Inimesed, kes on valinud Vietnami reisisihiks lapsepõlves loetud raamatute või nähtud filmide põhjal, peavad kohale jõudes pettuma. 85 miljonit rikkuse poole püüdlevat vietnamlast on teinud maast, mida tunneme Vietnamina, kihava ja tihedalt asustatud asumi, kus ei saa aru, kust lõpeb üks ja algab järgmine linn. Turistide vool, mis on riiki külastamas, tallab ära viimased puutumata alad ning tekitab sinna hotelle, kodumajutusi, restorane ja turismibüroosid. Kiiresti on vietnamlased aru saanud turismiäri põhimõttest- turistilt tuleb kõik raha ära võtta võimalikult vähekoormaval viisil ja teenusega koos juba ka järgmist teenust pähe määrides. Omamoodi see küll jällegi säästab viimaseid allesjäänud looduslikke kooslusi. Vietnami külastav turist ohkab õnnest, kui näeb Halong Bayd või külastab Mekongi deltat. Tegelikkuses võetakse talt raha ära lühikese maa peal, nii umbes 5 km raadiuses järgmise nurga taga. Mida siis LP (paljude rändurite reisipiibel) soovitab Vietnamis tipphetkedena näha? Need on Sapa, Halong Bay, Hanoi, Hoi An ja Mekongi Delta.
Sapa on kahtlemata matkamist väärt. Ronisin minagi seal pea 30 km riisipõldude vahel. Tõenäoliselt on Sapa matkatav sellisena veel vaid järgmised 5 aastat, pärast seda on turismibüroosid, hotelle ja restorane sinna nii palju tekkinud, et samasuguse looduselamuse saab jalutades Tallinna kesklinnast Lasnamäele või viimasel kinnisvara arendusest poolpuutumata põllul Harku lähistel. Märke sellest võib leida juba praegu ning ainult keerukamat ja pikemat matka ette võttes võib sellest veel mingil määral puutumata jääda.
Halong Bay väärtus on ilusad fotod samanimelisest linnast järgmise kalju taga. Tegelikkuses on vesi sama soe ka Egiptuses või Vahemeres ning õhtust kokteili saab juua ka vähem ahistavas kohas kui laevatekk.
Hanoi vana kvartal näeb välja nagu Kadaka turg, arhitektuuriga tutvumiseks ei jää eriti aega, kõnniteed on täis pargitud mopeede ja autosid, sõiduteel jalutades pead tähelepanu keskendama miljonile mopeedile, kes selles saginas ikkagi suudavad sinust mööda laveerida.
Hoi Anis on heameel tuvastada, et ka kohalikud loevad LP-d ning on oma rätsepatöökojale kirjutanud peale „ LP soovitab“. Koloniaalstiilis hooned on tõesti lahedad ning tekitavad mõnusat vana ajastu hõngu. Sajad rätsepatöökojad on aga kogu miljöö rikkunud. Millegipärast on nad veendunud, et kõik turistid tahavad endale lasta midagi õmmelda ning vaid see ongi külastuse eesmärk.
Mekongi delta, huvitav kuhu nad looduse panid? Krokodillid on tapetud, madusid pidi ikka mõnikord kohtama. Näidatakse turgusid, sh paaditurgu ning ongi kõik. Tegelikkuses on tegemist klassikalise linnatuuriga. Näoga seda justkui nn lihtsat elu vaadates jääb selja taha pulbitsev tavaline Vietnami linn. Õigemini ei saagi aru, et oled sadu kilomeetreid Saigonist eemale sõitnud. Aru ma ei saa, et miks inimesed ohkavad: „Issand, kui ilus, lahe jne on siin“.
Tegelikkus on selline, et Vietnam on kiiresti arenev turismimaa ja muutub selliseks nagu Türgi, Kanaari saared, Costa Rica või Egiptus. Äärmiselt lihtne on juba täna riigis liikuda – buss on veidi odavam, rong ja lennuk pea ühes hinnas; igal sammul asuvad turismibürood viivad sind, kuhu iganes soovid (reeglina siis järgmise nurga taha, et sinult raha kätte saada). Kes tahab veel leida aga seda ehedat Vietnami enne selle muutumist eristamatuks, peab kiirustama.
Tegelikult ma arvan et paljuski on selles süüdi LP jt reisijuhid, mis panevad mainstream kohad paika ja mida mööda kulgevad siis turistide hordid. Kui neist kohtadest vähe kõrvale astuda, siis võib ikka midagi absoluutselt muud ka kogeda. Aga selleks peab olema natuke rohkem aega kui paar nädalat ja ka rohkem tahtmist tavapärasest olmest ennast ära lõigata. Seega seisab paljuski lääne turisti enda mugavuse taga.
Veeda päev näiteks budistist munga Vien Thuci ateljees ja ma pakun, et see on üks rikkamaid päevi sinu elus ;)
http://karavanserai.bluemoon.ee/Kultuur/Kirjandus/vien_thuc.php
Boundless Zen louds
Rain and swallows and strong wind
A traveller on the long trail
Sorrow is no more
MkM, seda budistlikku munka reklaamivad Lonely Planeti asemel backpackerite veebisaidid või? (http://www.thingsasian.com/stories-photos/1048) What's the fckn difference...
Iga kord, kui ma kuulen sõna "ehe", haarab mu käsi revolvri järele. Mis hipibeibelik virisemine see on, et Vietnam pole ehe, puhas mõttelaiskus ja ajupuudulikkus. Vietnam on täpselt sama ehe kui Laos kui Kabul kui Singapur kui Sharm-el-Sheik. Iga koht maailmas on ehe oma erilisel moel.
Lihtsalt mõni backpacker on mõelnud oma näruse eksistentsi õilistamiseks välja, et kui tuhat temasugust (või veits rohkem pappi omavat tegelast :loe grupituristid) on mingis välisriigis magusalt ilusas kohas ees, siis koht kaotab kuidagi oma "eheduse". Siis rühmabki tegelane ohkides 35-kraadises palavuses jalgrattal ja näeb mõnda LP hittlisti mittemahtunud külakest ning mõtleb: "oi ma olen ilgelt underground ja originaalne".
Samal ajal on ta ise kogu sellele LP turismitööstusele alusepanija, ehk siis mida rohkem backpackereid mingit piirkonda avastavad seda rohkem nad seda endasuguste jaoks ära situvad, va nakkushaiguse edasikandjad. Ja mingi hetk muutub moekaks viriseda, et "fui - turistilõks".
Ahjaa, enamasti backpackerite kokkupuude kohaliku maaga piirdub suure hulga kunstipretensioonidega fotodega, omasuguste tegelastega ringihängimise ja kopikatingimisega kõikide asjade pärast, sest suhtlemine on keelebarjääri tõttu võimatu. Ma usun, et suvaline rahaboss eliithotellis, kes kohalike tegijatega baaris viskit laksab, saab sest maast teinekord parema ja ehedamagi pildi ette.
PS: Kõik see jutt oli puhtalt teoreetiline, nii et ärgu keegi end solvununa tundku. Ja ma väga austan tegelasi, kes kohalikega reisil suhtlevad ja sealset keelt õppida püüavad. :D
PPS: minu jaoks ühed võimsamad reisielamused seni on olnud Macchu Picchu, New York ja Milford Sound. Kõige fucking EHEDAMAD kohad ever, ükskõik kui palju minusuguseid seal ringi ronis.
PPPS: "Tõelise eheduse" otsijatele soovitan maid, mis ei elatu turismist ega püüagi seda teha. Mis Laos - see rämedalt seljakotituriste täis. Aga vot Kabul, Karachi, Mogadishu, Bagdad - seal on tõelist elu küllaga. Odavad enamasti ka. Kel rohkem raha, siis Jaapan või Kanada on päris mõnusad ehedad kohad.
