Sularahaautomaatidega pole siiani probleeme olnud, saab nii raha kui ka kaardi tagasi. Lennujaamas müüakse viisasid ehk saad seal ka raha vahetada. Parem variant oleks vist siiski mõnes Egiptuse supermarketis seda teha või hotelli pangas, üldiselt pole suur mure kui jootraha ei anna (või esimesel päeval ei anna, elab üle).

Suurema rahatähe saab täiesti edukalt lahti vahetada poes, kui ostad vett (mida pead nagunii tegema). Aga vaata ette, et sa ei näita müüjatele, et sul on ka väiksemaid rahatähti. Ma tegin esimesel õhtul kohe selle vea, kui müüjad nägid, et mul on kotis ka peenikest raha-nad ei olnudki nõus mulle suurema rahatähe eest vett müüma (ehk siis suuremast raha tagasi andma), kuna tahtsid oma peenikesed kätte saada (vot nii väärtuslikud on väikesed rahatähed). Järgmine kord olin targem ja vehkisin oma 200ga ja ütlesin, et rohkem raha kaasas pole. Lisaks kui vahetad hotellis raha (dollaritest poundid), siis annavad nad sulle nii, et suuremad+mõned üksikud väiksemad rahatähed ja ei ole nõus lihtsalt niisama suuri rahatähti lahti vahetama. Sellised olid minu kogemused.

Mis imelik vägi see on, mis paneb juba eos muretsema oma rahast kiiresti lahtisaamise nimel? Ida-euroopaliku alamväärsuskompleksi väljendusviis ehk. Omades taskus piskut dollareid tunda end tõelise Rockenffelerina? Olete nõus juba lennujaamas esimese murjami ülbe küsimuse peale esimestest veeringutest loobuma, hotellidest parem ei räägigi. Millegipärast jätab kodumaal üksik vanainimene leivaraha paludes enamusi täiesti külmaks. Laisad murjamid, aga tehes Oma Tööd on NII armsad, et lausa vajavad igapäevast toetust. Saan aru, kui teenindaja on teinud oma tööd hästi, jätan talle lahkumisel jootraha. Uskuge, see paneb neid rohkem pingutama ka seal. Ärge laske ometi end verest välja lüüa, kui passikontrollis juba ametnik põlve kõrval ühetähenduslikult näppe sügab, või bussijuht kohvri käestrabamisel pärast 5 USD!!! küsib:) Olen seal käikudel mõne teenindajaga jutule saanud ja võin kinnitada, et pole nad seal turismipiirkonnas nii vaesed ühtki. Nii mõnigi siinne 2*loterii turist teenib kuus vähem. Fakt. Ei ole mõtet kiunu üles võtta! Lugege raha, kallid kaasmaalased(ka EGP)kuid ärge koonerdage:)

Viimasest loost moraal: ärge sobrage avalikus kohas oma rahakottides :D! Pole kellelgi vaja teada teie rahakoti sisu!

Ma ei muretse üldse oma rahast kiire lahtisaamise nimel :), sellepärast selle teema ka püstitasin. Loomulikult ma igale murjanile raha pakkuma ei hakka ja bussi jaksan ma oma kohvrit ise ka tõsta. Kahjuks/õnneks teiste maade kombeid pole meil õigus muuta (jootraha e. bakšiš). Aga teistele tänud asjalike vastuste eest!

Sellist jama on raske isegi kommenteerida. Oo sacred simple-mindedness!

Aga võta siis dollareid :) Neid peaks ikka olema ka väiksemas vääringus

Suurte rahatähtede valguses... Isegi Venelased, kes tihedamalt Lääne-Euroopas liiklevad, on hakanud aru saama, et 500.- ja ka 200.- EUR-ste kupüüridega võid väiksemas kohas jänni jääda ja Sind ei peeta mingiks Rockefelleriks. Venelastel on viiesotiste kohta ka asine termin - banditskije dengi.

Noh, kodumaal leivaraha paluv vanainimene ei jookse sul järel ja pole nii tüütu, et sa maksaksid temast lahtisaamise nimel :P

Ei tea miks ei saa kombeid muuta? Kes on nad selliseks jultunuks treeninud?. Teise egiptlase käest miskipärast nutsu ei nuruta. Eks ole meilgi viimastel aastatel siginenud kelnereid, kes tippi saamata sulle kotletile sülitavad. P.S. kas teate, kuidas nimetatakse poliitikut, kes tippi tahab?

Olen lugenud, et hea võimalus mitte ise päevituskohtade eest muretseda on maksta rätikupoisile mingi X summa. Palun siinkohal täpsemat infi millal ma selle jotsi talle annan (õhtul enne lahkumist, rätikut viies …???), kas paneb siis sinna koha, kuhu ma soovin ja kui soov reserveerida 4 tooli, siis kas igaühe eest tuleb maksta? Peamine, kui suur see tipp peab siis ka olema?:)

Rätiku sa saad ju randa minnes, hommikul, ja üldjuhul see "rätikupoiss" siis ka tuleb lamamistoolini kaasa, aitab seda ümber paigutada kui soovi on, madratsit asetada, kui seda seal pole, päikesevarju avada, kui vaja jms. Siis annadki, poetad diskreetselt kokku rullitud rahatähe pihku, just nagu sooviks nii möödaminnes kätt suruda. Liigutus vajab väikest harjutamist, kuid vean kihla et nädala lõpuks tuleb juba päris hästi välja. Kui kaasas on meesterahvas, siis on kombekam, et tema seda teeb ;).

Ja muidugi tasuks sinna juurde ka viisakalt juttu teha, rääkida ilmast kui muust ei oska, kuidas eestlastele Egiptuses väga meeldib ;) jne bla bla bla ja muuseas ka mainida et kas sunbed'e on piisavalt saadaval ja et tore oleks kui neid ikka iga päev teile jätkuks. Egiptlane on tundlik suhtumisele, lugupidamist ja viisakust enda suhtes oskab vägagi tervitada ja natuke mokaklõbinat üksluise tööpäeva vahelduseks ei tee ju ka paha? ;) Eestlastel see ei tule alati nii loomulikult, aga tuleb tunnistada, et veidi kergem on neil, kes suu peale kukkunud pole ja siis ei olegi alati raha see peamine tegur, egiptlane oskab rahast väga hästi üle olla, kui on põhjust, kui tunneb et olete kuidagi ühel tasemel. Aga ülbed rikkurid muidugi las maksavad siniseks! :P

Tipi suurus on ühesõnaga sisetunde küsimus - heldus tuleb kaarega tagasi! Mulle küll harilikult tuleb 8-). Rusikareegel võiks olla et kui iga päev tippida (ükskõik keda), siis al 1-2 poundi, ja kui nädalaks ette, siis 10-20 paundi. Kuid britid nt jätavad samas mahus päevatippi, nii et... 4 inimest - 20LE oleks vast ilus, võid ka 50 anda, kui kahju pole, ja viimasel juhul usun et nädala jooksul loetakse ka soovid silmadest, kuigi garanteerida ei saa, siis ega pole ka kulukas eksperimenteerida :). On ka juhtunud, et jätad kopsaka tipi, aga efekti ei mingit, võib-olla siis on põhjuseks olnud järgmise lõigus toodud asjaolud. :) Ise olen jätnud max 20 USD korraga, see oli ühes restoranis, kus kõik oli lihtsalt perfektne ja arve polnud ka kuigi kopsakas. Kümpsi kelnerile ja kümpsi kokale, nii kelnerile ütlesingi - see on sulle, ja see kokale. Sest head tööd tuleb toetada (või mis?). Kuid muul juhul eekirjeldatud mahtudes.

Anna ühesõnaga nii, et endal kahju pole :) ja mitte näoilmel, et "säh, sa ahne murjan", vaid "eks sulgi ole pere ja kellele siis veidi rohkem ära ei kuluks" :). Kuna ametlikud palgad on harval üle 2-300 LE, see pole mingi raha ka Egiptuses enam mitte, ja kuigi rannas määrab tööpäeva päike, siis restoranides võib mingi banketi puhul (jõulud jne) juhtuda, et magama ei jõutagi aga ega keegi ju hommikul ei küsi, kas jõuti või ei... Ning juhtkonnad arvestavad palka määrates üsna külmalt, et küllap tippi ka tuleb.

Ebameeldivat inimest ei pea tippima :) neid juhtub sekka ka ja neid asi ei paranda.

Reaalsus on selline. Kellel on kahju või läheb põhimõtetega vastuollu, siis ärge tippige! Soove siis ehk silmist ei loeta, kuid... c'est la vie. :-/

P.S. Kui kaasas on ka särasilmseid ja armsakesi lapsi, siis harilikult ollakse veel märksa abivalmimad ja tipi suurus määrab veelgi vähem. Euroopa lapsed on egiptlaste arvates u Sipsiku mõõtu armsakesed, eriti kui neil on Sipsiku tüüpi veidi pikem sirge ja siidine pintslipea, siis seda kiputakse lausa sasima - meile ehk häiriv, kuid nemad oma lapsi musutavad ja patsutavad üldse palju enam. :)