Reisisõltuvus

Mul on tekkinud täielik sõltuvus iga päev vaadata trip.ee, Finnairi soodukaid ja mis iganes reisilehekülgi. Käisin kevadel Pekingis, enne seda olin käinud Iirimaal, no Soomes-Rootsis ka. Ma tahan VEEL ja kindlasti Aasiasse tagasi minna. Mu mees ega sõbrannad ei arva reisimisest (eriti Aasiasse) midagi.No ja muidugi ega seda raha ju ka nii väga pole.Nii ma siis unistangi ja vahin netti. Päris huvitav on vaadata satelliidifotosid erinavatest kohtadest hästi lähedalt.Üritan kas sügiseks või siis järgmiseks kevadeks oma reisifondi täiendada, ega ikka minemata ka ei jää. Kodused ja töised asjad enam üldse korda ei lähe. Ikka haigus vist...

Kuule mina põen täpselt seda sama haigust ja samuti kisub Aasia poole ,nimelt eriti Taimaale ,aga nüüd pakub Finnmatkade büroo ka uusi kohti .Istun samuti internetis ,võrdlen hindasid ja vaatlen pakkumisi .Tervisi Sulle ,loodan väga ,et seda haigust ravida ei saaks .

Olen ise ka sõltlaseks muutnud ja mõtted pidevalt selle ümber keerlemas. Mõnes mõttes on see ehk hea aga segab töötegemist. :)

Eelmisele kirjutajale -- tühik pannakse ikka peale kirjavahemärke, mitte ennem.

... enamgi veel, olen nakatanud ka oma 11-aastase lapse. Koos me siis peamegi plaane, kuhu võiks sõita ja millal. Unistusi on vaja ja kui need ka veel täituvad ...

seda asja võib samas nimetada ka lihtsalt tarbimismaaniaks.

kui ongi maania, siis pigem seda rahuldada reisides kui asju kokku ostes. asendusravi või nii :)

Issand, pole kunagi mõelnud niimoodi. Aga samas tean küll inimesi, kes käivad reisimas vaid põhjusel "ma olen siin käinud". Ise põen reisisõltuvust juba lapsest peale, kui mujale ei saa pean kasvõi Nuustakule minema.

kui lähtuda põhimõttest, et enne pariisi nuustakul ära käia, siis on kõik okei. aga paraku on juba praegu nii, et 4. klassi lapsed panevad soome, kuskil kuuuendas juba egiptimaale ja kuskil täisealiseks saades tekibki nagu küsimus, et kas minujaoks veel kuskil midagi uut kah on?

Reisisõltuvus on igal juhul etem, kui kiindumus hilpudesse ja shoppamisse, uimastitest, kasiinodest ja alkoholist rääkimata.

Lisaks paneb reisihuvi laiemalt huvi tundma selle vastu, mis maailmas toimub. Ise reisin sellepärast, et püsiks meeles: kõik see, mida me Eesti igapäevaelus näeme, ei ole siski veel kogu maailm.

Mitte, et ma Eesti pärast haliseks, aga vajalik on teada, et maailmas on siiski veel palju muud. Nii et jõudu kõigile tripihoolikutele.

PS. Uus-Meremaalt tagasi tulles mõistsin: kui piisavalt sihikindllt unistada, lähevad unistused täide.

Oled siin väga õiges kohas. Usun et enamik trip.ee külastajaid on vähem või rohkem sõltuvuses, ja tunnistavad seda:)

Mina ka, mina ka! Üks laks kaugel käimist ravib seda haigust mõneks ajaks, aga siis tuleb tagasi :) Praegu kisub hirmsasti talimatkale Põhja-Rootsi, ja Aasiasse muidugi ka.

Aga leia endale samamoodi mõtlejad - tripist näiteks :) -, pane punt kokku ja minge! Reisida saab odavalt ka, mehel ongi tervislik perega vahepeal üksi hakkama saada, ja sõpru saad reisides ainult juurde.

Kui piisavalt kaua seda haigust põdeda, siis avastad ühel päeval, et suurema osa su sõpruskonnast moodustavad samasugused reisisõltlased. Vanad tuttavad on lihtsalt välja vahetunud. Ravi haigusele ei ole. Pikemad reisid tõesti toovad vaid ajutist leevendust. Tööl keerlevd mõtted pidevalt selle ümber, kuidas järgmine puhkus saada veel pikem kui eelmine. Jah, tunnistan sõltuvust ja kuulun klubisse. :)

Alles reisides saab aru, kui suur ja huvitav on maailm ja kui palju jääb nägemata. Kui rahapuudust poleks, siis vist oleksin kodumaal ainult läbisõidul. See küll tarbimismaania pole. Ning kui elementaarne eluks vajalik olemas, siis soovitan kõigile, et pole mõtet raha koguda, seda tuleb ja läheb, aga mälestused jäävad.

Kuulun ka "klubisse" juba palju aastaid... tänaseks on mul üle kuuekümne riigi läbi reisitud, aga mida rohkem käin, seda rohkem saan aru, kui hirmus palju veel käimata :)

PS. Rebaseonule: Kui Sa eelnevat postitajat kirjavigade kohapealt norisid, siis kas võin Sind ka natuke norida? ;) Nimelt sellist sõna nagu "ennem" ei ole olemas; korrektne on "enne" ;)

Sama siin. Kui naiskaga sebima hakkasime, alustasime suviti Eesti ringsõitudega, siis tuli Läti, Milano, Veneetsia, Barcelona + suusareisid Slovakkia ja Austria alpi. Elame ühetoalises korteris ja vajaksime suuremat korterit, mõttest on läbi käinud ka maja ehitamis plaan. See aga tähendaks pangast laenu võtmist ja siis oleks laenukoormuse tõttu reisimine piiratud,või ültse kriips peal. Mida teha??? Tahaks ju nautida maailma avastamist ja tunda rõõmu reisimisest, samas kodu oleks ka vaja.

Reisi jaoks ava eraldi arve ja korja vastavalt võimalustele, peaks ühe reisi jaoks aastas ikka jätkuma :)
Muretse naatukene suurem korter, siis jälle tasapisi korja, müü/vaheta suurema vastu jne. Laen nagu kirves pea kohal.

...on oma raamatus nii toredasti öelnud et ´Kui oleksin rikkaks saamist ootama jäädnud, oleks mu elus siiamaani kõik reisid tegemata´ või kuidagi sedaviisi. Tore mõte ju, ja õige ka.

Loodan, et siin on ka lapsevanemaid.
Mulle jätsid enne väljamaadel käimist kooliajal unustamatu mulje meie oma Paganamaa ja hiljem Lahemaa koos loodusraja giidiga. Fantastiline teave! Kevadised klassireisid tulemas, hakkaks ikka a la Nuustakust pihta. Siis oskavad lapsed hiljem väärtustada ka kaugemaid reise.

Laste sõidutamine klassikaupa soojale maale on tihti mõne üksiku mammonateenrist lapsevanema idee. Teised vanemad ei taha vastu vaielda, et mitte vaesed või koonerdajad näida.
Abi on lihtne - tuleb rahulikult selgitada, et kui 5. klassis Hispaaniasse sõidetakse, siis 10. kuhu? Kosmosesse?
Lastel on tore lihtsalt reisida. Mida väiksemad lapsed, seda vähem huvitab neid sihtkoht.
Põnevaks organiseeritud kodumaa-reis on lastele kindlasti etem kui igav odavreis soojamaa kuurorti.
Ei ole ju mõtet lugeda raamatut, millest sa aru ei saa - nii ei ole ka mõtet rutata maale, mille võludest sa veel aru ei saa, neid otsidagi ei oska.
Küsimus ei ole reisi maksumuses vaid kvaliteedis. Korralik kodumaareis võib kallimgi olla.
Mõned lapsevanemad lihtsalt ei suuda oma laste tähelepanu võita muu kui kinni maksmisega. Ärgem laskem seda enda lastele peale sundida.

Ei ole nõus. Saan reisida just tänu sellele, et seda maaniat ei põe. Kui reisid seljakoti, mitte kohvritega, ei teki ka erilist võimalust tarbimiseks ka väljamaal. Selle eest ei jää aga kuskil käimata, midagi nägemata, söömata , joomata. Oluline pole omamine, vaid olemine. Minule on kõigel kogetul püsiväärtus, mis käib minuga kaasas surmani.
Kuigi kiusatus on pidevalt reisimas käia, tasuks mõni suvi aeg maha võtta ja kodu kallal toimetada +raha koguda. Lahedaid odavaid reisisutsakaid saab teha ka Eestid, Lätis.
Positiivne on see sõltuvus seni, kuni tead Miks Sa reisid ning sihtpunkte valid oma unistuste, mitte odavate viimasehetke pakkumiste järgi..

paneks ja varba klubi ukse vahele. Pole teab mis veel käidud - aga küll jõuab. Pooldan reisimist (üle)tarbimisele.