Ise käinud Euroopas sarnasel reisil 2 korda. Mõlemal korral umbes nii 30 päeva. Euroopas väga ei olegi kohti mida vältida "ohu" pärast. Muidugi Ida-Euroopat peetakse ohtlikumaks kui Lääne-Euroopat, aga ka Eesti on Ida-Euroopas. Niiet ohtlikumaks ei saagi minna kui hetkel siin Eestis elades. Öömaja pakuvad vahel autojuhid, aga mitte tihti. Kui lähed üksi siis kergem kohalikega ka tuttavaks saada ja eriti Itaalias, Hispaanias, kus võid vabalt spontaanselt öömaja leida. Muidugi ei tohiks tohiks unustada sellist imelist asja nagu couchsurfing. Ise küll kasutadanud ei ole, aga soovitaks kindlasti. Ma lihtsalt sain juba niigi palju koguaeg inimestega suhelda (elasin furgoonis 2 nädalat), autodes tundide kaupa vestelda jne. Lõpuks sai sotsiaalsest elust kopp ette ja mõni päev üksinda uitamist oli kosutav. Muidugi magada sa saad väga huvitavates kohtades, kui sa seda otsid. Näiteks magasin ma Firenze vanalinnas ühe maja katusel. Läksin enesekindlalt kohalikuga koos sisse ja katuseuks oli ka minu õnneks lahti. Üldse kui linna peaksid jääma ööseks ja öömaja veel ei ole siis kortermajade koridorid on hea lahendus. Suhteliselt privaatsed ja rahulikud. Südamerahus saad hommikuni magada ilma, et öösel keegi tülitaks. Alles hommikul ajab sind mõni kohalik üles ja on üllatunud. Siis proovid olla võimalikult siiras ja räägid, et reisid lihtsalt häälega ja proovid hosteleid vältida. Tavaliselt pakuti mulle sellise jutu peale hommikusööki. Kunagi kellegiga mingit konflikti ei tekkinud. Mida positiivsemalt Sa suhtled teistega, seda raskem on neil negatiivselt vastata.

Reisisin suure seljakotiga. Väga palju riideid ei ole mõtet kaasas tassida, vaid pigem leida võimalusi pesemiseks. 2 paari jalanõusi soovitaks. Ühed lahtised ja teised kinnised. Magamiskott ja sellele vihmakate. Telk polegi nii tarvilik. Orienteeruvat summat ei ole. Minu esimene reis toimus ilma rahata ja põhimõtteliselt ainult pass taskus hakkasin liikuma. Tegin sellise reisi taotuslikult. Tahtsin proovida, kas saan hakkama ja peab ütlema, et üksi päev ei pidanud tundma nälga. Kõige pikemalt olin veidi nälajas umbes nii 3-4 tundi, aga ka sellele olukorrale leidus lahendus. Ilma rahata on palju huvitavam reisida. Öeldakse, et kellel janu, sellel jalad. Erinevad puudused olid otseseks ajendiks inimestega suhtlemiseks. Sellepärast pidingi koguaeg inimestega kontaktis olema. Selle läbi õppisin tundma erinevaid kultuure väga lähedalt. Pean silmas sotsiaalsfääri. Näiteks Poolas oli selline huvitav tähelepanek, et 7-8 inimest 20, kellelt teed küsisin, helistasid oma emale või isale, et informatsiooni küsida. Keskeltläbi olid nad kõik 20-30 aastased. Üheskis muus riigis sellist asja ei täheldanud, kui ei teatud, öeldi otse, et ei oska juhatada. Muidugi see võib-olla juhus, aga kes seda teab.

Marsuudist niipalju, et Austria-Itaalia on mõtekam kui läbi Sloveenja. Vähemalt ma olen seda teed kaks korda kasutanud. Muidugi hääletamisel on suur õnnefaktor ja kunagi ei tea missugune tee kiiremini oleks kulgenud. Kujutan ette, et kui Šveitsi plaaniksid minna siis võib suht keerukaks kujuneda, kuna seal nii mägine. Enda rekord on 4 päevaga Itaaliast Eestisse..kui kõik läheb sujuvalt ja ilma takistusteta on võimalik kolmega. Päeval autodega ja õhtul proovid rekade peale saada, sest need sõidavad öösel ka. Kindlasti tasub vältida tiheda asustusega bensiinijaamu. Ükskord olin kinni ühes, mis paistis nagu tavaline kiirtee äärne tankla, aga kui kaarti vaatasin, sain aru, et ümber ringi on palju asulaid ja peatust teevad millegi pärast vaid kohalikud. Muidugi seda peaksid ka teadma, et kui soovid linnast läbi sõita ja autojuht sõidab vaid linna sisse siis lase ennast kindlasti enne linna maha panna kuskil tanklas.

Pisiasjadest veel niipalju, et Hollandis ära avalikus kohas maga. Keeravad kohe sulle trahvi selle eest 120 eurot. See piirkond on Euroopa kõige tihedama asustusega. Pindalalt veidi väiksem kui Eesti aga populatsioon on u. 16 miljonit. Raske on leida momenti, kus ei leiaks ühtegi hinge silmapiirilt. Kui süda lubab, võid vahel sõita Itaalias ka rongiga. Ma pileti eest ei maksnud ja keegi trahvi ei teinud.

Lugesin ja paha hakkas. Seiklemine on tore küll, aga plaanida kuu aega elamist teiste inimeste armu ja rahakoti peal ei tundu kuigi viisakas. Hoopis inetu on teistele samasugustele soovitada jänesena sõitmist ja enesekindlalt võõraste inimeste kodudesse tungimist. Kas nt Pärnus tihkaksid kuu aega võõraste inimeste armust süüa ja trepikodades magada? Et kui laias Euroopas sind keegi ei tunne võib endale kõike lubada? Ma loodan väga, et need, kes selliseid liblikaid ja linnukesi toitnud-katnud on, pole suutnud meelde jätta, et tegemist on eestlastega. Seiklemise juures ei saa siiski eneseväärikust ja rahakotti koju jätta. Aga on mis mina tean! Ma olen ju morn, kinnine jne jne eestlane!

Muide, kasutades siinset otsingut, leiab samal teemal postitusi ilmselt lehekülgede kaupa.

Täiesti nõus floraga!!! Mingi väärikus peaks ikka säilima, ka reisides ja kodumaalt kaugel olles. Saan täiesti aru kui raha pole, aga maailma tahaks näha....aga nii äärmuslikes tingimustes?? Ma ise arvan ja see on ainult! minu arvamus, et kui reisile pead kodust konservid kaasa võtma, siis polegi mõtet reisida!!! Siis tasub netist või telekast reisusaateid vaadata-kuulata ja saad ka rohkem maadest teada kui oma konserviga koos rekkajuhtidega matkata. Miks siis üldse reisima minna kui ma ei saa proovida kohalikku sööki-jooki, osa saada kohalikest üritustest jne.? Jah, eriti hull on veel see kui iga järgnev pargipingil või katusel ööbija teatab järgisel hommikul kuskil heatahtliku juures hommikust süües, et olen eestlane!!! Kuhu siis see eestlase uhkus jääb????!!! Aga niipalju kui inimesi, nii palju ka arvamusi!

Jah, pean nõustuma, et vahel tundsin küll ennast ühiskonna parasiidina, aga üks kord elus ju võib. Nagu kirjutasin varem siis see oli taotuslik..Mitte, et mul kodust raha kaasa polnud võtta vms. Uudishimu oli nii suur, kas niimoodi on võimalik reisida. Muidugi, hakkab mingi hetk eneseväärikuse pihta. Lihtsalt mõni inimene otsibki enda piire ja tahab teada kui palju neid on võimalik painutada. Selliste kogemuste läbi õpib ennast väga hästi tundma. Flora kirjutas, et seiklemise juures ei saa eneseväärikust ja rahakotti koju unustada. Ma arvan, et seikluse teebki seikluseks erinevad ekstreemsed olukorrad. Neid ekstreemseid olukordi võib-olla igasuguseid. Minu reisi puhul oligi just see, et eneseväärikus ja rahakott jäid koju. Teisel korral läksin juba rahaga ja siis olid reisimotiivid juba midagi muud. Kasutaja "autoreisija"-ga ei nõustu üldse. Just niimoodi õpidki tundma päris kohalikku elu, mitte turistidele ettesöödetud kultuuri...Kui tuled rahaga, suhtutakse sinusse paratamatult kui klienti. Ollakse näiliselt väga viisakad. Olen ise kunagi teenindussfääris töötanud ja tean seda tunnet, kuidas kliendiga suheldes on konstantne naeratus näol, pidev viisakuse ja sõbralikkuse näitlemine. Oma mõtetes aga mõtled ikka väga halvustavaid mõtteid kliendi kohta. Lõppkokkuvõttes võibki täiesti vale mulje jääda inimestest..Kui tuled siira murega siis saad tegelikult aru, kui abivalmid võivad inimesed olla. Saan aru, et Eestlased ei pruugi seda mõista. Kord juba ollakse sellise suhtumisega, et teise mure on tema mure ja pole minu asi. See reserveeritus ajab minul südame pahaks.

Tubli wookles. Noorel inimesel kes tahab maailma näha ei ole sageli muud võimalust kui niimoodi reisida. Senikaua kuni mängu ei tule valetamine, varastamine, petmine on kõik ok. Kui ise oleksin ka just kooli lõpetanud veedaksin kindlasti aastakese just nii, askeetlikult reisides. Minu ajal selliseid võimalusi kahjuks veel polnud. Taolistel reisidel õpibki just kõige paremini ennast, inimesi ja maailma tundma. Selline mugavustsoonist väljatulemine õpetab enda ja eluga hakkma saamist. Hea elukool. Tänapäeva noortel on see suur probleem.

Eneseväärikus ei tähenda aga rahakotti. Sageli tähendab rahakott hoopis eneseväärikuse kaotamist. Vaadake lõunamaareisidel neid suure ego ja rahakotiga lennuki vahekäigus lamavaid "väärikaid" umbjoobes inimesi. Sama puudutab eestlaseks olemist. Mida vaesem sihtkoht seda "eestlaslikumaks ja väärikamaks" teatud rahakotiga indiviidid muutuvad. Muidugi mitte kõik, ma ei üldista, kuid minu sümpaatia kuulub just sellistele hakkajatele ja julgetele wooklesitele ja LRCdele. Andke aga tuld, pärast on mida meenutada :)

Olen ka ise turisminduses töötanud ja tõesti on vahe rahaga kliendil ja rahakal kliendil. Väga suur vahe on ka kliendil kes soovib siiralt seda maad mida külastab õppida ja näha, on selleks ettevalmistanud end. Kas maid ja inimesi saab õppida kaastunde baasil? Et olen rahatu ja vaatan kuhu jalad viivad ja ei tea mis homme saab, kas keegi pakub ulualust ja söögipoolist? Kõik äärmused on ju omamoodi valed-kas lähed almust paluma ja vaatad kuidas kohalikud suhtuvad või lähed rahapatakaga lööma! Ise olen ka mitte vähe ringi reisinud ja alati omapead, mitte kasutades turismifirmasid. Alati olen majutunud väikestes majutustes, B@B või kodumajutustes. Peaaegu igal reisil olen pererahvaga ühises söögilauas istunud ja mitte sellepärast, et ma neile majutuse eest maksan. Vasupidi, ühiste õhtusöökide eest pole kunagi tasu küsitudki!!! Kui oled ise avatud ja tunned kohalike elu-olu vastu huvi, siis näed ka nende õiget palet. Siis juhatatkse sind sellistesse kohtadesse kus ükski turismiasutuski pole oma jalga tõstnud. Mul ei ole midagi seljakoti reisijate vastu, aga ma pole poolt sellisel reisimiseviisil nagu ülalpool kirjeldatud oli. Ok, see oli omamoodi katse, aga kas on õige sellistele reisidele kaasa õhutada??? (ma mõtlen ööbimised trepikodades, katustel...jne)

Autoreisija, see ongi seiklus! Kas on paremad need noored kes hängivad mõttetult kaubanduskeskustes, süstivad või joovad end lihtsalt igal nädalalõpul pildituks? Kas see on väärikas? Kui noorel inimesel on huvi maailma, ennast ja inimesi avastada, ta ei kasuta selleks ebaseaduslikke võtteid, siis pole ju vahet kuidas ta seda teeb või kus ta öö veedab. Vanuse lisandudes muutub enamus inimesi laisaks, sulgub oma mugavustsooni, kapseldub oma tõekspidamistesse ja mõtleb, et seiklus on see kui saab nädalavahetusel mõne uue kaubanduskeskuse avastada. Aga see ei ole päriselu. Samuti nagu pole päriselu see mida näeme bussi- või autoaknast või hotelli vastuvõtus. Päriselu käib mujal, näiteks nendes samades trepikodades või katustel. Ning miks teha maha noor inimene kes soovib seda tundma õppida. Võibolla sel ajal saadud kogemused aitavad tal vananedes hoiduda kapseldumisest, kibestumisest olla sallivam ja rõõmsam. Lihtsalt hea inimene teiste vastu. Sest argiellu astudes hakkabki mingil hetkel tunduma, et elu koosnebki vaid allahindlustest, halbadest naabritest, sitast ülemusest, hukka läinud noorusest jne. Ja kui pole midagi head oma elust meenutada siis jäädki seda uskuma, sulandud halli massi ja aasta tippsündmuseks saab osturalli.

Vaidlen vastu, johhaidii! Siin ei olnud ju jutt valikust kas hängida ja juua pildituks Eestis või parem ilma rahata minna Euroopasse ja ööbida trepikodades!! Ka minu äsja täiskasvanuks saanud tütar soovis seljakotiga reisima minna. Ma ei tulnud selle pealegi, et talle öelda, et mine, mine muidugi, vahet pole, et sul raha pole! See on ju seiklus! See on nii enda kui ka teiste austamine, elementaarne, et sa ei lähe rahatult ümber maailma kõndima! Päriselu ei ole katustel ja trepikodades!Päriselu ei ole see, et lähed vastutulijatelt palukest paluma! Sellisele maailma tundmaõppimisele õhutamine on väga vastutustundetu. Kas nii õpetataksegi tänapäeva noorust??

Väärikus algab siiski enese seest, mitte sellest kus sa ööbid või kui paks su rahakott on. Ning eneseaustus algab sellest, et sa julged olla see kes sa oled ja teha seda millest oled unistanud. Ka see on osa eneseväärikusest. Übermateriaalses Eestis paraku on unustatud tõeline "eneseväärikus" ning väärikaks peetakse kui sul on viimase mudeli iphone, vähemalt paarimeetrise diagonaaliga telekas, uuema aastakäigu naine ning uhke pappmaja põllu peal. Mina kadestan inimesi, kes suudavad teha seda millest unistavad ja on sellised nagu tahavad, elu lõpuni, ei kuula tarkade onude ja tädide epistleid vaid teevad oma otsuseid ise. Ning igatahes julgustan ma neid oma unistusi teoks tegema. Tänapäeva nooruse korbloolisus ongi selles, et neid kiputakse liiga palju õpetama selle asemel et neid õhutada ise õppima.

Njaaaa... autoreisija on nagu teist tüüpi reisija.. Ma ise hetkel 7 kuud teel. OK, matkabussiga ja st katus aina pea kohal. Kuid ka selle lehe kaudu olen pakkunud teel olles reisilistele katust. Ja seda mitte mingi kaastunde pärast et neil pole raha vms. ma pigem austan selliseid inimesi, kes ei planeeri kõike ette ja on valmis tegema pöörde juba järgmisel päeval. ma võrdleks siinkohal pensionifonde- suured planeerijad paigutasid sinna rahakest ja mis sellest järgi ? elik raha pole määrav , vaid määrav on inimese võime kohanduda erinevates olukordades ja seda siis rahaga või mitte.

Nüüd küll läheb teema juba reisimise pealt ära:), aga...eneseaustus algab just suurel määral sellest kus sa ööbid ja kuidas ööbid ja mis elu sa elad! Kas narkomaanid ja kodutud on siis enesearmastajad, väärikad? Sinu elu on just täpselt see mida sa mõtled ja kuidas sa endast lugu pead! Kui tänaval ööbid või elad, kas elad siis õieti, oled väärikas? Johhaidii, oled Sa õhutanud oma tütar minema tühjade taskutega Euroopasse hääletama, teades, et paljudes sealsetes riikides on näiteks prostitutsioon legaalne?? Ja paljud kohtulahendid on lahendatud vägistajate kasuks, sest tühjade taskutega tüdrukud on nende autodesse vabatahtlikult istunud! Loomulikult peab noori õhutama oma unistusi teoks tegema, aga vanemate ülesanne ongi selles, et neid suunata neid unistusi täitma nii, et see oleks justnimelt väärikas, väärt iseennast!

Autoreisija... aga tead, et paljudes riikides on ka lahjem narko legaalne ja ka süüakse liha kõikjal ning pole kellaajalisi piiranguid alko müümiseks jne jne... maailm on tegelikult õudne paik ja kõik peaks reisima krediitkaardiga ning lips ees, siis nad ongi väärikad. Samas tean isiklikult mitmeid neide, kes reisinud häälega läbi terve euroopa hakkamata prostituudiks ning ma arvan, et nad on päris väärikad ka peale magamist mõnede varemete seinade vahel...)))

Autoreisija, kui minu tütar reisile läheb siis annan ma talle raha:) Miks sina ei andnud? Sinu jutu järgi on Sheratonis ööbija väärikam kui inimene, kes veedab öö mõnes odavas hostelis. Kas Porschega sõitja on väärikam vana Opeli omanikust? Sorri, see ei ole väärikus, see on ülepaisutatud ego. Kui inimene on oma eluga rahul ja õnnelik siis ööbigu ta minu meelest kasvõi trepikojas ning väärika inimese tiitlitei vääri need kes teda sealt välja ajavad. Kas sina autoreisija pole kunagi kerjusele raha andnud sest ta pole ju väärikas? Kas sa pole tõesti mõnda "mitteväärikat" puudustkannatavat peret aidanud? Miks ei või mõni kodutu olla väärikas? Võibolla on ta sellises olukorras just seetõttu, et kunagi lapsepõlves oli ta vanemate poolt alla surutud ning temast kasvas seetõttu otsustusvõimetu ja abitu, eluga mittetoimetulev inimene? Kordan veelkord, et väärikus on sinu sees, mitte ei seisne selles kui palju uhkeid asjun sa oled kokku ajanud või kui uhkes hotellis ööbid.

Viimasele-aga sinagi ju planeerisid nii palju oma elu, et soetasid omale matkaauto ja raha bensiini jaoks ka tundub olevat:) Aga väärikusest on meil tõesti erinevad arusaamad! Et selleks , et tasuta maailma näha hakata prostituudiks... Ja maailm on tõesti jube paik, koduuksest väljudeski võid libastuda! Ja eks kõigil on oma väärikuse mõõdupuu, sellepärast see maailm nii kirju ja huvitav ongi! Hakkan aimama, miks noorus tänapäeval väga vildakalt mõtleb, aga see on vaid minujaoks vildakas mõtlemine. Kellegi teise jaoks on see normaalne, nagu ka reisime tühjade taskutega ja ööbimine katustel kui ka küüdi eest enesega maksmine. Maailm on kirju!

Johhaidii!!! Keri seda lõnga tagasi ja loe uuesti mu postitused läbi!!! Loe kus mina ööbin reisides! Kas mainisin kordagi luksusautosid ja hotelle? Aga miks sina oma lapsele siis raha andsid, miks ta ei oleks võinud tühjalt hääletades minna ja tänaval magada? Sellest kõigest ju jutt algaski!!!!