11a tütre sinna põrandala.nii magab ju paremini välja,kui istudes. nii,et lend läks hästi. meil oli käru ka kaasas. ja seda igal pool.nii merereisil,kui ka safari. eks ikka selleks ,et saaks teda vahepeal magama panna ja natuke puhata. endalegi üllatuseks oli laps nagu ingel reisil.kuigi jah... viimased 2 päeva lõi palaviku üles.aga on ju võimalik neid paratsetamooli küünlaid kaasa võtta?? aga nas nüüd nii rasked pole. igaks juhuks natuke suurem kogus. meil said nt otsa ja andsin talle lihtsalt paratsetamooli. selle kohta,et last pole kuhugi panna... noh meie oma ei kõnni,käputab. mina isklikult panin teda igal pool,kus võimalik maha. nii riideid ,kui ka käsi on võimalik pesta. milles probleem. söögiga oli meil nii,et võtsime küll kaasa nii purke,kui pudrupulbrit.. aga enamus tõime tagasi.sai hästi palju emmet maitsta ja hotteli restos olid kah norm söögid. aga ta muidgi natuke vanem ka. ja lõppkokkuvõttes ma väga rahul. eks natuke raske oli.
ja muide meie issi oli väääga rahul,et poja oli kaasas ja tegeles temaga ka vääga palju. isegi rohkem,kui kodus,kus on ka muud kohustused ja lõbud. nii,et edu ja hea reisi . Leia oma klaviatuurilt üles caps lock klahv ning kasuta palun suuri algustähti lause alguses. trip.ee

0
0

Mehed alluvad naispoole taltsutusele suhteliselt hästi ja on valmis või kivi sööma, kui naispool seda nn normaalse mehe tegemiseks peab. Mina noogutan ja kiidan ka takka, kui kaaslane ikka naiseliku veenmisoskusega minu ajud pehmeks räägib. Alles siis, kui mingi jama käes, siis leian end kohas, kus mõistusepärase eluga poleks olnud. Üks asi on kindel, väikelapsega mingeid katsereise ette ei võeta. Kui naispool soovib lapsega iga hinnaga koos olla, siis on tal see võimalus olemas. Lihtsalt tuleb koju jääda. Sama soovitsu ka siinsetele arust ära naise meespooltele.

0
1

Nii palju kui inimesi, nii palju on arvamusi. Ning õnneks eelpool olev "kindel" on ainult eelkõnejale endale:P.

0
0

Niipalju, kui see on veel võimalik, siis tuleks siiski meestel oma looduspärane staatus paigas hoida. Naistel toimib õnneks kenasti veel emajõud, aga nn kaasaegsed mehed on muutunud suhteliselt mastaapselt mingiks vahepaelseks süldiks, kes oma pedelikus lakituses noogutavad naiste kohati reaalsele elule ohtlikele otsustele ainult kaasa. Muidugi kena, kui mees usaldab oma kaasat, aga siiski ühel poolest peaks reaalpoliitilises elus ka ajud toimima. See ellujäämise katse lapsega on üks nendest.

Teema kisub kuidagi „võssa” :-)))

0
0

Ei teadnudki, et lapsega koos puhkusereisile minekut võib võrrelda ellujäämiskatsega ja millegi väga ohtlikuga. Aga Tõeline Mees ju ohte ei karda? Ja sina ju seda oled?

1
0
Lennupakkumised
Reisikaaslased