Mõtisklesin, et kas on mõtet teha uut teemat, sest kui võtta aluseks tripi postitused aastate tagant, siis tundub, et kõik eestlased on juba Küprosel käinud :) Aga väike update ei tee ju paha. Paar päeva tagasi jõudsime tagasi Küproselt, kus veetsime nädala. Kokkuvõttes jagan värkseid muljeid, keskendudes peamiselt loodusele ja toidule. Reisi eesmärk oli matkata erinevatel matkaradadel, külastada põnevaid paiku ja nautida kohalikku toidukultuuri.
Märtsi alguses Küprose külastamine oli tagantjärgi super ajastus, kuna seal on kevad. Kõik õitses, eriti jätsid kustumatu mulje õitsevad mandlipuud (mägisemas piirkonnas). Temperatuur päeval nii 20c ümber ja õhtul nii 12c. Valdavalt selge taevas kõikidel päevadel, ühel päeval saime natuke vihma ja oli pilvisem, ühesõnaga oli ideaalne ilm, et avastada looduse poolest niivõrd erinevaid matkaradasid. Kohati troopilise taimestikuga Avakas Gorge kuni lumise Artemis matkarajani. Teisalt turiste väga vähe, sai kohaliku eluga parema kontakti ja oli muidu mõnusalt rahulik. Üllatas kohalike inglise keele tase ja üldine lahkus.
Matkardadest lähemalt:
Avakas Gorge oli meie esimene matk, rada väga huvitav ja tehniline, turnimist kividel oli piisavalt. Paljud ei jõua kaugemale kanjonist, kus instapilte tehakse, see on lõks. Tasub kindlasti lõpuni välja minna, kui vorm vähegi lubab. Looduse poolest väga vahelduv, troopilistest taimedest kuni mägikitsedeni, keda olid kõik nõlvad täis. Rada on kergelt tõusva profiiliga, tagasitulek on 3x kiirem.
Aphrodite trail, selle raja võtsime kohe samal päeval järgmisena käsile. Jällegi, super elamus, loodus teistsugune ja tõusumeetreid rohkem. Vaated lihtsalt fantastilised. Läbisime raja enda eksimuse tõttu päripäeva, aga kokkuvõttes oli see nauditavam ja ohutum. Osalt juba selle tõttu, et jõudsime tippu päikese loojanguks ja alla tulles läks kiirelt pimedaks. Allatulek oli mööda siledat teed, täiskuu ja selge taevas valgustasid teed, risk oli väike, et komistad kivide vahel.
Artemis trail, ümber Olympuse mäe, loodus meile natuke sarnane, võimsad männikud, kadakad, kivine ja osalt praegusel ajal paksult lumine, temperatuur samas nii 14c. Kui juba seal, siis tasub täitsa tipus ka ära käia, seal muidu mingi militaarobjekt, kuid traataedade vahel on ka koht vaate nautimiseks täitsa olemas.
Caledonia kosk, kiired tõusumeetrid, aga lühike rada. Praeguse aastaaja kohta oli vett keskmiselt, aga rada tore. Sinna saab erinevaid teid pidi, me liikusime rajal, mis kulges paralleelselt joaga.
Genesis Aphrodite trail oli lõuna rannikul, kivisem rada võimsate vaadetega. Võimalus ka mõnusalt turnida.
Kokkuvõtvalt radadel suhteliselt vähe inimesi, pole ka turismihooaeg, kui kliima praegusel aastaajal super, ei ole jahe ja samas ei aja ka higistama, pluss kõik see rohelus, mida ma kahtlustan suvel seal ei ole.
Lisaks tooks välja veel põhja poolel asuva Famagustas asuva Varosha piirkonna, mis osaliselt nüüd turistidele mõnda aega avatud on olnud. Sellest pisut pikemalt. Oli põnev uudistada, milline näeb välja külmutatud konflikti tõttu seisma jäänud piirkond, mis püsinud elutuna pea 50 aastat. Mulle avaldasid muljet kaks tähelepanekut. Loodus oli suhteliselt vähesel määral piirkonna üle võtnud, oli taimi, mis võsastunud, kuid ehitised selgelt nende vahelt eristatavad. Võrdlesin seda piirkonda Tšernobõliga, kuid ei ole võrreldav. Tšernobõl oli ikka täielikult looduse poolt üle võetud ja täiesti tundmatu, kuigi ajaliselt on Varosha saanud oma „eristaatust“ omada nii 12a kauem. Teine huvitav asjaolu oli näha, milline nägi kapitalistlik maailm välja 70ndate keskel, brändid, muud sildid, see oli huvitav, eriti mulle, kes ma 80ndate alguses sotsialistlikus riigis sündisin. Avatud osa on lõppkokkuvõttes väike ala, aga saab tunde kätte. Oli ka väike intsident, Ühest ristist keerasime ära ja jalutasime sisse, mingi 10min pärast piirati kahe politseiauto poolt sisse, tüübid kiirelt väljas ja ümber meie, selgus et keelatud ala. Ok, paluti viisakalt autosse ja küsiti vaid, et kas pilte tegite, ei ei teinud… ja viidi tagasi nn lubatud alale. Ju me olime piisavalt ohmude nägudega valged lääne turistid, et meis spioone vms kahtlustada :D Küsisime, et silti ju ei olnud, siis selgus, et lubatud on alad, kus on ka jalgrattateed maha märgitud, ju me siis tavalised eestlased, kes kunagi juhendeid ja eeskirju ei loe. Aga jah, ärge siis kunagise Toyota esinduse juurest vasakule pöörake :D
Põhja poolele läksime muidu jalgsi, kõndisime esimese poeni, kus lasime takso tellida, 15euriga viidi Varoshasse ja hiljem ka tagasi piirile. Samas inimlikust seisukohast olukorda teadvustades valdavad ikka teised tunded, aga vajalik kogemus, et mõista, kui hästi me tegelikult elame.
Söögist: Kõige paremad toidud olid kõrvalistes külades. Nagu ikka, toidud peavad olema reisidel as local as it gets: Stifado (veiselihapada), Afella(sealihapada), Souvlakid (kebab), rannikul kalad/mereaanid, kõik väga head, kõrvale tasub majaveini võtta. Päevasel ajal sai lõunaks kebabe ostetud, need ka kõik väga head ja hinnatase 6-8eur. Linnades valisime kohad reviewde järgi ja jälgisime, et ikka kohalikud seal einestaks. Hinnatase püsis suhteliselt ühtlane kogu riigis, nt Stifado maksis 11-14eur, majavein 10-15Eur 1L. Toidu kogused suured, nii et ülesöömine on kerge tulema. Toidu osas jäi vaid kripeldama, et praegusel aastaajal värskeid mahlu ei pakutud peale apelsinimahla.
Kokkuvõtvalt, kevade alguse reisiks on Küpros hetkel super hea valik looduse nautlejatele :)
Suured tänud, väga huvitav lugemine! Tekkis endalgi soov minna.
Värskelt pressitud mahlade osas - ega kreeka-küprose ruumis lisaks apelsinimahlale muid üldjuhul niiväga ei pakutagi. Aga selle-eest kui apelsinide hooaeg (ja sel ajal veel on) siis on see ikka väga hea!
Saabusin eile Küproselt ja nõustun teemaalgataja kiitusega täielikult. Superilus aeg oli looduses liikumiseks - kõik oli roheline, kirsid, mandlipuud ja kevadlilled õitsesid massiliselt. Käisime samuti peamiselt matkaradadel - Avakase kurus, Akamase poolsaarel Aphrodite rajal, Troodose mägedes Caledonia joa rajal, kõrvalisel Kathikase küla matkarajal (pigem külatee ca 430 m kõrgusele platoole, kust avanesid ilusad vaated Akamase poolsaarele), Greco metsapargis Konnose ranna - Kamara tou Koraka - Konnose rajal, lisaks Akrotiri poolsaare lõunaosas, kus on täiesti poolkõrbeline maastik, liivadüünid ja muuhulgas huvitav vaadata brittide sõjalisi rajatisi. Larnaca soolajärvel oli veel flamingosid näha. Soovitan veeta päeva Troodose mägedes kloostreid ja külakirikuid avastades, mitmed külakirikud on vanade freskode tõttu UNESCO maailmapärandi nimekirjas ja sissepääs vaba (tuleb lihtsalt uks haagist lahti teha ja pärast jälle haaki panna). Pedoulase külas leidsime suisa kirikute matkaraja. Turiste oli veel suhteliselt vähe liikvel.
Palun ka kogemusi ja mõtteid matkaradadele ligipääsatavuse osas. Akamase piirkonnas ei ole "tava"autoga ilmselt ohutu liigelda või on see suisa võimatu? Kas Aphrordite raja alguspunkti jõudmisel on teed normaalse autoga läbitavad?
Aphrodite algusesse läheb tavaline asfalttee. Alles selle parklast edasi algab pinnastee.
Pole küll päris matkaraja jutt aga siia teemasse sobib kõige paremini. Nädal tagasi olid veel ilmad päris soojad. Tekkis mõte, et võiks käia mägedes. Terve Paphos on täis Evis Safari silte. Vaatasin ringi, et mis valikud siis tegelikult on. Leidsin paar erinevat ja pärast rääkisin ühe kohalikuga ja uurisin, et milline neist võiks hea valik olla. Võtsin soovitust kuulda. www.sunshinesafaritours.com
Algul suhtlesin meili teel, lõpuks helistasin. Aeg sobis ja oli nõus ka nii, et autos peale meie pere muid inimesi pole. Leppisime kokku, et meil on vaba graafik ja võtame mõnuga. Tavalislt pidi selline sõit maksma 350.- EUR. Lõpuks jõudsime hinnani 250.- EUR. Hommikul 8.30 oli auto hotelli ukse ees. Landrover Defender. See on seal safari pakkujate lemmikauto. Konstantinos on ise ka üksjagu mööda maailma ringi käinud. Võtsime ette Troodose mäed. Teel mägedesse tegime esimese peatuse suurema veehoidla tammil. Teisi autosid oli seal veel. Viimati oli veehoidla täis 4 aastat tagasi. Järgmise peatuse tegime tema kodukülas ja käisime kohalikus kohvikus. Seal tehti kuuma liiva sees kohvi. Sai ka juustu ja oliive. Lisaks pits kohalikku puskarit. Kunagisest üle 1000 elanikust on järgi ainult vanem generatsioon ja miski 200 inimest. Noored enamuses jalga lasknud. Tee ääres nägime mitmeid endisi koolimaju, mis muu kasutuse leidnud. Samad mured nagu meilgi. Edasi keerasime asfaldilt maha ja suundusime mööda mäekülgi turnima. Paar korda pandi ka nelikvedu sisse. Muidu selline lihtne kivisegune kruusatee. Enamuse saaks ka tavaautoga eriti vaikselt ja ettevaatlikult läbida. Siis tuli lõpuks see kõige suurem ja kuulsam veneetslaste sild. Neid sildu oli kokku kolm. Teist väiksemat nägime ka hiljem. Sealt veeti mingit maaki sadamasse. Silla juures oli koha sisse võtnud onu, kes bussist jäätist müüb. Ei tehtud saladust, et enamus ongi kliendid, kes silla juurde tuuakse. Bussis oli näha isetegemise kätt ja mõni meie terviseametnik saaks krambid ja kaotaks kõnevõime. Aga kõik oli puhas ja korras. Jäätis oli hea ja sõime isuga. Silla juurest saab ka edasi matkata. Järgmiseks käisime koske vaatamas. Mingit suurt veet pole aga on mitu astangut ja nende vahel väiksed basseinid. Vesi läbipaistev aga külm. Keegi päris ujuma ei läinud. Piirdusime jalgupidi seisse ronimisega. Ilus ja mõnusalt vaikne koht. Pärast meid tuli veel üks auto aga masse seal polnud. Siis tiirutasime veel ringi ja viidi meid kodusesse tehasesse. Pisike tootmine. 8 tundi keedetakse ja 24 tundi seisab. Sain lausa katla kõrval vaadata, kuidas mullitab. Siis lõigatakse lahti ja karbis ongi traditsiooniline "Delight" Perenaise vanavanemad tulid Egiptusest ja alustasid. Tema on kolmas põlv. Proovisime ja ostsime kaasa. Hind odavam kui suures poes ja värske pealekauba. Järgmisena tuli selline natuke suurem linn. Leidsime söögikoha, mille nime ei mäletagi. Igatahes kohalik küll aga mitu teenindajat hoopis pilusilmad. Söök oli hea. Siis näidati meile mitut kodukootud muuseumi. Ühes kohalikud joogis lisaks. Hiljem poega võrreldes suht soodne oli. Linna keskel on Timios Stavros Monastery. Vaatasime selle ka üle. Siis keerasime nina kodu poole. Kohe lähedal oli Linose nimeline veinitootja. Sealt sai kaasa ostetud helesinist veini. Nagu klaasipuhastusvedelik. Tegu pole kunstvärviga vaid mingi kaval reaktsioon viinamarja kestadega. Sellist sinist pidi väidetavalt tegema ainult 7 tehast maailmas. Nii meile väideti. Tee peale jäi 700+ aasta vana oliivipuu. Mitu meetrit läbimõõt, keskelt tühi ja mahtusime kõik sisse ja pilti tegema. Oliivid ilusti ka okste küljes. Koduteel napilt enne päikeseloojangut läksim Aphrodite kivi juurde. Sain loojuva päikese pildile ja paar minutit hiljem polnud tast jälgegi. Kivi nagu kivi ikka. Hulgaliselt ujujaid ja muidu turiste. Tegin paar pilti ja juba läks hämaraks. Hotelli jõudsime juba pimedas.
Kirjelduse järgi osaliselt justkui shopingtuur. Eks ta ole laias laastus ette teada, et sellised tuurid käivadki osaliselt müügikohtades. Aga meile nii sobis.