Leba düünid.

Hundikoobas on imelik koht. Hunnik õhitud betooni,kogu info on poola keeles.

Szymbark

Suvel võibolla lastega rohkem tegemist. Seal vaja kohalikku raha sisenemiseks, ainult sulas, kui pole, saab samas räige kursiga mingist masinast võtta.

Jurapark,  https://juraparksolec.pl    Toruni kandis.

ja veel

Mosty w Stańczykach -Akwedukty Puszczy Rominckiej

Metsad, järved ja matkarajad on nt Suwalki ümbruses, infot leiab Tripadvisorist "Things to do in Podlaskie Province". Seal on viited nt Bialowieža ürgmetsale, Wigry rahvuspargile (kus asub ka päris huvitav klooster). Poolas ei ole väiksemates kohtades asuvate vaatamisväärsuste kohta info leidmine lihtne, sest info on tihti kas trükituna vaid poolakeelsel voldikul ja Internetis ka ainult poola keeles. Nt ülalnimetatud Stanczykach akvedukt on lahe ja külastatav koht, aga meie leidsime selle üles ainult koordinaatide järgi.. Poolas reisides tuleb arvestada, et võõrkeeli osatakse väga vähe, ainult suurtes linnades ja üldtuntud vaatamisväärsustel (nt Malborki loss).Ja Gdanski loomaaeda tasub minna: hea hinna ja kvaliteedi suhe ning loomi ka piisavalt.

Tundub sobiv marsruut.

Lisaks juba eelpool nimetatud Łeba düünid on väga vahvad. Sinna saab Łeba linnast elektribussidega või omal käel matkates, jalgrattaga jne, oma autoga lähedale ei saa, sel juhul peab arvestama vähemalt paaritunnise jalgsimatkaga. Łeba linnake ise on ka päris tore koht, pisut meie Pärnu või mistahes muu mereäärse suvituslinna moodi. Sobib ka rannapuhkuseks.

Olsztyni vanalinn tasub läbipõikamist, meenutab meie vanalinna.

Mikolajki on päris tore linnake, sealsetel järvedel võiks näiteks väikese laevasõidu teha, õhtuti on rannapromenaadil vahva sadamalinna melu, kui selline peaks meeldima.

Hundikoopa info internetis võib olla poola keeles küll, aga kohapeal oli igasugustes keeltes infobrošüüre saadaval, ka eesti keeles muide, neid märkasime alles siis, kui ingliskeelsed juba taskus olid.

Święta Lipka tasub kindlasti käimist. Meie käisime seal 2018 ja sattusime juhuslikult kontserdile, mis sel ajal toimusid vaid pühapäeviti teatud kellaaegadel (nii paaritunnise vahega), nüüd aga vaatan poolakeelselt lehelt, niipalju kui ma Google tõlke abiga aru saan, et esitlused toimuvad siiski iga päev, kui vaid mingi kvoorum publikut koos on. Tasub seada end istuma nii, et orelit oleks ka näha, sest orel ka liigutab end, inglikujukesed löövad kellasid, mingid tegelased puhuvad pasunaid jne. Rahvas pöörabki kontserdi ajal altarile selja, me algul sisenedes ei saanud esiotsa arugi mis värk on, kirik rahvast täis, aga kõik valepidi istumas, kaelad kahekorra. Meie külastuse ajal oli ka mitu lauljat, esitati tuntud ooperi- ja operetimeloodiaid, igatahes tore elamus, mida ei tohiks maha magada, kui juba seal olla. Juba orel ise on võimas, sellise registrite hulgaga, mida igas külakirikus naljalt juba ei kohta.

Sõjas see kõik hävis, aga poolakad on üldse kõvasti vaeva näinud ajalooliste objektide taastamisega. Ka Malborki linnus kuulub selliste hulka, mis olla praktiliselt maatasa tehtud, aga nüüd kõik uuesti üles ehitatud. Vast tugevaima mulje jätabki sealjuures taastustööde kujuteldav maht.

Neid jura-, dino- ja miniatuuride parke oli seal mu meelest igas külas. Võibolla me ei sattunud õigetesse, aga meiesugustele vanematele inimesele ei jätnud nad küll erilist muljet, papist võrdlemisi robustsed maketid. Oleks siis mingit käsitöö filigraansust või midagi. Pigem meenutab hiina masstoodangut, mis minu arvates polegi välistatud. Aga lastega võib vast mõnest läbi käia, eks neis ka karuselle jm meelelahutust.

Sopoti vabaõhulavalt käisime ka läbi, lausa mitmel eri päeval üritasime sinna pääseda, kord oli mingi heliproov, kord mingi muu värk ees. Kuna me oleme mõlemad pisut nagu laulja sorti inimesed, siis loomulikult proovisime kolmandal õnnestunud katsel sealsel laval ka häält teha. Uskumatu akustika, vaikne laval ümisemine kostis tagumistesse ridadesse vähimatki võimendust vajamata. Seda peab ise proovima. Ja Sopoti suvituslinn ise kah mõnus kohake.

Ega praegu oskagi rohkem lisada.

Meie jäime igatahes rahule, kui midagi kripeldama jäi, siis võiks kunagi mingi jahi/kaatri rentida ja Masuuria järvedele ringi peale teha, see oleks omaette nii nädalane projekt ja vast kõige rohkem kvalifitseeruks loodusmatka eeldustele.

Kunagi Sopotis jalutades oli seal rannapromenaadil hulgi ja ridamisi plakateid laulufestivali ajaloo kohta. Otsisin Anna Veski kohta pilti aga tulutult. Kas ei olnud tähelepanelik või siis ei peetud Anne toonaseid esikohti tänu NSVLiidule  kajastamist väärt olevaks. Siis teda veel Eesti artistina ei tutvustatud.  Samal tänaval on kõver maja, kus tollal oli hea restoran. Sai ka jalutatud kuulsal pikimal puust muulil. Poola keeles nimeks Sopot Molo. Mingi tormiga sai tõsiselt kannatada ja tänast seisu ei teagi. Wiki ka miskit ei maini.

 Hundikoopa juures komistasin vene keelt rääkivale pensionärist ajaloo õpetajale. Tuligi ennast pakkuma just seetõttu, et info puha poolakeelne. Oli küll ammu aga toona kulutatud 15.- EUR oli seda kuhjaga väärt. Ilma selle lisainfota olekski olnud suur hunnik segilastud betooni.  Ilmselt on seal ka täna lootust mõni asjalik amatöörgiid leida. Samas on seal lähikonnas veel mitmeid militaarobjekte, mis alles viimasel ajal tuntuks saanud.

Me käisime Hundikoopas ringi omapäi, aga kohtasime teel mitmeid giididega gruppe, millest osad olid saksakeelsed ja osad ingliskeelsed. Ma ei tea, kas need giidid olid gruppidel endil kaasas või tellisid nad kohapealt ekskursiooni. Igatahes aeg-ajalt nende ligi hoides saime nii mõndagi kuulda.

Sopoti Opera Leśnas, Metsa Ooperis, nagu seda vabaõhulava kutsutakse, olid stendid ajalooliste sündmuste kohta, seal nägime ka Anne Veski pisikest pilti. Ma ei mäleta, kas nimi oli juures, igatahes pikka juttu küll mitte, aga nägu oli äratuntav. Muidu on selles metsaooperis palju kuulsusi esinenud ja meil suurt kõmu tekitanud laulufestival ei tundunud seal sugugi tippsündmuste hulgas olevat, just kajastuse poolelt jäi selline mulje.

Muul, mis tegelikult on sild, nägi 2018 täiesti terve välja, aga ta ei ole enam üleni puidust, nagu algselt, vaid sisaldab nüüd terastalasid jm tugevduselemente.

Tegime sarnase tuuri eelmisel aastal. Hundikoobas oli küll vaatamist väärt ja kasutasime audiogiidi. Jah, siiski inglise keeles, aga maksis vaid mõned eurod ja toimis väga hästi.

Hel poolsaare külastust jääb meenutama mitme tunnine liiklusummik tagasiteel (ei olnud nädalavahetus ega ka kõrghooaeg).

Aquapark Reda lastele ja täiskasvanutele, asub Gdanski ja Hel poolsaare vahel.

Tänud kõigile vastajatele! Sain siit mitu head soovitust.

Ma lisaksin siia nimekirja veel Slowinski Rahvuspargi, kus on Euroopa suurimal alal paiknevad liivaluited. Teada on, et Rommeli Aafrikakorpus tegi seal kunagi kõrbesõja trenni.

Aitäh Joosep! Slowinki Rahvuspark ja Wydma Lacka liivadüüne nimetati ka eespool. Seekord me ise nii kaugele vist ei jõua, aga see koht kindlasti külastamist väärt, eriti soojal ajal mõnus liivadüünidel kõndida.

Oleme Poola reisilt tagasi. 9 päevase autoreisi jooksul Poolas nägime ära mitmed kohad ja vaatamisväärsused, mida iseloomustavad sõnad nagu “Poola suurim”, “maailma kaunim”, “Euroopa vanim” jne. 

Sõitsime mööda väikeseid külateid, läbi Mazuuria järvestiku, sattusime mitmetesse kohalike seas tuntud kohtadesse, uhketesse kirikutesse, külastasime sadamalinna Gdansk ja kauneid kuurortlinnu Läänemere kaldal ning kohustuslikke vaatamisväärsusi nagu Malborki kindlus. Sinna vahele jäi muidugi seiklusi, maitsvaid pierogisid ja Poola maiustusi ning elasime üle isegi õhuhäire.

Loe meie Poola seiklustest reisipostitusest https://www.moover.ee/poola-reis-matkaautoga/ 

Aitäh veelkord kõigile soovituste eest!