Goodbye Vietnam ehk Vietnami ei ole enam

Inimesed, kes on valinud Vietnami reisisihiks lapsepõlves loetud raamatute või nähtud filmide põhjal, peavad kohale jõudes pettuma. 85 miljonit rikkuse poole püüdlevat vietnamlast on teinud maast, mida tunneme Vietnamina, kihava ja tihedalt asustatud asumi, kus ei saa aru, kust lõpeb üks ja algab järgmine linn. Turistide vool, mis on riiki külastamas, tallab ära viimased puutumata alad ning tekitab sinna hotelle, kodumajutusi, restorane ja turismibüroosid. Kiiresti on vietnamlased aru saanud turismiäri põhimõttest- turistilt tuleb kõik raha ära võtta võimalikult vähekoormaval viisil ja teenusega koos juba ka järgmist teenust pähe määrides. Omamoodi see küll jällegi säästab viimaseid allesjäänud looduslikke kooslusi. Vietnami külastav turist ohkab õnnest, kui näeb Halong Bayd või külastab Mekongi deltat. Tegelikkuses võetakse talt raha ära lühikese maa peal, nii umbes 5 km raadiuses järgmise nurga taga. Mida siis LP (paljude rändurite reisipiibel) soovitab Vietnamis tipphetkedena näha? Need on Sapa, Halong Bay, Hanoi, Hoi An ja Mekongi Delta.
Sapa on kahtlemata matkamist väärt. Ronisin minagi seal pea 30 km riisipõldude vahel. Tõenäoliselt on Sapa matkatav sellisena veel vaid järgmised 5 aastat, pärast seda on turismibüroosid, hotelle ja restorane sinna nii palju tekkinud, et samasuguse looduselamuse saab jalutades Tallinna kesklinnast Lasnamäele või viimasel kinnisvara arendusest poolpuutumata põllul Harku lähistel. Märke sellest võib leida juba praegu ning ainult keerukamat ja pikemat matka ette võttes võib sellest veel mingil määral puutumata jääda.
Halong Bay väärtus on ilusad fotod samanimelisest linnast järgmise kalju taga. Tegelikkuses on vesi sama soe ka Egiptuses või Vahemeres ning õhtust kokteili saab juua ka vähem ahistavas kohas kui laevatekk.
Hanoi vana kvartal näeb välja nagu Kadaka turg, arhitektuuriga tutvumiseks ei jää eriti aega, kõnniteed on täis pargitud mopeede ja autosid, sõiduteel jalutades pead tähelepanu keskendama miljonile mopeedile, kes selles saginas ikkagi suudavad sinust mööda laveerida.
Hoi Anis on heameel tuvastada, et ka kohalikud loevad LP-d ning on oma rätsepatöökojale kirjutanud peale „ LP soovitab“. Koloniaalstiilis hooned on tõesti lahedad ning tekitavad mõnusat vana ajastu hõngu. Sajad rätsepatöökojad on aga kogu miljöö rikkunud. Millegipärast on nad veendunud, et kõik turistid tahavad endale lasta midagi õmmelda ning vaid see ongi külastuse eesmärk.
Mekongi delta, huvitav kuhu nad looduse panid? Krokodillid on tapetud, madusid pidi ikka mõnikord kohtama. Näidatakse turgusid, sh paaditurgu ning ongi kõik. Tegelikkuses on tegemist klassikalise linnatuuriga. Näoga seda justkui nn lihtsat elu vaadates jääb selja taha pulbitsev tavaline Vietnami linn. Õigemini ei saagi aru, et oled sadu kilomeetreid Saigonist eemale sõitnud. Aru ma ei saa, et miks inimesed ohkavad: „Issand, kui ilus, lahe jne on siin“.
Tegelikkus on selline, et Vietnam on kiiresti arenev turismimaa ja muutub selliseks nagu Türgi, Kanaari saared, Costa Rica või Egiptus. Äärmiselt lihtne on juba täna riigis liikuda – buss on veidi odavam, rong ja lennuk pea ühes hinnas; igal sammul asuvad turismibürood viivad sind, kuhu iganes soovid (reeglina siis järgmise nurga taha, et sinult raha kätte saada). Kes tahab veel leida aga seda ehedat Vietnami enne selle muutumist eristamatuks, peab kiirustama.

Hbert, kas sa ei läinud Vietnami ehk valede ootustega? Loota, et maailma 13. rahvaarvuga riigis leiad hulga puutumatud loodust ja vaikust ning kommertsi puudumise, oli vist ikka natuke naiivne.
Ma käisin Vietnamis 20 aastat tagasi ja ka siis oli seal selle puhtumatu loodusega suht tuuga...iseasi muidugi, et Mekongi delta x linnas oli valge inimene ilmaime ja rahvas jooksis hordidena kokku valget inimest nägema.
Paraku seda nn. progressi tagasi ei hoia ja on suht paratamatu iga populaarsema turismimaa kommertslikuks muutumine. Ja kas saabki pahaks panna inimeste püüdlust parema elu ja turistidelt teenimise poole? Mis puutub hotelle jne, siis kardan, et kui nõudlust ei oleks ja luksust ja rannalebo ei nõutaks, siis neid ka ei tekiks. Seega puutumatu looduse armastaja ja transpordiprobleemide ja muude seikluste otsija peab vist küll sihid seadma mõne teise riigi poole.
Mis puutub seda kommertsi, siis hullemat kui Sri Lankal pole kusagil kohanud, st. seal pressiti lisaks ostetud reisile või piletile igal pool raha juurde giidile või paadijuhile jne. Kuidas tänasel päeval Vietnamis lood olid, st kas maksid teenuse eest ja nii oli või pressiti ka lisaks raha iga töötaja poolt juurde?

Õieti kirjutasingi selle loo vastukaaluks neile, ka siin trip.ee-s, lugudele kus ohatakse- "issand kui fantastiline". Tegelikult mulle Vietnamis meeldis ning eriti meeldis mulle Saigon, Nha Trang ja Sapa. Aga selleks et inimesed ei läheks valede ootustega Vietnami, sai minu lugu just selline.
Ikka oodatakse tippi, suisa palutakse öelda paadijuhile jne aitäh. Aga eks see sõltus ka panusest, tundus et nad ikkagi eeldavad suuremat tippi kui ma andsin. Võtsin aluseks selle 5-10% asja maksumusest ehk kui maksin Mekongi delta eest ja Cu Chi tunnelite eest 190 dollarit, siis tipiks giidile andsin 20 dollarit ja autojuhile vist ainult 5 dollarit. Aga tundus, et nad oleksid rohkem tahtnud. Sama ka Sapas giidile ja veekandjale.
Aga jah, need kes lähevad ootustega näha Vietnamis loodust ja puutumatust, peavad pettuma. Igatahes mitte selle raha eest.

Norsu, Sa võtsid mul tähed klaviatuurilt. Sarnased mõtted tabasid mindki. Nõustun täielikult esimese lõiguga ja ei pea vajalikuks selles sisalduvat teises sõnastuses korrata.
Sellesinatse maailma elukorraldust iseloomustab paljuski areng, dünaamika. Staatilisi nähtusi on vähe, lihtsalt mõni asi areneb kiiremini, teine aeglasemalt. Eesti on samuti arenenud ja muutunud. Kindlasti rõõmustaks paljud turistid, kui eestlased istuks siiani muldpõrandal pikkuse järjekorras reas ja viskaks sooja saamiseks taluõues hargiga s***a - mõtle, kui autentne, kui ehe! Ma mõtlen terve Eesti kui üks suur Rocca al Mare vabaõhumuuseum! Või kui vanalinnas lendaks siiani solk kõrges kaares munakividele. Või kui siiani istuks iga nurga taga kivist Lenin jne. Lisaks on soov rikastuda on vägagi inimlik - kes meist ei tahaks saada miljonäriks. Asjaolu, et vietnamlased tahavad sarnaselt eestlastele (soomlastele, nigeerlastele jpt) ka hästi elada, ei ole neile ette heidetav. Ja paraku-paraku elavad nad kohas, mida ülejäänud maailm peab turismipotentsiaaliga kohaks. Loogiline, et kohalikud üritavad seda rahaks vahetada.
Sajad rätsepatöökojad... hmmm... kas ei räägita mitte turumajanduse ABC midagi nõudlusest ja pakkumisest. Mina näiteks ei külasta keldripoode, igapäevase leiva ulatab mulle supermarketi müüja. Ometi on keldripoed olemas. Järelikult on kusagil inimesed, kes neid külastavad.
Seda juttu võiks pikalt jätkata.
Mõnus, et selline diskussioonialge on tekkimas.

Elustiil muutub igal pool ja ega kedagi ei saa sundida muuseumis elama. Kui ikka igaühele on kättesaadav mobiiltelefon, siis miks me tahame, et pärismaalane "autentse turismi" huvides ikka käskjala kivitahvliga naaberkülla saadaks? Tore muidugi oleks :)
Eks see on paratamatus, et kõik turistile kättesaadav kommertsialiseerub ja ühtlustub kiiremini. Ja järjest raskem on leida seda "ehedat" kohta. Nt Laos on täna veel üsna ehe, aga 10 aasta pärast ilmselt sama pilt mis Vietnamis jne. Samas tahame ka võimatut, ise küll igale poole ronida ja et kedagi teist seal ei oleks. Õnneks on veel järel turismist suht puutumata kohti, niiet kiirustage, seltsimehed unetud!
Muideks, ma sattusin Saigonis turismiputka otsa, kes viis Mekongi deltasse jalgrattal sõitma ja enamus teed kulges küll üsna maaliliselt riisipõldude jms vahel. Väiksed külad muidugi ka. Ehk siis mõnikord aitab ka hea õnn.

Tegelikult ma arvan et paljuski on selles süüdi LP jt reisijuhid, mis panevad mainstream kohad paika ja mida mööda kulgevad siis turistide hordid. Kui neist kohtadest vähe kõrvale astuda, siis võib ikka midagi absoluutselt muud ka kogeda. Aga selleks peab olema natuke rohkem aega kui paar nädalat ja ka rohkem tahtmist tavapärasest olmest ennast ära lõigata. Seega seisab paljuski lääne turisti enda mugavuse taga.
Veeda päev näiteks budistist munga Vien Thuci ateljees ja ma pakun, et see on üks rikkamaid päevi sinu elus ;)
http://karavanserai.bluemoon.ee/Kultuur/Kirjandus/vien_thuc.php

Boundless Zen louds
Rain and swallows and strong wind
A traveller on the long trail
Sorrow is no more

Ja leitud koht saab kajastatud LP-s, viie aasta pärast on seal hotelle, restorane ja tursimibüroosid. Vietnami probleem on ka see, et meie juhilube ei tunnistata ehk rendiautoga ei ole võimalik liikuda(peale selle on seal rendiauto röögatult kallis- täiskindlustusega ca 1300 krooni päev+ ca 3 krooni kilomeeter+ kütus), 4awd veelgi kallim.

Mul jäi oma etteastest puudu see, et tegelikult on ka minul üpris kahju massturismi röögatust levikust. Nt Tai populaarsed turismipiirkonnad on üsna trööstitud: peale maalilise looduse on pildil veel 101 + N lõbusõidulaeva, hunnik prahti, müügikioskid ja paksud praadivad-röökivad valged (suhtarv rannaliival 1 m2 kohta 4-5 ühikut). Ja siis tullakse tõepoolest tagasi ja õhatakse - nagu uudiseüllitaja õigesti viitas – „hiisssand, kui fantast-super loodus seal on!” Kuigi endal oli pilk stabiilselt kinni odavas kokteilis, cucci kellades või kohalikes õrnema soo esindajates. Aga noh fakt on see, et taolist tõugu turiste on rohkem ning nende järgi see elukorraldus sätitakse.

Tegelikult on ju LP samas ääretult tänuväärne leiutis, eriti see tema peaaegu monopoli-staatus. Tulemuseks on see, et LP-s mainimata kohad on jätkuvalt puutumatud ja rikkumata. Hordid kanaliseeritakse ennast praadima kindlatesse kohtadesse, jättes rohkem vaeva näha viitsivatele rändajatele valiku: praadiv mass või "tshill".

MkM, seda budistlikku munka reklaamivad Lonely Planeti asemel backpackerite veebisaidid või? (http://www.thingsasian.com/stories-photos/1048) What's the fckn difference...

Iga kord, kui ma kuulen sõna "ehe", haarab mu käsi revolvri järele. Mis hipibeibelik virisemine see on, et Vietnam pole ehe, puhas mõttelaiskus ja ajupuudulikkus. Vietnam on täpselt sama ehe kui Laos kui Kabul kui Singapur kui Sharm-el-Sheik. Iga koht maailmas on ehe oma erilisel moel.
Lihtsalt mõni backpacker on mõelnud oma näruse eksistentsi õilistamiseks välja, et kui tuhat temasugust (või veits rohkem pappi omavat tegelast :loe grupituristid) on mingis välisriigis magusalt ilusas kohas ees, siis koht kaotab kuidagi oma "eheduse". Siis rühmabki tegelane ohkides 35-kraadises palavuses jalgrattal ja näeb mõnda LP hittlisti mittemahtunud külakest ning mõtleb: "oi ma olen ilgelt underground ja originaalne".
Samal ajal on ta ise kogu sellele LP turismitööstusele alusepanija, ehk siis mida rohkem backpackereid mingit piirkonda avastavad seda rohkem nad seda endasuguste jaoks ära situvad, va nakkushaiguse edasikandjad. Ja mingi hetk muutub moekaks viriseda, et "fui - turistilõks".
Ahjaa, enamasti backpackerite kokkupuude kohaliku maaga piirdub suure hulga kunstipretensioonidega fotodega, omasuguste tegelastega ringihängimise ja kopikatingimisega kõikide asjade pärast, sest suhtlemine on keelebarjääri tõttu võimatu. Ma usun, et suvaline rahaboss eliithotellis, kes kohalike tegijatega baaris viskit laksab, saab sest maast teinekord parema ja ehedamagi pildi ette.

PS: Kõik see jutt oli puhtalt teoreetiline, nii et ärgu keegi end solvununa tundku. Ja ma väga austan tegelasi, kes kohalikega reisil suhtlevad ja sealset keelt õppida püüavad. :D
PPS: minu jaoks ühed võimsamad reisielamused seni on olnud Macchu Picchu, New York ja Milford Sound. Kõige fucking EHEDAMAD kohad ever, ükskõik kui palju minusuguseid seal ringi ronis.
PPPS: "Tõelise eheduse" otsijatele soovitan maid, mis ei elatu turismist ega püüagi seda teha. Mis Laos - see rämedalt seljakotituriste täis. Aga vot Kabul, Karachi, Mogadishu, Bagdad - seal on tõelist elu küllaga. Odavad enamasti ka. Kel rohkem raha, siis Jaapan või Kanada on päris mõnusad ehedad kohad.

Eh. Ei ole just suurem asi kommenteerija, aga see uudis veits ärritas. Olen ka Vietnamis käinud ja ei suuda kuidagi kurvastada, metsad ei ole täis vietkonge ja usa sõdureid ja et mõned vietnamlased ei istugi päevad läbi kolmnurkmütsikesetega pidzaamapükstes riisipõllul. Sõja ja kannatuste ja agraarromantika asemel on ju tõesti kahju, et midagi on teistmoodi
Ootused reisides on muidugi erinevad ja kui autor pettus, on muidugi kahju.
Lihtsalt Aasias reisides on vahest kergem, kui ei ootagi midagi erilist ja lähed selle vooluga kaasa. Rahvarohkus paistab ka pigem tihedalt asustatud alade süü, kui turistide panus olevat ;) Mootorratastest, elektrijuhtmete pusadest, söömisjoomiskultuurist ja tänavamelust rääkimata....Iseendale tuleks riik avastada, mitte kellegi teise ehedust otsida ja pärast vinguda, et ei olnudki nii, nagu kuskil kirjas oli

PS. Ja millegipärast mind ei nöörinud mitte keegi rahast paljaks...kogu selle vaesuse taustal tundus niigi ebavõrdne ja ülekohtune mõne dollari pärast nina krimpsutada, sest nemad ei ole ilmselt ka naabermaakonnas käinud, mina külastan juba mitmendat riiki...

Vastukaaluks kõigile neile ninnu-nännu lugudele ja ohetele "issand kui ilus". Ma ei saa midagi parata, et mõnel on lugemus väike ja kujutlusvõime olematu. Loomulikult on ehe ja loomulik New York City, Mumbai ja Singapur. Ka Bagdad, Palestiina ja Ülem-Volta.
Samuti ei ole mitte iga äriklassis reisija ärimees ega seljakotiga reisija backpacker.

Tundsin ennast puudutatuna "eheduse" osas ja loodan, et Snoop mind selle sõna kordamise eest veel maha ei lase... Ma ei väitnudki, et Vietnam pole ehe, vaid vastupidi, pigem seda, et ka Vietnamis on ilma vaevata võimalik leida kohti, kus restoranid ja kodumajutused turisti jalust maha ei jookse. Vietnamis mulle meeldis, ei mingit virinat :) Laose näide oli lihtsalt esimene pähetulnud riik kui paljureklaamitud kõigile kättesaadav "metsik" koht. Infrastruktuuri jms osas on ikka Vietnamiga vaks vahet. Muidugi on see seljakoti-inimesi täis.
Selle nn eheduse all pean pigem silmas kaugust lähima hamburgeriputkani ehk siis ootan reisilt ühe asjana seda, et saaks teha asju teistmoodi, mitte süüa samasugust sööki nagu kodus, magada samasuguses voodis nagu kodus ja sõita samasuguse autoga nagu kodus. Mitte turistide arv iseenesest ei ole oluline, vaid see, mil määral on suudetud mingi koht muuta ühetaoliseks teiste mulle tuntud kohtadega. Kui suur on ohhoo-efekt. Loodus on nagunii igal pool lahe ja "katkiste kivide" romantilisus sõltub suurel määral vaataja tüdimuse astmest.

PS: ma pole wannabe hipist backpacker, tingida (kahjuks) ei oska ning reisimise tõttu on õnnestunud omandada nii pärsia kui ka ladaki keele algteadmised. Afganistaanil hoian juba mõnda aega silma peal :)

Snoopi jutus on päris kõva tera. Seda hoolimata sellest, et kirjeldatud backpackerite klišeed on ise täpselt samasugused klišeed ja jutt sellest, et baaris saavad "valgustatud" ainult ärimehed, ajab natuke muigama. Samas, sellega, et iga koht maailmas on ehe oma erilisel moel, kipuks täitsa nõustuma. Ja täpselt samal põhjusel ei hakkaks vedama mingit eraldusjoont seljakotireisijate ja "valgustatud ärimeeste" vahele.

Rohkem, kui üks või teine reisistiil, näib asi olema kinni konkreetse inimese maailmapildis ja võimes tunnetada, mis ümberringi toimub. Ja tõepoolest - reisimiseks sobivad ühtmoodi hästi nii luksuslik kui pennilugemisreis. Küll aga arvaks, et seljakotireisimine loob törtsu parema võimaluse kokkupuuteks kohaliku eluga. Kui on valida chicken-bus ja konditsioneeritud luks-buss, siis minu valikud kipuvad küll nii 50:50 olema. Ja rahaline sääst on siinkohal täiesti ebaoluline. Lihtsalt inimesi ja elu näeb.

Ma ei arva, et Afganistan või Iraak või Kongo erineks oluliselt Vietnamist, Nikaraaguast või Eestist. Kuigi ma ei kohanud Zimbabwes ühtegi teist seljakotireisijat, ei arva ka, et ma nüüd kuidagi erilisem olen või midagi jube-jube ehedat nägin. Nägin lihtsalt kohalikku elu, suhtlesin kohalikega ja kõik. (Tõsi, mul oli valikuvariante siiski kõvasti rohkem, kui kohalikel. Võisin näiteks soovi korral riigist välja minna.)

Iraaki saavad soovijad sinna juba praegu siitsamast Arlandast lennata.

Sama toimega, kui sõna "ehe", on ka sõna "pardiisisaar". Eriti juhul, kui "paradiisisaareks" nimetada suvalist mõttetut puhkusesaart (mitmed Kreeka saared, Mallorcad, Tenerifed, Kanaarid, Langkawid jne).

Minu käsi haarab revolvri järele siis, kui nimetatakse „mõttetuteks“ sihtkohti pelgalt selle pärast, et need on paljudele kättesaadavaks muutunud.

Aga kardetavasti tuleb sul vähemasti siit foorumist päris palju inimesi maha lasta.
Positiivne on muidugi see, et säästab tülikast argumenteerimisest.
Läheks nüüd teemasse tagasi?

Köik söltub suhtumisest. Pöörake suvalises kohas massturismi peatänavalt körvaltänavale ja teil avaneb hoopis teine elu. See tavaline, igapäevane elu oma röömude ja muredega. See kehtib nii Vietnamis kui ka Tallinnas.