Kas mulle ainult tundub nii või ongi hügieen maailma veidi äkilisemates piirkondades, eelkõige Aasias, aastatega selgelt paranenud?
Varem sai Aasias väga ette vaadatud ja kohati ikka juhtus, viimase 10 aastaga pole probleeme justkui olnud.
Aafrika on vaatamata kõigele võrreldes Aasiaga väga puhas kant, kus isegi viimases kõrbeurkas on alati kätepesuvõimalus olemas (ja seda sult ka eeldatakse). Pole Sahara-aluses Aafrikas iialgi mingit probleemi olnud. Vaatad neid palava päikese käes rippuvaid loomakeresid, sööd neist tehtud toite (jube vinske) ja ei midagi.
Kuidas kogemused?
Võttis ikka meie kuuesel seltskonnal Filipiinidel, sellel aastal, jaanuaris vahelduva eduga, kõhu mürisema küll. Aastaid tagasi Tais, oli see veel hullem. Endal nii hull pole enam olnud (äkki olen muutunud imuunsemaks, aga vulina kõhus tunnen kohe ära ja tean kuidas käituda)
Sõbrad, polegi mingit muud ravimit kui hommikul ja ka vahepeal pits kanget. Kui alkot ei võta, siis loperamid, imoodium jne.
Lisatud: Aitab küll ja kuidas veel pipraviin vs. segatud viin musta pipraga, üldse kange alko. mõõdukas koguses, olen korda 20 käinud Aasias ja tean mis tunne on kui põhja alt tõmbab. Olen neid reisikaaslasi näinud, kes tagant poolt seina krohvivad küll ja küll. Jah, abikaasa mul kanget alkot ei tarvita, aga tema võtab halvasti tundes ka kohe tablette.
Olen näinud oma 20 a. Aasia reiside jooksul küllalt inimesi, kes lasevad ennast haiglasse 2-3 päevaks tilgutite alla sõidutada. Tobedus!
Päikest.
Põhja- ja Ida-Euroopas peamiselt: Eesti jt Balti riigid, Soome, Venemaa, Valgevene, Poola, Ukraina. Ehk veidi Balkani poole ka, ehkki seal tekivad viina asemele mingid kanged ürdinapsid rohkem vist. Aga üldiselt jah, Ida-Euroopa on see koht, kus on traditsiooniline kange viina joomine kultuurinorm olnud ja sellega kaasnevad ka rahvameditsiini müüdid viina kasulikkusest ühe või teise tõve vastu. Eks joomakultuur muidugi muutub ajas ning küllap ka see rahvatervise narratiiv, aga nagu näha, on see kohati vägagi elujõuline.
Mind on see kõigevägevam õnnistanud vist kõigeseedimisega, juba aastakümneid vaid üliharva kõht lipand.
Põhjus on siiski tõenäoliselt selles, et kui ebasteriilne või kui suur bakterielurikkus oli su lapsepõlve keskkonnas, kus sa kasvasid.
Minu lapsepõlve suved möödusid maal sugulaste taludes metsa, pudulojuste ja sõnniku keskel ning ka linnalähedases kodus olid poisi käed aias rohides mullas. Elasime naabripoistega kodu kõrvalt osaliselt ka oma metsaonnides, lisaks tol ajal puudus meie kandis ka kanalisatsioon.
See tagas maksimaalselt laia spektriga bakteripopulatsiooni meie soolestikus, mis andis üsna hea immuunsuse eluks kaasa. Ja eks see laieneb ka kogu edasise elu jooksul, uutesse keskondadesse sattudes. Nii mulle üks doktor selgitas.
Kui matka- või reisikaaslastel Aasia, Aafrika arengumaades (arenenud riigid on veidi igavad :D) kõhud lippasid, siis ma pidin leppima tavalisest aktiivsema kõhutuulega.
Aga üks erand ei lähe mitte meelest.
Olime 2007 aastal juba kuu aega ringi kolanud Kambodzas, põhiliselt sisemaal, erinevate ilmakaarte karupeedes, külast külla. Kodumajutustes ja askeetlikes söögikohtades iga jumala päev vaid riisi erinevate lisanditega söönud.
Ja vot, kui siis reisi lõpuks Sihanoukville restoranide küllusest leidsime saksa restorani, bratvursti, hapukapsa ja ahjukartulitega, siis see juhtus, kõigil 4-kesi vesi lahti, isegi minul. :D
Aga immoodium muidugi aitas.
Lisaks veelgi varem, tegin Põhja- Indiale ringi peale busside ja öörongidega, sõin ainult kohalikes urgastes, bussi- ja rongijaamades ning seedimine ei vedanud alt.
Oma reisidel on saanud tavaks, et riiki saabudes ostan pudeli vett ja edaspidi, kui ka kohalikud samast kraanist joovad, olen ka oma pudelit kraanidest täitnud, jama pole tekkinud.
Vahest siiski, kui tuleb isu külma- või mullivee järele, siis ostan uue pudeli. :D
Vot nii, sisuliselt pole kogemusi.