Malta - väike ja vägev.

Lisaks kõigele varem siin kirjutatule lisan ka oma värsked muljed. 

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis aasta tagasi esimest korda Valletas ringi jalutades ja Sliemas ööbides vapustavat muljet ei jäänud. Ei teagi, miks - mõnikord lihtsalt on nii. Ehk seetõttu, et tegelikult läksime seltskonnaga Sitsiiliasse (Ryanair/Malta Air kombinatsioonis on see Tallinnast üks parim võimalus Cataniasse saada, ehkki ööbimisega) ning mõtted olid rohkem teise saare ootuses. Igatahes esmakohtumine Vallettaga 2018.a detsembri lõpul jalust nõrgaks ei võtnud, ehkki ilm oli hea.

Nüüd, ligi aasta hiljem tegi üks värske reisifirma pakkumise edasi-tagasi lend+transfer+ 7 hommikusöökidega ööd neljatärnihotellis Maritim Antonine Spa (loodenurgas Melliehas, kiidan väga!) kokku 400 euro eest ja kuna ilmad lubasid tulla ilusad, sai kiire otsus tehtud. 

Ja Malta hakkas avanema...

Kõigepealt - kuskandist ka ei vaata, Malta ei ole klassikaliselt "ilus". Nagu me võiksime ilusaks nimetada Kreeka saari, Toskaanat, Veneetsiat, Firenzet, Portot jne. Araabia genofond on jätnud oma jälje ja asjad on kohati ligadi-logadi, meie mõistes metsikut loodust peaaegu ei ole (0 metsa, mõistate?), liikluses (vasakpoolne) parajalt pidev ummik, linn linnas kinni jne. Kokkuvõttes hea, et rendiautot ei võtnud - 1.50 bussis mistahes otsa eest maksta on üksikreisijal igati mõistlik.

Aga...

Kui te avastate, et Vallettas on maapealse linna all veel kümneid tuhandeid ruutmeetreid  sajanditevanuseid katakombe, mis on erinevate piiramiste puhuks ehitatud ja tänu millele ei türklased 1565.a ega itaallased-sakslased teda II MS ajal ära võtta ei suutnud (Napoleon küll vahepeal  suutis), siis hakkab asi huvitavamaks kiskuma. Ja et miks see Malta rist ikkagi sellise kujuga on ja mida need rüütlid siis tegid ja kus see kuulus Malta Ordu täna asub ja mida teeb? Ühesõnaga, kui ajalugu ja Euroopa piirialal seismine ja ellu jäämine huvi pakub (mitte et eestlastel sellega pistmist poleks, ega ju?:), siis annab Malta palju mõtteainet.

Valletta suurtükitseremoonia keskpäeval ja kell 16 on tore, aga veel toredam on võtta sealtsamast üks tuur nendesse samadesse katakombidesse. Ei midagi liiga vapustavat, aga ajaloohuvilisele hea mõtteaine, mida üks mitme tsivilisatsiooni piiril ja suurvõimude vahel asuv väike rahvas on pidanud üle elama, et ellu jääda.

Vanalinnas üles-alla kõndimine annab ülevaate lihtsalt väga võluvast arhitektuurist, mis vahemeremaale kohaselt pole viimseni korda timmitud.  Väike praamireis (3eur) Vallettast Sliemasse annab võimaluse pealinna ka merelt vaadata. Kella 16 paiku saab seal talvise õhtupäiksega ilusaid pilte.

Ja siis Mdina. Soovitan. Lihtsalt ilus ja köitev. Samuti õhtul ja pimedas - kui on soov lihtsalt rahulikult ringi käia ja nautida. Võib ka kõrval asuvasse Rabatti sisse põigata.

Kui soovite aga vaheldust, siis võtke suund loodenurka Il Cirkewwa suunas (bussid 41,42.221,222,101 jpt; Vallettast ligi poolteist tundi), et külastada Malta kahte saart.

Comino - "mitte miskit erilist ei olnud, kõrvus miski kohas, ma arvan, meri vist," kui Hardi Volmerit meenutada. Ehk siis väike saar, kus elab ainult üks vanamees nimega Salwu, peamiselt madal taimestik, aga ..., kel selle vastu on huvi, siis on uudistamist hea giidiga piisavalt. On võimalik teha mõnus päevane retk ja Blue Lagoonis või siis ka saare teisel kaldal ujudagi. Suvel on see saareke küll muidugi hoopis turistidest üle ujutatud.

Ja siis Gozo, kohe kõrval. Kui enne kirjutasin, et Maltal rohelust pole, siis Gozol on, aga mitte metsa, vaid lihtsalt rohurinde näol. Kliima on veidi niiskem ja loomakasvatus õitseb seega paremini - Gozo juuste tasub proovida. Ning et 30 000 elanikuga  saare pealinnas  Victorias (kohalikele Rabat) on kaks ooperiteatrit + veel üks teater (täitsa korralike teatrite moodi), see on juba iseenesest lahe fakt.

Blue Hole's (kus kuulsat kaart enam pole, aga see-eest filmiti seal ikkagi Troonide Mängu) tasub võtta 4 euro eest paadisõit groti kaudu merele - sellist tumesinist tooni vett ma ei mäleta kusagilt, ehkki olen üsna palju reisinud ja sukeldunud. Kes viimasega tegeleda soovib, siis Gozo on selleks Vahemerel üks parimaid paiku üldse - grotid, kalade sõõtmine, vrakid, hea nähtavus talvel jm. Lisaks ajaloolised soolatootmise "pannid" põhjakaldal vinge kollaka liivakiviga rannal - lihtsalt ilus. Kes tahab kiiret poolepäevast ringreisi, siis kohalik taksojuht John Dingli (jah, just selline nimi, tel.+35679204492, FB ja WhattsApp ka olemas ), teeb talvel selle 45-50 euroga, annab piisavalt vaba aega igas kohas uudistamiseks ja räägib sinna juurde taksojuhi kohta täitsa adekvaatset juttu saare elu-olust (mitte segi ajada litsenseeritud giidiga, eks:)

Hetkel muidugi vapustab Maltat üks suurimaid skandaale - tänaseks endise peaministri endisi valitsuse liikmeid ja kabinetiülemat süüdistatakse seotuses nendesamade valitsusliikmete korruptsiooni uurinud ajakirjaniku palgamõrvaga - aga turisti see kõik ei puuduta. Kui, siis niipalju, et siit vaadates ei olegi Eestis asjad nii hullud.

Kui novembris on ilmad ilusad, kannatab vägagi tulla - merevesi on eestlase jaoks soe (+19) ja õhk +20.

Ehk siis lühikese loo kokkuvõttes - nagu siin ligi 20 aastat elanud Ingrid Eomois on oma õnnestunud Minu-sarja Malta raamatu pealkirjastanud - "Väike ja vägev."Nii ongi. Mina lisaksin siia veel kolmanda v-tähega sõna - võluv. Soovitan.