On võimalik. Eelmisel aastal jalutasime jaanipäeva paiku Hintertuxi liustikult alla kui enam suusatada ei viitsinud. Mitte küll päris tipust, aga 2660m pealt (Tuxer-Fernerhausi jaamast). Tavalistes tossudes, t-särgi ja lühikeste pükstega. Enamik teest oli selline, kust ka autoga kuidagi üles saab, mingi osa selline mõnus metsavaheline matkarada. Seda on ilmselt võimatu öelda, kus on parimad rajad, kogu Alpide piirkond on ristirästi matkaradu täis. Ma pigem valiks selle järgi, kus midagi muud ka teha oleks. Suuremad kuurortkülad, mägijärved, vaatamisväärsused. Aga sõltub loomulikult ka, mis eesmärgiks on.

Parimad matkarajad vajaksid tõlgendamist. Kelle jaoks on parim jalutuskäik pargitee-laadsel kõnniteel jalutamine, kelle jaoks see tundub igavavõitu, võib parimaks pidada hoopis üle kivide-kändude turnimist. Meie käisime juba nimetatud Hintertuxis, Krimmli koskede juures, Kitzsteinhormis, Mooserbodeni veehoidla juures, Grossglockneril ja mujal, igal pool oli näha tähistatud eri kategooria matkaradade algusi. Ise me vanainimestena sõitsime enamasti küll trammiga üles ja paaril juhul jalutasime siis kergeimat varianti pidi alla, aga oli näha kodanikke end matkarajale asutamas, kel "kassid" ja köied seljakotil rippumas. 3000 peal oli ka augustis lumi ja suusatati. Ilmaga on nii, et ükspäev oli sel kõrgusel kuradi külm, teisel päeval sai t-särkidega ja lühikeste pükstega hakkama, mägedes muutub ilm kiiresti. Kirvereegel tundub olema, et iga 1000m tõusuga langeb temperatuur 10 pügalat, kui all on 30°, siis 3000 peal naljalt üle nulli oodata ei tasu. Ilus on kõikjal Alpides.

Kui plaanite ühepäeva matkasid (mitte telgiga matkale), siis võiks vaadata majutust nt selle järgi, kes pakub ka piirkonna külastajakaarti hinna sisse. See annab erinevates kohtades soodsamaid hindasid või ka tasuta. Nt kohapealne  ühistransport, köisgondlite sõidud, muuseumid, vaatamisväärsused jne.
Alpid on kõikjal ilusad ja matkaradu täis. Meil endal plaan millalgi ettevõtta Königscard´i võimalused/piirkond.
https://www.koenigscard.com/

https://www.alpinissimo.info/en/sommer/ferienwohnungen-oberammergau/koenigscard.html

Täpsustuseks matkarajale - kivid ja kännud sobivad ;) Pidasin silmas sellist matkarada, kus pole vaja erivarustust ehk köisi ja muud sellelaadset. Nagu ka mainisin. Muidu liikudes 3000 poole arvakski, et rada ei pruugi väga kerge olla ja arusaadavalt ei eelda laudteed või kooremultsiga kaetud. Aga, kuna pole enne käinud üle 1500, siis lootsin ehk leian siit soovitusi. Ka Alpidesse minek esmakordne. Loomulikult olen igasuguseid lehekülgi ka googeldanud - ühtkoma teist on ka silma jäänud. Ka tripis ringi vaadanud, aga ei leidnud.  Parimad soovitused on ikka inimestelt, kes ise käinud.

Ahah, kivid ja kännud. Viimastega võib 3000m peal juba raskeks minna, aga kividest küll puudust ei tule. Lisan illustreerimiseks mõned pildid meie käikudest.

1. Krimmli koskede matkarada, 1000-1500m

Algab suhteliselt pargitee laadsena, aga kohati võib ette sattuda ka kivisemaid lõike:

Ülevalt, koskede lätte juurest viis erinevaid matkaradu edasigi, 4-tunnine, 10-tunnine, 12-tunnine, seal aga "pargitee" lõppes ja algas kivilt-kivile hüppamine. Meile piisas esimesest 2-tunnisest otsast, sama pikk tagasitee veel ees.

2. Kaprun, Mooserbodeni veehoidlad, 2000m ja rohkem. Üles sõitsime busside ja liftiga, sealt edasi algas erinevaid matkaradu. Umbes sellised:

Turnisime neil radadel pisut edasi-tagasi, aga kuna lühim variant oleks olnud jälle miski 6-tunnine, siis tundunud see enam meie võimetele vastavat. Ega me ennast sinna rihmaks tõmbama ei läinud, eelistasime nautida vaateid kohvikus supikausi ja õllekannu taga. Jäägu need rajad noorematele "gasellidele".

3. Kitzsteinhorn, 3000m.

Lumi, inimesed suusatavad. On augusti algus, ehk kõige lumevaesem aeg seal, kuu lõpul võib väidetavalt juba uut lund oodata. Taimestik puudub, seega pole ka kände. Küll aga kive. Pildi allservas on näha sealne matkarada. Kohati trossidega turvatud, aga selline vaid raja algus, mõnevõrra hiljem turvaelemendid kaovad. Erivarustuseta peaks hakkama saama, vähemalt selle mõnesaja meetri ulatuses, mis me seal ukerdasime ja vähemalt lumevabadel lõikudel. Lume korral ma enam nii kindel poleks. Aga nagu ma varem ütlesin, astus samale rajale ka seltskond "kasside" ja köitega varustatult, tõenäoliselt oli neil mingi plaan, mis konkreetse rajaga ei piirdunud ja kaugemale viis.

4. Hintertux, 3000m. Sellest mul pilti pole panna, tegin rohkem videosid, aga üldiselt sarnane eelmisega. Seal sõitsime köistrammiga üles, aga analoogiliselt Alaskamaniga ühe jaamavahe alla tagasi, sealt juba jalutuskäik, vist läks kah mingi 2 tunni ringis. Päris üleval lihtsalt kivine kuumaastik, kus alati vaadegi pole pilvituse tõttu garanteeritud, allapoole tulles kohtab ikka rohelust ja kena loodust ümber kah. Nojah, sellised olid meie eelistused.

Ehk p3 pilt annab ettekujutuse 3000m pealsetest tingimustest. Arvan, et teostatav, aga samas peab ka tähele panema, et ilm võib üritusele igal hetkel kriipsu peale tõmmata. Me kõndisime 100m, siis tuli pilv ja pilt läinud. Olime alles trossidega turvatud rajaosas ja tulime neid mööda tagasi. No ega me oma nappe võimeid kainelt hinnates palju kaugemale ei kavatsenudki minna. Ma ei tea, mil viisil õnnestuks nähtavuseta orienteerumine ja mida seal üldse sellisel puhul nautima peaks. Kuigi rajad on üldiselt hästi tähistatud, siis päris igal sammul neid ikka pole ja matkarada on sümboolne mõiste, kivide peal ei ole mingit sissetallatud rada näha, mida järgida, kui me seda sellisena ette kujutame. Pilve sees ei näe sammugi enda ette ja võid sedasi sattuda kuhu iganes. Meie jõudsime trosse orientiirina kasutades tagasi ja hopsti – taevas jälle selge. Need tüübid, kes erivarustusega meist möödusid, muutusid jälle nähtavaks, nemadki polnud pilves edasi liikunud. Aga olid nähtavasti ilma suhtes kogenumad ja ootasid lihtsalt selginemist.

Kuna me ise pole sealseid matkaradu pikemalt läbinud, siis arusaadavalt ei saa ma mingeid soovitusi siin jagada. Kõrvaltvaatajana saan vaid niipalju öelda, et matkaradu leidub seal kõikjal igale maitsele. Kui varemalt orienteeruti vaid suusatajatele ja suvel magati suveund, siis viimasel ajal on tublisti arenenud ka suveturismi teenuste pakkumine. Kogu infrastruktuur on ju olemas, miks mitte hooaega laiendada. Mõned viidad siia-sinna, matkarada olemas, hoopis midagi muud suusaraja pidevast hooldusvajadusest. Mulle tunduvad suvised Alpid ilusamadki ja pole ka nii hullu rahvauputust, kui suusahooajal, on hingamisruumi. Seni veel, kui ma siin sedasi suvist hooaega reklaamin, on ehk varsti ka suviti "laulupidu" ja teenuste hinnad talvisele tasemele keritud.

Üks tähelepanek, kõik mäkke sõitvad asjad lõpetasid kell 16 rahva üles viimise, kella 18-ni toodi neid alla. Seetõttu me ühel päeval üle ühe mäe ette võtta ei saanudki, sõidad üles, 4-5 tunnikest kohapeal koos lõuna ja värkidega, ongi trammi tööpäev selleks korraks läbi. See ei olnud päevavalgusega seotud, päike alles kõrges taevas, ka kogu linnatransport lõpetas, kohvikud, restoranid enamik poode pani oma uksed kinni kell 18. Hommikul alustasid nad aga oma päeva varakult. Tublisti nihkes meil harjumuspärastest, aga harjub ära. Algul oli probleem, mõtled kusagil õhtust süüa, aga elu juba seisab.

Veel 1 tähelepanek, kõik matkarajad on tähistatud selle läbimiseks keskmiselt kuluva ajaga tundides. Aga need on vist mägilase tunnid, sest meiesugused tasandike rotid ei tulnud etteantud ajaga isegi siledamal rajal toime, ikka kõvasti rohkem läks. No naudid ju vaateid ka, pildistad, võtad ehk pruukosti, ei kappa üksnes mäkke. Annan muidugi seejuures endale aru, et meie jalad ei ole enam kõige värskemas konditsioonis.

Siinkohal võiks ehk paralleeli tõmmata noores põlves 2600m ronimisest kusagil 70-ndatel, giid anti kaasa ja öeldi, et teekond kestab 4 tundi. Me olime selle ajaga alles poolel tõusul, kui giid tuli juba tipust tagasi ja soovis meile edasiseks jõudu. Need mägilaste jalad on midagi muud meie makaronidega võrreldes ja ometi ma olin siis veel kõva jalgrattasõitja, mitte kõige lahjemate säärte omanik, mäkketõus oleks pidanud teoreetiliselt mu trumpala olema:)

Täiendan veel pisut. Lisatud pildid on valitud meelega sellised, et anda ettekujutus maastiku ja sealsete matkaradade olemusest. Nagu näha, 1000m peal on lopsakas taimestik, jõed kohisevad ja selline paradiisi tunne. 2000m on vaid sammal üksikute põõsatuttidega ja 3000m peal pole enam peale kiviklibu midagi. Matkaradu leidub küll igal kõrgusel, aga need kõrgemad on pigem neile vähestele, kes just sellist otsivad. Turistide hordid liiguvad 1000-2000m vahel. Nii on see kõikjal Alpides.

Ahjaa, ühes kohas kusagil 2000 peal jälgisime koomilist vaatepilti, läks mingi seltskond rada pidi mäkke, keset rada oli aga lehm end mugavalt sisse seadnud. Mööda ei pääse, vehivad seal kätega ja huilgavad, lehm ei mõtlegi rada vabastada. Ega tal kuhugi minna poleks olnudki, ühel pool püstloodis kalju, teisel pool sama järsk sügavik. Ma just jõudsin mõelda, et nad võiks ju lehma alt läbi pugeda, aga nähtavasti polnud selleks julgust ja tulid sama rada tagasi. Kogu protseduur kestis oma 2 tundi, tund kulus neil lehmani jõudmiseks, teine tagasitulekuks, mägedes ei jõua tunniga kuhugi, justkui siinsamas oleks. Meie istusime kohviku rõdul seda etendust jälgides ja ma jõudsin lisaõllegi võtta, hakkas huvitama, millega see pull lõpeb:) 

Edu!

Matkarajad on enamasti tähistatud mingi värviga. Värvid on erinevad ja kui mingi osa rajast kattub teisega, siis on see erinev värv lausa hädavajalik. 

Radadel on viited, mitu tundi kuhugi kulub. Minu kogemuse järgi on need ajad vist ette antud mingi kohaliku tippsportlase poolt.  Mis mõnu on nagu spordivõistlustel kokkukukkumise piiril rügada, et siis seda aega eeskujuks võtta? 

 Mida kõrgemale ronid, seda vähem on seal midagi ilusat vaadata ja üha rohkem sõltud sa ilmast. Ja ilm oskab mägedes hetkega muutuda.

 Endal olemas kogemus tihedas udus. Kõndisime ilusti hanereas ja ühel hetkel polnud enam ühtegi värvilärakat kividel. Selge, läksime valesti. Jäime korraks rahulikult seisma ja astusime mõned sammud tagasi ilma paanika ja rapsimiseta. ise veel arutasime, millise kivi juurest me kindlasti tulime. Kamba peale rahulikult meenutades leidsime raja uuesti üles. Põhiline ongi mitte tormama hakata. Tuleb rahulikult mõelda ja üritada natuke tagasi minna ja mitte stiilis, et jooksen ringi ja üritan paaniliselt leida. Tihedas udus saab niimoddi lõplikult ära eksida. Ja siis päästab ainult kõne 112. Seda viimast ei tohi kergekäeliselt kasutada aga ka mitte välistada. Meil suundus rada lihtsalt jõesängi ja seepärast ta äkki kaduski. Tol korral jõudsime Kjerag Boltile kohale ja siis tuli 10 minutiks päike välja. Saime oma pildid tehtud ja tagasiteel sama udu ja vihm tuiskas mitu tundi horisontaalis näkku.

Vali aga mõni suurem "suusakeskus" välja, see pakub piisavalt matkaradasid mitmeks päevaks. Kõrgemale saamiseks on üks variant tõesti ka suvel avatud suusaradade juurde viivad tõstukid, aga jalgsi seal lumel liikuda pole siiski parim sinu seatud eesmärkidel ilmselt.  

Eespool mainiti Hintertuxi, st Zillertal org, Mayrhofen suurim küla. Meenub näiteks selline matkake: külast Ahornbahn tõstukiga 670 m -> 1965 m, jalgsi ca 3 tundi "raske" tasemega matkarada ja oled 2976 m peal. Raskus eelkõige lõpuosast, kus vaja samme sättida ja otsida, käega siinseal toetada, kõrgust ei tohi karta. Rahvast liigub ilusal päeval palju. Lund/jääd ilusa ilmaga pole. Vahepeal on ka üks tüüpiline hütt, kus süüa saab (või hoopis ööbida). Radade kirjeldused ja andmed on keskuste kodulehtedel kenasti olemas, nime järgi leiad veel lehti ja videosid. 

Jälgi siis aega (üles/alla vahel eraldi välja toodu) ning raskustaset - see koosneb erinevatest osadest. Aeg tähendab puhast kõndimise aega - kuidas see suhestub sinu tempoga ja kui palju puhkepause ja ringivaatamist siia lisandub, saad esimese paari matkaga teada. Erinevalt eelkõnelejatest, minu normaalne ja nauditav matkatempo koos kõikide pausidega on näiteks kiirem kui viitadel olevad ajad.  

Või siis "Zillertal Circuit" sealsamas kandis, kunagises Austria Lonely Planetis oli sellel rajal tehtud foto raamatu alguse värvipiltide seas (mitte, et see nüüd eriline näitaja oleks, aga järelikult kannatab ikkagi keskmisele inimesele soovitada): https://www.lonelyplanet.com/a/nar/0784f849-dab5-43ff-8f9e-44a119afe345/1334199. Schlegeis veehoidla (1800 m) juurest alustad, teele jääb paar hütti, Friesenberghaus, Olpererhütte (2600 m). 

Ilmaolusid mainiti - keset suve võib ilm ikkagi mitu päeva nöökida (udu, pilved, vihm, kõrgemal lumi). Kui ikkagi ilm halb, siis ei saa matkata ja tuleb asendustegevusi otsida (siinkohal on taas suurem keskus ehk abiks muude tegevustega). Jälgi ennustusi, hetke ilma, veebikaameraid (!). Kui all orus on pilves, siis mingist kõrgusest (mis kõigest tõstukisõidu kaugusel võib olla) võid pilvede kohal olla!  Ka päeva jooksul võib ilm muutuda, st ka poolepäevamatkal ikkagi riidevaru kaasas (ja kõrgemal ongi külmem). Võibolla on mõistlik hoopis teise piirkonda sõita. 

Eespool olnud kommentaarile "Mida kõrgemale ronid, seda vähem on seal midagi ilusat vaadata.." vastaks hoopis, et "kõrgemal on just ilusam" - lillelised alpiaasad on kadunud, aga vaated muudkui avanevad.  Isegi lihtsal rajal (nagu need eespool mainitud) kanna mingit rajakaarti/kirjeldust kaasas, on see siis paberil või telefonis - rajad ristuvad, samasse kohta viib mitu rada erinevate numbritega jne. Tahaks soovitada ikkagi matkasaabast (üle pahkluu), või vähemalt mustriga tallaga vabaajajalatsit tavalise jooksutossu vms asemele. Kasuta tõstukeid, algus/lõpppunkt ei pea olema samas kohas, kasuta kohalikku transporti.  Viskan õhku ka mõtte mõnes nn alpihütis ööbida - tingimused pea samad mis lihtsas hotellis, aga ümbrus ja kogemus teine.

 Jalatsite kohalt on tõesti nii, et nüüd on ka mul ammu ostetud korralikud matkasaapad.  Soovitan ka teistele see raha leida. Tuleb ikka teiste vigadest õppida, mitte enda omadest. Mitte, et mul tossude tõttu miski jama oleks juhtunud. Puhas profülaktika.

 Minu väljend kõrguse ja vaatamise seosest oli pigem selles võtmes, et pole ilusaid suuri puid, tagurpidi kändu, kividest vana silda üle jõe, pinki puude varjus, lilli, põldmarju või mustikaid tee ääres jne. Vaated tõesti avarduvad. Muidu tavalised järved on ülevalt vaadates nii ilusad. Ülevalt näeb päris kaugele. Seda eeldusel, et ilm ei ole pilves.

Mulle on jäänud piltide põhjal mulje, et osad neist hüttidest seal mägedes on ikka suht askeetliku olmega. Sool ja tikud on olemas aga muu peab ise kaasa vedama. Aga eks neid olegi erinevaid. Lihtsalt hoiatan, et peab enne täpsemalt uurima, et poleks üllatusi.

 Ühe vihjena pakuks välja Poola kõrgema tipu Rysy otsa ronimise.  Pole küll Alpides aga Tatrates hea väike treening, siis paar päeva puhkust ja edasi Alpid.

Kaasa peaks võtma piisavalt vett, sest seda kulub. Midagi söödavat ka. Ei pea palju olema. Mingil hetkel peab energiakulu kompenseerima.

Hakkasin selle jutu peale mõtlema, millised on need piirkonnad, mis talvel ägedad tundusid ja kuhu tahaks ka suvel Alpides minna (üle 3000m kõrgused). Üks võiks olla Mont Blanci piirkond - ühel pool mäge on prantslaste kuulus suusakuurort Chamonix, mis on päris suur küla. Aga seal on vist matkarajad ka keerukamat laadi. Teisel pool on itaallaste Courmayeur. Võibolla majutus võtta üldse Aostasse, mis on piirkondlik keskus ja kus on ka korralikud šhoppinguvõimalused. Sealt siis autoga liikuda. Aostast kirdesse jääb Matterhorni tipp, ühel pool mäge on šveitslaste Zermatti kuurort ja teisel pool itaallaste Cervinia. Ka Dolomiitide piirkond oleks suvel lahe, sealkandis asuvad ka maailma kõigeimaid alpiaasad Alpe di Siusi (saksak. Seiser Alm).

Ma matkasaapa kohalt jääks eriarvamustele. Reeglina on matkasaabas ülehinnatud, kohmakas ja raske. Kiirel matkamisel ja tehnilisel rajal pigem kiirust pärssiv.

Minu viimaste aastate matkamiste sh.2020  kogumaht on aastas üle 2000 kilomeetri, olles alati olnud matkasaapa usku (mida vingem firma, seda parem), siis leidsin just eelmisel aastal, et vetthülgavad korralikud ja kiirelt kuivavad jooksutossud on parimad näiteks Lapimaa tundras ja mägedes. Ka libedal ajal, näiteks kiilasjääga kodumaal, on jooksutoss parem, kui matkasaabas.

Kui sa oled mitte heas vormis, siis pahkluud toetav matkasaabas on kindlasti ohutum, seda enam kui eesmärk on pigem kulgemine, kui matkamine.  Kui aga on eesmärk kiirelt ja kergelt liikuda, siis peaaegu alati on korralik jooksutoss parem (tundlikum maapinna suhtes, põrutuste eest kaitsev, kergem ja kiiremini kuivavam)

Kui 3000m eesmärgiks, siis esimene soovitus oleks Piz Boe - peetakse Dolomiitides kõige lihtsamaks 3000m tipuks. Ise ei ole käinud, aga selle suve plaanides on, kui reisida saab.

Samas vast ei tasuks seda kõrgust eraldi eesmärgiks seda. Vaata, nagu eespool soovitati, mõni mõnus suusakuurort alpides ja seal matkaradu piisavalt. Ma ise vaataksin küll kõrgust alates 2000m ja siis mõni rada, mis läheb sellel kõrgusel või siis ülespoole. Madalamad kõrgused ei ole võib olla paljudes kohtades mõttekad - puud varjavad vaated ja metsas võid ka kodus käia.

Soovitada oskan esimese hooga

Cortina dAmpezzo - Tre Cime - 3-4 tunnine matk ümber kauni mäemasiivi (Tre Cime tippi ise on 2999m aga matkarda tunduvalt allpool)

Chamonix - näiteks Gare duMonteves (u. 1900m) kuni Plan de lAiquille (u.2300m) - u. 8km ja 3-4 tundi

Mõlemas kohas piisavalt lühimatkade variante vähemalt nädalaks 

Lisaks korralikele saabastele soovitan ka kepid kaasa võtta. Nendest palju abi kui juba väike väsimus jalgades. Mul endal tavalised pikendatavad "kepikõnni" omad

Lisaksin omalt poolt veel niipalju, jälle ei saa üle ega ümber ilmast. Me näiteks olime augustikuus Alpides 14 päeva. Hommikul vaatasime taevasse, oli see pilvedest vaba, võtsime kõrgemad kohad ette, pilvituse korral oli "alumistele korrustele" piisavalt asendustegevusi  planeeritud, et päevad hotellis magamisega päris raisku ei läheks. Meil üldiselt vedas, umbes pooled päevad olid selged, ülejäänud aga sellised, et üleval poleks midagi teha ega näha olnud. Päris vihma õnneks ei saanudki. Üks päev oli ka nii, et hommik ilus, aga mida lähemale sihtkohale jõudsime, seda enam oli näha mäetippude ümber kogunevaid pilvi, tegime kiire ümbermanööverduse ja läksime sel päeval mujale. Kuna meil oli erinevaid tegevusi planeeritud, siis lõppkokkuvõttes said kõik soovitud paigad ära käidud, mitte küll algselt mõeldud järjekorras, millestki ilma ometi ei jäänud.

Ah, valetan, siiski jäi 1 koht käimata, kuna sinna viiv ainus tee oli maalihke tõttu maamunalt kadunud. Kusjuures esimene infotahvel koos illustreerivate piltidega varingust asus kusagil 2000m kõrgusel, kui me olime juba oma 25km ära vingerdanud, arusaamatuks jäigi, miks info ei oleks võinud juba all tee alguses olla, mujale see tee ei viinudki. Ega muud, kui kehitad õlgu ja tagasi, meie auto lennata ei oska. Ometi tänasime õnne, et me tee lagunemise hetkel "õigel" poolel olime ja sinna taha lõksu ei jäänud.

Kokkuvõttes tahangi rõhutada, et ei saa planeerida kogu aega üksnes kõrgustesse, liiga ettearvamatu. Selles mõttes on siin varem jagatud soovitused platseeruda mingisse suusakuurorti, igati asjakohased.

Tere!

 Viktori kommentaarid väga asjakohased. Ise ka nendel neljal käinud- Krimmli juures korduvalt. Eestlase jaoks võiks see kosk olla päris elamus. Veehulga tippaeg peaks olema neil juuni lõpp- juuli algus, aga vett jagub ka muuks ajaks küll ja veel. Eelnevatele lisaks juurde veel mulle endale suurima elamuse pakkunud matka Matterhorni juures. Seal päris mitu erineva raskusastmega rada- ka ilma erivarustuseta. Ja see mägi on siiski piltilus. Sveitsis sai käidud ka liustiku äärel matkamas- Alecher Glecher. Väga imformatiivne ja ilusate vaadetega koht.

Aga muidu on Alpid juuksejuurteni täis matkamisvõimalusi. Suusakeskuste kaartidel ka suvised matkarajad ja majutusasutustes erinevad tutvustavad raamatud/ brosüürid/ kaartid jms.

Kui võimalik suvel on minna kuskile, siis tahaks Mt. Blanci juurde minna.

Vsop poolt eelnevalt märgitud Biz Boe on jah suht lihtne jalutamine. Aga see-eest väga ilus jalutamine.  Sass Pordoi tõstukiga saab lihtsalt 2950m kõrgusele, sealt edasi on paar tundi jalutamist.

Meil jäi 2019.a. tipus käimata -- kui all oli +25 ja tuulevaikne, siis ülal oli +3 ning tuule kohta ütleks eestlane, et puhub sea püsti. Dolomiitide jaoks kohaldatuna võiks siis öelda, et puhub marmotid mäe küljelt minema. Seetõttu valisime ühel hetkel tuulepealse raja asemel ümber mäe kulgemise Rifugio Boè hütini. 

Dolomiitides on sadu ja tuhandeid kilomeetreid matkaradu igale maitsele. Meie valisime 2019. a. peatuspaigaks Arabba ja tegime seal ümbruses päevamatku. 

Col di Lana üle kolme tipu kulgev rada oli teine, mis meelde jäi. 

Ja kui nüüd vähegi olukord lubab, siis sel suvel tahaks Austrias Hohe Tauernis ära käia. Eelmisel suvel oli plaanis aga jäi käimata, hetkel vaatan vabal ajal pilte ja loodan pöidlad pihus, et vaksineerimise esimesest saamatusest üle saadaks ning lõpuks ometi piirid lahti läheksid.

Kui Austriast eemale vaadata, siis on valik muidugi veelgi mõnusam. Chamonix kant väärib kindlasti käimist, ei ole seal matkarajad kuidagi keerukamat laadi, nii nagu Alaskaman kahtles. Lisaks eelmistele soovitustele - näiteks Chalet des Pyramides juures käimine, ja ka sealt edasi La Jonction juurde. Alguses rada küll veidi tüütu metsa vahel minek, aga siis on Bossoni liustik käega katsuda.

Ja tõstukiga saab 3800 m peale (Aiguille du Midi) - asukoht kaljunukil, jalutada "tehispinnasel" saab ja vaatekohti eri nurkades, aga edasi sealt pigem alpinistide pärusmaa. Sealt saad teha nt edasitagasi sõidu veel "Panoramic Mont Blanc" gondliga Itaalia poolele (Pointe Helbronner) ja tagasi - imelised vaated ülevalt liustikule, ca 30 minutiline sõit, vahepeal gondel seisab. Otsinguga satub kergesti ka uudistele, kuidas mõni aasta tagasi talvel gondlid alla kukkusid (siis tõstukid ei liigu tegelikult, keegi kannatada ei saanud) ning mingi aasta suvel tehniliste probleemide tõttu tuli osadel ööseks gondlisse jääda :) Aga muidu on ilus :) 

Itaalia poolelt (Courmayeur) saab siis tõstukiga 3460 peale. 100 m allpool (Rifugio Tornio) saab ka lume peale jalutama. 

Juttu oli ka (Austria) mägihüttidest - poppide matkaradade ääres on ikkagi viisakad ja mehitatud hütid, kus on voodid, soojad söögid, võibolla isegi soe dušš mõnel pool. Endal peab olema magamiskott/lina, elektriga pole priisata, pangakaardiga ei pruugi saada maksta jne. Ei pruugi olla väikeseid tubasid vaid suured ühikatüüpi ruumid. Aga kategooriaid on erinevaid ja ikka tuleb konkreetse maja olme enne selgeks teha. Rahvast võib ka palju olla, nii et kui enne ei broneeri, siis nt hommikul helistada ja uurida. Sarnased hütid ka teistes sealkandi riikides. 

Dolomiidid - jaa, hoopis midagi muud kui Alpid. Tegevust lisavad ka ehk sõjaaegsed tunnelid, kui vähegi huvi pakub. Ja sealt on juba väike samm via ferrata'de läbimisteni - vaja ca paarisaja euro eest erivarustust :)

Šveits - Lauterbrunneri org ja sealsed mäed, Schilthorn - 2970 m, saab tõstukiga ja ka jalgsi kenasti; rongiga Jungfraujoch jaama (3400 m). 

Zermatt (autovaba küla) - nt Gornergrat (3000 m), saab jalgsi või rongiga.

Väga palju häid soovitusi, valik läheb järjest keerulisemaks.

Vsop, ega kõrgus ei ole nüüd päris omaette eesmärk. Veidi vaid ses mõttes, et tahame proovida, kas meil on kõrgusega probleeme või mitte. Väike mõte minna Kilimanjarole, aga enne alustaks ronimisi vähe madalamal, et esimese hooga nii kõrgele minna ei tahaks.

Kõrgmäestikutõve piir hakkab 3500 meetrist ning kunagi ei saa olla kindel, et kui enne ei ole olnud probleeme, siis järgmine kord ka ei ole.

Seal kõrgemal on nagunii väga teistmoodi liikumine, kui lihtsalt õhku ei ole ning liikumine on nagu aegluubis.

3000 m vist enamikele midagi tunda ei anna. Olen korduvalt käinud u 1500 m pealt päevaks 3100-2500 m peal matkamas ja no midagi ei saa aru.

Kiire otsing üle 3500 m kõrguse matka kohta Euroopas andis Barrhorni Šveitsis. 3610 m kõrgune tipp, kuhu lühikirjaleduse järgi pole erivarustust vaja. Sellist rada, mis pidevalt 3500 m ümber kulgeks Euroopas vist ei olegi. Enamasti peaks see siis olema mingi erinevaid tippe mööda harja ühendav kulgemine. Seega kindlasti tehniline rada.

Lisaks on vist vähemalt Alpide põhjaosas suvine lumepiir u 3100 m kõrgusel ja seega sealt kõrgemale jäävad rajad, mis kulgevad mõne tipu peale või kurule vms.