Nädalavahetustel võib Kagu-Eestis söömata jääda

Nonii, ei saa käia maailmas ringi, kui endal Eestis veel kohti käimata. Tühimikku siis püüan aastas 5-6 korda täita, erinevaid reisistiile harrastades. Kuna kool on tulemas, siis võtsin kaasa ka lapsed, et need pisut tarkust ja emotsioone koguksid enne kooli algust.
Võtsin ette seekord Kagu-Eesti vaatamisväärtused: Suur-Munamägi, Piusa koopad, Obinitsa, Värska koos nn "Värska saapaga", Taevaskoja ja veel tagasiteel ühtteist Kesk-Eestist. Piusa koopad ja Taevaskoda on ikka fantastilised küll. Igatahes nägid poisid rohkelt Eestimaad, said läbi sõita Venemaalt("Värska saabas") ja nägid ära ka Koidula piiripunkti veokite kilomeetrite pikkused järjekorrad.
Piusa pood oma kaubavaliku poolest on ka elamus(kahjuks jäi foto tegemata). Küsisin müüjalt, et kas kohalikke üldse siis pole(toidukaubast oli ainult pakk hapukoort, ja mõned konservid "mingi-kala-tomatis"). Üks kohalik pidi ikka olema, aga see ei pidanud sööma vaid ainult õlut jooma:).
Nüüd siis natukene ka sellest miks selline pealkiri. Kui jätan välja Suure-Munamäe, kus oleks saanud süüa nii üleval mäe otsas vaatetornis kui mäe all kohvikutes-söögikohtades, siis muu oli katastroofiline. Valisin tugeva lõunasöögi kohaks Värska, paraku olid nii Seto Tsäimaja kui Hirvemäe Puhkekeskuse restoranid(söögikohad) reserveeritud, grupid ja suvepäevalised, sanatooriumis olev baar aga tehti kirjade järgi lahti alles õhtul 20.00. Hirvemäe Puhkekeskusest anti küll korraks lootust, et ehk mingi hetk tekib ka meile söögi tegemiseks, aga seda hetke ei õnnestunud tabada. Niisiis sõitsime mööda Värskat ringi ja otsisime söögikohti. Lõuks tekkis juba mitu autotäit tuttavaid nägusid(söögi otsijaid), kellega järgmises võimalikus söögikohas kokkusaime, aga jah, söömata jäigi.

Kuna lapsed on lapsed, ise võiksin ju ka üldse söömata olla mõne aja, siis põrutasime Räpinasse. Nüüd küll internetist otsides, on seal viiteid veel söögikohtadele, aga meie leitud Puurida Pubi, oli taas reserveeritud. Lõpuks Põlvas saime ikkagi kõhu täis. Seega soovitus neile, kes nädalavahetustel Kagu-Eestis reisivad: toitlustamine peaks olema eelnevalt kokkulepitud nn kohad kinnipandud. Või teha endale võileivad kaasa ja süüa kõva õhtusöök mõnes suuremas linnas: Võrus või Põlvas.

Ma saan aru toitlustajatest: grupid ja suvepäevalised on hoopis kindlam äri ning tagab kindlama sissetuleku, kui väiksed autoseltskonnad. Mida võiks toitlustajatele soovitada, kirjutage reserveeritud silt suurem ja pange juba see informatsioon juba või ka autoparklasse(lastega autost välja ja sisse on natukene tüütu).
Ja neile toitlustajatele, keda ma ülesse ei leidnud: viited olid segased või puudusid üldse
Edu Eestimaa avastamisel...

Loode-Eestis on täpselt sama lugu, suvistel nädalavahetusel on vähegivõimalikud söögikohad reserveeritud.

Võru on toidukohtade osas parim. Rõuges on üks täitsa asjalik koht. Aga Värskas saab vähemalt poest midagi osta. Priimus kaasa järgmine kord - ongi lastel põnevam.

Seega jätsin võileivad, priimuse ja pannid-potid maha. Aga loodame, et toitlustajad teevad oma järeldused, palkavad nädalavahetusteks lisatööjõudu ja tahavad ka väikseimaid seltskondi toitlustada. Vabu laudu oli küll, aga kokad ei pidavat olema võimelised valmistama nii paljudele inimestele.

on see osaliselt kindlasti ka põhjuseks, miks meil turismindusega on lood nii nagu on. Ülimalt tuttavlik tundus mulle see Tsäimajas käik. Ja ega teist korda nagu ei kisugi enam sinna Värska-kanti. Praktilise inimesena on mul autos enamasti kaasas kohv termosega ja midagi söögipoolist. Ja see võib olla (häda)vajalik ka Valgast Riiga minekul. Mulle meenub siinkohal eesti toidu kampaania. Miks pean ma Munamäel sööma friikartuleid? Äkki tuleks selliseid kampaaniaid suunata hoopis turismiettevõtjatele (toetamaks rahvusköögi populariseerimist) ja ametnikele (selgitamaks bürokraatia mõju)?

Tegin isegi seal kandis ühe tiiru. Värskas õnnestus süüa sanatooriumi sööklas, kus läksin kööki süüa küsima ja saingi. :)

Samas osutus probleemsemaks bensiini mittesaadavus. Nädalavahetusel ja õhtusel ajal tuleb alt piiri äärest Paganamaalt kui ka Misso kandist sõita Võrusse, kuna mujal lihtsalt pole ühtegi tanklat avatud. Autoga nagu polegi ehk eriline probleem aga tsikliga, millel väike paak... Täitsa üllatas see asi...

Piusa koobaste kohta ei oska eriti kosta, kuna need on ju nüüd külastajatele kinni pandud? Koobaste avad olid poolenisti kinni aetud, jäetud üles vaid avaus, arvatavasti nahkhiirtele.

Ehk sain aru , et vahepeal olidki nad täiesti kinniaetud nii laudade kui liivaga. Aga kuna praegu käivad ehitustööd, siis leidsin vähemalt ühe avause, mille kaudu sain sisse. Usun, et sealgi oleks pidanud lint ees olema,nagu mujal, aga õnneks ei olnud. Aga kasutasin siis viimase võimaluse ära, maa-alune koobastik on ikka võimas vaatepilt Eesti oludes.

Teate, kallid kaimud.
Harjuge parem selle asjaga, et ääremaadel loksub elu natuke teises rütmis, kui pealinna ümbruses.
"Palgaku tööjõudu juurde..." Kuidas, kui pole lihtsalt rahakest, mida maksta ja teiseks pole, kellele maksta. See piskuke, mis suvehooajal teenitakse, jaguneb aasta peale nii kuradima täpselt ära, et koht jääb alles (ei lähe päris põhja).
Kui juhtutegi kuskile Eestimaa nurka ja teid seal nii vastu ei võeta, nagu tahaksite, siis ärge ajage kohe oksi laiali, vaid tehke silmad lahti ja näete, kuidas väljaspool Harjumaa piire ka elu käib.
Endalegi mõistatuseks jäänud, et kuidas, aga tont võtaks, kuidagi ikka elatakse (veel).
Rohkem mõistvat suhtumist, ei muud rohkemat.

Aastat kolm tagasi tehti suur kampaania "Puhka Eestis", võin nimetusega ja ajaga eksida, aga andestage. Reklaamile kulutati hulk raha(kahtlemata vajalik), Turismi Ettevõtete Liit(nimetus võib olla ka miskit muud) vist saab tänini riigilt või sihtasutustest siseturismi arendamiseks raha. Tulemuseks on, et tõepoolest, eestlased(ka muud meil elavad rahvused) käivad agaralt Eestit avastamas. Nüüd kujutage seda seltskonda ette, kes reklaami peale läinuna avastavad, et Eestis on küll palju toredaid paiku ja ilusaid kohti, aga:
-söögikohad on reserveeritud
-kätepesemise võimalus ja ihuhädade kergendamise võimalus puudub
-olemasolevad istumispaigad on koristama ja jätavad lagastatud mulje

Ihuhädade kergendamise kohta olgu öeldud, et tegemist on üleeestilise probleemiga, kes on sõitnud mööda suuremaid maanteid, need teavad, et kui mõnes sobivana tunduvas kohas peatuda(autole ja reisijatele ohutus kohas), siis on see koht 50 meetri raadiuses wc paberite, hügieenisidemete jne kihiga kaetud. Miks suurte maanteede ehituse käigus ei suuda me ühekordselt leida 50 miljonit krooni teedeäärsete puhkekohtade ehitamiseks ja hiljem 10 miljonit krooni aastas nende igapäevaseks hoolduseks?

Söögikohtadega on samuti lihtne, tursimi on sisuliselt 3-4 kuud aastas. Sellehulgas tihedam aeg nädalavahetused. Kokku räägime umbes 16-20 nädalavahetusest. Arvan, et sel nädalavahetusel jäi Värskas nälga inimest 50. Ma ei tea kui palju on inimeste kohta söögikoha kasum, aga sellest ilmselt saaks ajutise abilise palga kinni maksta. Aga pakun välja veel parema idee.
Seesama siseturismi toetav sihtasutus maksab toitlustusasutustele Kagu-Eesti väiksemates kohtades, Hiiumaal, Muhus, Vormis, Loode-Eestis jne turismi hooajal iga külastaja kohta näiteks 30 krooni lisaks. Pakun välja et et selliseid turistest külastajaid on umbes sellistes regioonides kokku ehk 1 miljon, seega on kulu 30 miljonit aastas . Aga see toetus ei oleks igavene, see oleks näiteks järgmised 10 aastat. Selle ajaga kujuneksid ja areneksid ka pisemad kohad välja, muutuksid tugevamaks ja rahvas hakkaks rohkem liikuma. Sest nad teavad, et nad saavad süüa, öömaja, wc(siia alla ka kuivkäimlad) kasutuse jne. Areneksid väiksemad kohad, oleks regionaalselt kasulik, metsaalused muutuksid puhtamaks jne.
Usun, et tegelikult saaks ka EU-lt selliste programmide arendamiseks raha. Aga see on lihtsalt üks variant kuidas soodustada arengut, ma võin järgmine kord ka võileivad ja priimuse kaasa võtta. Enamuse kordadel ma rändangi priimus kaasas aga neil kordadel ma rabadest, soodest ja laantest nagunii sööklat leida ei looda:)

Navile! Olen küll Harjumaalt, aga kujutan küllalt hästi ette probleeme väiksestes kohtades. Aga ärme vastanda siin ühtesid teistele, probleem on alati probleem. Harjumaal ja Tallinnas elab palju toredaid inimesi, nii ka mujal Eestis.
Aga see oleks juba hoopis teine teema.

Sõidan palju tööasjus Eestis ringi ja söögikohtade probleem on tuttav. Olen küll vähenõudlik, aga sellest hoolimata olen korduvalt jäänud tühja kõhuga, söögikohti lihtsalt pole. Ostaks siis poest paar pirukat, aga neid ka pole. Ainus, millest üheski maapoes puudust pole, on parmuõlu.

See on kole küll, kui mahajäänud me suurte teede äärsete peatuskohtade kujundamisel oleme. Tallinna ja Tartu vahel on ainus WC võimalus kas tankla või söögikoht. Lihtsalt parklakoht on ainult Tallinna lähedal ja Ardu metsa vahel ning Põltsamaal metsa vahel, needki WC võimaluseta. Pimedal ajal seal ilma taskulambita metsa alla asja ei ole. Alustuseks kõlbaks kuivkäimlagi.
Ainus mure on selliste peatuskohtade korrashoid. Kui pole enda raha eest ostetud, siis kiputakse kõike lagastama. Aga eks see saa paljuski alguse kodust, kus pereisa kalaluu otse suust põrandale sülitab ja prügi otse autoaknast välja viskab. Seda sotsialismiajast pärit mentaliteeti on kuradima raske välja juurida.

Kui informatsiooni ei oma ,võid söömata jääda kogu eestis,ka tööpäeval keset tln. linna.

Mulle meeldib väga RMK tegevus. Paljudesse kohtadesse on ehitatud piknikukohad ja kuivkäimlad, matkarajad ning infotahvlid. Sellega suunatakse ja juhitakse turistid kindlatesse kohtadesse, kindlatele radadele. Ja seal on nende järgi hoopis lihtsam koristada. Aga selliseid kohti ei ole piisavalt, ja ma ei tea nende koristuskava, aga see on ebapiisav. Loomulikult tuleb siin visata kivid turistide "kapsaaeda". Terve hulk ei oska enda järele jätta korrastatud platsi. Korrastamatus tekitab suuremat korrastamatust väga kiiresti. Ilmselt osa teist on juhtunud kevadel taolistele platsidele, hooaeg ei ole veel alanud.Kõik on ilus ja puhas, isegi puud grillimiseks on olemas. Aga osa seltskondi kujutab ette, et need puud on jaanitule korraldamiseks. Tulemuseks on see, et need puud lõpevad suve alguseks.
Kuidagi peaks turiste ja matkajaid ka harima sellistel teemadel, ja teadvustama mis on "igameheõigus". Et kasutame enda tarbeks hädavajaduse järgi ja koristame.
Arvan, et peaks olema ka nn pargivahid, kes siis silmapeal hoiaks ja kutsuks inimesi korrale.
Võtame Matsalu Looduspargi. Kuna olen seal ise tihe külastaja, aastas nii 15 korda, siis ma ei ole kordagi näinud ühtegi pargivahti. Aga neid on seal kirjade järgi 4(vähemalt oli talvel). Ega suuremat lugu ei olegi, õnneks on külastajad suhteliselt mõistlikud olnud.
Aga teabeviidad võiksid olla keelatud tegevuste kohta juba parklas, ja ka jõel endal. Kui ikkagi tohib Matsalu Looduspargi jõgedel sõita ainult loa olemas olul, ja enne merre suubumist on reservuaat, kus praktiliselt ei tohi liikuda midagi, siis võiks olla ka sellekohane silt jõe ääres. Ise kohtan tihtilugu seal sõitjad, kes rahulikult läbi reservuaadi sõidavad, sest igasugune teave sellekohase tegevuse ebaseadusliku kohta jõepeal puudub. Või kalapüük, kui on keelatud, siis võiks see teave kirjas olla juba autoparklas.
Nüüd tagasi turismi juurde laiemalt. Eelnevad olid näited, et RMK ja Matsalu Looduspark on teinud vastavad kohad, ja suunanud loodushuvilised ning turistid kindlatesse kohtadesse. Matsalu Looduspark siis vaatlustornidesse. Seega puudub neil vajadus ise hakata leiutama kohti, kus olla või minna.
Samuti oli hiljaaegu saade, kus käsitleti Piirisaart. Piirissaare elanikele turistid ei meeldi. Nõus, usun et paljudele ei meeldi. Seega tulekski seda protsessi juhtida, suunata need vood sinna, kus
-on midagi vaadata
-on loodud kohad ujumiseks, pikniku pidamiseks
-on olemas söögikohad ja majutus
-kus kohalikud soovivad, et neil turistid käiks

Mulle meeldis ühe eraomaniku suhtumine Kagu-Eestis. Tema omandis on järv(oli vist Külajärv, aga kuna olin seal mõned aastad tagasi, siis võin ka eksida) või järvekallas. Tegemist on teeääres oleva järvega, ehk ilmselt oli kimpus suvaliste ujujatega suvalises kohas. Viskasid prügi maha ja tegid lõked jne. Omanik võttis kätte ja ehitas välja ujumiskoha. Mõned pingid, prügikast ja suured viidad õpetussõnadega. Tulemuseks on, et inimesed käivad seal küll ujumas, aga ainult selles ühes kohas, ja peavad enda järel puhtust. Ülejäänud järvekallas on puutumatu ja kõik on rahul.
Seega, töötame välja marsuudid. Internetis info üleval. Näiteks marsuutTartu-Võru- Haanja-Rõuge-Vastseliina-Piusa-Värska-Räpina-Tartu marsuudi pikkus 272km(vägivaldne arv minu poolt), vaatamisväärsused teeääres sellised, orienteeruv ajakulu selline. Söögikohad maruudil seal-seal ja seal. Sama käimlate, majutuse, pikniku ja ujumiskohtade kohta.
Ja selliseid marsuute on veel ja veel. Tulemuseks siis see, et turistid on kindlatel ringidel, neile on antud informatsioon, ja nad ei mõtle ise marsuute välja. Seega on nad suunatud mööda kohtadest, kuhu nad ei peaks sattuma, majutuskohad ja söögikohad võivad olla kindlad, et saavad endale kliente juurde (need ringlevad kindlal marsuudil), ja turistide järgi koristamine on lihtne.
Läks nüüd kole pikaks, aga mis ikka.

ei meeldi olla eraomanik, kes peab puhkajate jaoks välja ehitama
ujumiskohti, tühjendama prügikaste ja olema ehk veel ka vetelpäästja.

bravo! hea idee.
masse saaks suunata ka turismiteatmiku abil. põhja-eesti kohta on üsna head BTG matkajuhid. lõunaosariikidel midagi sellist vastu panna pole.

Kujuta ette, et oled maavalduse omanik, mis piirneb järvega. Riputad sinna igasugu silte ülesse, aga kuna inimestel on õigus järveääres viibida, siis päris ära ka ajada ei saa. Tegeled lõkketegijate ja peolistega ühe päeva, teise päeva , kuu ja aasta. Pidevalt nagunii ei suuda neid korrale kutsuda. Lõke siin, pudelid seal. Ise oled pidevalt pinges ja vihane. Lisaks suureneb iga korrale kutsud seltskonnaga oht, et varem või hiljem antakse sulle lihtsalt vastu lõugu.
Seega on hoopis kergem natukene vaeva näha, luua tingimused ja suunata need seltskonnad ühte kindlasse kohta. Ok, koristan nende järele. Aga koristan ühte kohta, mitte kogu järveäärt. Ehk suudan isegi kohalikult omavalitsuselt mõningase hüvituse selle eest saada.
Seega jõudsime sinna, et eraomanikul on lisaks õigustele olemas ka kohustused.
Aga minu sügav kummardus selle järveäärse ala omanikule. Seal oli tel. nr ka juures, nii et vajadusel oleks saanud temalt paluda ka luba seal telkimiseks.

Olen ise mõelnud, et meie Eesti autoklubid saaksid teeäärsete peatuskohtade (peldikute) rajamisega kindlasti päris hästi hakkama.
Mõelge, kui lahe oleks tglt. käia täna Muhuklubi vetsus või külastada homme "Audikate" oma :). Oleks vaid ideest kinnihaarajaid...
Samamoodi on RMK eeskujul puhkekohtade rajamisega. Nende lõkkekohtade rajamine koos katusealustega ei ole tegelikult mingi teab-mis ületamatu asi. Isegi ehitusmaterjal, mis kulub, maksab hetkel viis- kuni kümme tuhat krooni. Pakun, et MTÜ-na registreeritud autoklubid leiaksid ehk selle rahakese väheke aktiivsemalt kohalike omavalitsustega suheldes.
Kõige suurem probleem on koristamisega ja korras hoidmisega. Keegi ei taha seda teha, see on selge. Eraisik omanikuna võib jääda märkamatuks, aga autoklubi tase ei kannata enam kriitikat.

Lihtsalt, paar mõtet...

kas põhimaanteede äärsed "taskud" kuuluvad maanteeameti omandusse? või omavalitsuse? praegu jätavad need paigad eikellegimaa mulje-prügivirnad, ...hunnikud.

Keegi RMK-st võiks rääkida, et kuidas inimesed üldiselt nende ehitatud heategevuslikel lõkkeplatsidel üleval peavad ning kas ja kui palju nende järel koristama ning parandama peab.

Ise nägin Kakerdaja raba ääres nädalavahetusel sellist pilti...

No Kui rääkida WC-dest, siis neid pole ei Tartus, Tallinnas ega muijal, kui sa just kugugi kõrtu omasse ei lähe. Ja söögikohtadega on ka nii, et imelik, miks Tallina ja Tartu söögikohtades nii röögatud hinnad on ja mix ikkagi osad pubid kaovad ja osad uuesti üritavad. Ja kujutage nüüd ette, et see sama pubi peaks toimima kusagil Obinitsas või teab kus kaugemal. Kui aastas eksib (just nimelt) sinna ära võibolla mõni tuhat klienti, kes siis on nõuab ja hädaldab, aga maksta ei raatsi. Selline söögi asutus ei saagi ära tasuda. Ega söögikoha pidamine tähenda ainult koka palkamist, naiivitarid. Selleks tuleb sul soetada köögi tehnika, hoone, seda kütta jne. Kui nüüd natuke mõelda, siis saate isegi aru, et EI TASU ÄRA. Ja paraku L-eesti inimestel on (tavalistel) on palgaks 500 kätte, kust nad maksavad maksud ja kätte ei jää sellist raha, mida pubisse viia, vaid võetaksegi poest nelipakk ja köetakse kodus sauna.
Ja kui esimene postitaja näeb, et L-eestis on söögikohtade totaalne põud, siis palun, ole esimene kes avab l-eestis turistidele söögikoht ja saa rikkaks, sest nagu sa ütlesid 50km raadiuses pole konkurente (Tln on see 50 m)

Ja looduse lagastajad. Viimase postituse pilt on kole, aga kui ma ise olen sellist laga näinud, pole kunagi mõelnud, et kus need koristajad on ja miks korda ei tehta, vaid kes on need inimesed kes niiiiviiisiii lagastavad. JA mix nad seda teevad. Keegi ei pea kellegi tagant koristama, vaid me ise peame enda järel koristama.

Ma ei ole nõudnudki uute söögikohtade tegemist, ma siin olen välja pakkunud lahendusi, kuidas olemasolevate baasil võiks asi paremini toimida.
Vt. minu postitust 28.aug.2007 -18.26.
Aga tõepoolest, miks ka mitte uusi avada. Ma olen arvanud, et söögikoht peaks olema (vähemalt väiksemates kohtades) pereettevõtmine. Meie majandus on tasapisi edenenud ja sissetulekud suurenenud. Mingi hetk saab inimestel kiirest elutempost ja praegusest tööst kõrini, ja tahetakse midagi muud teha. Miks siis mitte oma säästud investeerida mõne kõrtsi tegemiseks, ja seal rahulikult toimetada. Siinkohal räägin mitte söögikoha pidamisest kui ärist, vaid söögikoha pidamisest kui elustiilist.