Kagu-Aasiasse nutiseadme ja sülearvutita

Esimese pikema Kagu-Aasia reisi jaoks ostsin spetsiaalselt Ipad Mini, millest reisi jooksul ilma jäin. Järgmistele Kagu-Aasia reisidele suundusin juba ülikerge sülearvutiga, sest arvasin, et teen reisil olles ka tööd. Kogu aeg on kaasas olnud ka vana hea nuppudega telefon. 2018 alguse reisi kavandades mõtlesin algselt, et jätaks laptopi koju, sest töö tegemiseks seda siiski ei kasuta, ja hangiks endale lõpuks nutitelefoni. Sellega oleks olemas nii infoallikas, kaamera, GPS kui meelelahutusvahend. Nüüd aga olen astunud selle plaani osas veel sammu võrra edasi või siis hoopis mitu sammu tagasi ja otsustanud jätta kõik tänapäevased üleliigsed tehnikavidinad koju ning võtta kaasa vaid päevi näinud telefon koha peal sõnumite saatmiseks jms. Kahjuks ei tee see telefon just kõige paremaid pilte ja kuigi reiside jooksul ei teegi enamasti üle mõnekümne pildi ja lühikese video, on see siiski ainuke kitsaskoht selles huvitavas väljakutses.

Enda jaoks olen põhimõtteliselt otsuse langetanud, aga oleks hea, kui see plaan siin väikese diskussiooni tekitaks. Huviga loeks ka inimeste kogemusi, kes on sama teed läinud. Kui kellelgi on soovitusi hea kvaliteedi ja hinna suhtega kompaktkaamera osas, on ka see info teretulnud!

me olime Kuubal 2,5 nädalat ilma internetita, küll olude sunnil. Telefonikaardi ostsime vaid eelviimasel päeval, et check-in ära teha ja kasutamata data andsime juhuslikult kohatud eestlastele. Päris mõnus oli tegelikult ilma uudisteta, ilma FB jne olla :D saab ilma hakkama küll, öiseid krampe ei tekkinud ;)

Kui pikem reis, siis mingi nutiseade võiks olla, et hotelle otsida, navigeerida mugavalt ja kasvõi pileteid otsida kui oled lennult maha jäänud :D PS navigeerimine ei tähenda, et pead netti omama, kaardid võid enne alla laadida.

"Vanasti" sai täitsa hästi ilma nutiseadmeta hakkama. Hotellid said ukselt-uksele käies leitud ja pildid tavalise fotokaga tehtud. Nõu sai siis saadud Lonely Planetid lugedes ja kohalikega suheldes. E-mailid sai läbi loetud avalikus interentiputkas, kui see olemas oli. Saaks ka edaspidi nii reisitud aga no nutiseade teeb ikka hetkel elu reisil palju lihtsamaks. Sama nagu elektrilise tõstukiga aken autol või siis vändaga aken...mõlemaga saab hakkama aga kui juba elektriga teema on leiutatud, siis miks mitte seda elu lihtsustavat varianti kasutada. Lisaks hoiab nutitelefon seljakotiga reisides palju ruumi lõpuks kokku igasuguste vidinate, kaartide ja raamatute arvelt. Iseasi, et kas koguaeg "online" olles ikka puhkad muust mürast, mille eest ju üldjuhul puhkuse ajaks põgenetakse.

Kui sa oled juba teel kirgastumiseni, siis ära tee fotosid. Keegi peale sinu enda ei viitsi neid vaadata tänapäevasel visuaalreostuse ajajärgul. Valitud pildid salvestuvad ise sinu kuklas asuvale kõvakettale.

Odavapoolne nutitelefon vist võiks vist siiski olla, see teeb pilte kah. Ise kasutan mõnda äppi (booking.com, uber). Oleneb sellest, kas elekter on. Peruu Andides oli küll päevane elekter, aga pistikuid minu lähedal polnud - kas jätta telefon laadima kuhugi avalikku tsooni.

Nepaali mägedes polnud internetti ega mobiililevi. Sai hakkama küll.

Peamine argument on, et tegelikult saab ju ka sel moel reisides hakkama, eriti kui reis kestab vaid ca kuu aega. Elamused on ka suure tõenäosusega ehedamad. Enamus eeltööd saab kodus teha ja majutusi broneerin ette vaid tõsise põhjuse korral. Enamasti otsin ööbimiskohta järgmisesse asulasse jõudes. Teed saab ka kohalikelt küsida, nii et elektrooniline kaart ja lisaks GPS ei ole elutähtsad.

Kuna olen alati hästi lihtsalt reisinud, siis on selline lähenemine ehk järgmine loomulik etapp. Kõige suurem väljakutse on ilmselt see, kuidas väiksemates kohtades õhtuid sisustada, sest kui väljas on pime ja midagi nagu teha pole, on ju mugav arvutist filmi vaadata või netis surfata. Nüüd oleks aga võimalus mugavusstsoonist veelgi enam välja astuda, suhelda rohkem kohalikega jne jne.

Muidugi saab peeruvalgel ka hakkama, aga mis elu see on? :D Ega see, et sul on nutikas igaks juhuks kaasas, ei sunni sind seda kasutama, võtad välja kui tõesti häda käes. Ma saan aru, et sõltlastel võib see olla päris hea kainenemisperiood, aga sul ju seda probleemi ei ole, et nutika olemasolul istuksid 24 h seadmes.

Jah, mugavustsoonist välja. Aidata kohalikel puid lõhkuda, loomi talitada, süüa teha, lugeda, kirjutada. Tõlkida mõni nendele vajalik tekst inglise (saksa, prantsuse, vene) keelde. Joonistada majutuse silt. Seletada, mida süüa nad võiksid teha. Riputada info nende olemasolust netti.

Ja veel - oldschool. Tuli meelde. Patareidega pealamp ja vana hea raamat. Kerge pocketbook ei koorma seljakotti ja peale läbilugemist saab selle maha jätta. Täidab pimedaid õhtuid hästi. Elektrit pole vaja.

Kadestan neid kes saavad puhkusel olles ennast nutiseadmetest välja lülitada. Endal see tööalaselt kuidagi ei õnnestu. Oleks võimalik küll, aga siis ei saaks järgmistele reisidele raha pärast minna. Max kaks päeva on piir. Kaasas ikka sülearvuti ja akupank. Teen tavafotokaga oma pere tarvis pilte. Mina ei riputa perereise sotsiaalmeediasse.

See on päris huvitav vaatenurk, et fotode tegemisest ka loobuda. Olen seda meelt küll, et kui just mingit raha sisse toovat reisiblogi ei pea, pole vaja pidevalt kvaliteetseid pilte klõpsida. Pole ka sedasorti inimene, kes enda reisipilte ja videosid Instagrami või mujale sotsiaalmeediasse tähelepanu saamiseks üles riputaks. Kunagi sai seda siiski tehtud. Üha rohkem paneb mind ka mõtisklema, kelle jaoks on tehtud Youtube`i üles laetud reisivideod, mille taustaks on tänapäevane poplugude mix mängima pandud. See ei saa ju olla enda jaoks, kui siis vaid läbi selle loogika, et nende kaudu saadav tähelepanu on siiski autori egole toitu andev ;)

Nutiseadme ostmist kaalusingi peamiselt sel põhjusel, et saaks enamvähem korralikke pilte teha, samas ei näe pointi osta jälle ühte ASJA, mida vaid kord aastas vaja läheb. Meeles on ka veel see spetsiaalselt reisiks ostetud Ipad, mille järelmaksu peale reisi veel mõnda aega tasusin. Muidu Huawei P9 tundus olevat suht mõistlik isend millegi sellise jaoks, kuigi seotus Leicaga on antud juhul vist pigem kaval turundusnipp.

Kõige pikemalt olen olnud ilma ühegi tehnikavidinata ja netita 10 päeva Chiang Mais budistlikus templis meditatsiooni õppides. Kui üldse seal olles millestki puudust tundsin, oli see kojusõit, sest selja taga oli juba üsna pikk reis läbi mitme riigi. Aga jah, kui siin kirgastumisest juttu tuli, siis seda võib küll väita, et mida vähem ükskõik millist ekraani vahtida, seda suurem tõenäosus selleni jõuda on..

Palju see "kukal" ikka fotosid salvestab. Vanemad asjad hakkavad ikka vaikselt ära kustuma, siis ikka hea arvutist mõne reisi folder avastada ja kogu tripp korra veel peas läbi mängida. Ostsin siin mõni aeg tagasi just P10-e (eks see Leica jutt vist mõjutas jah) selle mõttega, et saaks ühe vidinaga hakkama. Pole just eriline fotokunstnik aga mingi mälestus fotode ja videod näol võiks jääda.

Youtubes leiab muidu teinekord ka vähe informatiivsemaid videosid mõne kodaniku reisi kohta, kus keskne teema pole David Guetta taustamuusika ja hööritav tüdruksõber.

Mälu osas on gloobus112-l kindlasti õigus. Samas kui on pildid peamiselt vaid enda jaoks, et tulevikus reise meenutada, ei peagi kvaliteet nii väga hea olema.

Aga muidugi, Youtube`ist leiab ka palju kasulikku kraami, kuid vähemalt eestlaste poolt tehtud videod, mida näinud olen, tunduvad olevat küll enamasti meie kui mõnes mõttes arengumaa rahva staatust ja hingeelu peegeldavad.

Youtubest leiab kraami, samuti näeb Google Streetview'st juba kõik ette ära. Nii et milleks siis üldse reisida ;)

Google Streetview on kuramuse hea tööriist saamaks aimu, milline näeb välja mingi täiesti suvaline kõvakatteta tee nt Palawani lõuna-või põhjatipus, et saaks enda tsiklitrippi paremini planeerida. Selle vaatamine toob küll juba reisi planeerides naeratuse näole, mida on pimedas Eesti sügises juba päris palju, aga seda tunnet, mis valdab mööda seda rada reaalselt sõites, ei asenda miski!

Minul isiklikult teeb nutitelefon reisimisel elu oluliselt lihtsamaks ja mugavamaks. Toon konkreetse hiljutise näite- oli Bangkokis tahtmine osta ühe konkreetse firma mõningaid riideid. Google otsing andis teada, et linna teises otsas ühes kaubanduskeskuses on selle firma väike esinduspood. Siis laadisin alla ühistranspordiliinide kaardi, jalutasin raudteejaama ning sõitsin täpselt selle kaubanduskesuse juurde. Seal avasin Google Maps rakenduse ning jalutasin selle järgi kaubanduskeskuses sees poe täpse asukohani. Ainult korrusega eksisin:) Kui ühe müüja käest küsisin, selgus, et otsitav pood asub just meie all. Sain vajaliku kauba kiiresti kätte hea hinnaga ning olin õnnelik. Ilma internetita ma ei oleks üldse teada saanudki, et see pood Bangkokis on. Google Maps või mõni muu taoline rakendus on kasulik ka siis, kui mõni taksojuht tahab sind kui turisti suure ringiga sihtkohta viia. Kui mul telefoni ei olnud, sain võõrastes linnades kogu aeg tünga nende käest. Võib ju proovida marsruuti jälgida paberist suure linnakaardiga, aga selle peal on tänavarägastikus distantside arvutamine oluliselt keerulisem kui telefoniga. Äpp näitab kohe ära marsruudi ning distantsi ja juht ei saa sulle valetada, et ei-ei, kolme kilomeetri asemel tuleb sõita kümme ning muidugi ka vastavalt maksta. Ma kohtan pidevalt nii Tallinnas kui välismaal turiste, kes üritavad üldse ilma igasuguse kaardita jala kusagile jõuda ning küsivad kohalikelt juhiseid. Mina näiteks olen väga kehv teenäitaja ja seletaja ning vahel, eriti vihmaste ilmadega, vaatan aknast välja ja mõtlen, mis kõigist nendest inimestest saanud on, kellele ma teed olen juhatanud..

Ise leian, et kui aktiivselt ringi tahad konnata, siis kohaliku internetiga kõnekaardi ostmine igati mõistlik: esiteks muidugi kaart (selle saab vajalikus osas põhimõtteliselt ka wifis alla tõmmata) ja teiseks jooksva kontrolli võimalus nn õigete hindade teadasaamiseks.

Sellest teemast koorub välja, kui mugavaks ja laisaks on inimesed tänu tehnika arengule ja interneti levikule muutunud, ning kuivõrd sõltuvad nad sellest kõigest juba on, seda endale isegi mitte kõige adekvaatsemalt teadvustades. Loomulikult teeb nutiseade elu lihtsamaks ja seda nii kodus kui kaugel ja võõral maal, aga see on ilmselt puhtalt eelistuste küsimus, kas peab kõigega kaasa minema, mida arenev tehnikavaldkond inimkonnale pakub. Üha rohkem lisandub seadmeid, mis panevad meid järjest suurema osa enda elust maailma ekraanilt või siis läbi kaamerasilma vaatama, mitte reaalselt käega katsudes tunnetama. Eestlased pole õnneks selle arenguga nii väga kaasas käinud, aga kui vaadata, mis toimub Aasia ühistranspordivahendites ja näiteks hiinlaste puhkuse veetmise ajal, siis tundub küll, et suurem osa nende elust möödub päriselust väga kaugel.

Mulle meeldib käia kohtades, kus pole enamasti ei elektrit ega internetilevi, nii et seal polegi muud varianti, kui loota, et eeltöö on korralikult tehtud, usaldada enda vaistu, kasutada vajadusel kohalike inimeste abi ning olla valmis seiklusteks, millega arvestanud pole.

"suurem osa nende elust möödub päriselust väga kaugel."

Täpsustaks. Selline ongi nende päriselu.

Ega ka suurem osa minu elust möödub ekraani vaadates. Nii tööl kui kodus. Mitte küll nutiseadmeid, vaid klassikalist arvutiekraani. Aga olulist vahet pole.

Nii et reisimine on selles osas mõnus vaheldus.

Siin on kaks tahku, ühest küljest inimesed on mugavaks võibolla muutunud, aga teisalt, kas sa kujutad ette end pangakontoris käsitsi maksekorraldusi valmis kirjutamas? KUI palju vaba aega on netipangandus, netikaubandus , arvutustehnika ja raamatupidamisprogrammide jne juurutamine meile andnud? Martini loogika juures me sõidaksime siiani hobuvankritega ja vestaks peeruvalgel talvel lugusi. Just tänu sellele progressile saab Martin Aasiasse lennata 1 päevaga, mitte ei pea sinna pool aastat laevaga tiksuma või kui me nii progressi vastu oleme, äkki ei peaks siis loodust lendamisega saastama ja võiksid Alutaguse metsas telkida ja lumesadu nautida? St. mis mu pika targutuse mõte oli. Progressi tuleb enda huvides ära kasutada ja võtta sellest parim, keegi ei sunni miinuseid omaks võtma, puht oma valik.

Minu viimasest postitusest ei saanud kuidagi välja lugeda, et me ei peaks tehnoloogia arengut enda huvides ära kasutama ning et ma ise sooviksin üldse rauaajastul elada vms. Kahjuks ei oska paljud enam seda piiri mõistlikku kohta tõmmata lihtsalt, see oli minu point. Kui mõnikümmend aastat tagasi vaadati ainult telekaekraani ja seda mitu tundi päevas, siis paarkümmend aastat tagasi lisandusid veel mõned tunnid arvutiekraani taga, ja nüüd siis on võimalus peaaegu ükskõik kus haarata kätte veel ka mingi nutiseade, et enda elu nö mugavamaks ja lihtsamaks teha. See ei ole enam netipangas maksekorralduse tegemine vms, vaid midagi hoopis enamat :)

Aga jääme siiski antud teema juurde ja keskendume sellele, kas ja kuidas vaatab keegi sellele, et muuta enda seljakotireisi olemust ja sellest saadavat emotsiooni läbi nutiseadmete koju jätmise.