Kilimanjaro - giidi soovitus

Varsti taas tulemas Kilile ronimise aeg - ise käisin selle aasta jaanuaris, 8 liikmelise seltskonnaga. Mäletan, et väga raske oli valida, millise firma ja millise giidiga minna. Võiksin südamest soovitada enda oma - mul on isegi koos temaga pilt Kili tipust, võin huvilistele jagada. Tema nimi on Remid Mmassy, e-mail remamso@yahoo.com . On väga kogenud (meist ühe saatis õigel ajal mäehaiguse tunnustega alla näiteks), intelligentne, lahke... Ja võimeline, kui ilma firmata teeb, märksa soodasama hinnaga tegema kui meie läbi firma maksime.

endal ka minek nüüd detsembris ja ilmselt hangime ka giidi seal kohapealt...tänud soovituse eest:) Kas jagad infot kui palju te inimese kohta maksite? ja kuidas ülesminek oli? mida soovitaksid kindlasti kaasa võtta, mille peale esialgu kohe mõelda ei osanud...

Karin

Kah käidud ja julgeme soovitada firmat nimega Maasai Wanderings. Tegemist kohaliku asutusega, mida juhib austraaliast Tansaaniasse kolinud ja seal abiellunud Donna koos abikaasa Nasiga. Teenus igati kvaliteetne, toidud väga head, hind mõistlik. http://www.maasaiwanderings.com/

www.memtours.com Käisin detsembris, kõik oli super v.a. hommiku pudru, lepi mingi muu söök kokku.
Jäta mail,kui tahad kirjutan rohkem.

Käisin samuti detsembris koos Remidiga, tea kas samas pundis "konnasega", puder vääga kasulik hommikusöök kuigi vastik.

2009 jaanuaris käisime ka elukaaslasega Kilimanjarot lähemalt uurimas. võtsime kuulda Inga Kuusiku soovitust (suur aitäh selle eest!) ja kontakteerusime Remidiga. Egai oskagi muud öölda kui meest suure suuga kiita. Tõepoolest aus, lahke, kogenud ja intelligentne. porterite tiimi valis ka vägeva. nägin mäel teiste gruppide portereid ja nii mõnegi suhtumine oma klientidesse või ümbruskonda jättis soovida. kokast peab eraldi rääkima. olen nimelt vegan ega looda seetõttu reisidel head süia saada. minu suureks imestuseks ja heameeleks vaaritati meile kilil aga iga päev midagi uut ja maitsvat. ei mingit putru muide! kokkuvõttes võin öölda et kõik maailma emotsioonid said must võitu mitte tippu jõudes vaid all laagris oma porteritest, kokast ja giidist lahkudes. oleks heameelega loovutanud neile kogu oma matkavarustuse sest väga tundus et saime kuhjaga rohkem kui ise andsime. muusjas jutt vanadest fliisidest vms on absoluutselt omal kohal. tõesti soovitan võtta kaasa ärajagamiseks kõlblikku träni. lihtsalt jube on vaadata mõndade porterite kolm numbrit suuremaid aukus nike tosse millega nad mäkke rühivad. kui kodus mõtled et ah kes seda vana hilpu ikka tahab siis koha peal kahetsed et kogu oma garderoobi kaasa ei tarind. all külas on mõneti sama lugu. mitte et neil seal millestki otseselt puudus oleks aga kui võimaldab sinna jätta mõni märkmik ajakiri pliiats või muu vidin vaatavad sulle vastu vägagi tänulikud silmad.

Kui ränk ikkagi see Kili otsa ronimine on? Kas lihtsalt sportlik inimene saab sellega hakkama või kujuneb minek liiga tapvaks? viis päeva vist rühitakse üles? Mitu tundi päevas?

vabalt saab sportlik imimene hakkama, kui just väga jooki panema ei hakka laagris :)
5-7h päevas

Ja siit tulebki kurioosum: olen näinud tipp-sportlasi (näiteks orienteerujaid), kes pole tippu jõudnud. Sportlaste probleem on see, et võetakse alguses liiga kergelt, st. antakse minna, ei peeta "pole-pole" rütmist kinni. Aga lõpus, kui õhk hõre, on toss väljas. Lihtsalt sportlikud inimesed teevad tipu ikka ära:) Mihkel Tiks, 3700 m peal tehakse tavaliselt üks aklimati-päev (olen teinud ka 2 aklimati-päeva), muidu nii 7-tunnised päevad. Viimasel päeval hakatakse kuskil keskööl tippu rühkima ja sätitakse nii, et päikesetõusuks jõuaks tippu. Pärast laskutakse aga päeva lõpuks 3700 m peale, st. 4700 m tipualuses laagris enam ei ööbita. See jutt siin Marangu-raja kohta.

3700 peal ei tasu küll väga pidama jääda, kui tervis tugev. mine rahulikult stabiilse pulsiga, kasvõi 120ga keskmist, ja teed ära. jood rohkesti vett. või enne reisi võtta veel kõrgmäestiku tablasid, minumeelest kasutasid seda pea kõik. ega seal 3700 peal väga põnev chillida pole, eriti kui ilma pole :)

Aklimatiseerumine on enamasti siiski vajalik, kõrgushaigus (mägede haigus, kõrgussündroom, altitude sickness) on väga tõsine ja teatud juhtudel surmaga lõppev haigus. Seda ei saa ka eelnevalt diagnoosoda, vaid see ilmneb juba kõrgusel olles, tervislik vorm ei pruugi üldse rolli mängida. Tugev tervis on lai mõiste ja mägede haigusesse on hukkunud ka tugevaid atleete (ei leia hetkel õiget viidet üles).
Seega enne selliste soovituste aktsepteerimist, et aklimatiseerumist pole tarvis, soovitaksin siiski tutvuda saadaoleva materaliga mägede haiguse / altitude sickness kohta.

Tip, kirjutasid, et Kilil käinud ei ole. Täpsustangi, et see päris Lahemaa rahvuspark ei ole, kus viibid palju süda lustib. Ka ei ole väitnud, et aklimatti tegema ei pea :) Usun, et keegi siin sellist pole väitnud ega ei väida ka.
Tripi bronnides või siis vähemalt väravates võtad ju endale kas 5, 6 või 7 + päeva permiti + tüübid, kes su kama tassivad. Ja kui üleval lähebki raskemaks, laskud allapoole, aklimattid ära ja ründad uuesti, its up to you. Küsimus on nii tervises kui rahas. Ah jaa...võid ju võtta nii firmast kui "FIE'st" giidi, siis viimase puhul arvesta, et Sul sellist kindlustuskatet ei tohiks olla, nende äriplaanis sellist mõistet lihtsalt pole. Keeniast helikat järgi ei tule, kui siis 6K USD'se arvega.

spek, vabandust kui Su varasemat postitust valesti lugesin. Paraku jäi mulle sellest küll mulje, et soovitad aklimatiseerumist vältida.

Ise Kilil ei käinud ajapuudusel, kuid reisi planeerimisel oli see vahepeal päevakorras ja siis sai seda teemat ka uuritud. Hetkel koostan reisikava Peruu ja Inka Trail´i jaoks ja seal on aklimatiseerumine samuti ülioluline. Minu soov oli rõhutada, et aklimatiseerumist ei tohiks alatähtsustada ja aja kokkuhoiu eesmärgil see vahele jätta.