Tere.
Mitte just väga originaalne idee tõenäoliselt aga plaanis oleks minna sõbraga suvel häälega euroopasse. Reisi ajaks on planeeritud orienteeruvalt 28 päeva. Esimese pikema paaripäevase peatuse loodame teha alles Itaalias (muidugi kui igast seiklusi vahepeal ette ei tule). Marsuudi plaan oleks selline. Eesti-Läti-Leedu-Poola(kahjuks pole vist võimalik vältida)-Tšehhi/Slovakkia-Austria-Itaalia. Seal kerge peatus ja käiks vaataks ringi. Itaaliast mööda Prantsusmaa rannikut Hispaaniasse gibraltari tippu. See oleks siis ka lõpp punkt ja siis tagasi.
Reisile tuleks ilmselgelt minna selle suure reisiseljakotiga. Kindlasti igaksjuhuks telk ja magamiskott.. kunagi ei tea kuhu ööseks peab jääma.
Kuigi ma tean et sellise reisi puhul ei saa ette arvata mitte midagi,pigem elada üks päev korraga, sellegi poolest olen ma paras planeerija. Milline võiks olla orienteeruv summa mis peaks kaasas olema?
Niisiis ootakski näpunäiteid neilt kellel see läbielatud. Milliseid kohti vältida, mis on kindlad ohumärgid. Kust öömaja vajadusel leida. Hädavajalikud asjad mis peaksid kaasas olema. Mis teed mööda oleks kõige mõistlikum hääletada? Iga väike pisiasi oleks kasuks kel vähegi sõna sekka öelda.
Aitäh lugemise eest
Liisi.
Kui ma oleksin Freud siis oleks mul selle pideva keha müümise kohta juba küll oma teooria tekkinud :) Aga õnneks ma pole Freud, nii nagu 99,99% naistest ei ole prostituudid. Loomulikult arusaamine maailmast sõltub isikliku rikutuse tasemest aga selles suhtes on sul kindlasti õigus, et maailm on kirju ning just sellisena huvitav. Las ta siis olla.
Vastuseks su viimasele küsimusele. Kõik sõltub võimalustest. Kui mul pole võimalust endale Porschet osta kuid sõita tahan, ostan Opeli. Kui mul pole võimalust hotellis ööbida, kuid maailma näha tahan, ööbin pargis. Ning olen seejuures väärikam kui mõni hotellis ööbija sest julgen olla ja teha seda mida tahan. Võimalused ja väärikus on kaks erinevat mõistet mis siiski ei välista teineteist.
Mina olen ka nõus autoreisijaga, et täiesti tühjade taskutega on väga raske tänapäeva Euroopas mingist eneseväärikusest rääkida. Keegi pole väitnud, et mida rikkam, seda väärikam, aga võõrastelt inimestelt kuu aega järjest (vastutasuta) teeneid paluda, trepikodades magada ja rongidest maha tõstetud saada - ma küll ei kujuta ette, kuidas seda (mingilgi määral sotsiaalselt tundlikul inimesel) püstipäi ja eneseuhkust säilitades on võimalik teha. Tasuta või vähese rahaga maailma nägemiseks on ju tunduvalt väärikamaid võimalusi - vabatahtlik töö jms.
Niisiis, väärikas võib olla nii pargipingil ööbija kui ka kaupluse nurga taga süstija, väärikas võib olla ka minu trepikojas magaja ja prügikastis tuhnija.Nad kõik julgevad olla nemad ise! Mina arvan, et sellistel juhtudel ei ole sobiv kasutada sõna väärikas!!!! Väärikas on endast lugupidav inimene. Aga nii palju kui inimesi maa peal, nii palju ka arvamusi! Kokkuvõtteks teemale: mina avaldasin oma arvamust, et ei ole väga sobiv õhutada noori tühjade taskutega reisima, sealjuures uhkusega rääkima, et vot kus oli seiklus, magasin trepikojas ja palusin vastutulijalt leivapalukest. Alati võib reisil midagi juhtuda, et tõesti pead midagi sellist läbi elama, aga, et sellise mõttega oma seljakotti pakkida ja niiviisi planeerimata, rahatult astuma hakata, on minu meelest vastutustundetu! See oli minu isiklik arvamus sellele postitusele millest jutt arenema hakkas. Ja arenes vägagi kaugele välja:) Olgem siis endale omase kriteeriumiga väärilised! See on minu väärikuse kriteerium!
Igastahes oli huvitav :) Mul ei ole ka enam midagi lisada, las see teema areneb nüüd omasoodu edasi. Kui see küsimus muidugi kellelegi teisele veel korda läheb :)
Johhaidii, me ei räägi ju vastuteenete ootamisest, vaid sellest, mis tunne on teeneid küsida/saada, kui tead, et vastu ei anna sa midagi.
Jälle see materialism :) Minu jaoks on piisav vastuteene see, kui tunnen, et sain kedagi aidata.
Ma aga imetlen paljudes linnades just noori, kes näiteks musitseerivad tänavatel, mõned aga teevad kergemaid töid, et teenida endale lisaraha ... Kui see on ka patt, siis mis pole patt ?? Ise olen aastatelt 44, kuid vanuselt oma poistega samal levelil ehk siis 12 ja 14 teinkord... Kes on vähemalt 10 aastat nooremad, siis need muidugi ei mäleta kuidas tuli erinevates olukordades aina häälestuda ümber... see vast on ka noorema põlvkonna viga.
Johhaidii... hulgim protsente sinuga nõus , mis puudutab vastuteenet ! Oleks vaid rohkem selliseid eestlaste reisiteel !
Kuidas saab teemast nii mööda panna?? Kas keegi siin on maininud, et lihtsamad tööd või musitseerimine on patt??
Väga huvitav oli lugeda seda esialgsest postitusest mõnevõrra kõrvale kaldunud diskussiooni. Olen isegi kunagi Trippi kirjutanud, et eesti neidudele kohati omased suhtumised ja käitumismallid reisidel ajavad mind närvi. Tol korral viitasin vist meelde jäänud kirjeldusele, kuidas neiud end piletita ja teksades Milanos La Scala'sse sisse nurusid vmt. Eneseväärikus on tegelikult väga kindlapiiriline asi, mille olemasolu või puudumine võib ekstreemses olukorras osutuda väga oluliseks. Närvilise mõttetu itsitamise saatel "julgeda teha mida tahan" ja sihuke helehaleda häälega "pliis... pliis..." on eemaletõukavad. Oleks ma Jung siis kirjutaks pikemalt, miks see nii on kujunenud. :)
Mina teeksin vahet kahel asjal: üks on reisimine eeldades, et keegi teine peab sulle hommikusöögi välja tegema ja teine on heast südamest tulnud kostituse vastuvõtmine; samamoodi on vahe sellel, kui sa proovid siiras olla ja tegelikult siiras oled; kui sa suhtled inimestega huvi tõttu ja kui sa suhtled inimestega vaid lootuses nende kulul nälga kustutada. See, kas öösiti magada trepikojas või kuskil mujal, pole sealjuures üldse oluline.
Seega võõralt inimeselt teenet küsiva inimese eneseväärikus põhineb sellel, et teene osutaja saab ennast tema arvates tunda hea samariitlasena? Aga see teene paluja (erinevalt paljudest päriselt hädas olevatest inimestest) ju tegelikult abi ei vaja, tal on kodu olemas ja toit laual, ta lihtsalt otsustas natuke samariitlaste kulul ringi reisida. Ma ei tea, mina oma lõputus materialismis olen seda seni pidanud nahaalsuseks, mitte eneseväärikuseks...