Kas teil on vahest kahju, et pole reisidel pilti teinud?

Reisidel juhtub igasuguseid huvitavaid asju nägema.  Kas on ka teil juhtunud ette olukordi, kui pidistamine oleks olnud üldiselt päris ok, aga pole lihtsalt pidanud vajalikuks pildistada, sest tol hetkel tundus asi üsna tavapärane või nii?

Põhja-Vietnamis bussist tulistades:

Igal uuel reisil teen pilte järjest vähem ja vähem. Reisimiste algusaastatel  tegin seda vist mingis mõttes edevuse ja sotsiaalsuse tõttu (à la "mina, palmid ja ookean") aga viimased aastad reisin ainult iseendale. 

Võib olla oleneb see ka reisimise mahust ja kogemustest - mida rohkem reisid, seda harvem tuleb meelde kaamerat kotist välja võtta. Kõik on juba nähtud, kuuldud ja kogetud. Ja ka pildistatud. Midagi ülierilist leida on üha keerulisem. 

Aga mõned fotod ikka, sest see toob mälestused paremini esile - sirvid aeg-ajalt fotosid ja kõik meenub. Lõhnad, maitsed, olukorrad.. Positiivsed emotsioonid..

Minu puhul küll õnnetuseks tekitavad need tahtmist jälle kuhugi minna..

Autoga reisides on neid olukordi hulgim, kui vaade super aga peatumine võimatu. Siis loodad, et äkki nurga taga jään seisma aga siis pole enam vaadet.  Või rabad kaamera ja vajutad nupule... ning samal hetkel on kaadris varjav puu.

Cambodias olles saarte vahel paadiga tiirutades jäi silma keset jõge üks väike tüdruk nii 3 aastane papist kasti sees hoides madu kaes. Pilt sai ruttu tehtud aga natuke kauge ja pole väga õnnestunud.

Sel talvel USAs Yellowstonest Arapahoe Basin suusakeskusesse sõites sattusime õhtul päikseloojangul antiloopide rände peale, aga nagu kiuste oli teel kiilasjää, tee oli kitsas ja teeperv olematu, autod tulid vastu ja selja taga olid autod. Tegin auto akna lahti ja kiiruga mobiiliga paar pilti. Siiamaani piinab, et mõni kilomeeter hiljem, kui võimalus tekkis, tagasi ei keeranud. Oleks ilmselt seda siiski teinud, kui suur kaamera oleks kaasas olnud

https://www.flickr.com/photos/ruudi/49748463948/in/datetaken-public/

https://www.flickr.com/photos/ruudi/49748463963/in/datetaken-public/

Suur pildistaja pole, aga midagi ikka klõpsin. Indoneesias matkates oli üks hetk kui metsas emade lõunauinaku ajal kaks orangutangibeebit puu otsas mängisid, õrn oranž karv päikeses sillerdamas. Kahjuks oli fotoka aku selleks hetkeks tühjaks saanud. Aga üldiselt on pilt ikka ainult väike killuke hetkest ja kõik mis sinna juurde käis – emotsioonid, helid, lõhnad jne – on ainult mälus. 2000 pildi asemel on palju huvitavam hiljem vaadata ehk ca 20 pilti ning lugeda sinna kõrvale reisikirja.

Omaette teema on need hetked, kui aku tühjaks saab või näed teksti MEMORY CARD FULL...