Ära võta ratast sedasi et kestaks matka lõpuni. Mitte ükski ei kesta-rääkigu müüjad mida tahavad. Katsu valida matkakas firmast kellel on sinu poolt valitud maades esindused. Näiteks Euroopas sa Scotti ei leia jne.. Ja kompsud raamil kui oled üksi ja vahel ka kiiremini sõidad. Mul oli pikem jutt ka netis oma reisudest aga kuna oli enda kodukal siis peeti seda tripis kodulehe reklaamiks ja läks ajalukku.. Aga otsi -on ka selliseid reisujutte mis on siia sobinud linkida. http://trip.ee/node/38033 siin kusagil ka oli justkui mõni.

Ratta valik sõltub marsruudist ja matkastiilist. Kui sõidad päevas kümme asfalti ja muidu hängid ja ööbid linnas, sobib ka linnaratas. Kui tahad läbida vahemaid ja näha ka loodust, on parim hübriid. Vähesed vajavad maastikuratast, kuid kui soovid sõita pehmel liival on see asendamatu. Siiski nagu laanekas kirjutab on kõige tähtsam rattale varuosade ja remondi saamise võimalus. Üksi sõites pole hea liiga kallis ratas pahadele kiusatuseks.

Mu meelest pole sel mingit tähtsust, mis firma nimi raami peal on. Kõik koosnevad ju Shimano juppidest. Sobivaim oleks hübriid või mägiratas, oleneb kus rohkem sõidad, kas asfaldil või pehmel pinnal. Linnaratas on mu meelest jama pikal tuuril. Ei tohiks väga udupeen olla, sest juppe peab nagunii vahetama ja väga kalleid jubinaid pole vast igalt poolt saada. Arvan, et ratta hinnaklass võiks olla 5000 - 10000 krooni. Mingi 3000 km järel pead nagunii vahetama keti, hammakad, tihemini piduriklotsid, mingil ajal keskjooksu. Nii et soovitaks 3-5 tuh. kilomeetri järel otsida mingi rattapoe, kus vennad su ratta üle vaatavad.Igal juhul tuleks hankida normaalsed väliskummid, default on üldiselt jama. Schwalbe Marathon oleks parim. Kaasas kanda tagavara sisekumme, kummiparanduskomplekt,mõned ketilülid, kodarad, kruvid. Paha ei teeks tagavara trossid ja võib-olla veel midagi. Ise sõitnud pikemalt kuni 6 nädalat mägirattaga, enamasti asfaldil, aga mägedes. Pakid olid pakiraamil. Mu meelest mugavam ka. Käru kohta ei tea kommenteerida, aga mitut nägin ka käruga sõitmas. Eestikeelset juttu pikkade rattamatkade kohta ei tea, aga ingliskeelne on näiteks http://www.crazyguyonabike.com/ Seal ikka vennad sõidavad mitu aastat ja kogemusi kuhjaga jagada. Ja päris uue rattaga ei tohiks minna. Peaks olema enne sõitnud sellega, et ei avastaks reisi ajal, et käed "surevad" ära või selg hakkab valutama.

Soovitan alustada lugemisest: trip.ee jalgrattareisi rubriik (üks põhjalikemaid teemasid: http://trip.ee/node/34633) ning http://velo.clubbers.ee "Jalgrattad" rubriik. Kogu vajalik tarkus on seal juba kirjas ning mingil hetkel saad aru, mis see ratas on ning kuidas toimib; ja oskad vajalikele küsimustele (kas eelistada V- või ketaspidureid, kui tihti ketti vahetada, jne) juba ise vastata. Ning mitte selle tõttu, et keegi soovitab nii või naa, vaid Sa tead, MIKS see nii on.

Eestikeelsetest rattamatkalugudest meenub kohe:

• Carretera Australi rattamatk (osalejateks trip.ee liikmed), otsi http://karavanserai.bluemoon.ee/Reisikirjad/reisikirjad.php alt ahti postitust (teemaväliselt: kasutan võimalust Ahti fotodele aplodeerimiseks ning ka jutt on väga mõnus lugeda)
• Raamat "Teeäärne ameerika", http://apollo.ee/product.php/0165854
• Kõigile teada-tuntud Uhhuduur, http://apollo.ee/product.php/3285410 ning etv.ee arhiivist peaksid üles leidma ka saate videod.

Nendes lugudes on pikalt juttu ka rataste ostmisest ning igapäevasest hooldamisest-parandamisest.

Kunagi oli Viasat Exploreri pealt saade, kus kaks (vist oli) Inglise noormeest läbi Venemaa, Mongoolia kuni Hiinasse Pekingisse välja sõitsid jalgratastel. Nemad kasutasid selliseid rattaid, kus istud peal ning peadaalid on sinu ees. Minumeelest esimeses osas nad ka põhjendasid oma rattavalikut. Soovitaks netis vähe surfata, see sari alla sikutada ning läbi vaadata. Ääretult huvitav oli.

Mina soovitan valida maastikuratas, isegi kui enamus su teekonnast on asfaldil. Sellise distantsi juures leidub kindlasti teid, kus ratta vastupidavus on määrava tähtsusega. Nii et pigem kaota natuke aega asfaldil, aga vähenda riski, et su rattaga kuskil pärapõrgus midagi juhtub. Kuna sa päris metsas tõenäoliselt ei sõida, siis ära päris mudakumme alla pane. Võta ikka midagi siledamat (mitte päris slikki muidugi), mis ka asfaldil enam-vähem normaalselt jookseks.

Vaata lehte http://www.bikerussia.com/ (inglise keeles...), seal on juttu matkast Amsterdam-Vladivostok. Vastukaaluks minu eelnevale jutule, kasutasid nemad maanterattaid. Loomulikult sõltub kõik ikkagi trassi valikust.

Triplekix'i poolt mainitud reisist on juttu näiteks siin: http://www.timcopejourneys.com/index.pl?page=43. Kahe matkal osalenud mehe nimesid googeldades leiab tõenäoliselt rohkem infi.

Osta ikka matkaratas. On kiire nagu maanteeratas kui tagumine väiksem hammakas 1 hamba võrra veel väiksemaks vahetada. Samas kõlbab samamoodi maastikul nagu maastikurataski. Arvestama pead ca 30 lisakiloga pakkide näol. See tähendab , et väga maastikule sa minna nagunii ei saa-kodarad lähevad puruks. See nüüd on küll asi mida iga rattapood suudab vahetada, aga soovitan et õpi säärased tööd ise ka ära. Kodarad lähvad 5-6 kaupa korraga ikka:) Räägin oma kogemustest-Leedu-Läti-Poola-Saksa ringreis maastikurattaga 1997 a ja läbi terve Euroopa Hispaaniasse 4000 km matkarattaga aastal 2000.

1. Hübriid. Igatahes sõida enne sisse ja veendu, et pikk aeg sadulas pole piin, vaid mõnu!

2. Käru - halb. No maanteel võid sellega uhada, aga linnades ilmselt padutülikas.

3. Remont tuleb jah selgeks õppida, kodaraid hakkab koormatud rattal minema niikuinii. Üliselt mida lihtsam ratas, seda parem, hüdrauliliste ketaspidurite remondist võid kusagil aasia kolkas ainult und näha, V-pidurile seod traadi külge ja saad kuidagi ikka hakkama.

Räägitakse, et 28´´ kummi ei ole mujal kerge leida, vaid Euroopas, P-Ameerikas ja Austraalias. Mujal pidi sellega kehvasti olema. 26´´ kumm seevastu kõikjal olemas. Varustuse koha pealt soovitaks vaadata http://www.crazyguyonabike.com/doc/page/?o=RrzKj&page_id=81957&v=1ta. Mees on sõitnud Ameerikas ligi 65 000 km ja sellelt lehelt on näha, mis varustus millalgi otsad annab.

Selle kohta niipalju, et olgu kumm missugune tahes -kaks tükki peab kindlalt nagunii kotis rippuma. Kindlasti peab olema iga päeva kohta vähemal 2 kummilappi sisekummi paikamiseks ja hea on kui on ka mõni sisekumm tagavaraks. Harv on päev kui kumm katki ei lähe. Lõuna pool Leedut -kõik mis tee ääres kasvab-torgib! Ja torgib nii et kummid puru! Sisekummide kohta muidugi ka see asi, et suure hädaga nii 26 läheb 28le ja vastupidi. Ja veel üks nõuanne. Mõttekas oleks lõigata mingist plastikust või maanteratta väliskummist paari cm laiune riba õhukummi peale. Teeb veidi raskemaks kummi, aga saab vahel ka mitu päeva sõita ilma, et kummid pulkadeks.

Tuleb hankida ikkagi korralik väliskumm. Olen sõitnud Continentali Travelcontactiga (esikumm)oma 6000 km ja pole kordagi sisekummi parandanud. Tagumise lõhkusin omast lollusest ära kui tühja kummiga sõitsin. See on küll tõsi, et lõunapoolsetes riikides on teeäär kummilõhkujat risu täis.

Seal on selline värdjalik taimestik mida ma silmas pidasin just eriti. Kõige lahjemal taimel on ka okkad suuremad kui roosil. Akaatsia (arvan et on akaatsia) okka võib inimesest suisa lõdva rndmega läbi torgata ja jääb pikkust ülegi. Aga nujah-risu -nagu pudelipõhjad jne on ka piisavalt:) Lihtsalt et pudelipõhja peale vahetad väliskummi ka aga tavalise okka peale aitab siseka remondist. Ja ükskõik mis maale minna -esinduses heal juhul või halvemal juhul suvas rattapoes parandamisele saad loota ainult keskmiselt iga 200 km tagant.

Käi ära Nuustakul või kuidas see oligi :) Üldiselt, enne kui hakkad kodust kaugele väntama - eriti uue ratta ja varustusega - sõida üks hooaeg või tee vähemalt paarinädalane tiir kodumaa lähedal. Täislastis, mitte mingit lõbusõitu tehes. Siis ei juhtu nii nagu meil kui sõbral 15km sõidu järel tagaratta kodarad pudenema hakkasid. Oli veel rattatöökojas käsitsi laotud jooks.. Sellise sõidu käigus saad teada mõndagi nii ratta kui enda ning paremal juhul ka reisikaaslas(t)e kohta. Ratta kohta anti juba head nõu, ise maastikuratast ja maanteekat ei valiks, ikka pigem sellise universaalsema. 26" vs. 28" väliskummide saadavuse kohta pead kindlasti uurima. "Jalad ees" e. lamakas millega nood inglismannid sõitsid on tegelikult hea valik, aga kaunis kulukas. Sellise rattaga on hea pikki vahemaid läbida, sest kael-selg-käed-randmed ei väsi nii nagu tavalise rattaga sõites. Samas on nendega vastumäge rühkida raskem, sest sõtkumisel ei saa kasutada oma kehakaalu. Allamäge läheb seevastu tunduvalt väiksema tuuletakistuse tõttu palju kiiremini. Mis mulle selle ratta juures eriti meeldib on hea vaade, sest pea on püsti. Ma ei taha seepärast tavalise rattaga enam üldse sõita, sest tavalises sõiduasendis näed sa ainult teed ning pead ümbruse kaemiseks pidevalt kaela kenutama, mis teeb kaela kangeks.

Olen igati nõus eelpool kirjeldatud nõuannetega. Ratta kvaliteeti ei näita eriti see, mis tootja nimi on raamile kirjutatud (kuigi mingil määral küll). Parim oleks ise jalgratas kokku panna. Tuleb küll kallim, aga saad rõhuda kvaliteedile. Tavaklient vaatab ratast ostes poes ratta käiguvahetajaid ja neid ka reklaamivad rattatootjad (a la ratas pannakse kokku odavates juppidest aga tagavahetaja pannakse Shimano XT ja reklaamitaksegi kui superkvaliteetratast). Matkaratta juures oleksid olulised: Raam: ise kasutan maastikuratast ja alumiiniumraami (kuna käin sellega ka metsavahel sõitmas). Kui nüüd ainult matkaks võtta, võiks eelistada terasraami (CrMo tähis inglise keeles). Terasraami saab purunemise puhul iga keevitusaparaadiga kuskil külas kokku keevitada, alumiiniumraami ei paranda kuidagi. Iseasi, kas korralik raam niikergelt purunebki. jooksud: ehk peamie asi ratta juures, peavad olema kerged ja tugevad. Jooksudest sõltub kogu ratta liikumine. 1 g kaalu kokkuhoidu jooksudel on võrdne 4 g kokkuhoidu kogu ratta juures. Ei soovita osta udupeeneid võistlusjookse (a la Mavic CrossMax). Võistlusjooksud on mõeldud kaalule 70–75 kg. Tava meesterahvas on ca 80–90 kg, lisaks varustus 15–20 kg. Väike arvutus näitab, et kohe on jooksud puru. Samas ei soovita ka eriti odavaid. Käiguvahetid ei oma rattamatkal tähtsust, kuna käiguvahetus ei pea toimuma nii kiiresti kui võistlustingimustes. Kindlasti eelista head keskjooksu, kvaliteetseid väntasid, tagakassetti ja korralikku ketti. Olulised on ka kummid. Kindlasti üks parimaid maailmas on Continental TravelContakt, mis on spetsiaalselt rattamatkamisele mõeldud. Rehv on tugevdatud seintega ja tehtud eriti torke ja purunemiskindlaks.

Kuigi eelpool öeldus on minu meelest juba palju olulist välja pakutud, mida ise ka rõhutaksin, lisan ikkagi veel mõned oma kogemusele toetuvad mõtted. On ju hea, kui saad paljude arvamuste seest oma iva otsida. Olen kasutanud 28" hübriidi, mille raam mahutab vahele ka suurema (laiema) kummi. Praegu on minu rattal nn. 29" rehvid all. Viimane lihtsalt põhjusel, et need on sellised toekamad kummid ja sobivad ka liivasele metsarajale. Kindlasti on oluline korralik väliskumm. Kui see on viledaks kulunud, torgivad sealt tõesti igasugu okkalised läbi. Endal juhtus, et peale umbes 4000 km läbimist tuli tõesti igat okastaime karta ja lõpuks lahendas probleemi väliskummi vahetus. Veel tahaks rõhutada just 28" ratta puhul, et ülekanded sobiksid ka koormaga mäkketõusuks. Kui ülesmäge läheb punnitamiseks ja seda tuleb teha mitu tundi järjest, kaob igasugune mõnu. Jalgu peab saama ikka kergelt ja kiiresti keerutada. (Muidugi kiirusel alla 6 km tunnis võib ka alternatiivina kõndimist kasutatada.) Pakkide vedamisel olen kasutanud erinevaid variante. Möödunud suvel sõitsin läbi Hispaania käruga (üherattaline Poolakate extrawheel classic http://www.extrawheel.eu/go/_category/?idc=id_10 ). Igal asjal oma head ja vead. Käruga sõidul on kindlasti omad eelised, eriti pikemal sõidul, kus palju kraami kaasas. Koorem jaguneb ühtlasemalt, kui paigutad osa kraamist ka rattale. Minul oli rattal üsna vähe (lenksu kott ja pisike kott tagumisel pakkiraamil), enamus jäi kärule, mille kogukaal oli u. 30 kg. Ratta lükkamine, eriti pehmel pinnasel, on sellise kärukoormaga aga üsna ebamugav, sest esiratas on kerge. Selle vastu aitaksid ilmselt esikahvli kotid, mille käru kasutamisel varustusest välja jätsin, aga järgmisel sõidul taas rattale sätin. Käru eeliseks on veel, et ratta saab lihtsalt koormast vabastada ning minu kasutatud variandi puhul oli võimalus vajadusel ka koormasse kraami juurde lisada (nt. kummidega koorma otsa või võrku järgi lastes). Siit aga ka miinused. Käru koorem peab olema hästi pakitud ja rasked asjad tuleb kindlasti allapoole paigutada. Olin küll varem eestis käruga sõitnud aga meil pole mägesid, kus laskumiskiirust proovida. Esimesel päeval oli 45-50 km tunnis maksimum, millega vänderdavat käru juhtida suutsin. Paremini pakituna võis sõita ka 80 km tunnis mäest alla. Igatahes tahab käruga sõit harjutamist. Ilma eelneva proovimiseta ei soovitaks pikemale teekonnale minna. Käru miinuseks on kindlasti tõsiasi, et iga liikuv asi ka kulub ja laguneb. Käru lisamisega varustusse tuleb üks potentsiaalne tehniline probleem lisaks. Antud käru puhul on mõned tehnilised puudused, millele lahenduse leidmine ei ole muidugi kuigi keeruline aga matkal siiski raskesti teostatav. Lisa plussina nimetaksin, eriti linnas sõitmisel, sellise ratturi nähtavust. Käruga ratta seljas oled nagu rekkajuht ja suhtumine muutub austavamaks, möödutakse ka suurema kaarega. Igatahes kokkuvõtvalt: läheksin tulevikus matkale võimalusel ilma käruta aga kui matk eeldab ratta suuremat koormamist, siis ikkagi käruga. Põhjenduseks väiksem koormus jooksudele, ühtlane koormajaotus ja stabiilsem ratas.

NH-le:

• Kuidas autojuhid linnas su käru tähele panevad? Ma ise ei kujuta juhina ette, et jõuaksin liikluses märgata, et rattal midagi veel taga on. Ratturi märkamine on niigi raske (ise nad seda muidugi ei arva.)
• 80 km/h, respekt. Ma pole isegi kuulnud, et keegi koormatud rattaga nii kiiresti sõita julgeks. Tundmatul teel on see paras hullumeelsus.

Käru oma kollaste kottidega on siiski küllalt silmatorkav. Kotid ripuvad kahelpool ratast ja jätavad laiema mulje, mis ilmselt paneb autojuhid suuremaid kaari tegema. Pealegi lehvib kärul lipp (minul oli vardas sini-must-valge). Igatahes sain käruga matkates sellise kogemuse, et juhid arvestavad sinuga rohkem, kui varem tavaliste pakkidega sõites. Kiirusest mõeldes on muidugi 80 km/h hullumeelsus ja seda sai tõesti vaid paaril korral lühidalt proovitud aga mõtle milline adrenaliini laks see on:) Tegelikult nimetasin sellist kiirust siin seepärast, et olen kuulnud arvamusi, nagu käru sunniks ratturi aeglasemale sõidule, mis minu arvates ei pea paika. Tavaline laskumiskiirus jäi ikka 60 km/h kanti.

Soovitan, kas teflonkattega velgesid või üldse ketaspidureid. Seetõttu, et kasutasime tavalisi sai Hawaii Express tagasi suveniirina neilt ostetud spidoka millel mälus 97km/h! Seda siis tänu sellele, et laskumisel kadusid pidurid. Ja seda muide juhtub tavaliste piduritega tihti kui nad on kulunud ka veel ja mägi veidi järsem. ca 50km/h on suht kriitiline, laskumiskiirus tavapiduritega -peale seda kaob igasugune pidurdus ja mõttekam on silmad teel hoida ja vaadata mis saab...

Laanekas, ma võin sulle iga kell anda spidoka, millel mälus suvaline kiirus. 100, 200, 500 km/h? Niipalju kui spidoka soft numbreid lubab.

80 (ja tundmatul teel ka 60) on hullus sõltumata sellest, kas on ketaspidur või minupoolest ioonmootor. Bosnias sõitsin ma 60 km/h pealt kahe sileda asfaldilõigu vahelisse kruusa - jäin püsti - aga enam nii ei tee. (Piva kanjoni äärne tee, vasakul kaldal enne mingit silda.) Gruusias sõitis tuttav samal aastal samamoodi ja jäi poolest näost ilma. Igat auku/jõnksu sa ei näe ja kui oled võõral maal, võib arstiabi olla kaugel, kallis ja vilets.

NH iva - käru ei sega kiiresti sõitmast - on aga meeldejätmist väärt, aitäh.