Ei usu India muutusesse, see ilmselt pe×selõhkuja nr1. Aga muu maailm on kuidagi leebem küll. Pole aastaid vahejuhtumeid esinenud ja ei oska ka väga karta enam.

Võttis ikka meie kuuesel seltskonnal Filipiinidel, sellel aastal, jaanuaris vahelduva eduga, kõhu mürisema küll. Aastaid tagasi Tais, oli see veel hullem. Endal nii hull pole enam olnud (äkki olen muutunud imuunsemaks, aga vulina kõhus tunnen kohe ära ja tean kuidas käituda)

Sõbrad, polegi mingit muud ravimit kui hommikul ja ka vahepeal pits kanget. Kui alkot ei võta, siis loperamid, imoodium, antinal (Egiptuses) jne.

Lisatud: Aitab küll ja kuidas veel pipraviin vs. segatud viin musta pipraga, üldse kange alko. mõõdukas koguses, olen korda 20 käinud Aasias ja tean mis tunne on kui põhja alt tõmbab. Olen neid reisikaaslasi näinud, kes tagant poolt seina krohvivad küll ja küll. Jah, abikaasa mul kanget alkot ei tarvita, aga tema võtab halvasti tundes ka kohe tablette.

Olen näinud oma 20 a. Aasia reiside jooksul küllalt inimesi, kes lasevad ennast haiglasse 2-3 päevaks tilgutite alla sõidutada. Tobedus!

Päikest.

Hea teema algatus. Minek kuu aja pärast Balile. Mõtlesin ka antud teemal ja otsustasin järgida Kristjan Jõekalda otsust. Võtan pipra viina kaasa. Peaks aitama igatpidi.

Päike12, see pitsivõtmine, mis siis et vägagi toimiv, on meie kaasmaalaste jaoks vägagi solvav ja häiriv. Võib sundida lausa langevarjuta lennukist väljuma.

Hoolimata vodkamaades levinud hommikupitsi ja pipraviina legendidest ei tohiks alkoholil sissevõetuna küll mingit kõhuhädasid ärahoidvat või leevendavat mõju olla, võibolla ärevust vähendab veidi. Aga kultuurinähtusena on see fenomen muidugi elujõuline, kui ka meditsiinilist mõju pole.

Olavi.

Millised need vodkamaad on? Kus maailmajaos need sinu kaardil asuvad?

Ehk lugesid ka pealkirja läbi? Küsimus oli ikka Aasia- Aafrika riikide kohta.

Põhja- ja Ida-Euroopas peamiselt: Eesti jt Balti riigid, Soome, Venemaa, Valgevene, Poola, Ukraina. Ehk veidi Balkani poole ka, ehkki seal tekivad viina asemele mingid kanged ürdinapsid rohkem vist. Aga üldiselt jah, Ida-Euroopa on see koht, kus on traditsiooniline kange viina joomine kultuurinorm olnud ja sellega kaasnevad ka rahvameditsiini müüdid viina kasulikkusest ühe või teise tõve vastu. Eks joomakultuur muidugi muutub ajas ning küllap ka see rahvatervise narratiiv, aga nagu näha, on see kohati vägagi elujõuline.

India kohta pole midagi imestada, neil vasak käsi teatud protseduuride jaoks, parem söömiseks aga köögis turistidele süüa tehakse ikka kahe käega .

Indias ja Egiptuses pole käinud, aga Hiina ja Kagu-Aasia ja nii mõnigi Aafrika riik läbi kolatud, ja vaid ühel korral tekkis kiireloomuline väljutamisvajadus. Pipraviinast, mille üks tuttav kaasa võttis, polnud essugj kasu. Usuvärk puha. Loeb see, milline su enda taluvustase.

Mind on see kõigevägevam õnnistanud vist kõige äraseedimisvõimega, juba aastakümneid vaid üliharva kõht lipand.

Põhjus on siiski tõenäoliselt selles, et kui ebasteriilne ehk kui lai bakterielurikkus oli su lapsepõlves veedetud keskkonas, kus sa kasvasid.

Minu lapsepõlve suved möödusid maal sugulaste taludes metsa, pudulojuste, tiigivees pestud porgandite ning sõnniku keskel ja ka linnalähedases kodus olid poisi käed aias peenraid rohides mullased. Elasime naabripoistega kodu kõrvalt osaliselt ka oma metsaonnides, lisaks tol ajal puudus meie kandis ka ühiskanalisatsioon ja veevärk.

See tagas maksimaalselt laia spektriga bakteripopulatsiooni meie soolestikus, mis andis üsna hea immuunsuse eluks kaasa. Ja eks see laieneb ka kogu edasise elu jooksul, kui bakteriaalses mõttes uude keskkonda satud. Nii mulle üks doktor selgitas.
Kui matka- või reisikaaslastel Kesk- Aasia, Kagu- Aasia, Aafrika arengumaades kõhud lippasid, siis ma pidin leppima tavalisest aktiivsema kõhutuulutamisega. :D

Aga üks erand ei lähe mitte meelest.
Olime 2007 aastal juba kuu aega ringi kolanud Kambodzas, põhiliselt sisemaal, erinevate ilmakaarte karupeedes, külast külla. Kodumajutustes ja askeetlikes söögikohtades sõime iga jumala päev vaid riisi vahest erinevate lisanditega. Muud polnud seal võtta.

Ja vot, kui siis reisi lõpuks Sihanoukville restoranide küllusest leidsime saksa restorani, bratwursti, hapukapsa ja ahjukartulitega, siis see juhtus, kõigil 4-kesi vesi lahti, isegi minul. :D
Aga immoodium muidugi aitas kiiresti.

Üks turismikeskuste kohta levinud soovitus on, et sööge seal, kus sööb palju kohalikke ja ärge sööge seal, kus palju turiste ja kohalikke pole või on vaid üksikud (giidid?). Söögikohtade bossid ju teavad, et kui nad teevad vanast või riknenud toorainest toitu, siis kohalikud enam nende juurde ei tule, sõna levib. Turist aga pole ju püsikunde, tuli, sõi ja sõidab edasi, ei tule sõimama, et mis solki sa keedad.

Lisaks aastaid varem, tegin oma esimesel India reisil Põhja- Indiale ringi peale busside ja öörongidega (õhtul astusin rongi, magasin oma asemel pikali ja hommikul läksin uues sihtkohas puhanuna maha), sõin teepealsetes plastiktoolide-laudadega urgastes, bussi- ja rongijaamades ning seedimine ei vedanud kordagi alt.

Oma reisidel on saanud tavaks, et riiki saabudes ostan pudeli vett ja edaspidi, kui ka kohalikud seal kraanivett joovad, olen ka oma pudelit kraanist täitnud, jamasi pole tekkinud.
Vahest siiski, kui tuleb isu külma või mullivee järele, siis ostan uue pudeli. :D

Laoses, Mekongi koskede juures käisime juba esimesel päeval jõe rahulikus kohas ujumas, pärast muidugi dushi alla ja oma joogipudeli täitsin ka kraanist. Õhtul peremees ütles, et ärge vannitoa kraanivett jooge, see on jõevesi, nemadki keedavad seda .... Pruun, nagu jõgi ise see ei olnud, ju käis ikka settefiltritest läbi ja jõin ka ehk klaasi jagu, kuid kõht korras. Ülesvoolu aga elab Mekongi kallastel võibolla sadu miljoneid hiinlasi ja laosi ilma kanalisatsioonita ning koos oma kariloomadega ...

Vot nii, sisuliselt pole mul selliseid kogemusi. ;D

Analoogne kogemus kunagi Indiast. Sõime ikka väga igasugustes kohtades probleemideta ja siis läksime "eksootika mõttes" Mumbais McDonaldsisse. Ainus koht Indias, mis sundis tualetti otsima.

Kraanivesigi võib üllatavalt joodav olla. Näiteks Siem Reapi kohta lugesin, et seal hoolitses aastaid veevärgi eest keegi prantslane ja tõepoolest - kraanivee joomisega Siem Reapis probleeme polnud.

Gambias võttis küll väikese paadiga jõematkal pakutav toit nii mul kui ka kaaslasel kõhu lahti ja üheks päevaks väga kehva olemise. Kui vanasti sai Tais hambaid ka pestud pudeliveega, siis praegu siin olles seda vajadust enam ei tunneta. Tundub küll, et aastatega on asi palju paranenud. Möödunust on meeles kõhulahtisus saadud Tais, Indias, Egiptuses ja Sri Lankal.

Tais sai kaks korda käidud 8-9 aastat tagasi.Ja teisel korral see juhtus.Seltskonnas osadel juba päev varem.Olin siiski püüdnud natuke rummi tarvitada,aga tekkis pikk vahe.Arvan siiski,et natuke kangema tarvitamine aitab.Muidugi pole see imerohi.Seda on kinnitanud ka tuttav meremees.Nõukaajal oli kuumades maades (Aafrika,LähisIda)merel ette nähtud toidu kõrvale pisut alkot tarvitada.Oli juhus,kus põhimõtteline mittetarvitaja sattus tõsiselt haiglasse.

Kuidagi uskumatult pole mul veel kuskil põhi alt läinud, ei Sahara-aluses Aafrikas (kus tõesti hügeen minu arust ka väga okei on, nagu Veigo mainis), ei Indias, ei Vietnamis, ei Mehhikos jne.

Kusjuures ei ole eriti ettevaatlik ka olnud justkui. A'la need soovitused mitte jääd lasta panna jookidesse jne on üldiselt ära ununenud 48h pärast maandumist. Samuti, mulle meeldib süüa igast kahtlast ja odavat tänavatoitu, ning seeläbi valmis olnud, et tuleb kiirelt Loperamidi järele haarata - so far so good!

Mehhikos ostsime tänavalt jäätist. Elukaaslasel hakkas ca 15min pärast nii paha ja kõht häälitsema, et pidime otseses mõttes jooksma tagasi hotelli, mul endal oli täiesti fain kõik ja võtsin hiljem ühe jäätise veel.

See vist sõltub tõesti väga mingist individuaalsest geneetikast, õnnest, jne.

Eks olen valmis, et jinxisin ära ja nüüd järgmisel reisil pool päeva potil :)

Ajalugu meenutades: Tais olnud kahel korral teemaks mereandide buffeest saadud toidumürgitus, mis rabas 24ks tunniks jalust maha ning sisikond puhastus kahelt suunalt. India oli koheselt üks suur kõhulahtisus. Imoodium pani punni ette. Huvitava faktina Sikkimis väljasõidul Hiina piiri äärde toimus söömine kohalikus kodus kätega ja oli huvitav jälgida, kuidas meie autojuht ning tema assistent pesid enne söömaaega käsi väga põhjalikult. Meie ka. Kõik korras. Myanmaris peale laevasõitu, kus pakuti kanakarrit riisiga, veetsin päevakese hotellis kanalisatsiooni ummistades. Vahest salmonella? Siin nimetamata, et viina kõrval on mitmed reisikaaslased olnud ka kokakoolausku - et aitab seedeprobleemide puhul. Kergemateks juhtumiteks on ikka kaasas söetablett. Enamasti on kõik olnud hästi :)