Jagan järgnevas reisikirjas värskeid muljeid ja kogemusi natuke teise nurga alt :)

Mõned nädalat tagasi sai tagasi tuldud 16 päevaselt reisilt Singapuri, Taisse ja Laosesse. Kagu–Aasiasse polnud juba pikalt jõudnud ja taaskohtumine oli seda toredam. Etteruttavalt mainin, et randadest ja saartest seekord juttu ei tule, vaid sellest piirkonnast, mis jääb Bangkokist põhja poole. Reis oli meil seljakotiga ja eesmärgiga kogeda kohalikku elu nii ehedalt kui võimalik. Eelnevalt midagi ette broneeritud ei olnud, vaid esimene öömaja ja lend Singapurist – Bangkoki. Kodutööna sai paika pandud üldine reisikava, mida mööda kulgesime tempos, mille dikteeris kohapeal kogetud emotsioon ja olmelised takistused (rongipiletite saadavus). Taiga on mul üldse oma teema, sihilikult olen seda riiki eiranud ja öelnud endale, et sinna lähen alles siis, kui olen vähemalt 60 aastane. Põhjus on proosaline, Tais on lihtsalt kõik nii sujuv ja kindel. Noorena tahan käia riikides ja piirkondades, kuhu vanemast peast enam minna võibolla ei julgegi :) Aga jaa, reisida on neis riikides väga lihtne, kõik sujub, kõik räägivad englishit ja on abivalmid. Ja muidugi toidud, need lihtsalt on super! Tai on tõeline streetfoodi paradiis ja mitte ainult, ka diginomaadide paradiis, pole kusagil maailmas kogenud veel nii stabiilset ja kiiret internetiühendust praktiliselt igas öömajas, kus ööbitud sai. Hinnatase on „tunduvalt“ kõrgem kui aastate tagune mälestus. Öömajad olid Tais ja Laoses nii 20-35EUR/öö, seadsime tingimuseks hea asukoha, AC ja wifi. Laose öömajad olid veel eriti puhtad ja linad nii valged nagu värske lumi. Tänavatoit odav, parimad lihavardad (sisuliselt tegu suuremat sorti hambaorgiga) olid Chiang Rais äärelinnas küsiti 0,2EUR (1EUR ~38THB), Pad Thai, Green ja Red curry nii 2-3EUR, restoranis Pla Neung Manao nii 8EUR, kohalik õlu (laager, vägagi hea) toidukohtades alates nii 2,5eur. Meeldis väga õhtuti osta eri müüjatelt erinevat toitu, et kogeda võimalikult erinevaid maitseid, ööturud olid ideaalseteks kohtadeks, kus kõike seda kogeda. Samas elu lõppes paljudes piirkondades juba kell 22.00, kõik kohad lihtsalt pandi kinni, va ööturud, mis lõpetasid nii südaöö paiku. See oli samas hea, oli mõnus vaikne. Kõhuhädadega läks ka peaaegu perfektselt, esimene kord hakkas mullitama alles eelviimasel päeval, peale õhtust maitsete degustatsiooni, lootsin juba, et esimene reis, kus pääsen puhtalt, aga saatus sai mu ikka kätte :) Turiste oli mõõdukalt, oli ka hooaja varajane algus. Tai oli rahvusvahelisem kaader, Laoses kuulsime kõige rohkem prantsuse keelt.

Riikide ja piirkondade tähelepanekutest ja elamustest lähemalt:

Singapur

Kõik toimis nagu kellavärk, ideaalne oli seal olla 2 päeva, jõudis rahulikult läbi kolada kohad, mis kõnetasid. Gardens by the Bay (pimedas) nagu Avatari filmis oleks olnud, Chinatown, botaanikaaed ning sai ära proovitud kohalik Hainanese chicken rice. Singapur tundus hea valik, et kogeda üle pika aja dormis ööbimist, sest seal on lahedad kapsel öömajad, mille hind nii 35eur/öö. Aga magama minnes mõlemal õhtul Vietnami salvi lõhna tundmine aitas kiiresti teadvustada, miks dormides ööbitakse üldjuhul vaid siis, kui eelarve muud ei võimalda :) Arhitektuurselt oli väga äge Marina Bay Sands hotell (see, kus tehake neid infinity pool instapilte). Püüdsime kasutada social engineeringut, et bassu äärde pääseda, aga ei õnnestunud(sinna saavad vaid ööbijad), küll aga saab ka niisama viimasel korrusel vaateid nautida, natuke tasub vaid selles hoones julgelt erinevaid nurgataguseid avastada :) Riigina tundus Singapur tiba elutuna, selles mõttes, et kõik oli ülikorras, ülereguleeritud ning kogu see tarbimiskulutusega seonduv oli väsitav.

Tai

Tais peatusime järgmistes kohtades: Bangkoki, Chainag Mai, Chiang Rai. Bangkokis peatusime Khaosan Roadi lähedal. Kõik käe-jala ulatuses. Lõputu valik streetfoodi pakkujaid. Isiklikult meeldis mulle Khaosan Roadi paralleel tänav Thanon Ram Buttri, vaikne ja söögikohad olid ka sellised, kus ka kohalikud klientideks olid. Khaosan Roadil ise kannatas õhtutundidel vaid korra läbi jalutada, muss oli tänaval kõvem kui Tallinna ööklubides. Toit muidugi on Tais maailma parim ja väga odav, streetfoodi kohtades nii 1-3EUR. Tais tasub kindlasti ka Tai massaaži lasta teha. Lifehack on valida vähe jõulisemad massöörid, sest muidu ei käi neil jõud üle, kui vähegi toonuses olla. Hind odav, nii 8,5eur/h. Sai ikka korduvalt käidud ja väänati igal pool hästi. Tasub googlist reviewsid lugeda, eks kohti on seal igaks eri massaažiks ;) Kui vähegi kultuur huvi pakub, siis tasub templites käia. Samuti tasub niisama jõepeal hop on hop off laevadega sõita. Võtsime ka tuuri Maeklong Railway Marketile, see oli midagi teistsugust ja väga äge. Tasub võtta selline pakett, kus näeb rongi 2 korda. Lisaks oli paketis ka nn ujuvate turgude tuur, aga see oli puhas scam, selles mõttes, et letid olid ikkagi maa peal ja kanalites oli lihtsalt turiste vedavate paatide ummistus. Õiget ujuvturgu sai külastatud kunagi Vietnamis, kus ka müüjad olid paatides. Kui juba Bangkokis, siis oli huvi ka ping pong show ära näha. Õigesse kohta sõidutavad Khaosan Roadil olevad tuk-tuki juhid. Koht ise oli selline, mida polnud googlisse märgitud ning asus kusagil kangi all. Sissepääs nii 30eur ja muid kohustuslikke tasusid ei lisandunud. Aga jah, show ise oli selline kummaline, naised olid nagu narkouimas, midagi lõbusat selles ei olnud. Huvitav tähelepanek oli, et külastajaid sai jaotada sisuliselt kolme gruppi 1/3 paarid, 1/3 meeste kambad ja 1/3 naiste seltskonnad. Bangkokist Chiang Maisse läksime öörongiga, tõeline platskaart (2.klass) elamus, eriti äge oli keset ööd olla restoranvagunis, kõik aknad lahti, sajab vihma ja taamal lööb äike, mõnus troopika soojus.

Chiang Mai oli selline mõnus linn, kus linna ajaloolises piirkonnas niisama ringi kolada. Looduse osas oli muljet avaldav Doi Inthanon rahvuspark, seal asuvad kosed (Wachirathan ja Mae Klang waterfall ja mõned veel) ja teed. Tasub rentida roller, eriti kui mingigi kogemus all on. Liiklus on täitsa ok, pole midagi hullu, teed on Tais super kvaliteetsed ja põhimaanteed isegi betoonist. Õnnestus saada roller, mis oli täiesti uus, sõitnud vaid 50km. Samas paljud kohad rentisid ka ronte, nii et tasub eri kohti külastada, et leida korralik roller. Rent oli ikka imeodav, nii 8eur päev. Ahjaa, rahvusvahelised juhiload maksavad Tais 3ks päevaks nii 15eur ehk siis esimese 5 minutiga peatas sauaga tüüp ja palus viisakalt tema järel jaoskonda sõita, kus ees oli juba terve parv turiste rahvusvaheliste lubade järjekorras ehk siis oma trahvi ootamas :) Aga jah, antud paberit sai järgmise kolme päeva jooksul korduvalt näidatud. Eestis muide on riigilõiv 26eur + bürokraatiale kuluv aeg, et rahvusvahelised juhiload kätte saada. Chiang Mais tasub sõita ka rolleriga mööda teed, mis viib Wat Pha Lat templi juurde. Sõitsin hommikul vara, tee oli mõnusalt kurviline ja kiire tõusuga, mõnusalt jahe ja sõidad nagu pilvede peal, super fiiling ja Wat Pha Lat tempel oli ka külastust väärt.

Chiang Rai oli linn, kus endas midagi teha ei olnud, aga linna ümber ja piirkonnas palju avastamist. Kõike seda oli mugav teha rolleriga. Tasub külastada Wat Rong Khun templit (valge tempel) ja Wat Rong Suea Ten (sinine tempel). Käisime ka Mae Sai linnas, mis Põhja-Tais Myanmari piiri ääres. See linn oli omamoodi, seal ei olnud otseselt midagi erilist, kuid meelde jäi kohalik melu ja üritused, mis see hetk aset leidsid. Huvitav leid oli Wat Phra That Doi Wao templi kompleksi rajatud klaasist sild, oli omaette elamus, kuna varem polnud ühelgi klaasist sillal olnud. Kuldse kolmnurga piirkond oli ka äge, mõnusad väiksemad teed riisipõldude vahel, kus kulgeda. Kuldne kolmnurk ise oli ka huvitav, põnev oli jälgida, kus riigis areng toimub. Laose poolel käis suuremahuline ehitustegevus, Myanmaris oli sisuliselt vihmamets ja üksikud templid ja siis Tai, kus kõik lihtsalt toimis. Chiang Raist on mugav edasi minna Laosesse. Selleks tasub mõnest kohalikust reisibüroost osta pakett (nii 40eur), mis sisaldas transporti, piiriületuse formaalsusi ja slow boat piletit. Tänu transferile piirile on võimalik sama päeva hommik slow boatile jõuda, väljumine oli 9.30 ajal.

Laos

Nii kui Sõpruse sillast nr4 üle sai sõidetud, oli kohe aru saada, et oled täiesti teistsuguses riigis. Laos on ikka tõeline arengumaa, auklikud teed, tolmune, rahvas vaene, aga see eest põnev ja teistsugune. Huay Xais istusime slow boati, kus veetsime kahe järgneva päeva jooksul kokku 8 + 8h. See oli üks reisi highlighte, olid lihtsalt looduse keskel ja said rahulikult ringi vaadata, lugeda ja tukastada, ei mingit interneti jms. Mul on kombeks mitte kunagi kohalikku simi osta, kõik vajaliku saab korda ajada hotelli wifis. See on tõeline väärtus kui onlines olemine on lihtsalt võimatu. Enne päikese loojangut randusime Pak Bengis, see oli väike ja ehe küla Mekongi jõe ääres. Pimedas paadid ei sõida, kuna kogu navigatsioon põhineb kapteni silmadel. Paat ise on vägagi askeetlik, aga puhas, jalanõud tuleb pardale tulles jalast võtta, istmed on kas puust või siis kunagisest vanist. Paat mahutab nii 100+ reisijat, kellest 95% on turistid ja peatusi tehakse vastavalt vajadusele, lähtudes sellest, kus kohalikud tahavad peale tulla või maha minna. Luang Prabangi jõudsime oli võimas, nii tund enne jõudmist läheb jõgi 2x laiemaks ja võimalik imetleda ka kaljut, mille sees asub Pak Ou koobas. Luang Prabang ise oli selline väikelinn, mis tiksus omas rütmis ja kus oleks tahtnud isegi kauem olla ja mitte midagi teha. Tasub kindlasti käia Kuang Si kose juures, kus sai ka ujuda. Väga mõnus ja värskendav, vesi sama soe nagu meil suvel Läänemeres. Enne päikese loojangut tasub minna vaadet nautima Phousi Hillile, mis on linna keskel ning päikese loojangu jõekruiisi vaateid tasub nautida, sõites avaliku praamiga üle Mekongi jõe nii palju kui süda lustib, üks ots nii 0,2eur. Plaanisime ka Vang Viengi minna, aga kuna aeg surus takka ja rongipileteid ei olnud päev ette saada, siis veetsimegi rohkem aega Luang Prabangis. Luang Prabangist pealinna Vientianesse saab kahe tunniga uue ja kaasaegse hiinlaste ehitatud raudteed mööda, kus rong sõidab kiirusega 160km/h. 1/4 teest on sisuliselt tunnelites, kui rong läbis troopilisi metsi ja riisipõlde, mille ääres asusid kohalike hurtsikud, oli tunne nagu oleksin Katnissi ja Peetaga filmis „Hunger Games“ samas rongis, kui nad käisid mänge eri districes promomas, nii sürrealistlik oli see kontrast lihtsalt.

Vientiane oli vaatamisväärsuste poolest vägagi igav, isegi niisama kolada oli suht igav, ainuke põnev tegevus oli jälgida, kuidas toimib sotsialistlik elukorraldus. Peab mainima, et senini kõige vahetum kogemus kaasaegsest marksismist-leninismist. Pealinnas paistis see igal nurgal välja ja oli kohati üsna õõvastav. Parim koht seda jälgida oli Lane Xangi avenüü ümbruses, kutsusin seda hellitavalt vaese mehe Champs Elyseesks. Prantslaste käekirja ja pärandit seal juba jagus. Igasuguseid vormikandjaid oli lademetes, samas oli vahva näha, kuidas mungad ja sõjaväelased käsikäes kulgesid ja lobisesid. Inimesed olid tegelikult rõõmsad. Kurbnaljakas oli näha, kuidas kohaliku eliitkooli lapsevanemad sellel samal Lane Xangi avenüül 2/4 rajast lihtsalt kinni parkisid ja oma võsukesi ootasid, keegi ei tuututanud, kannatlikult oodati, millal ummikust läbi saadi. Kõige õõvastavam oli näha, kuidas koolilastel oli koolivormi rinnale õmmeldud silt nagu tegu oleks vangidega, kus kirjas nimi, kool ja klass ja vb veel midagi. Võimalik, et EU vangidel isegi ei ole silte, sest rikutaks muidu GDPR nõudeid vms. Noorematel õpilastel kaelas pioneerirätid ja õnnestus osa saada ka muusikalisest etteastest, kus kohalikud pioneerid harjutasid trummidega. Meeleolu oli päris vahva ja lõbus. Vientianes tasub kindlasti käia kohalikus triumfikaares, enne päisese loojangut on võimalik kogeda unustamatuid vaateid linna kõikidesse suundadesse.

Lõpetuseks, Tai ja Laos on super ägedad, lihtsad ja mõnusad riigid reisimiseks. Tugev soovitus esimeseks omapäi reisimiseks troopikasse, rahvas sõbralik ja lahke, turvaline ka. Singapur tundub sobivat ennekõike neile, kellele meeldib luksuslikum ja shopingu puhkus.