Jalgratas kohalikule lühemale tripile?

Soovitage jalgratast, millega ette võtta lühemaid matku (esialgu) Eestimaal.
Jagage kogemusi, soovitusi, näpunäiteid.
Plaanis endale ratas soetada, kuid kuulaks ka arvamusi.

Tahaks abiks olla, aga jalgratas on nii individuaalne nähtus, et raske on mingi foorumi ja sinu jaoks tundmatute postitajate soovitusi täie tõsidusega võtta. Valikul osutuvad määravaks kehakaal, jäsemete pikkus, marsruudieelistused (kas valdavalt asustamata maastikul, metsaradadel, kruusateedel, kõvakateega teedel), kaasaveetava träni kaal ja meetod (pakiraamil, rattakottides, treileril), matka eesmärk ja stiil (aeglane rahulik kulgemine, sportlikum kiirem liikumine füüsise arendamiseks vms). Küllap veel midagi. Kui sa ka kõik need algandmed siia postitad, siis näitab praktika, et paljud soovitavad just seda ainsat ja ka oskavad kommenteerida vaid seda mudelit, millega nad ise kulgevad, selline pakkumine ei anna midagi peale teadmise, et too soovitaja oma rattaga rahul on. Paraku ei anna see mingit garantiid, et ka sina sama rattaga rahule jääksid, sul võivad olla sootuks teistsugused eeldused. Ei saa jätta ka märkimata, et väga palju sõltub lihtsalt isiklikust maitseeelistusest ja "tagumikutunnetusest", selle sobivust saab kindlaks teha vaid füüsiliselt ühte ja teist katsudes ning proovisõitu tehes. Alles siis selgub, et ühtede ja samade näitajatega ratastest üks sobib istumise alla paremini kui teine ja matkaratta esimene nõue peakski olema istuvus ehk sobivus. Sest selle seljas elatakse matkaolukorras tubli osa ööpäevast. Ebamugava ratta seljas on väga piinarikas elada ja mugavus ei sõltu tehnilistest näitajatest. Sadulakuju, lenksu asend, raami geomeetria ja mis kõik selle määravad. Kahtlemata oskab sealjuures kõige paremat tehnilist nõu anda konkreetselt sinu eesmärke silmas pidades rattapoe müüja ise.
Seepärast oleks mu soovitus, mine erinevatesse rattapoodisese, lase müüjatel omale ühest ja teisest rääkida, proovi neid ise ja sa leiad kindlasti lõpuks mõne, mis lihtsalt sulle mingil arusaamatul põhjusel teistest üle tundub olema. See võtagi. Foorumisoovituste põhjal ratast tellima asudes võid haledalt orki minna või samahästi ka õnnestuda, kõik variandid on võimalikud ja see oleks pea sama tark ostsus kui esimesse poodi sisse astudes pimesi esimene ratas ära osta.
Tehnilise poole pealt vast niipalju, et matkarattalt oodatakse tavalisest suuremat vastupidavust (tugevusvaru, kulumiskindlust), kuna lisaks isiklikule kehale laetakse selle selga ka märkimisväärne koorem ja liigutakse mitte alati kõige laudsiledamal pinnal küllalt pikki distantse. Kuidas iganes, valik ei sa kerge olema, sest valik on üüratult suur ja kogu ampluaa läbikammimine eeldab omajagu tööd. Selleks sulle jõudu ja jaksu. Esimese asjana ringi koomale tõmmata poodide valikul, külapoes pakutavatest võiks vast enamvähem kindlalt mööda astuda ja liikuda siiski vaid spetsialiseeritud rattapoodides, kus valik suurem ja müüjad asjatundlikumad.

Millega senini sõitnud oled? Ma olin möödunud kevadeni ainult meestekaga sõitnud ja kartsin kitsamat sadulat. Selgus aga, et vastupidi, kitsa sadulaga ei jää pikemat maad sõites tagumik kangeks. (Vähemalt minul ei jäänud roheliste rattaretkel). Sõidan Trek T30-ga, mis on midagi tänava-maanteeratta vahepealset ja maksis tiba alla 5000.

Soovitaksin ka Treki ratast. Sõidan sellega juba 5a ja väga rahul kuni eelmise sügiseni polnud remontigi vaja, ainult paar kummipurunemist oli. Sügisel lasin keti ja tagumised hammasrattad ära vahetada(need lihtsalt kuluvad ära teatud aja peale)ja nüüd peaks veel 5a sõita saama. Maastikurattaga saab nii metsas, kruusa peal kui asfaldil väga hästi sõita.
Muidugi olen mõnes mõttes Viktoriga päri, et ratta ost on väga individuaalne ja siin ühest valemit pole. Aga kui matkata mõtled, siis osta kindlasti maastikuratas paksude kummidega, sest sportrattaga pole metsas midagi teha. Mul kunagi oli selline ja siis ei saanud muud teha kui kumme lappida, asfaldil on normaalne sõita, aga mujal on jama.

Aga kui matkata mõtled, siis osta kindlasti maastikuratas paksude kummidega, sest sportrattaga pole metsas midagi teha.

Paistab kiskuvat juba sinna poole, mille eest viktor54 hoiatas, aga hübriidide ja matkaratastega kulgejad ilmselt tõusevad tsiteeritu peale tagajalgele. Näib, et velo.clubbers on teemaalgatajale juba ette jäänud, aga seal soovitaks pigem otsingut piinata - leiab rattateema suhtes hulgi küsimusi (ja kui veab, natuke ka vastuseid).

Enda paar senti kah - tavaline mägiratta geomeetria hoiab keha matkamise (st tegevus, mida mina isklikult tolle sõna all mõistan) tarvis natuke liialt upakil. Tõsisematele pedaalijatele on see muidugi plussiks, aga sellise lillenuusutamise ja ujumise ja lebotamise matkal, kus kilomeetreid päeva kohta üle 70-90 ei tule, eelistaks iga kell püstisemat asendit. Siis ei pea ka ümbruse uurimiseks pead kuklas hoidma.

Kõigepealt tänan vastajaid.
Olen tuhninud internetis ja erinevates foorumites, kuid pean tunnistama, et ega ma targemaks pole eriti saanud. Pigem on mõtteisse rohkem segadust tulnud.
Loomulikult on Viktoril õigus, et ratas on individuaalne nähtus. Ja kuna ma pole varem rattasõitu tõsiselt võtnud, vaid olen olnud pigem seljakoti ja kondimootoriga matkaja, ei ole mul ka erilist lähtepunkti. Muidugi ei tahaks ka esimese korraga rattaostul väga puusse panna.
Ilmselt kõige targem otsus oleks poodi minna ja spetsialistile küsimused esitada, selle asemel, et ennast netis piinata. Kunagi oleks pidanud otsapidi sinna nagunii jõudma.
Aga veelkord- tänud ja edu tegemistes!

Ma ei tea, kas teema on teemaalgataja jaoks lukus, kuid minu soovitus oleks: jalgratast ei maksa osta vaid nime järgi. Enamus müüdavad (va kataloogi rattad) kõlbavad sõitmiseks. Hinna ja kvaliteedi määravad komponendid, mis on rattal peal, nagu käiguvahetaja, amort, pidurid jne. Pigem vali nende järgi. Detailselt ei hakka seletama, mõistlik on küsida otse poest ja sobitada oma vajaduste järgi. Samas olen matkanud erineva hinnaklassi ratastega ja kui ikka näiteks käiguvahetaja käiku vahetada ei taha, siis reguleeri seda kuidas tahes, tulemus on üks. Kui matkavarustus on rattal, siis hakkavad sellised asjad tunda andma.
Hetkel on minu matkarattaks Author, kõige parem hinna ja kvaliteedi suhe, deore komponentidega.

Mitmed tuttavad on kurtnud, et pikemal sõidul hakkavad käed valutama suurest koormusest, mis on tingitud liiga kummargil sõiduasendist. Lenksu sellistel ratastel kõrgemaks tõsta üldjuhul ei saa. Seega endale ratast valides lähtusin esiteks sõiduasendist - teadsin, et tahan rahulikult matkata ja väga kummargil sõiduasendit ei vaja. Abiks on ka muudetava kaldenurgaga lenksu pikendus. Teine oluline detail minu jaoks oli lai pehme sadul koos amordiga sadulatorus. Spetsiaalseid rattapükse ei kanna, kuid "sadulasündroomi" pole roheliste rattaretkedel kordagi tundnud.
Aga nagu juba öeldud, on rattavalik ääretult individuaalne ja oma tagumik on kuningas.

Käed hakkavad valutama kummargil asendi tõttu harjumatust koormusest kätele ja lenksu põrutustest. Põrutusi leevendab esiamort, minu matkarattal on ka sadulatoru amordiga, päris tagaratta amorti mul küll pole. Tuttavad, kes on oma jäiga esihargi amortiseeritud variandi vastu vahetanud, kiidavad, ütlevad, et kohe hoopis kätesõbralikum pidi olema.
Matkaratta lenks võiks olla selline, mis võimaldaks käte asendit sõidu ajal vahetada. Mu eelmisel rattal oli nn maanteevõiduka oinasarv, sel sai siis kasutada alumist madalamat, ülemist kõrgemat asendit ja ka keskelt kinni võtta. Viimasega tuli üpris püstine sõiduasend. Nüüd on vaid üks sirge pulk ja juhtub, et käed kipuvad surema. Käte asendit sellise lenksuga aga eriti muuta ei õnnestu, segavad ka igasugused lisavidinad (tuled, spido, gps, moblahoidja), no ruumi jääb väheks:) Olen mõelnud mingid korralikumad lisasarved külge kruvida, st ühed jupatsid küll on, aga need pole eriti anatoomilise kujuga, ei sobi eriti hästi pihku ja on seetõttu ebamugavad. Kujutan ette mingit sellist süsteemi nagu järgmisel pildil, kusjuures nood keskmised käetoed võiks ka veel teibiga katta: http://www.osta.ee/index.php?fuseaction=item.images&item_id=4228871#1
Sel on juba erinevaid variante käte asendi muutmiseks. Ka madal asend on teinekord vajalik ja kasulik, näiteks vastutuulelõikudel pressimiseks.

.. peab olema perse järgi, see on kõige lihtsam vastus. Kerge öelda kuid raske saavutada, sest ükski müüja ei anna sulle ratast, et sa saaksid sõita 40+ km proovisõitu. Kuna ratta sobitamine enda kehaehitusega on hädavajalik, siis tulevad alati kasuks reguleeritavad kinnitused. Juhtraud (lenks) peaks kindlasti olema parajalt palju üles-alla reguleeritav ning kaldenurk samuti. Käte koormusest ja valutamisest juba räägiti ning siin peab igaüks leidma oma kompromissi, sest alati on üks kahest: kas valutavad käed/randmed/kael/turi või siis tagumik. Seda siis sõltuvalt madalamast või püstisemast isteasendist. Mina kompromissi ei leidnud ja seepärast sõidan nüüd lamakaga.
Liiga lai lenks mida tihtipeale võib maastikuratastel kohata oli mulle tõsine piin. Samuti on sirge (maastikuratta) lenksu puhul randme asend vale, oinasarv on selles suhtes palju parem. Sirge lenksu puhul peaks "sarved" asja leevendma, aga vähemalt mulle tundus see ikkagi kosmeetilise, mitte praktilise väärtusena.
Loodetavasti pole tegu päris algajaga, aga palun säästke mind hingevaevast mida tunnen kui vastu pressib järjekordne hiigelsuure seljakoti all küürus olev "matkaja". Enamasti nad siiski puhkavad teeääres selga ja tagumikku..
Sõltuvalt trassist võivad laiad roomikkummid vajalikud olla, kuid kogemus on näidanud, et ka kõige viletsamal kruusateel on laiad pooltühjad slikid sobivad. Korralikult täis pumbatud lai slikk aga lippab asfaldil roomikuga võrreldes kirjeldamatult paremini. Ärge minge matkale vabamaastiku punnidega, kui te just ei plaani 90% päris metsas ja mudas mütata.