Tere targad inimesed.
Siiani olen hääletanud peamiselt pöidlaküüdiga, kuid nüüd on plaanis teha üks tõeline ja pikk retk nii-aasta või rohkemgi. Ja seda just jalgrattaga. Suund on Aasiasse ja sealt isegi kaugemale. Seega igasugune info, mis ratast eelistada oma mugavuse poolest, kuidas oleks kõige parem pompse vedada - järelkäruga või raami peal? Kas on üldse olemas mingit eestikeelset reisijuttu rattaseiklusest.
Igasugused infokillud on täiesti teretulnud.
Harri - plaanimas suurt trippi :P
Ära võta ratast sedasi et kestaks matka lõpuni. Mitte ükski ei kesta-rääkigu müüjad mida tahavad. Katsu valida matkakas firmast kellel on sinu poolt valitud maades esindused. Näiteks Euroopas sa Scotti ei leia jne.. Ja kompsud raamil kui oled üksi ja vahel ka kiiremini sõidad. Mul oli pikem jutt ka netis oma reisudest aga kuna oli enda kodukal siis peeti seda tripis kodulehe reklaamiks ja läks ajalukku.. Aga otsi -on ka selliseid reisujutte mis on siia sobinud linkida. http://trip.ee/node/38033 siin kusagil ka oli justkui mõni.
Mu meelest pole sel mingit tähtsust, mis firma nimi raami peal on. Kõik koosnevad ju Shimano juppidest. Sobivaim oleks hübriid või mägiratas, oleneb kus rohkem sõidad, kas asfaldil või pehmel pinnal. Linnaratas on mu meelest jama pikal tuuril. Ei tohiks väga udupeen olla, sest juppe peab nagunii vahetama ja väga kalleid jubinaid pole vast igalt poolt saada. Arvan, et ratta hinnaklass võiks olla 5000 - 10000 krooni. Mingi 3000 km järel pead nagunii vahetama keti, hammakad, tihemini piduriklotsid, mingil ajal keskjooksu. Nii et soovitaks 3-5 tuh. kilomeetri järel otsida mingi rattapoe, kus vennad su ratta üle vaatavad.Igal juhul tuleks hankida normaalsed väliskummid, default on üldiselt jama. Schwalbe Marathon oleks parim. Kaasas kanda tagavara sisekumme, kummiparanduskomplekt,mõned ketilülid, kodarad, kruvid. Paha ei teeks tagavara trossid ja võib-olla veel midagi. Ise sõitnud pikemalt kuni 6 nädalat mägirattaga, enamasti asfaldil, aga mägedes. Pakid olid pakiraamil. Mu meelest mugavam ka. Käru kohta ei tea kommenteerida, aga mitut nägin ka käruga sõitmas. Eestikeelset juttu pikkade rattamatkade kohta ei tea, aga ingliskeelne on näiteks http://www.crazyguyonabike.com/ Seal ikka vennad sõidavad mitu aastat ja kogemusi kuhjaga jagada. Ja päris uue rattaga ei tohiks minna. Peaks olema enne sõitnud sellega, et ei avastaks reisi ajal, et käed "surevad" ära või selg hakkab valutama.
Soovitan alustada lugemisest: trip.ee jalgrattareisi rubriik (üks põhjalikemaid teemasid: http://trip.ee/node/34633) ning http://velo.clubbers.ee "Jalgrattad" rubriik. Kogu vajalik tarkus on seal juba kirjas ning mingil hetkel saad aru, mis see ratas on ning kuidas toimib; ja oskad vajalikele küsimustele (kas eelistada V- või ketaspidureid, kui tihti ketti vahetada, jne) juba ise vastata. Ning mitte selle tõttu, et keegi soovitab nii või naa, vaid Sa tead, MIKS see nii on.
Eestikeelsetest rattamatkalugudest meenub kohe:
- Carretera Australi rattamatk (osalejateks trip.ee liikmed), otsi http://karavanserai.bluemoon.ee/Reisikirjad/reisikirjad.php alt ahti postitust (teemaväliselt: kasutan võimalust Ahti fotodele aplodeerimiseks ning ka jutt on väga mõnus lugeda)
- Raamat "Teeäärne ameerika", http://apollo.ee/product.php/0165854
- Kõigile teada-tuntud Uhhuduur, http://apollo.ee/product.php/3285410 ning etv.ee arhiivist peaksid üles leidma ka saate videod.
Nendes lugudes on pikalt juttu ka rataste ostmisest ning igapäevasest hooldamisest-parandamisest.
Mina soovitan valida maastikuratas, isegi kui enamus su teekonnast on asfaldil. Sellise distantsi juures leidub kindlasti teid, kus ratta vastupidavus on määrava tähtsusega. Nii et pigem kaota natuke aega asfaldil, aga vähenda riski, et su rattaga kuskil pärapõrgus midagi juhtub. Kuna sa päris metsas tõenäoliselt ei sõida, siis ära päris mudakumme alla pane. Võta ikka midagi siledamat (mitte päris slikki muidugi), mis ka asfaldil enam-vähem normaalselt jookseks.
Vaata lehte http://www.bikerussia.com/ (inglise keeles...), seal on juttu matkast Amsterdam-Vladivostok. Vastukaaluks minu eelnevale jutule, kasutasid nemad maanterattaid. Loomulikult sõltub kõik ikkagi trassi valikust.
Triplekix'i poolt mainitud reisist on juttu näiteks siin: http://www.timcopejourneys.com/index.pl?page=43. Kahe matkal osalenud mehe nimesid googeldades leiab tõenäoliselt rohkem infi.
Räägitakse, et 28´´ kummi ei ole mujal kerge leida, vaid Euroopas, P-Ameerikas ja Austraalias. Mujal pidi sellega kehvasti olema. 26´´ kumm seevastu kõikjal olemas. Varustuse koha pealt soovitaks vaadata http://www.crazyguyonabike.com/doc/page/?o=RrzKj&page_id=81957&v=1ta. Mees on sõitnud Ameerikas ligi 65 000 km ja sellelt lehelt on näha, mis varustus millalgi otsad annab.
Kuigi eelpool öeldus on minu meelest juba palju olulist välja pakutud, mida ise ka rõhutaksin, lisan ikkagi veel mõned oma kogemusele toetuvad mõtted. On ju hea, kui saad paljude arvamuste seest oma iva otsida. Olen kasutanud 28" hübriidi, mille raam mahutab vahele ka suurema (laiema) kummi. Praegu on minu rattal nn. 29" rehvid all. Viimane lihtsalt põhjusel, et need on sellised toekamad kummid ja sobivad ka liivasele metsarajale. Kindlasti on oluline korralik väliskumm. Kui see on viledaks kulunud, torgivad sealt tõesti igasugu okkalised läbi. Endal juhtus, et peale umbes 4000 km läbimist tuli tõesti igat okastaime karta ja lõpuks lahendas probleemi väliskummi vahetus. Veel tahaks rõhutada just 28" ratta puhul, et ülekanded sobiksid ka koormaga mäkketõusuks. Kui ülesmäge läheb punnitamiseks ja seda tuleb teha mitu tundi järjest, kaob igasugune mõnu. Jalgu peab saama ikka kergelt ja kiiresti keerutada. (Muidugi kiirusel alla 6 km tunnis võib ka alternatiivina kõndimist kasutatada.) Pakkide vedamisel olen kasutanud erinevaid variante. Möödunud suvel sõitsin läbi Hispaania käruga (üherattaline Poolakate extrawheel classic http://www.extrawheel.eu/go/_category/?idc=id_10 ). Igal asjal oma head ja vead. Käruga sõidul on kindlasti omad eelised, eriti pikemal sõidul, kus palju kraami kaasas. Koorem jaguneb ühtlasemalt, kui paigutad osa kraamist ka rattale. Minul oli rattal üsna vähe (lenksu kott ja pisike kott tagumisel pakkiraamil), enamus jäi kärule, mille kogukaal oli u. 30 kg. Ratta lükkamine, eriti pehmel pinnasel, on sellise kärukoormaga aga üsna ebamugav, sest esiratas on kerge. Selle vastu aitaksid ilmselt esikahvli kotid, mille käru kasutamisel varustusest välja jätsin, aga järgmisel sõidul taas rattale sätin. Käru eeliseks on veel, et ratta saab lihtsalt koormast vabastada ning minu kasutatud variandi puhul oli võimalus vajadusel ka koormasse kraami juurde lisada (nt. kummidega koorma otsa või võrku järgi lastes). Siit aga ka miinused. Käru koorem peab olema hästi pakitud ja rasked asjad tuleb kindlasti allapoole paigutada. Olin küll varem eestis käruga sõitnud aga meil pole mägesid, kus laskumiskiirust proovida. Esimesel päeval oli 45-50 km tunnis maksimum, millega vänderdavat käru juhtida suutsin. Paremini pakituna võis sõita ka 80 km tunnis mäest alla. Igatahes tahab käruga sõit harjutamist. Ilma eelneva proovimiseta ei soovitaks pikemale teekonnale minna. Käru miinuseks on kindlasti tõsiasi, et iga liikuv asi ka kulub ja laguneb. Käru lisamisega varustusse tuleb üks potentsiaalne tehniline probleem lisaks. Antud käru puhul on mõned tehnilised puudused, millele lahenduse leidmine ei ole muidugi kuigi keeruline aga matkal siiski raskesti teostatav. Lisa plussina nimetaksin, eriti linnas sõitmisel, sellise ratturi nähtavust. Käruga ratta seljas oled nagu rekkajuht ja suhtumine muutub austavamaks, möödutakse ka suurema kaarega. Igatahes kokkuvõtvalt: läheksin tulevikus matkale võimalusel ilma käruta aga kui matk eeldab ratta suuremat koormamist, siis ikkagi käruga. Põhjenduseks väiksem koormus jooksudele, ühtlane koormajaotus ja stabiilsem ratas.