Olen siin tihe külaline ning siit sai alguse soov minna Kariibi kruiisile. Ostsime abikaasaga suure õhinaga piletid, kuid nüüd sooviks sellise reisi kohta rohkem infot. Olemas ka piletid Eestist Miamisse.
Ehk keegi kes käinud oskab nõu anda.
Kuidas selline kruiis täpsemalt välja näeb. Alustades kohe algusest, kui erinev on laevale minek nt võrreldes Rootsi kruiisiga? (oleme varem korduvalt soojal maal reisimas käinud, kuid mitte sellisel kruiisil) Siis sooviks infot selle kohta, kuidas laeval ostmine käib? küsimus ajendatud asjaolust, et erinevates foorumites uurides olen aru saanud, et tehakse mingit moodi ettemaks vms. Aga kuidas see reaalselt välja näeb ja miks seda vaja on ning mille jaoks kasutada saab. Järgnevalt tahaks teada, kuidas toimub erinevatele saartele maale minek ja tagasi tulek.
Ja väga teretulnud oleks mõni soovitus, millele kindlasti rõhku panna.
Laevakompaniiks on Royal Caribbean ja külastame selliseid saari nagu Cozumel, Jamaika, Dominikaan ja Kaimanisaared.
Oleksime ülimalt tänulikud, kuid keegi viitsiks puust ja punaseks ette teha :)
Käisin sarnasel kruiisil 2009 veebruari alguses - ka kaks sihtkohta, Crand Cayman ja Cozumel, olid samad (vedajaks oli meil Carnival).
Kõigepealt detailidest. Kõik kruiisilaevad väljuvad Miamis ühest kohast - Port of Miami saar (sillaga ühendatud maismaaga). Laevaleminek toimub läbi sadamahoone turvakontrolli minnes, mis on suht sarnane oma olemuselt lennukilemineku kontrolliga - küll kõik vedelikud keelatud pole, aga alkoholi ei tohi sisse viia. Rõhutan, et räägin oma kogemusest lähtudes ning need peegeldavad eelkõige Carnivali reegleid, aga kuuladavasti on kruiisifirmadel reeglid suht sarnased. Sadamas annad algselt ära ka oma kohvrid, mis toimetatakse sulle laeva oma tuppa. Meie läksime sadamasse check-ini aja lõpus, siis oli see hirmsuur rahvamass kõik juba laeva läinud ning kusagil sabades me ei seisnud. Kui Sa eelnevalt kruiisi broneerid ja välja ostad, siis tõenäoliselt käis see nii, et neil on Sinu krediitkaardinumber olemas. Laeval kohe sa ei maksagi midagi (mis on eriti geniaalne laevafirma seisukohast, kui Sa kogu aeg oma pardakaarti maksmiseks viibutad, aga summa aina koguneb - odav seal pole midagi, kuigi näiliselt on kõik hinna sees), kogu summa läheb hiljem krediitkardilt maha. Laevale minnes antakse sulle nimeline pardakaart - sellega saab laeval igal pool ja igal ajal kõike maksta, sellega toimub ka laevalt mahaminek sihtkohdaes, sellega fikseeritakse kõik Su tegemised ja liikumised. Laeval on teil ka tõenäoliselt söögid hinna sees, kuid kõikide jookide eest küsitakse raha ja mitte vähe.
Mahaminek toimub kas väikeste laevakestega sadamasse viies või kui laeval on kai küljes koht, siis lihtsalt sealt maha kõndides. Tuleb muidugi arvestada, et maha läheb samal ajal 3000-4000 inimest ning tekib ka viivitusi, sest kõikide inimeste mahaminek tuleb fikseerida. Mingit passikontrolli kusagil pole ei sisse-ega väljaminnes, kuigi sisened kolmandatesse riikidesse. Eeldatakse, et Sa tuled tagasi ning pealegi on Su mahaminek fikseeritud pardakaardiga. Grand Caymanil oli meil mahaminek nende tender boatidega, Cozumelil olime kai ääres, kuid see, kus mingi firma laev peatub, on kindlasti erinev - olenevalt sellest, kuhu nad endale koha ostnud on.
Sellest eelpool viidatud lingist. Olin enne reisi ka ise seda kokkuvõtet kruiisist lugenud. Kõik tundus suurepärane, kuid reaalsus oli hoopis teine. Ei taha Sind hirmutada, sest inimeste maitsed on erinevad ning võib-olla Sulle seal tõesti meeldib, kuid mina sinna tagasi ei läheks tõesti enne, kui olen vanuses 75+. Laev, millega meie käisime, oli mõeldud lastega peredele (ka meie olime 3-aastase lapsega), kuid valdav enamik sealsest seltskonnast olid tudisevad pensionärid ning kogu laeva meelelahutus oli kokku pandud vastavalt selle genratsiooni maistele. Kui see Estraveli reisikiri üritas müüti murda, et laev pole pensiodele ning seal igav ei hakka, siis meie just seda kogesime. Meil oli kaks merepäeva ning need olid igavad, aga jällegi rõhutan, see on minu arvamus, sest minu hing ihkab reisil rohkem ekstreemi ja ettenägematuid olukordi, laeval oli kõik liiga kindel. Võib-olla imestad, miks me üldse läksime sellisele reisile - läksime, kuna Kariibimere kruiis oli mu ammune unistus, millest illusioon oli loodud erinevaid reisikirju lugedes ning tahtest näha Kariibimere saarte müstikat, ning tegime selle kui nö lihtsama reisi just nüüd, kuna 3-aastasega on sellist reisi päris mugav teha. Enne oleme lapsega kaks korda päris ekstreemi teinud, sel korral tahtsime pakkuda ka lapsele rohkem liivaranda ja vett. Tagantjärgi ma ei kahetse, et käisime sellisel reisil, olen nüüd kogemuse võrra rikkam, lihtsalt tean, et lähema 40 aasta jooskul sarnasele ei lähe.
Pettusime pea kõigis sihtkohtades, kuna need on ikka rämedad turistikad, kust Sult üritatakse igal sammul raskelt raha kätte saada. Ei mingeid üksikuid võrkkiigega randu :) Mis sa tahad, kui parasjagu on sadamas 2-3 kruiisilaeva ehk ca 10 000 inimest, kellel on nende maade mõistest väga palju raha - loomulikult rünnatakse (õnneks mitte sõna otseses mõttes).
Kui huvi on, võid sihtkohadest lugeda meie blogist. Kirjutasin laevaelust ning käidud maadest seal iga päev. Samuti on seal naljakaid juhtumeid, kuidas me laevafirmat üle kavaldada üritasime. Seda tuleb seal korduvalt teha, et oma elu lõbusamaks/paremaks teha. Blogi leiad siit: http://trisberg.blogspot.com/
Taskuahv mõtleb vist, et tuleb laevast maha ja leiab üksiku võrkkiigega ranna... Ise kolm korda käinud ja läheks uuesti. Väga vinge-mingeid pensionäride enamust küll ei täheldanud.