Võibolla hiljaks jäänud aga ehk aitab:

1. Sai seal käidud lennukiga Santiagost Punta Arenas. Sealt bussiga Puerto Natalesesse ning sealt siis juba rahvusparki. Kui sa tahad minna Torres del Paine rahvusparki ja seal ka ööbida, siis sa pead broneerima kämpingukohad eelnevalt ette kuna igas kohas on kohtade arv piiratud. Meil joppas ja saime asjad organiseeritud Puerto Nataleses olles, aga ei pruugi jopata.

2. Punta Arenasest saab Isla Magdalenale, kus siis on pingviinide koloonia. Teepeal nägime meie ka delfiine. Kui mälu ei peta, siis oli (kõrghooajal) laevapilet ette osta, Me käisime päev varem sadamas ja soetasime.

3. Me tulime Boliiviast ning olime Tšiili poole peal kuskil nädala. Rentisime auto ja sõitsime ringi. Seal on näha päris palju. Rannapuhkust Atacamas vast ei saa.

4. Santiago on üsna suurlinn, tunduvalt ägedam oli Santiagost väikse bussisõidu kaugusel olev Valparaiso.

Mulle jällegi Valparaiso ei meeldinud. Räpasem, turistikam ja rohkem kerjuseid, kui Santiagos. Külastada võib sellegipoolest.

Tšiilist pole ammu kirjutatud. Saabusime äsja ligi 4-nädalaselt tripilt. Külastasime kolme piirkonda.

1. Carretera Austral riigi lõunapoolsemas osas: see on üle 1200 km pikkune, ainuke Tšiili seda osa läbiv, maaliliste vaadetega maantee Patagoonia piirkonnas. Algab Puerto Monttist (kuhu lendasime Santiagost) ja sõitsime Puerto Rio Tranquilo'ni. Valdavalt asfalt- või betoontee, aga päris palju on ka kruusateed. Väga popp roadtrip, ka jalgratturite seas. Andis neil seal mägedes vändata - imetlusväärne! Selles piirkonnas oli kohalikke turiste rohkem kui välismaiseid. Külastasime erinevate rahvusparkide matkaradasid ja fjordis olevaid marmorkoopaid (Marble caves). Selle piirkonna looduse võlu seisneb orus paiknevates vihmametsades, kusjuures matkarajad viivad sageli mägedest allarippuvate liustikeni. Lisaks on toredaid vulkaane, mille juurde saab matkata - väga maaliline Cráter Rojo Volcán Osorno ja tegevvulkaan Chaiten. Tasub peesitada Ensenada rannas, kust esimene vulkaan oma lumise tipuga on toredaks taustaks liivarannale. Kõige tüütum oli ligi 5-tunnine praamisõit Hornopirenist. Päris segane korraldus ja pilet tuleb internetist ette osta. Päevas sõidab kaks praami. Üks riigi toetusega ja mõistlike hindadega, teine kallis. Esimese piletid saavad mõistagi ruttu otsa. Seal kaljususe tõttu maanteed pole ja tuli nii minnes kui tulles praamiga sõita.

2. Tulemaa saar ja Torres del Paine rahvuspark: pingviinid, nandud, guanakod, tohutud lagedad ja kidurad rohumaad, maalilised mäed ja liustikud. Puerto Monttist lendasime Punta Arenasesse, seal rentisime auto kohalikult firmalt ASV rent, julgen soovitada. Kiire, lihtne ja aus asjaajamine. Torres del Plaine on klassikaline matkamiskoht, kus on palju välisturiste. Kuna mugavate inimestena ei tahtnud telgis ööbida, valisime 20-kilomeetrise ühepäevase raja. Aga sama hinna eest võis mägedes olla kolm päeva ja kolm korda pikema matka teha. Kuna poole päeva pealt hakkas sadama, jäid osad vaated Torresi järveni matkates udusse. Ikkagi tore, nagu mägimatkad ikka. Meelde jäid hobuserongid kitsal ja järsul mägirajal - hobustega viiakse mägibaasidesse toitu. Esimese hobuse seljas on ratsanik, ülejäänud kolm rongina üksteise külge seotud. Hästi tuuline on seal. Osad rajad pannakse suure tuule korral kinni, et õnnetusi vältida. Kuningpingviine käisime eraldi vaatamas Tulemaa saarel. Sõit üle Magalhaesi väina oli elamus omaette. Isegi veel toredam oli Magdalena linnusaare külastus. Sinna saab tänapäeval vaid turismifirmade abil. Saime üsna soodsa firma uue katamaraaniga ja hea inglise keele oskusega giididega. Saarel pesitses massiliselt magellani pingviine ja lõunakajakaid. Selline mõnus linnumelu, kuigi külm ja tuuline. Punta Arenase pubis Birra! Cerveza & Buena Mes proovisime kohalikke, väga hea maitsega õllesid.

3. San Pedro de Atacama ümbrus: Atacama kõrb, del Tatio geisrid, Valle de Luna (kuuorg), erinevad laguunid (Escondidas de Baltinache, Chaxa, Cejar, Tebiquiche, Piedras Rojas, Miscanti), soolakud (salar de Tara) ja kaktusteorg (Canon de Guatin). Lendasime esmalt taas Santiagosse ja siis Calamasse, kust rentisime auto. Kuuoru puhul tasub sõita kindlasti mööda Magic Bus teed, kus on palju kuuilmelisemad maastikud, kui kaitseala tasulises osas. Seal sõideti nii džiipide kui VAN-dega, tavalise sõiduautoga ilmselt keerukas. Laguunidest meeldis kõige rohkem Baltinache, kus oli vähe rahvast, väga valged soolakaldad, imeilus sinine ja väga soolane vesi. Tõused nagu kork pinnale. Seal aga pole duširuume ja ise tuleb pesemisvesi kaasa võtta. Piedras Rojases saab ka ujuda ning on dušid, aga rahvast on rohkem, vesi pole nii soolane ega ümbrus nii imeline. Sinna tuleb pilet ette osta kindlaks sissepääsukellaajaks, lubatud on olla 1 tund ja kui hiljem saabud, et nt pool tundi olla, siis enam sisse ei lasta. Saime nii jutule, et lasti sisse järgmisel täistunnil ja lubati koguni tund aega olla. Töötaja inglise keelt ei osanud, aga kohalikud on hästi abivalmid ja keegi järjekorrast tõlkis teksti meile inglise keelde. Nii geistrite kui de Tara soolakuni viiva tee äärde jäävad toredad linnumärgalad mägijõgede ääres. Kõige kõrgemad punktid oli üle 4800 meetri. Seal võttis juba väike tõus hingeldama. Pole harjunud. Kui internetis oli valdavalt info, et piletid tuleb ette osta (ja seda tegimegi), siis tegelikult saab üht-teist kohapealt ka. Nt Kuuorgu minekuks saab pileti osta infokeskuse piletiautomaadist. Soovitan ka kaktusteorgu külastada. Ligi kümnemeetriseid kaktuseid on hajusalt mägedes siin-seal, kuid selles orus on neid hästi palju. See on tasuta ka. Atacama kõrb on võimas, laguunid ja soolakud hingematvalt ilusad. Soovitan soojalt.

Santiagos shoppasime Lõuna-Ameerika suurimas ostukeskuses. Üht-teist põnevat ikka sai. Kodustele plaanime teha lemmikuks kujunenud kokteili Pisco calafate sour kohalikust viinamarjapiiritusest Pisco ja lodjapuu Calafate siirupist.

Sai kenasti hakkama ka hispaania keele oskuseta. Valdavalt natuke inglise keelt osati, lihtsamast hispaaniakeelsest jutust saab kuidagi intuitiivselt ka aru ja üksikuid keerukamaid jutte aitasid abivalmis keeleoskajatest kohalikud tõlkida. Kui levi oli (mida asulate vahel reeglina pole), oli google tõlge abiks, nt söögikohtades. Pikemaid jutuajamisi muidugi ei teki, sest ka inglise keele oskajate jaoks on see liiga tüütu. Pea igal pool saab maksta kaardiga, suhtlus rendifirmade ja majutusasutustega käib WhatsAppi abil. Et pääseda kohalikele mõeldud maksust, tuleb majutusasutustest maksta dollarites, kas sularahas või krediitkaardiga, näidates ette immigratsioonikaardi, mille saime riiki saabudes. Hästi turvaline, sõbralike inimeste ja ilusa loodusega riik.

Tšiilis sai oldud möödunud aasta septembri lõpus kaks nädalat. Aeg oli mugav reisimiseks, kuna hooaeg polnud veel alanud. Käidud sai kolmes olulisemas kohas- lõunas, põhjas ja läänes. Kõigepealt lõunas- lennukiga Punta Arenasse, sealt rendiautoga Torres del Paini rahvusparki. Vaated olid väga maalilised, sai nähtud guanakosid, nandusid ja hulgim linnulisi. Ööbisime Lago Grey hotellis samanimelise järve ja liustiku juures. Jättis väga hea mulje, Maandusime Punta Arenas hommikul kella 8 paiku ja ärasõit oli järgmise päeva õhtul kl 22, siis tänu rendiautole täiesti piisas kahest päevast. Sealt siis põhja ehk läbi Santiago San Pedro de Atacama-sse. Seal sai oldud kolm päeva ja võetud kõik põhilised kohalikud tuurid. Kõik tuurid ostsime ühe operaatori käest, kes korraldas kohalike tegijate kaudu väljasõidud. Nii oli mugavam, ehkki sealsel ainsal peatänaval oli pakkujaid palju. Muljetavaldavad olid öine taevavaatlus, sai isegi Saturn selgelt ära nähtud ja ujumine laguunis. El Tatio geisrite org oli nii ja naa, võrreldes Uus-Meremaa või Islandi omadega suht pisikesed, ehkki geisreid oli palju. Lisaks oli seal septembri lõpus varahommikul päris jahe- miinus 10. Aga sõit läbi Atacama kõrbe ja Kuu org olid ägedad. Seejärel lendasime Lihavõttesaarele ehk Rapa Nui-le, mis on Tšiili läänepoolseim osa. See tasub külastamist, sest on väga omanäoline nii moaide ehk kivikujude poolest kui ka miljöö poolest. Seal pole ameerika ja muid hotellikette ligi lastud, seetõttu on kõik palju ehedam. Meie jaoks oli see reisi tipp. Kuna parkidesse pääseb ainult giidiga, siis võtsime vastavad tuurid kohapeal ööbimiskohas. Santiago muljet ei jätnud, tegime seal bussituuri- tavaline Lõuna.Ameerika suurlinn. Veel sai rendiautoga käidud Maipo kanjonis ja Casablanca oru veinimõisates, mis olid täitsa ägedad. Sinna tehakse veinituure ka pealinnast, siis saab veine ka degusteerida. Seal olidki sellised grupid ja päris lõbusas tujus. Meile pani rendiauto mõningad piirangud. Muidugi sai külastatud Valparaisot, kuhu uuesti ei läheks. Ööbisime kõrvallinnas Vina del Maris. Kokkuvõtteks kahe nädalaga saab Tšiilist päris hea ülevaate, ehkki planeerimisega peab vaeva nägema. Lennureisid toimusid plaanijärgselt ja graafikud olid päris tihedad. Soovitav on osta kohalik sim, sellega sai kasutatud cabify abil taksoteenust, mis oli märgatavalt soodsam. Autorendid toimisid ka kenasti.

Matkasin täpselt 19 aastat tagasi Patagoonias nii Tšiilis ki Argentiinas. Kahjuks pole põhjalikud muljed veebis enam säilinud. Lendasin Buenos Airesest Ushuaiasse Tulemaal ja hakkasin sealt vaikselt ühistranspordiga ülespoole liikuma. Tollal oli Carretera Austral valdavalt kruusatee, aga jutud peatsest asfalteerimisest juba käisid. Teekond oli Ushuaia (päevamatkad selle ümbruses), Punta Arenas (pingviide külastus), Puerto Natales, Torres del Paine, El Calafate (Perito Moreno liustik), El Chalten (Firz Roy mägi jm) ja sealt edasi Coihaique, Puerto Montt, Osorno, Santiago. Kuna liikusin ühistranspordiga, mis teatud lõikudel käis vaid kord nädalas, siis oli vaja hoolikalt aega planeerida. Oma auto annaks kindalsti rohkem vabadust. Lõpuks kujunes umbes nii, et kaardi peal 1/3 teekonnast Santiagosse võttis aega 3 nädalat (koos matkamistega) ja ülejäänud osa Chile Chicost Santiagosse oli ainult üheöö peatustega kiirustamine. Torres del Paines tegin nö W matka (5 päeva), mitte tervet ringi ümber mägede. Kohale sain ühistranspordiga ja ööbisin telgis, kõik eluks vajaliku vedasin seljas. Järgmisena peatusin El Calafates Argentiinas ja võtsin organiseeritud reisi Perito Moreno liustikule. Soovitan kindlasti, 60m kõrge ja mitme km pikkune liustikuserv ja sealt järve kukkuvad jäämäed on väga võimas elamus. Samuti soovitan järgmist peatust samas rahvuspargis - El Chalteni külakesse saab ühistranspordiga ja sealt edasi on jällegi väga maalilised matkarajad. Must have on varahommikune päikesetõus Fitz Roy juures. Selleks peab pargis ööbima ja hommikul pimedas tunnikese matkama Laguna Sucia äärde, aga vaatepilt on tõepoolest nii värviline nagu Google piltidelt näha. Kuna kogu teekond pendeldab Argentiina ja Tšiili vahel, siis lõpuks tuli 10kond piiriületust ja passis oli mitu lehte templeid täis. Õnneks on mõlemad riigid meile viisavabad.

Santiagos meeldisid erinevad mäed ja vanad linnaosad, aga meeldis ka Valparaiso, Vina del Mar jättis tavalise turistika mulje.

Tšiili põhjaossa ei jõudnud, sest aeg sai otsa, aga kuna alustasin Argentiinast, siis tegin 3-päevase lennutripi Iguacu jugade juurde ja see oli ka igati väärt elamus.

Kunagi Tšiilis olles jagunes meie sinnalennanud 11-liikmeline grupp pooleks, pooled läksid lõuna poole Torres del Painesse, pooled rendiautoga ülesse poole. Mina olin see põhjapoolne Peruu piirilähedale liikuv rendiautoturist.

Ühel samal ajal tagasilennul muljeid vahendades ei saanud selgeks, kumb variant oli parem. Tõsi, lõunas jäämägesi vaadanud tegelased lendasid ruttu põhja ja üritasid rendiautoga veel midagi kaugel põhjas San Pedro ümbruses kõrbes korda saata, aga väga ei jõudnud. Me olime väga rahul Põhja -Tšiilisse sõitmise ja looduse nägemisega.

Aga ka lõunapoolsed matkajad olid jäämägede nägemisega väga rahul. Võta nüüd kinni, kellel õigem otsus, tegelikult tahaks näha mõlemaid, ükskõik mis järjekorras.

Nüüd veel hiljemaks jäänud aga igaks juhuks:

Santiagole me pühendasime ühe päeva ja ühe ööbimise. Käisime lennujaamast võetud rendiautoga vanas raudteejaamas, mis nüüdne turg, olime kesklinnas, kus Moneda palee, mis oli endine presidendipalee, siis Plaza de Armas (Relvade Väljak) ja Bernardo O’Higginsi allee ja need kaks tähistavad absoluutselt igas Tšiili linnas kesklinna asukohta.

Edasi sõitsime põhja poole, eesmärgiga jõuda San Pedro de Atacamasse. Meie reis kestis kaks nädalat, nii et teekonnal läbi kõikide linnade, kõrbete ja rahvusparkide alade me ei kiirustanud ja nägime palju huvitavat.

Copiapo piirkonda võib lugeda kõrbepiirkonna alguseks ja kui esimeseks eesmärgiks oleks San Pedro, siis seal olemiseks võiks võimalusel arvestada kolmes kohas käimisega:

Linnakese lähedal on Valle de la Luna, kus kõrgetele liivaluidetele ronides minnakse vaatama päikeseloojangut, sest siis on sealt näha eriline soolakristallidelt peegelduv värvide vaatemäng.

Siis ca 150 km kaugusel ja 4300m kõrgusel asub El Tatio geisrite väli. Tellisime kindlusemõttes eelmisel õhtul kaasa ka reisibüroo väljapakutud giidi, kes ise meie lubamisega rendibussi rooli istus ja meid kohale sõidutas. See ei olnud tingimata vajalik aga meile vägavarahommikul mugav ja ta oskas rääkida vägapalju huvitavat. Välja sõitsime kell neli hommikul ja kohal olime enne seitset. Paika nimetatakse ka maailma suurimaks geisriteväljaks. San Pedros oli sooja 15 kraadi, geisritel varahommikul -15 kraadi külma aga kes tahtis sai käia ka 40 kraadi soojas geisribasseinis. Geisrid purskavad vaid varahommikul ja lõunaks polevat mõtet sinna minna.

Ja veel ühel varahommikul sõitsime ca 150km kaugusele Salar de Atacamale, mis suuruselt maailma kolmas soolajärv ja kuhu samuti peaks hiljemalt hommikul kella kaheksa paiku kohale jõudma. Sinna minnakse flamingode vaatamise pärast, kus nad huvitava tantsiva keerutamisega endale ülisoolasest madalast veest kaldalähedal süüa otsivad. Sinna sõitsid SanPedrost ka suured turismibussid.

Me olime seal mai lõpu poole, kuid kuidas veebruaris on lood nende hommikuste kellaaegadega, ütleb turismibüroo. Kuna meil oli oma rendiauto, siis pärast neid hommikusi käike oli meil aega sõita ringi sealsetes mägistes alades ja külades Boliivia ja Argentiina piiride lähistel.