Kõige rohkem on kahju sellest, et 2008, kui esimesed eksootilised reisid sai tehtud, siis videode ja fotode kvaliteet, mis seebikarbist tulid, olid ikka üsna pahad. Hea oleks nendest trippidest Full HD videosid tagant järele vaadata, aga no mis sa teed.

Kuskil 15 aastat tagasi jäime ühes Lõuna-Aafrika rahvuspargis öösel lahtise džiibiga kuivanud jõesängi põhjapidi kinni. Istusin tagaistmel ning mingil hetkel tundsin, et džiibi kõrval, nii paari meetri kaugusel, mind keegi jõllitab. Keerasin oma digiseebika pimedusse ja vajutasin nupule. Käis välk ja pärast mida miskit suurt kargas eemale jõeäärsesse võssa. Pärast fotokast pilte sirvides avastasin, et olin jäädvustanud ühe suure isalõvi lauba koos laka ja kõrvadega ning ühe silma kulmukaarega. Oli teine olnud õige lähedal.

Mul oli Krügeris sarnane situatsioon. Safariauto läks katki, mingil hetkel saadi liikuma, aga tagasi laagrisse jõudsime pimeduses (peale öösafarite on liikumine siis keelatud). 

Väravad olid juba lahti tehtud ja olime valmis sisse sõitma, kui autotulede valguses jalutas vahetult auto eest kohe lahtiste väravate juurest läbi jahile suunduv lõvipraid. See oli vapustavalt ilus ja samas päris ohtlik - oleks nad väravast laagri suunas astunud...

Pildi tegemine oli sel hetkel muidugi üsna viimane mõte.

Vahel juhtus reisul nii, et autoaknast nägime midagi põnevat, aga pildistada ei jõudnud, tagasi pöörata ei viitsinud ja pärast kahetsesime. Nüüd, kui asi seda väärt, on viimastel aastatel on neid tagasipööramisi üha sagedasemaks läinud ja ei kahetse.

Igal uuel reisil teen pilte järjest vähem ja vähem. Reisimiste algusaastatel  tegin seda vist mingis mõttes edevuse ja sotsiaalsuse tõttu (à la "mina, palmid ja ookean") aga viimased aastad reisin ainult iseendale. 

Võib olla oleneb see ka reisimise mahust ja kogemustest - mida rohkem reisid, seda harvem tuleb meelde kaamerat kotist välja võtta. Kõik on juba nähtud, kuuldud ja kogetud. Ja ka pildistatud. Midagi ülierilist leida on üha keerulisem. 

Aga mõned fotod ikka, sest see toob mälestused paremini esile - sirvid aeg-ajalt fotosid ja kõik meenub. Lõhnad, maitsed, olukorrad.. Positiivsed emotsioonid..

Minu puhul küll õnnetuseks tekitavad need tahtmist jälle kuhugi minna..

Autoga reisides on neid olukordi hulgim, kui vaade super aga peatumine võimatu. Siis loodad, et äkki nurga taga jään seisma aga siis pole enam vaadet.  Või rabad kaamera ja vajutad nupule... ning samal hetkel on kaadris varjav puu.

Cambodias olles saarte vahel paadiga tiirutades jäi silma keset jõge üks väike tüdruk nii 3 aastane papist kasti sees hoides madu kaes. Pilt sai ruttu tehtud aga natuke kauge ja pole väga õnnestunud.

Sel talvel USAs Yellowstonest Arapahoe Basin suusakeskusesse sõites sattusime õhtul päikseloojangul antiloopide rände peale, aga nagu kiuste oli teel kiilasjää, tee oli kitsas ja teeperv olematu, autod tulid vastu ja selja taga olid autod. Tegin auto akna lahti ja kiiruga mobiiliga paar pilti. Siiamaani piinab, et mõni kilomeeter hiljem, kui võimalus tekkis, tagasi ei keeranud. Oleks ilmselt seda siiski teinud, kui suur kaamera oleks kaasas olnud

https://www.flickr.com/photos/ruudi/49748463948/in/datetaken-public/

https://www.flickr.com/photos/ruudi/49748463963/in/datetaken-public/

Suur pildistaja pole, aga midagi ikka klõpsin. Indoneesias matkates oli üks hetk kui metsas emade lõunauinaku ajal kaks orangutangibeebit puu otsas mängisid, õrn oranž karv päikeses sillerdamas. Kahjuks oli fotoka aku selleks hetkeks tühjaks saanud. Aga üldiselt on pilt ikka ainult väike killuke hetkest ja kõik mis sinna juurde käis – emotsioonid, helid, lõhnad jne – on ainult mälus. 2000 pildi asemel on palju huvitavam hiljem vaadata ehk ca 20 pilti ning lugeda sinna kõrvale reisikirja.

Omaette teema on need hetked, kui aku tühjaks saab või näed teksti MEMORY CARD FULL...