Kus puhata närve?

Hei! Kus soovitate puhata närve? (klassikaline läbipõlemise case, keskastme juhi näitel)

aeg: 3 nädalat oktoobris seltskond: üksi lisainfo: algusega Londonist

sisu: tahaks puhata, veits lugeda, mõtleda, jalutada ja ujuda

Aitäh soovituste eest!

Kuna elan Eestist eemal siis teeks seda kindlasti Eestis. Haapsalus näiteks. Või Toilas või Kablis või Soomaal või Värskas.

Ma ei küsiks "kus?", ma küsiks "kellega?".

Aga kui vastus on tõesti "üksi", siis ma leiaks koha, kus oleks ühekorraga ilus ja füüsiliselt raske. Või vähemalt põnev. Õpiks ära mingi uue spordiala (erinevat sorti -surfid või -suusatamised), matkaks kusagil karupõrgus, läheks viskaks farmis sitta, oleks mingis arenguriigis vabatahtlik.

Kuidas saab praegu, aprillis, küsida oktoobrikuise läbipõlemise kohta?

Kusagil üksi jalutamine annab minu arust liiga palju aega ja toob kaasa sundmõtted ja on seega närvide puhkamise vastand.

Üldiselt johhaidii'ga nõus, oktoobris veel mõnus kuldne sügis. Kui teemapüstitaja tahab siiski Londonist soojale maale põrutada ja tegeleda nende tegevustega, mis eelnevalt kirja pandud, siis mina lendaks mõne brittide tsharterlennuga Kariibi saartele, näiteks St.Lucia'le, või siis Tobagole, jne. Ise olin eelmine sügis-talv sarnase probleemi ees, kuid põrutasin siiski Mehhikosse Madridist, kuid kaalusin eelpoolnimetatuid kohti Suurbritannia kaudu. Mehhiko oli igati lahe (ja ma Kesk-Ameerikas ennem mitmeid kordi käinud), aga paraku mediteerimiseks aega eriti ei jäänud- kogu aeg pidin miskit tegevust leidma: sukeldumised, ajaloolised objektid, cenoted, jne. Kuna aega iseenesele oli ikka ka vaja, siis rentisin mõneks päevaks ühe eemaloleva bungalau otse Kariibi mere kaldal ja siis lihtsalt mõtlesin, snorgeldasin ja vahepeal ei mõelnud üldse mitte midagi, nautisin lihtsalt vaadet võrkkiigest:) tripp'ga ka nõus, aga üksi kuskil pärapõrgus matkata eriti ei soovitaks, siis juba kellegagi koos. Siinkandis, kus elan, jääb üsna tihti nn üksikmatkajaid mägedes olevatesse rahvusparkidesse kadunuks, ka kogenuid. Samas, ise matkan sageli üksi:)

+1 tripp'le.

Keskastme juhi - või ükskõik kellegi poolt ei ootaks kuid ette planeeritud läbipõlemist, kuigi siinkohal ei ole see vast case ja läbipõlemis tunne juba käes, seega peaks sellega ikka tegelema kohe preagu, et see esiteks ei süveneks ja teiseks ei mõjutaks tulevasi tegemisi/olemisi.

Aga teemakohaselt soovitaks alustuseks kasvõi nädalavahetuses kuskile countryside'i minna. Arvutid ja telefonid koju jätta. Kui tõesti ennem ei leia aega kui oktoobe ja 3 nädalat siis võta kätee ja lenda Taisse! - Kuskile väiksemale mitte nii turistidest üleküllastatud saarekesele. Rendi kaheks nädalaks bungalow rannas ja saad kõik: puhata, palmi all võrkkiigus lugeda, mõtiskleda, jalutada ja ujuda.

Minu puhul töötab sellise puhkuse juures hästi mudel - esimesed 7-10 päeva hästi aktiivne ja füüsiliselt väsitav "puhkus" võimalikult huvitavate looduse- vm vaatamisväärsuste juures. See hoiab "video" töös (pildi töötlus võtab palju ajuressurssi) ning õhtuks on ka keha väsinud. Peale intensiivset algust tuleb ka vedelemine juba üsna hästi välja.
Viimatine Venezuela reis oli väga hea kombinatsioon ning kunagine Tai- Cambodia sarnane.

Kui tahta täitsa üksi olla (mis muideks pole üldse hirmus), siis näiteks tuletorni-puhkus Horvaatias http://www.lighthouses-croatia.com/ või kaugemal http://lighthouse.cc/links/overnight.html. Võimalik nii mõtelda, lugeda, jalutada kui ka ujuda :)

Kui tahad olla üksi ja tunda end muust eemal, siis parimad kohad, mida julgeksin soovitada on kindlasti Zanzibar või Bali. Mujal ma ei ole tundnud end nii nagu seal. Sa saadki keskenduda endale, keegi ei käi sulle midagi pähe määrimas, kliima aitab laadida "patareisid", loodus on fantastiline jne. Tulles tagasi oled 100% nagu uus inimene.

Suur tänu kaasa mõtlemast! Jah, põhiline küss ongi selles, kas tasub loota meeleparanduse toimumisele üksi rahulikus kohas või peaks tõesti a la sõnnikut loopima.

Kui tuleb veel soovitusi maailma erinevate nurkade kohta, olen avatud!

See on väga arusaadav, et kui inimene tunneb põlemist, aga enne oktoobrit puhkust ei saa, siis ongi nüüd sobiv aeg planeerida. Natukene kahtlen tavalise rannapuhkuse efektiivsuses, eriti kui mobiil ja internet on käeulatuses. Sisustamata ajal hakkad kergesti mõtlema just nendele asjadele, millest tahaks eemale. Võib-olla tõesti maailma teise otsa siis. Ka tuletornipuhkus tundub huvitav. Pakun veel matkamist Hispaania palverännuteel (trip.ee-st saad lugeda), kui koos ujumisega, siis võta Põhjatee. Igapäevamured ununevad täiesti. Paljud matkavadki seal üksinda. Kui tee peab Suurbritannias algama, siis palun väga, Via Francigena, algus Canterbury ja lõpp Rooma, vali sobiv lõik. Loe sellest näiteks The Times, Saturday August 28 2010, The pilgrim path to Rome, Faith Register, by Brian Mooney.

Vaata, imelik, meeleparandus peaks tulema vist nii üksi kuskil saarel joogatades, või ka näiteks metsas (jah, internet ja mobla tuleks unustada), või siis hoopis räigelt mäkke rügades. Mind aitab viimane variant ka, eriti, kui terve päeva ümiseb peas mingi viisijupike, näiteks Fix'i repertuaarist: "kui on raske mäkketõus...", või siis mingi loll tudengilauluke, näiteks "olen lõbus matkasell, kel p...st tilgub moosi, otse tuhatoosi...". Kui nüüd tõsisemalt rääkida, siis eelpool soovitatud palverännaku tee ("Camino de Santiago") oleks täiesti mõeldav variant.

Mina saan reaalselt puhata ainult siis, kui olen kodust väga kaugel ja iga päev on erinevaid tegevusi, avastamisi jm täis. Kui ma juhtun oma puhkusel liiga palju niisama tühja aega veetma (ehk siis a´la mitu päeva mitte-midagi-tegemist kuskil rannas), siis mu mõtted hoopis liiguvad töö ja muude asjade peale tagasi - sest olen harjunud olema hõivatud.

Kõige parem puhkus, mis laseb mul täielikult välja lülituda ja mitte mõelda ja reaalselt ka aju ja närve puhata, on kaugel maal (minu jaoks mõni Aasia maa), kus ma iga päev külastan erinevaid huvitavaid kohti, kohtun huvitavate inimestega, panen ennast erinevate asjadega proovile jm. Ja tean, et ma ei saa mitte midagi teha nende asjade osas, mis toimuvad Eestis. Ehk siis ma ei loe meili, ei käi Facebookis, ei helista ega võta kõnesid vastu. Ideaalne. Uni tuleb reeglina kl 9 paiku ja magan nagu beebi:) Tööle naastes on uskumatult palju ülipositiivseid mälestusi ja meel puhanud.

Viimasel reisil avastasin ideaalse koha, mis minu puhkuseks vajalikku sisaldab - Myanmar. Seal pole roamingut ja seega telefon ei levi, internet kas ei tööta või venib sellise kiirusega, et üle paari parrilauselise kirja kodustele kirjutada ei saa - uudiste lugemisest rääkimata:) Kultuuri on rohkem kui küll, inimesed väga mõnusad, toit hea, õlu super. Ideaalne!