Shanghais linnapääs...

Tere! 

Enamus küsimust pealkirjas. Lennujaamas on kahe lennu vahe 6 tundi. Kas sellise ajaga oleks võimalik  lennujaamast välja pääseda? (Eelnevates kirjades tundub et vananenud info). Kindlat plaani ei ole, aga lennujaamas passida ka ei viitsiks.

Tere

Vaata TripAdvisori ja FlyerTalki vastavaid teemasid. Shanghais tundub väga kahtlane, et 6 tunniga välja lubatakse, aga proovida tasub ikka.

Kummas lennujaamas?
Kindel, et mõlemad lennud sul samast lennujaamast?

Pudongi Rahvusvaheline lennujaam. Lend Sydneyst jõuab plaani järgi 19.20 ja väljub Müncheni poole 01.25. Lennuinfos on kirjas sama lennujaam.

Ok.

Pudongis pole ümbruses küll miskit teha.
"Linna" sõidab taksoga või kohaliku Uberiga ca 30-50 minutit.
Lennujaamast sisse-välja 1-2 h.

Maglev kiirrong läheb lennujaamast mingi poole tunniga kesklinna ( vist oli isegi kiirem ), arendab vahepeal 500 km/h kiirust. Kuskil 7-9 euri oli ots

Endal oli vahe 0545 hrs. Jõudsin skyline imetlema. Tee enne eeltöö igaks juhuks ära. Youtubes on tead üleval kellegi täpne a la from Pudong to centre video. Ise võtsin Maglevi. Ikka paras insenertehniline ime. Läheb vist iga 20 min järel, et nii kuidas sellega veab. Lennujaamast välja saab ikka kiiremini kui tund. Aga rong oli elamus omaette, sõitis 400 pluss km/h. Lõpp-peatuses(kaks ongi ainult) lähed metroo peale üle, vahetad liini ka samas. Midagi rasket pole, lae enne metroo kaart alla ja vaata ära mis jaama vaja jne et ei vahiks seal liiga pikalt. Nimed on inglise k ka nii et pole prob. Ma ei mäleta kas lennupileteid näidates vms sai need Maglevi piletid odavamalt. Miskit nagu oli. 


Maglev + metroo oli suhteliselt lihtne jah. Samas see 6h on ikkagi paras edasi-tagasi jooksmine. Aga nagu eelnev postitaja kirjutab, siis õhtuse skyline ja Bund´i meeletu rahvamassi, kes seda vaatmas, võik ära näha.

Niipalju kodutööd sain tehtud, et Maglewiga linna sõitmine pidi olema ikka elamus omaette ( kui juba seal olla, siis tuleb ära teha) ja sealt lõpp-peatusest siis liin 2 metrooga edasi linna poole. Bundi. Soovitati sellist kohta nagu VUE- baar, mis asub Grand Hyatt hotelli 30+ korrusel. Sealt pidi kõrguvatele hoonetele olema imeline vaade. Bund peaks olema valgustatud 22.30-ni (kas keegi teab täpsemalt öelda- olen seal pühapäevasel õhtul) aga rongid ei liikle sellisel ajal vist enam. Seega tagasisõit peaks olema taksoga.  Kuidas kohalik uber toimib?

Põhimure on see, et lennujaamas mulle  öeldakse, et kuus tundi liiga vähe, me ei lase teid linna....Transiitviisat saab seal teha ka lennukis või peab lennujaamas tegema?

Jah, ma spetsiaalselt valisin Pudong lennuvälja, et magleviga sõita.


Samas vaata ette, need taksojuhid seal maglev rongijaamas küsivad ulme hindasi. 

Linn on tuledes ca 22ni, aga seda vaid ja ainult juhul, kui õhusaaste on normaalne ehk see värvidemäng on ka teisele kaldale näha. Vastasel korral tulesid sisse ei lülitata elektri (ja keskkonna) säästmise eesmärgil.  Umbes 2/3 päevadest on siiski õhk OK. 

Kohalik Uber ehk DiDi toimib väga hästi, saadaval ka inglise keeles. Kindlasti lae app alla enne Hiina saabumist. Bundilt Pudongi lennujaama pühapäeva õhtul tuleks arvestada ca 30-45min ja ca 120 RMBi.  
Vue baar Hyattis on OK koht, aga tavaliselt on seal alates mingi kella 9st õhtul vaja osta pilet (pole aastaid käinud, aga oli vist 150 RMB kunagi). Võibolla pühapäeviti siiski koht ööklubiks ei muutu ja pääsed vaid joogi ostmisega. 
Kui tahad vastupidist elamust, et tornist alla Bundile vaadata, siis nn pudeliavaja ehk SWFC kõrgematel korrustel asub Park Hyatt hotell, mille baar-restoranist avanevad head vaated. Vaate lunastamiseks tuleb soetada jook. 

Igaks juhuks kirjutan siia pisut oma juhtumistest Shanghais. Ehk on abiks. Läksin ilma eeltööd tegemata, kuna otsus sinna lennata tuli Hong Kongis olles käigu pealt ja mõtlesin, et küll lennukis loen või siis kohapeal. Kusagilt foorumist leidsin hoiatuse, et lennujaaamas taksot võttes võib sattuda petise otsa ja turvalisem on metrooga sõita. Lugesin ka selle kiirrongi kohta aga ühel hetkel olin juba metroos. Olin suht unine ja magamata, ning ei viitsinud rohkem ringi tuiata oma kahe seljakotiga. Lennujaamas jooksis mulle järgi üks noormees, kes rääkis isegi suhteliselt soravat ingilse keelt ja väitis vastupidist, et metroos pole turvaline, paksult  täis ja taskuvargad tegutsevad. Pakkus taksot. Näitas mingit töötõendit, et kõik on legaalne.  Ma ignoreerisin teda ja kui ta lõpuks loobus, siis hüüdis veel järgi, et kas ma ikka tean, et metroos tuleb ümber istuda. Ja mis siis? Ennegi metrooga sõitnud. Piletit ostes jäin hätta. Automaadist sai ainult sajaseid kupüüre aga piletiautomaat võttis vastu maksimaalselt vist 20seid sedeleid või oli see isegi 10. Üritasin siis sealsete ametnike käest uurida, et kus ma saan väiksemaks vahetada. Nüüd oli hiinlaste kord mind ignoreerida. Olin harjunud, et Hong Kongis on kõik lihtne, inimesed abivalmid jne. Pidasin Shanghaid ka analoogseks aga kaugel sellest. Keegi ei kippunud rõõmsalt  abistama aga lõpuks sain ikka infoletis raha väiksemaks. Samas ei tahtnud see piletiautomaat neid sedeleid vastu võtta, mis väga kulunud olid ja just selliseid ma sealt vahetusrahana sain. Hiljem hakkasin targu münte ja sirgeid sedeleid säästma, kui Hiinas ringi sõitsin. 

Järgmine üllatus oli metroos. Sain isegi istuma ja hakkasin telefonis Shanghai kohta infot lugema.  Ühel hetkel läks saginaks ja kogu rahvas läks välja. Eeldasin, et see on peatus, kus ma ringi pean istuma. Ei olnud. Ootasin siis järgmist rongi ja astusin peale. Istuma enam ei saanud. Natuke aega sõites hakkasid peatuste nimed kahtlaselt tuttavad tunduma. Ma sõitsin lennujaama poole tagasi... Ise mõtlesin, et kuidas see võimalik on. Ma ei läinud ju teisele poole peroonil. Hakkasin juba oma mõistuses kahtlema. Läksin siis maha ja vahetasin perooni. Ja sõtisin ikka lennujaama suunas. Lõpuks selgus, et see oli ikka sama numbriga liin (vist rohelist värvi kaardil) aga ühes peatuses pidigi rongi vahetama. Hiljem märkasin ka kaardil, et selle peatuse kohal oli pisut erinev märk kui teistes sõlmjaamades. 
Linna jõudes ja metroost tänavale astudes pakuti mulle esimese asjana seksi. Näitasin pakkujale, et mul on suur kandam seljas. Selle peale noogutati, yes-yes, let's go. Hakkasin naerma ja üritasin hotelli leida. Nimelt oli tegemist vana ja kuulsa Nanjing road'iga, kus juba II maailmasõja ajal ameeriklastele seksi pakuti aga selle kohta lugesin alles hiljem. Teenusepakkujaid ja vahendajaid oli praktiliselt iga 10 meetri järel. Pakuti erootilist massaaži mõne euro eest ja siis muidugi kõikvõimalikke seksteenuseid selle juurde. Hiljem lugesin, et see on päris karm petuskeem, kuhu on ka politsei segatud. Raha võetakse sult kõik ära ja sunnitakse ka krediitkaardiga maksma nii palju kui limiiti on. Kuna relvaähvardusel oled sunnitud kviitungile alla kirjutama, ei saa hiljem ka pangast raha tagasi nõuda. Neid lugusid oli päris palju veebis. '

Lisaks sellele on seal veel hulk teisi skeeme. Kes tahab sinuga inglise keelt praktiseerida tassi kohvi ümber, mille eest tuleb pärast palju raha välja käia. Hiina teetseremoonia suure summa eest. Kunstitudeng, kes tahab oma esimest näitust sulle näidata. Kõiki ei mäleta enam aga neid ikka oli. Ise langesin teetseremoonia lõksu aga see olid seda raha väärt. Naljakas lugu mida rääkida ja samas läksin täiesti teadlikult uudishimust kaasa, et mida nad mulle ikka teha saavad. No läks maksma ligi 30 €, kuna ma loobusin tseremooniast aga need pitsitäied tuli ikka kinni maksta, mis mulle tutvustuseks sisse joodeti. Isegi hinnakiri oli bambuse sisse graveeritud. 
Hiljem taipasin, et kõik need seksi jm teenuste pakkujad on ainult sellel Nanjingi tänaval. Elasin seal suht keskel, kust ühele poole jäi see Bund ja teise otsa muuseum. Pärast liikusin mööda paralleelset tänavat ja mitte keegi ei tülitanud. 
See pilvelõhkujate vaade oli muidugi kena. Järgmisel päeval käisin ka üle jõe selles kupliga teletornis, mis seal pilvelõhkjujate rivis seisab. Seal sai klaaspõrandal kõndida ja alla vaadata. Kes kõrgust kardab, sel ei tasu minna. Teletornis oli päris tore muuseum ka lisaks. 
Kokkuvõttes oli väga lahe seal linnas.