Filipiinide kohta rida küsimusi

Tervitus!

Planeerin Filipiinide külastust aprillis ning olen end üritanud kurssi viia sealse eluoluga, hindadega ning ka võimalike marsruutidega. Siinsest foorumist on palju kasu olnud. Samas mõned küsimused on õhku üles jäänud. Ehk mõni foorumlane oskab abistada:)

Reisikestuseks planeerin 4 nädalat ning plaan liikuda mitmetele foorumlastele sarnast teed pidi: HKK - Cebu (sh Bohol) - Boracay - El Nido - Puerto Princessa - Kota Kinabalo - Macau - HKK. Siselennud üritan võtta võimaluse korral Cebu Pacificuga.

  1. Ei õnnestunud välja lugeda, kui pikaks ajaks viisa Stockholmi saatkonnast antakse. Hakkas silma, et Soome ja Rootsi on 21 päeva viisavabad. Loodetavasti õnnestub viisaga kuni kuu aega seigelda seal? Ega ei ole Väliminnist kuulda olnud vihjeid viisavabaduse suunas (nt Brasiilia kohta tuli täna positiivne uudis)?
  2. Raskusi on pääsemisega Caticlanist El Nido'sse. Seair peaks kodulehe andmetel seda marsruuti läbima tipphooajal, kui hetkel sihtkohtade valikus ei paku seda välja? Samuti jäi segaseks, mis ajaperioodil seasonal route toimib. Samuti peaks ta kord nädalas oma minilennukiga Puerto Princessa'st Kota Kinabalo'sse lendama, kust saaks AirAsia'ga edasi Macausse. Samas aga ka AirAsia koduleht ei näita sel suunal ühtegi toimivat lendu, kuigi menüüs on see marsruut olemas. Kas on ehk põhjus selles, et lennufirmad on kulude kokkuhoiule viidates hakanud vähem tasuvaid liine kinni panema?
  3. Sain aru et postitustes soovitatakse LP asemel Rough Guide soetada. Millega LP viimane versioon on puusse pannud?
  4. Sisuliselt peaksid külastatavad kohad Filipiinidel (va Cebu) olema suhtkoht rahuliku eluoluga ning oluliselt väiksema turistidehulgaga kui võrrelda Samui või Phuketiga?
  5. Mitmete tripi postituste lugemisest on jäänud kahepidine mulje hinnatasemest. Mõni on kommenteerinud et Filipiinid on üks kõrgema hinnatasemega Kagu-Aasia riike (et hinnad võrreldavad Eestiga ja isegi kõrgemad), samas teistest postitustest loen välja, et mõnusalt odav eestlase jaoks. Kas peaks olema nii, et toit ja alko on sarnase hinnaga nagu Tais, samas hotellide keskmine tase on kehvem ning ka mõnevõrra kallim? Et transpordi (bussid, laevad) ning ekskursioonide peale läheb märksa suuremas koguses raha?
  6. Kui kevadel minna, kas siis peaksid teed olema paremas korras, st ei ole ohtu et bussid põlvedeni ulatuvasse mutta kinni jäävad (kuna kuuma- ja suhtkoht kuivaperiood sel ajal)? Kas rollerilaenutus toimib seal saartel?
  7. Mille vastu tuleks vaktsineerida? Kas A ja B hepatiidivastasest süstist piisab? (ei ole veel jõudnud paldiski maanteelt läbi käia)

Aitäh kõigile, kes suudavad abiks olla:)

kõik ilusti kõrva taha, mis seda väärib! Endalgi Filipiinid lähitulevikus plaanis ning hüva nõu siis kallist tõest. Kui pikalt plaanid olla ja kus veel käia? Kuidas sukeldumistega lood on( nähtavus m- s, vaatamisväärsused, teenindus, varustus etc.)? Millise kursuse võtsid? Kas alg- v mõne jätkukursuse?

0
0

Elutseme siin Station 3-s sellises kohas nagu Blue Mango Inn. Peab seda ameeriklane, kelle pojad siinsamas peavad ka sukeldumisklubi voi kuidas iganes seda nimetada. OWD maksumus on 340USDi, mis on siis kursused, eksamid, sukeldumised e koik jutud.

Instruktorid on vaga asjalikud, seega soovitan. Nahtavus on suht hea. Eile oli pilvine ilm ja viidi suht lainelisse kohta, siis oli veits kehvem. Tana on paikest ja emotsioon parem (eelmine neg. kommentaar Boracayst oli ka vist ilma tottu, tana on hoopis teine tunne). Varustus on ok. Siin on voimalik koiki tasemeid teha. Nt yhed sakslased teevad siin rescue diverit. Samas on ka discover dive voimalik. Yldiselt station 3-s on sukeldumiskursused vaga popp. Iga paev ikka laheb paaditaite viisi inimesi merele alates polvepikkustest kuni hallipaisteni valja.

0
0

Tulin ka eile filipiinidelt perega ja jäime rahule. Olime Cebul ja Boholil. Hinnatase on ikka meeldiv, välja arvatud söök ja jook hotellides- nendest peaks hoiduma. Inimesed abivalmis ja meeldivad- kogu aeg söör-madame ette/taha. Taksosõit häbematult odav 15-20 krooniga saab mööda linna ikka kõvasti sõitta. Ainukesed hullud kohad on lennujaam ja sadam- seal küsitakse vähemalt 4-5x kallimat hinda. Tuleb natuke eemale minna ja võtta teine takso. Viin ja rumm ka häbematult odav nt. Antonovi 0,7 ltr. viin maksis 25 eeki ja maitse tipp-topp. Söök linna restoranis koos õlle ja karastusjookidega 50 krooni nägu. Ainult ilm oli loterii.

0
0

Boracay jättis ka minule käidud kohtadest kõige kehvema mulje. Liiga turitikas ja näeb välja nagu iga teine kuurort. Aifu, kui pilte netti paned, siis viska siia link, vaataks ka üle, saaks lisaks veel Cebus ja Boholil käidud :)

0
0

Üks ütlemata positiivne uudis: Filipiinidele saab kuni kolmeks nädalaks viisavabalt. Eesti kodanikud saavad nüüd turismi ja äri eesmärkidel kuni 21 päevaks Filipiinidele reisida viisabalt. Väidetavalt juba eelmise aasta 8 detsembrist pääses Filipiinidele ilma viisata.

0
0

Tere. Palju on rahakurss Filipiinid versus eesti raha? Tänan.

0
0

Miks sa ometi Google'it kasutada ei taha? Aga õige vastus on www.xe.com andmetel 1 EEK = 4.24946 PHP

0
0

Boracay

0
0

Filipiinidel oleme reisiseltskonnaga käinud kahel korral. Liiga suur riik, et sellest ühe reisiga pilt ette saada: 7011 saart, millest mõned kujutavad endast merekaljusid, kuid ka asustatud saari on palju ja igal neist midagi ainuomast. Esimesel korral külastasime riigi põhjaosa, teisel korral keskosa, Mindanao on käimata – tahaks millalgi minna.

Mõlemal korral seiklesime, seljakotid seljas, omal käel, ajasime näpuga järge Lonely Planeti-s, erilisi plaane ei teinud ja kui mõne plaani tegimegi, siis alati andis seda ümber muuta, ainsaks piiranguks tagasilennu pilet.

Riik on kaugel ja lennupiletitele kulub hästi, kuid kõik muu on imeodav ja võib öelda, et need on olnud meie kõige odavamad reisid. Kummalgi korral neli nädalat sealviibimist, kõik kulud kokku ca 1500-1600€. Oleks saanud ka odavamalt, kui elumõnudega poleks laristanud ja vähem padajanni koju tassinud. Ööbisime keskmise tasemega hotellides, sõime põhiliselt restoranides, kuid vahel ka ööturgudel, kus saab igasugust põnevat kraami maitsta. Enamasti kasutasime ühistransporti (bussid, laevad, siselennud), kohapeal ringisõitmiseks rentisime jeepney, mis oli autorendi kõige lihtsamaks viisiks, vahel ka mikrobussi. Jeepney-d on üks Filipiinide omapära: otsast otsani dekoreeritud ja maalitud plekist väikebuss, mida kasutatakse marsruuttaksona. Piisab vaid juhile mainimisest, et tahaks päevaks või paariks või ka enamaks sellega tiire teha, kui ta otsemaid jätab sinnapaika oma paikapandud marsruudid ja on huviliste päralt. Massaaže lasime teha ohtralt, erinevaid, tehti kahel ja neljal käel, põnevamatest võiks mainida ingverimassaaži, millele kulus oma paar tundi ikka. Hinnad on tavaliselt kuni 6€ tunnist, massööre on palju, eelistavad pakkuda oma teenust numbritubades – endal pole vaja kuhugi minna, peab vaid õigeks ajaks oma tuppa laekuma. Päris suureks lisakuluks oli meil kohaloleku pikendamise tasu (ca 50€), sest viisavaba on vaid 21 päeva, kui tahta pikemalt olla, tuleb juurde maksta. Põgusalt ka reisidest. Esimese reisiga külastasime kahte saart: Palawan-i ja Luzon-i, läbisõidul ka Busuanga-l asuvat Coron-i linna. Palawan-ile, Puerto Princesa-sse, lendasime Manilast. Sabang-i lähedal asuv maa-aluse jõe rahvuspark mulle erilist muljet ei jätnud, kuid see-eest olid seal läheduses asuvad mangroovid vägevad. Mangroovides oleme reisidel käinud üksjagu, kuid selliseid pole näinud mitte kuskil – tasub külastada. Seal pakuti ka põnevat maiuspala: mangroovi puu-ussi. Uuristab teine puu sisse pikki käike ja nii elabki. Välimuselt meenutab natuke vihmaussi, kuid on pehmem ja pikem, umbes 50 sentimeetrine. Pehkinud puu lüüakse pikkupidi tükkideks, haaratakse tegelasel sabast ning venitatakse käikudest välja, pestakse ja läheb kaussi, piserdatakse laimimahlaga üle ja suhu. Mulle maitses, maitselt meenutab austrit. Tee ääres võis näha ussikauplejaid, osteti usinalt. Puerto Princesa-st sõitsime bussiga El Nido-sse, mäletamist mööda 7 tundi. Tõeline puhkuse paradiis! Tegime kolmel päeval island hopping-uks nimetatavaid reise, kus paadiga viiakse erinevatele väikesaartele vaateid nautima ja snorgeldama. Liialdamata võib öelda – piltilus! Just selline, nagu põhjamaa inimene endale paradiisisaart ette kujutab. El Nido-st ei viitsinud bussiga tagasi loksuda ning seetõttu sõitsime laevaga Coron-i ja sealt lennukiga Manilasse, kust jätkasime bussiga reisi põhja suunas, kus oli ridamisi morbiidseid elamusi ja kuna sealne elukorraldus erineb meie omast, siis oli põnev küll. Cordillera mäestikus asuvas Baguio-s soovitan külastada Tam-Awan kunstnike küla ja ülikooli muuseum oli ka väga huvitav. Sealne rahvas harrastas peaküttimist ja seda mitte väga kauges minevikus. Muuseumis näidatakse ka muuhulgas pealõikamise kirveid ja muud atribuutikat. Noormees polnud naisevõtuks küps enne, kui mõne naabrimehe pea koju korvi tõi – see tegi temast mehe. Mumifitseerimise komme on ka levinud, klaasvitriinis saab neid uurida. Sealt suundusime kitsaid mägiteid mööda Kabayan-i, mis on nii eraldatud koht, et sinna saadetakse noori kurjategijaid asumisele, ka meie bussis oli paar tükki. Kabayan-is lootsime näha Optas matmiskoobast ja nägime ka: virnades kolbad, sääreluud jmt eraldi kenasti riita laotud. Tegime külas ringkäigu ning tutvusime põllumajandusega. Baguio ülikooli muuseumis tutvustati iidset tööriista: sõrmesirpi, millega olla kunagi põldudelt vilja koristatud. Näeb välja nagu sõrme külge seotud väike nuga. Kabayan-is nägime, et sõrmesirp polegi kauge ajalugu, sellega töötatakse ka tänapäeval. Külamuuseum on ka täitsa tore, ka seal saab muumiaid näha. Polnud erilist lusti hakata ette võtma tülikat ja pikka päevasõitu Baguio-sse, kuid tundus, et pääsu pole, sest pole teid. Siiski vedas – külas leidus üks julge mees, kes oli nõus meid veoauto kastis otse üle mägede viima. Lõbusõit see polnud, rada oli päris hull, nõrganärvilistele ei soovita. Lisaks viletsatele teeoludele põlesid ümberringi metsad ja kohati tuligi sõita päris tulekahju ääres. Teel sai külastatud ka ühte matmiskaljut, millesse oli taimemahladega söövitatud koobas ning sellesse kirstud risti-rästi sisse lükatud. Lootsime ära käia ka Timbac-i koopas, mis on kantud UNESCO kultuurpärandi nimistusse ja kuhu on ladustatud mitmesaja-aastaseid muumiaid, kuid see ei õnnestunud, sest ümberringi metsad põlesid ja tee sinna oli leekides. Alternatiivina näidati ühe küla kohalikke muumiaid. Matmiskoobastesse minekul tuleb alati kaasa võtta ibaloi hõimu giid, sest vaid kohalik inimene oskab surnute hingi rahustada. Nii talitasime ka meie. Sõit oli huvitav, nägime riisiterrasse ja kohalikku elu-olu. Veoauto viis üle mägede teisele maanteele, kust hääletasime Bontoc-isse sõitvale bussile. Bontoc on mägipiirkonna keskuseks. Seal tasuks külastada kohalikku muuseumi, mille ainsaks töötajaks tundus olevat üks nunn. Muuseum oli ka üks väheseid kohti, kust osta käsitööd. Bontoc-is oli nädalavahetusel ka turg, kus uurisime põnevaid hõimurahvaid. Naistel kaunistavad päid helmed ja madude selgrood (pidavat kaitsma pikselöögi eest). Ka on neil ilusad triibulised seelikud, kuid kõige uhkemad on pikad narmastega vööd. Bontoc-ist tegime lühireisi Sagadasse, kus näidati hiigelsuurt matmiskoobast ja Kaja orus (Echo Valley) kuulsaid rippuvaid kirste. Terve org pidi neid täis olema. Mägedes pole maaga priisata ja nii ladustataksegi kadunukesi vastavalt võimalustele. Enne kirstuga kaljule riputamist kadunukesi vinnutatakse mõned päevad sealsamas asuval lõkkel. Kaljule oli riputatud ka ühe surnu lemmiktool. Kirstud on kaetud eterniitplaatidega, et vältida ülespoole riputatute kehamahlade nirisemist allpool asuvatele kirstudele. Rentisime mikrobussi ja otsustasime Bontoc-ist suunduda üle mägede Vigan-i. Aga oh häda, keegi ei osanud täpselt öelda, kas see mõte on teostatav, sest poolel teel asuvat laia mägijõge ületavat silda pole 20 aasta jooksul suudetud valmis ehitada ning jõe ületamine sõltub veeoludest, sest sõita tuleb risti läbi jõe. Suure ringiga tagasi Baguio-sse ka ei viitsinud reisida ja otsustasimegi riskida. Õnnestus! Vigan asub Luzon-i läänerannikul ning on üks hiiglama huvitav ja ilus linn, UNESCO kultuuripärandi nimistusse kantud. On seda väärt küll! Justkui oleks sattunud Hispaaniasse ja kesklinnas ongi näha valdavalt Hispaania koloniaalajastu arhitektuuri. Ringi saab liikuda hobukaarikutes. Linnas on palju väikseid potivabrikuid, täitsa huvitav oli nende tegemisi uurida. Vigan-ist suundusime mööda rannikut Alaminos-eni ja sealt Lucap-i: Saja Saare Rahvusparki. Olime n.ö hooaja väliselt ja seetõttu oli öömajapakkujaid murdu. Valisime mereäärse hotelli väga odava raha eest, boonuseks kõrvalhoones asuv hiigelsuur merele avatud saal, kuhu meile sööke serveeriti. Tellida sai kõiksuguseid mereande, mida kokk isiklikult turult ostmas käis ja väga meisterlikult valmistas. Lucap on rahvuspargi keskuseks, kuid seal midagi eriti huvipakkuvat pole. Saab tellida paadireise, kus saarekeste vaheline veetee pakub imelisi vaateid. Snorgeldamiskohti on ka ja päris huvitavaid. Kahjuks enamasti tuleb vette minna platvormilt. Lucap-i keskuses müüakse igasuguseid suveniire, muuhulgas ka uhkeid pärleid, mida pisukese kauplemisega saab osta vägagi odavalt.

Teisel reisil lendasime Hong Kongist läbi Manila otsejoones Panay saarel asuvasse Caticlan-i, sealt paati ja meritsi Tablas-e saarel asuvasse Looc-i, kus käisime merel ja tutvusime ka ümbruskonna küladega. Edasi viis sõit bussiga San Augustin-i, kust laevaga üle vee Romblon-i saarel asuvasse Romblon-i linna. Sai tutvutud saarega, aga midagi eriti põrutavat seal polnud. Romblon-ist suundusime Sibuyan-i saarele, mis kirjade järgi on üks väheseid kohti Filipiinidel kus on säilinud ürgset loodust. Saarel asub Guiting-Guiting mäe rahvuspark. Mägi (õigemini sakilised mäeharjad) on kaugeltvaates huvitav, kuid nõuab suuremat ronimisvilumust, kui meil seda oli. Metsi oli, aga praktiliselt läbimatud, korralikud matkarajad välja ehitamata ja seetõttu huvipakkuvatesse kohtadesse keeruline pääseda. Saarel võib näha võimsaid mangopuude istandusi.

Sibuyan-ilt sõitsime paadiga Panay saarel asuvasse Roxas-esse, sealt edasi liinibussiga sama saare lõunatipus asuvasse Ilo-Ilo linna, kus kolisime ümber suurele laevale, mis meid ööreisiga viis Cebu saarel asuvasse Cebu linna. Laeval oli üks korrus tugevalt täis tuubitud narisid, kus reisijad said pikali asendis laevasõitu nautida. Cebu sadamas olid laeval vastas meremustlased oma tillukeste paatidega almust nurumas. Mõnes paadis olid perekonnad, mõnes emad lastega, isegi imikutega.

Sadamast väljumata läksime järgmisele laevale, mis viis Bohol-i saarele. Huviväärsustest külastasime Šokolaadimägesid, liblikaaeda ja paar korda käisime vaatamas maailma väikseimaid primaate – kandlasi (tarsier). Boholilt suundusime järgmise laevaga edasi Sequjor-i saarele, kus pidavat elama kuulsad hiilerid, kes kätega ihust haigeid kudesid välja rebivad. Hiileritest polnud kohapeal keegi kuulnudki, kuid ravimtaimedest aetistega tegelevad nad küll. Saar on ilus, tasub ringi sõita. Üks põnevamaid elamusi oli kukevõitluse jälgimine. Kukevõitlused on Filipiinidel väga populaarsed ja kukekasvandusi võib näha kõikidel saartel. Snorgeldada oli seal ka päris vahva. Bohol-ilt viis teekond Negros-e saarele Dumaguete linna, kust võtsime tuk-tuk-id ja suundusime Malatapay poole. Poolel teel leidsime ka mere kaldal sobiva hinnaga resorti. Koha plussiks oli, et see asus umbes 15 minutilise jalutuskäigu kaugusel heast snorgeldamiskohast. See oli üldse üks rikkalikuma vee-elustikuga kohti, mida oma reisidel näinud oleme. Raamatutes räägitakse kauneid sõnu nii Malaisia kui Indoneesia snorgeldamisvõimalustest, kuid tõele au andes on need Filipiinide omadega võrreldes suhteliselt kesised. Filipiinidel olidki minu lemmikkohtadeks Negros-e saare veed ja lähedal asuv Apo saar, kus ka sai käidud. Kõikjal Filipiinidel on ka suurepärased sukeldumiskohad. Malatapay-s oli huvitav turg, kus sai maitsta ka maa sees küpsetatud krõbeda koorikuga põrsaid. Negros-el sai külastatud Twin Lakes National Park-i – tasub minna. Negros-elt suundusime laevaga taas Cebu saarele, kust sõitsime liinibussiga Moalboal-i suvituslinna. Ega seal suurt muud teha polnudki kui snorgeldada – näha sai palju huvitavaid pehmeid koralle ja vee-elustik oli ka vägev. Suveniiripoed pakkusid erinevaid suveniire ning järjekordset võimalust osta vägagi eriilmelisi pärleid, mida oli eri värve. Pärlihuvilistel soovitan minna Cebu turule, kus tasub üles otsida pärlite hulgimüügikoht. Hinnad on vägagi taskukohased. Mõned pildid ja viited minu kodulehel: http://www.elumuster.ee/galerii/filipiinid .

2
0

Kuna olen suhtkoht lammas reisiteemal, siis küsiks igaks juhuks üle.

  1. Natuke teemast mööda, aga kas viisvaba tähendab, et võin kaks kätt taskus sisenda või peab lennujaamas ikkagi mingisugused dokumendid täitma või muud eeltööd tegema.
  2. Kas Filipiinidel nõutakse tagasilennupileti ettenäitamist ka, minnes plaaniga 30 päevast viisvabadust pikendada?
  3. Mis hinnaga ja kauaks oleks võimalik viisat pikendada? Migeid nippe/tähelepanekuid antud teemal?

Aitäh.

0
0
  1. Lennukis jagatakse immigratsiooniankeete, mis tuleb täita ja piiril esitada.

  2. Tagasilennupiletit võidakse nõuda juba enne Filipiinidele suunduva lennuki pardale astumist. Vähemalt minuga oli nii Hong-Kongis. Võid proovida fiktiivse piletiga, aga seda enda riisikol.

  3. Viisat on võimalik korraga kuni 2 kuud pikendada. Mina taotlesin ka 2 kuud, aga anti vist mingi 38 päeva. Maksin ca 50 eurot. Muud ei oska soovitada, kui et ehk peaksid minema võimalikult viisakalt riietatuna, et maksimaalset pikendust saada. Cebus lausa peavadki vähemalt teksapüksid jalas olema, muidu üldse jutule ei võetagi :)

0
0
  1. Lennujaamas sisenemisel pead vaid täitma sisenemise kaardi ja tolli paberi. Sinna vaja ka kirjutada kus majutada ennast kavatsed. Sisenesime Kalibo lennujaama kaudu nädal aega tagasi ja kirjutasime suvalise hotelli nime Boracayl. Kõlbas. Tollis küsiti vaid, et mis riik see Eesti on ja mis kotis on. Väha meeldiv ja naeratusega teenindus.
  2. Filipiinid viisavabad 21 päeva mitte 30 päeva. Lennujaamas Filipiinidele suunduva lennu check-in'i tehes võidakse küsida lahkumise piletit. Meilt ei küsitud, aga väidetavalt on selline olukord viimasel ajal pigem erand kui tavaline nähtus. Viisavabaduse üks kriteeriume on ka ametlikult, et peab olema olemas sisenemisek ka Filipiinidelt lahkumise pilet. Kõige lihtsam on osta Airasia 30 eurone ühe otsa pilet näiteks Clark'ist Singapuri, või kuhu iganes kõige odavama pileti leiad. Saad sellega ka garantii ja südamerahu, et Filipiinidele selle tõttu saamine ära võiks jääda. Kohati on ka ilma pagasita võimalik saada piketeid alla 10 euro. Tähtis ei ole selle pileti kasutamine vaid selle olemasolu.
  3. Viisat saab pikendada esialgu kaks kuud ja nii mitu korda põhimõtteliselt järjest, kui palju sul raha selleks jätkub. Esimene pikendus peaks olema ise immigratsiooni büroos maksma kuskil 55 euro kanti.
0
0

Filipiinid on viisavabad 30 päeva.

0
0

Clarkis ja Intramuroses asuvasse immigratsioonibüroosse ei lubata lühikeste pükste, nn. alussärki meenutavate särkidega (sando), plätudega. Samas Manila kontoris nägin lühikesi miniseelikuid ja "kobedamaid" sandaali laadseid plätusid - go figure. 30 päeva on viisavaba.

0
0
Lennupakkumised
Reisikaaslased