Rhodose saar 2018Mingi hetk meie teismeline hakkas kurtma kõrvavalu (seekord valutasid tal maandumisel kõrvad nii, et vingerdas toolil). Mõni päev hiljem väike palavik, seest kõrv verine ja hommikul veretilgad padjal. Kuna arvasime, et oleks hea mõte mõne arstiga konsulteerida, siis tundus kõige mõistlikum pöörduda kohalikku EMOsse. Leidsime selle isegi üles, Rhodese linnaservas, suur, kandiline, räämas haigla, meie silmis nõukaaegse arhitektuuriga, sisemus paljastas Kreeka riigi masendava majandusliku olukorra. Sisenedes märkate kindlasti pisikest ruumi, milles istuvad paberihunniku taga paar pahurat inimest. Anti blankett täitmiseks, meie sinist EU ravikindlustuskaarti nägid nad esimest korda elus, juhatati lähedalasuvasse koridori lükanduste taha ootama. Ootasime pool tundi, vaatame kahepoolsed uksed käivad kinni-lahti, inimesed osad ka nagu seisavad-ootavad ja siis osad suvaliselt käivad sisse-välja. Aru ei saa mis toimub. Läksime sellesse esimesse putkasse tagasi asja uurima, küsiti seepeale, et mis keelt räägite, näete, meil siin tõlgid olemas - kas vene tsikki. Üks vene tsikk siis asjalikult seletab, et ta vormistab meie eest "kõik paberid" ära, aga selle eest tahab 25 eurot. Saatsin ta kuu peale, siis tsikk teatas, et ta heast südamest viib meie paberid lükandustest sisse ja me jäägu ootama - meid kutsutakse. No ootasime eestlase kannatlikkusega nende lükanduste taga veel pool tundi, vaatasime, et kedagi ju ei kutsuta, inimesed niisama suvaliselt tilbendavad sisse-välja, lõpuks võtsin julguse kokku ning astusin ruumi sisse. Selgus, et seal asubki tegelikult esmaabi registratuur ja me olime nende lükanduste taga niisama tund aega passinud. Suur ruum, hulk kardinatega eraldatud voodeid, voodites inimesed oigasid ja kipsjalad paistsid, sealsamas siis lett, mille taga istusid 3-4 valges kitlis tohtrit, kes uurisid, mis uutel tulijatel kurta on.Täideti uuesti seesama blankett, mille juba ukseaugu putkas täitsime ja mille see vene tsikk väidetavalt sinna ruumi viinud oli, imetleti meie ID-kaarte, hääldati imestusega Estonia, kirjutati suurde ruudulisse kausta meie andmed, vaadati kõrva ja vangutati murelikult pead. Võeti kõne kuhugi, siis pisteti paar paberit pihku ja öeldi, et nüüd minge ja otsige maja pealt kreekakeelsete siltide järgi kõrva-nina-kurgu arst üles. Kappasime majale paar ringi peale, sõitsime liftiga üles ja alla, suhtlesime ühe koristaja, ühe turvamehe ja ühe kirurgiga, kes kolme peale kokkuvõttes lõpuks õige ukse taha juhatasid (kõrva-nina-kurgu arst). Selle ukse taga saime ka jupp aega oodata, siis pisteti pihku üks paber ja öeldi, et ennem kabinetti sisse ei saa kui ka sellele paberile on tempel peale võetud. Suund ja korrus anti ka kätte. Selgus, et maja teises otsas oli veel üks putka ootesaaliga kus klaasi taga istus üks vunts, kes neid templeid lõi. Pistad luugist paberi sisse, näitad ID-kaarti, saad templi, tema samal ajal ühe käega hoiab allakukkuvaid pükse kinni, teise käe ühe sõrmega toksib midagi arvutisse. Selle aja peale olid orientiirid meelest läinud, aga kõrvaarsti kabinet sai siiski uuesti üles leitud ja tembeldatud paberiga võidurõõmsalt sisse astutud. Meid vaevas siiski ju küsimus, et kas kõrvaga on ehk nii pahasti, et lennata ei tohi. Ja ehk oleks vaja mingeid ravimeid siiski. Kõrvaarst oli ka vahva vunts, oma käsi külge ei pannud, lasi residendil kõrva kangutada nii et patsient valust nuttis. Kritseldas paberile 3 erinevat antibiootikumi (üks kõrva tilgutamiseks, üks ninna tilgutamiseks ja üks alla neelamiseks), lõi paberile templi peale, mainis veel, et kõige hullem on juba juhtunud ja lennata võib küll, sest kuulmekile on nagunii juba katki. OK. Apteegis vaadati seda retsepti ja öeldi, et ühte ravimit nad anda ei saa, sest seda saab välja kirjutada vaid "päris arst". Huvitav, kes need seal EMO-s siis olid? Teinekord ehk teistele õpetuseks kui Rhodosel EMOsse otsustate pöörduda - ei maksa olla eestlaslikult tagasihoidlik, ärge laske ennast häirida "dokumentide kordaajamise teenuse pakkujatest" (vene tsikkidest), otsige üles lükanduksed ning põrutage sealt otse sisse, arvestage, et teenindav personal inglise keelt ei räägi. Varuge aega ja kannatust ning arvestage, et neil puudub igasugune arvutiühendus registratuuri, korruste ja üldse iseendi vahel. Meie sinine EU ravikindlustuskaart ei ütle neile midagi ja ID-kaart tekitab imetlust. Kõik käib paberi peal ja osadele paberitele tuleb teil templid ise muretseda. Kreeta saar 2017Pealinna haigla koos EMO-ga, üsna samasugune kogemus. Seekord siis merisiiliku teema. Lapse jalast tehti röntgenpilt ja kirjutati välja antibiootikumid (seesama amoxicillin, mida nad söögi alla ja peale iga asja puhul välja kirjutavad ja mis nagunii neil apteegis vabamüügis on). Lahe oli see, et kohalikud vanainimesed õpetasid elukogenult - merisiilik on tühiasi, nõelad tuleb ise välja tõmmata kui neid näha on ja lihtsalt kanget alkoholi peale panna.Ühesõnaga võimalusel ärge raisake väärtuslikku puhkuseaega riikliku arstiabi peale.
Mõlemal saarel on õnneks siiski olemas ka vähemalt üks erahaigla. Visiiditasud peaksid alla 300 euro jääma ja kindlustusjuhtumi puhul peaks normaalne reisikindlustus enamuse kuludest korvama.
Minu kogemus Hispaania EMO-ga on veidi positiivsem. Juunis Eestist Sevilla palavusse sattudes viskas naine tänaval pildi eest ära. Osavõtlikud kohalikud kutsusid kiirabi selgitades kus täpselt hädaline asub. Kiirabibrigaad inglist ei rääkinud, aga EMO-sse viis kohale ja suuna kuhu minna juhatas ka kätte. Oodata seal muidugi sai ja kogu vastuvõtu ala peale oli ainult üks inimene kes veidigi inglist rääkis. Arsti, või kes iganes nad seal olid, vastuvõtt nägi välja nii, et üks veidi vanem naisterahvas, kes taas inglist ei rääkinud, andis soovitusi ja kirjutas ka mingi retsepti, ehkki tundus, et meie jutust ta kuigipalju aru sai. Kabinetis olnud teine noorem siis "tõlkis". Kuna selleks ajaks oli konditsioneeritud ooteruumis istumise peale pilt tagasi tulnud, siis suuremat abi meil enam vaja ei läinud. Kogu teenuse saamiseks piisas ID-kaardist, ehkki pakkusin, et meil ka reisikindlustus olemas on.
Eks kui mõni välismaalane meil EMOsse läheb, siis arvatavasti võib ka kirjutada, kuidas ta tunde ootejärjekorras istus. Teisalt õnneks on asi korralduslikus mõttes meil ikka ok.Oman enda ja reisikaaslaste põhjal peamiselt kogemusi Kagu-Aasia haiglatega. Tais soovitan kasutada Bangkok Hospital nimelist asutust. Phuketil kasutatud seda raseda komplikatsioonide puhul - teenindus kiire, korralik ja usaldusväärne. Chiang Mais kasutatud kõrvavalu puhul ja jälle kõik töötas kenasti. Lisaks olen ise juhtunud arstile Boracayl. Kenad neiud tulid lausa hotelli kohale ja tegid mu terveks. Hoidsin nende antud imepulbreid veel mõnda aega teiste reiside jaoks alles, kuna nad kõhuhädade puhul tõesti toimisid efektiivselt.Siis sai ise ka käidud mingi hädaga (enam ei mäleta, mis täpselt) suht väikses kohas Malaisias - Kuala Besutis (sealt saab Perhentianile) - kohalikus haiglas. Jälle positiivne kogemus. Ja väljakirjutatud rohud olid seal suisa tasuta.Kõige omapärasem kogemus oli Cebu Citys, kus oli 100 sotsiaalselt töökohta e enne tuli ka templeid võtta ja kaaluda ja mõõta, kui arsti jutule sai.Aga kokkuvõttes on kõikidest kohtadest positiivsed mälestused ja üks ühine joon - igal pool räägiti täiesti normaalsel tasemel inglise keelt.
2014 aastal jõulute aeg Agras, Indias, tabas mind tugev külmetushaigus. Valulik kurk, nohu ja palavik. Otsustasin arsti poole pöörduda. Juhiste järgi, mis ma kohalike käest sain, ma arsti üles muidugi ei leidnud. Üks juhatab ühes suunas ja teine omakorda teises suunas. Pika ponnistuse peale jõudsin lõpuks mingile turule. Juhiste järgi jõudsin lõpuks puuvankri juurde, mille ette oli rakendatud oma elutee lõpul olev eesel. Vankri tagaotsas istusid kaks poissi. Nii umbes 12 aastane ja teine paar aastat noorem. Paljad jalad olid neil üle ääre rippu. Küüned lõikamatta ja jalad pesematta. Noorem näris miskit ja jutuajamises ei osalenud. Vanem sell aga kinnitas mulle, et olen õiges kohas. Erinevat meditsiini värki oli vankris kuhjaga. Kui sai mu murest aru, siis õngitses vankrist vajalikud ravimid (kahed tabletid ja pudel mikstuuri) ja pakkis need musta kilekotti. Raha sai - palju küsis. Rahustas mind minu mures, et ehk on ta liiga noor, et olla proviisor väitega, et ega ta siis esimest aastat selles bisnesis tööta. Tahtsin poistest pilti teha, et kui peaksin ära surema, siis saab vähemalt keegi tuvastada isikud kes mulle valesid tablette müüsid. Kuid pilti ta teha ei lubanud. Tabletid ja mikstuuri tarbisin vastavalt ettekirjutusele ära. Sain terveks mõne päevaga.
Isiklik kogemus Kuubal - mehel lôi silma mingi pôletiku ja muna. Trinidadis leidsime ise ûles nn välismaalaste polikliiniku. Kohe saime jutule, kohe arsti juurde ja kohe rohud kätte. Probleem lahendatud ca poole tunniga ja häda lôplikult kadunud paari päevaga. Maksma läks see visiit ca 45 CUC-i ehk samapalju eurosid. Eks suureks abiks oli ka asjaolu, et ise espanoli räägin :), aga vähemalt 1 arst rääkis ka seal head inglise keelt. Ei hakanud kodus isegi kindlustusega asju ajama. Isiklik kogemus Peruus - kôrgmäestiku haiguse tagajärjel viskas minul keset tänavat pildi eest. Paar tundi varem juba hoiatas, aga ei osanud kohe apteeki minna :). Siis oksendasin ja pilt hetkeks kadunud. Ônneks sain abi ka kohe lähedalt apteegist ega pidanud kuskilt arsti otsima. Isiklikud kogemused kodus ehk siis Eestis ja Soomes EMO-s - tundide kaupa ootamist! Kôigepealt ootad, et saaks järjekorda. Siis ootad, et keegi su ûle vaataks, siis et analüüsid vôetaks/pildid tehtaks, siis jälle, et keegi need taas üle vaataks, siis jälle ootad arsti, kes miskit otsustab jne-jne. Iga kord vähemalt 3-4 tundi!Töö-alased kogemused Bulgaarias - minu turistidel on olnud nii insult, käeluu murd, klaasikillud silmas, pimesoolepôletik, lihtsalt päikesepôletus, eri äge soolepôletik ja palju-palju muud. Asjaajamist, aja, närvide ja raha kulutamist kui palju! Riiklikus polikliinikus/haiglas ei saa sa miskit ja need kohad, kus see kaart toimima peaks, asetsevad reeglina ikka suuremates linnades. Suht kiire ja asjalik teenindus on ikkagi eraarstide juures, seal aga teenindatakse vaid eurode eest vôi kindlustuslepingu alusel! Kuna aga paljudel-paljudel turistidel tervisekindlustust pole ja ka raha pole, siis ollaksegi hiljem hädas - keegi peab kodust raha saatma vôi tuleb kelletki raha laenata. Olen isegi arveid tasunud, et inimene saaks oma ravi kätte ja asjad aetud. Kokkuvôtteks - alati tuleb reisile minnes endale teha reisikindlustus/tervisekindlustus! Ei aita a` la ma-olen-ainult-nädala, ma-olen-ainult-Euroopas, ma-olen-noor, mis-minuga-ikka-juhtub ja muu taoline! Juhtub, ja juhtub ka väga koledaid asju. Arvestada tuleb, et sinise Euroopa kindlustuskaardiga pole reaalselt ka Euroopas reisides suurt miskit teha - seda akseptivad väga vähesed riiklikud haiglad. Lisaks on alati ka keelebarjäär. Kindlustusega saad vähemalt kindluse, et saad vajaliku ravi ja sa ei lähe seejärel pankrotti! PS - ei ole kindlustuse töötaja. :)
Samal ajal (2018) kogemus Rhodosel, kuid 10x parem kui Eestis elus. Eraarst, kutsuti välja, tuli kiiresti, ravi asjalik ja ülihea suhtumine.Pole olnud mõtteski kasutada reisil riiklikke haiglaid. Ja väga head kogemused ka Kreetal, Egiptuses, arstid targad, positiivsed, reisikindlustus tasub vajadusel takso, kui vaja sõita arsti juurde ja hiljem apteeki. Rääkimata rohtudest.
Kindlustus on must be reisile minnes, kohe kindlasti.Endal kogemus Indoneesias Balil ja Gili Trawangnil. Gilil oli arst puhuriga varustatud betoonseintega putkas pimedal kõrvaltänaval, inglist rääkis ilusti, abi andis. Sõbrannal viskas kõrge palaviku ja kõhuhäda. Ööseks jäi sõbranne "haiglasse" (loe: betoonseinte vahele plate peale) tilga alla. Järgmine päev sai välja. Ühed antibiotsid ei aidanud, läksin järgmine päev õhtul arsti juurde muret kurtma, kutt tuli hotelli kohale, andis uued rohud. Maksta sai ainult sulas, aga lubati meil ka raha jupikaupa tuua (seal sularaha väljavõtt automaadist piiratud ja summa oli suur, tuli mitme päeva jooksul välja võtta). Kindlustus korvas kõikBalil Ubudis arst asus väheke peenemas hoones konditsioneeriga toas. Inglist rääkis ilusti, abi andis korralikult (mees lõi varba vastu tänava äärt puruks) ja samuti kindlustus korvas.
celly01Jaaa, mul oli ka ükskord igiammu Kreetal samasugune meeldiv kogemus, tookord olin paketireisil, meeletu köha (külm õlu ja konditsioneerid). Reisikorraldaja kaudu kutsuti eraarst välja, see loomulikult andis paki Amoxiciliini.Arve oli suur selle eraarsti külaskäigu eest (reis maksis vist 4000 krooni, see arst tahtis 1500 krooni sulas), aga kindlustus maksis pärast tagantjärgi kinni. Samahästi ma oleks võinud ise apteegist selle antibiootikumi osta kui oleks tol ajal teadnud, et neid ilma retseptita saab. Kogemus iseenesest oli meeldiv, onu tuli hotellituppa nagu tellitult kohale, kuulas kopse (diagnoosis kuuldeaparaadiga bronhiidi või kopsupõletiku), rääkis oma Münchenis omandatud doktorikraadist ja isegi lubas edaspidi ühe külma õlu päevas juua.Nüüd tagantjärgi tekib mul küsimus, et milleks meil see EU ravikindlustuskaart üldse on? Et kuidas vahet teha, milliselt juhul seda kasutada ja millisel juhul kasutada reisi jaoks sõlmitud tervisekindlustust. Kui mina oleks kindlustusfirma omanik, siis ma küsiks küll, et aga miks te ei pöördunud oma EU ravikindlustuskaardiga kohalikku EMOsse? Kas keegi teab, mis reeglid sellega on?
Tenerifel, silmavigastus. Riiklik haigla oli suht nukker. Inglise keelt ei osata isegi esmaabis.. Üks silm ei näe peaaegu mitte midagi, teine silm jookseb vett ja rähma aga täita tuleb kolm blanketti - sinu kodune elukoht, telefon, ID-kood, vanus, sünnikoht, riik jne jne.. Kus Tenerifel ööbid, toa number, hotelli aadress jne jne. Kirjutasin mingeid suva nimesid ja numbreid sinna. Ainsa silmaga, seegi rähma täis.Kohutav bürokraatia. Siis kaks tundi ootamist.Silmaarsti "kabinet" oli ruum, kus oli kušett. Seal vaatas arst taskulambiga (!) silma ja ütles, et väike põletik, paneme salvi peale. Mingit tehnikat peale taskulambi kabinetis ei olnudki. Tõsiselt.Silm läks aina hullemaks ja hullemaks, läksin õhtul siis erahaiglasse, mis teenindab peamiselt välismaalasi (Hospiten Sur),sest oli tõsine mure juba nägemise kaotuse pärast.Poole tunniga sain arsti vastuvõtule. Soliidne kabinet, soliidne arst. Suhtlemine loomulikult inglise keeles. Moodne tehnika kabinetis. Pilt silmast arvutisse, näidati ka mulle. Sarvkest üle pupilli lõhki, sügav haav sees. Erinevaid ravimeid kokku viis sorti, erinevas järjekorras peale määrida ja silma tilgutada. Juba tunni aja pärast hakkas asi paremaks minema ja kolme päeva pärast oli silm täiesti vinks-vonks. Arve tuli küll 300€ selle visiidi ja ravimite eest, aga kindlustus maksis selle Eestis ühtegi küsimust esitamata kinni.Edit: riiklik ja erahaigla on seal saarel küll väga erinevast klassist. Ja siin on ka vastus eelkommenteerija küsimusele - ravikindlustuskaart katab esmaabi RIIKLIKUS haiglas, aga kindlustus katab ravi ERAHAIGLAS. Ja tundub, et paljudes riikides, sealhulgas Euroopas, on nende kvaliteedivahe väga, väga suur.