Kus elada?

Kui te saaksite elada kuskil maal, kus te elaksite ja miks?

On veel võimalusi peale Maal elamise? (Ise soovitan Marsi)

Linnas, variante on palju, aga linn peaks olema suur või vähemasti omade konkreetsete võimalustega.

Päikest!

Märt.

Olen palju käinud, kuid Barcelona lähedal maakohas elada on super, juba 3 aasta läheb. Tööga on muidugi tuuga, tuleb ise midagi välja mõelda, esimene aasta oli väga raske.

Arvates, et teemaalgataja küsib riiki, siis vastan- Eestimaal ehk kodumaal. Ei vaja vist põhjandamist:)

Juunis saab 5 aastat Hispaanias st Kataloonias Prantsusmaa ligidal. Olen omas kohas. Ja see OMA koht on kõigil erinev..

Lõuna - Aafrika Vabariik, täpsemalt Kapplinn ja selle ümbrus.
Sealne kliima on selline mõnus, loodus kaunis, suure tõenäosusega koht, kus oma vanadus põlves kavatsen ennast sisse seada.
Olen käinud veel Tais, Mosambiigis, Egiptuses, Euroopat ma ei arvesta, siis ütleks, et need riigid ei ole minu jaoks.

Kui Jõgevamaa ei sobi siis Portugal. Hea kliima, odav elu, ilusad ja heatahtlikud inimesed, maitsvad toidud joogid, kaunis loodus, palju kultuuri, euroopalikult kodune.

Mingisugusest subjektiivselt kehtestatud tasemest alates võiks ehk teemasid kohe maha võtta ja saata postitajale viisakas kiri, kus kustutamine on põhjendatud.

Kuulge cragum, mis teil viga on? 99% teie kommentaaridest on vinguvas kõneviisis. Äkki lähete reisite veidi, maandate stressi:)

Tänan muretsemast, aga reisimine ongi minu eluviis. Kui aga reisifoorumit lugedes tekib vajadus teiste kasutajate eelnevaid postitusi lugeda, siis ehk peaksid suurendama oma lemmikravimi annust?
Ehk tuleb siis ka uusi ja huvitavaid teemasid, nagu näiteks:

Kuhu minna puhkusele
Kus mu püksid on
Soovitage hotelli Egiptuses
Mida arvate Ameerikast
Kas vesi on juba soe aafrikas

Cragnumil on põhimõtteliselt õigus. Küsimus on sõnastatud äärmiselt ebaõnnestunult. Siiski kumab läbi, et tegemist on ilmselt lapsega. Vormindamisel on nähtud vaeva. Küsimuse lõpus on küsimärk ja isegi koma on proovitud lausesse sobitada. Tänapäeva lumehelbekeste generatsiooni puhul vajavad sellised detailid tunnustamist. Isegi minu kalk süda pehmenes ja käsi kirjutas kommentaarid.

Ei tahaks küll vaidlusesse laskuda, kuid mille poolest on teiste kasutajate postituste lugemine veidram kui klikata mittehuvipakkuvatel teemadel ja seal lihtsalt vinguda?

Aga ilmselt on meil sama raviarst:)

Ma arvan, et sellest küsimusest on valesti aru saadud. Kui te saaksite elada kuskil maal - kas see ei võiks tähendada maal, mitte linnas? See tähendab, et see võib ka olla kuskil Eestis.
Mina olengi valinud maal elamist ja sellepärast, et siin olen ma palju autonoomsem kui linnas. Ma olen küll "juhuslikult" sattunud lääne Prantsusmaale, kus on lihtsam oma toitu kasvatada kui Eestis, aga enne kui ma siia tulin, siis oli mul kindel plaan kolida maale Eestis, näiteks lõuna Eesti ja ka seal püüda elada võimalikult autonoomset elu.

Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata:
«Laps, oota!» ütles ta, «see aeg
on kiir küll tulema.»
Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas -
ei pool nii armas polnud seal
kui külatänavas.
Olles viimased viis aastat veetnud suurema osa ajast Aasias, olen mõistnud, et parim koht elamiseks on siiski oma sünnimaa. Võimalik, et see tuleneb vanusest.
Müts maha nende noorte ees, kes lähevad, proovivad, saavutavad midagi (looming, äri vm iganes alal) ja pöörduvad koju tagasi, et õpitud kogemustega elu Eestis edasi viia. Ma ei pea siin ennast silmas, kuna pole enam esimeses nooruses, ega ka midagi märkimisväärset korda saatnud. Eelneva L.Koidula luuletusega tahtsin seda öelda, et kõik mis on kauge ja kättesaamatu, ei pruugi lähemal uurimisel üldsegi olla enam see, mida ette kujutasid.
Sõltub ilmselt ka sellest, kuidas ja mis elu elas see inimene Eestis, kes välismaale elama läks. Mina olen sündinud ja kasvanud külas ega kujuta ette, kuidas saab kodutunne tekkida paneelmajas elades. Või kas neid saab omavahel võrrelda. Olen elanud ka pealinnas palju aastaid, kuid ei tekkinud mingit sidet sellega. Seda emotsiooni, kui pikalt reisilt tulles tõmban enda järel koduvärava kinni, ei saa millegagi võrrelda. Üha enam samastan end peategelasega P.Pärna animafilmis "Kas maakera on ümmargune?" Vaadatav ERR arhiivis. Vanemad kindlasti mäletavad, noorematel soovitan vaadata ;)
https://etv.err.ee/v/animafilmid/saated/2b152664-736d-48c8-81d4-7899fc16cef7/animafilm-kas-maakera-on-ummargune-eesti-1977

Kusimus on toesti kohtlane aga....
Kui silmas pidada riiki, siis toesti sellist polegi olemas.
Mida rohkem konnid, seda kindlamalt saad ka sellest aru.
Nuudseks on paljud kondijad ( 30~40 a ) korrutanud mulle sama.
Njahh, nii see on.
Selge et linnamuurid , regulatsioonid ei tõmba paljusid.
Olen ara kondinud tanaseks 25 aastat.
2~6 kuud uhes riigis ja jälle edasi ja enam kodu ei otsigi sest koikjal on hea ja ka omad vead.
Mis seal ikka otsida, kui teda pole !!
Selline on minu kogemus !
Aga mis on minu oigus , see pole sinu oigus.
Elu on ilus ja kui ta pole ilus , siis ela ta ilusaks.

@Jupstykk1
Üks sõber andis hea nimetuse seda tüüpi seiklejatele, kes rändavad riigist riiki, peatuvad siin ja seal ja liiguvad edasi, ilma vajaduseta omada püsivat kodu - globaalsed nomaadid. Ise tulin algselt selle mõttega, et välja tulla harjumuspärasest tavaelust, teha midagi uut, näha uusi kohti ja kui väga meeldib, siis pikemaks paigale jääda. Paraku ei ole sellist kohta leidnud. Olen kohanud teisigi selliseid ja igaühel neist on olnud oma huvitav lugu rääkida. Kes üritab end tundma õppida, kes proovile panna, kes põgeneda koduste probleemide eest. Mõnega neist olen siiani ühenduses ja isegi uuesti kohtunud riigis, kuhu keegi pikemaks paigale jäänud.
Varem, lühematel reisidel käies, kadestasin neid uusi tuttavaid, kes ei teadnud veel, kuhu ja kui kauaks nad järgmisena peatuma jäävad. Nüüd, olles ise elanud mitu aastat sellist elu, tutvudes pidevalt uute ränduritega ja enamasti kadedaks teinud neid, kes peavad varsti koju/tööle naasma, ei tundugi see enam nii ahvatlev. Pigem on see rutiiniks muutunud. Kahju on sellest, et ära on kadunud see "wow"-tunne, mis valdas esimest korda nähes kõrgeid mägesid, palme, tänapäeva maailmaimesid. Raske on millegi uuega üllatada. Kohad, millest lapsena unistasin, on nähtud. Aga lootus jääb, et üllatusi tuleb veel :)
Igal juhul soovin edu kõigile saatusekaaslastele maailma avastamisel!