Kohe paluti piloodikabiini ??? Kahtlen...

@tohoh

Kus on kirjutatud, et piloodikabiini paluti?

Need korrad mida mina olen näinud, tuleb piloot reisija juurde, teevad oma väikse vestluse ja kõik. Aegajalt käivad lennusaatjad küsimas, kas kõik on korras, kas soovite tekki, et end hubasemalt tunda.

Mürasummutavad kõrvaklapid on jah imevahend:) Mul ei ole küll väga suurt hirmu aga olen lennanud läbi kohutava äikesetormi nii, et ma ei saanud midagi aru. Vaatasin iPadist Big Bang Theoryt ja naersin sel ajal kui teised nukid valged lennukiistmetest kinni hoidsid. Abikaasa kutsus mitmeid kordi lausa korrale. Seega leia mingi sari mida osa-osa otsa vaadata ning keskendu sellele. 

Vein muideks võib asja hullemaks ajada, natuke napsusena kiputakse pigem üle mõtlema. 

Ja teine kasulik nipp. Loe palju lennumehhaanika ning tehnika kohta, kuidas lennuk õhku tõuseb, mida tähendab üldse turbulents, miks see tekib ja mida poloot teeb sel ajal jne. Selle taga on nii loogilised ja lihtsad seletused ning sa saad aru, et karta ei ole tegelikult midagi:) Teooria teadmine aitab.

Kui see lohutab, siis turbulents ei sõltu lennufirmast vaid mis õhuvoolud parasjagu liikumas on. Seega võib juhtuda seda nii kallite kui ka odavate lennufirmade puhul. Samas minu teada pole ükski lennuk veel ainult turbelentsi pärast alla kukkunud, seal ikka muud probleemid olnud. Turbulents on põhimõtteliselt nagu autoga kruusateel sõitmine - raputab kõvasti aga tegelikult midagi ohtliku selles pole. Suured lennukid reeglina on muidu stabiilsemad küll kui väiksemad. 

Olen üle suure lombi päris palju lennanud ja mäletan, et kui Brasiiliasse lendasin, siis oli küll keset ookeani päris korralik turbulents. Ise lendamist ei karda, aga siis läksid küll mõtted selle Rio De Janeiro - Pariis lennule mis aastaid tagasi alla sadas. Aga peale poolt tundi korraliku rappumist rahunes lennuk maha ja kõik oli jälle hästi. Seega ei tasu üle mõelda, lennuõnnetusi juhtub ikka üliharva, samas kui turbulents on täiesti tavaline igapäevane nähtus.

Turist: ...Isegi piloodiga rääkimist on paar korda pakutud, aga ma pole julgenud minna...

Minna kuhu?

Tohoh, mitte "kuhu" vaid "mida tegema", ehk siis rääkima ei ole julgenud minna.

Mina olen mõelnud, et lennukis võiks õhkutõusmise ja maandumise ajal muusika kõvasti mängida, selle asemel, et tuled ära kustutatakse. Ma arvan, et see tulede kustutamise ja turvavööde müsteerium ongi see, mis nõrgema närvikavaga inmestele lennuhirmu põhjustab. Isiklikult soovitan samuti häid kõrvaklappe meeldiva muusikaga ja head raamatut või näiteks nutiseadmes sudokut nendeks hetkedeks, Päikest ja pole seal midagi peljata.

Karvane ja kole - just, kuhu minna? Ega piloot pole stjuardess kes kolab lennukis ringi. Isegi WC-sse minekul VÄGA ranged reeglid. 

Aga eks neid lennuintsidente ikka tuleb ette, iseasi on tõenäosus. J akui juhtubki on adrenaliin juba nii üleval, et ei olegi enam hirmu. Pauk on nii tugev, et ega piinu ka pole eriti.

Teemaalgataja hirmu tegelikult tajun - ise ei osanud pikka aega ujuda ja tundus mõistetamatu ning paanikat tekitav, et  jalad põhja ei ulatu. Praegu ka ei taha vahel pead vee alla panna. Lendamine samas on alati olnud fun, vahepeal, kui liiga palju sai, muutus pigem tüütuks, aga selle probleemi õnneks koroona lahendas :) "Nalja" on saanud üksjagu - Argentiinas lendasime läbi äikesetormi nii, et ka lennusaatjad olid näost valged, ja maandudes pobisesid: "vabandust, et teenindust ei olnud..."; korra Amsterdamis oli tuul ja vihm selline, et lainer põhimõtteliselt kolmandiku maandmisrajast külglibisemises; kord Püreneesid ületades raputas ikka tubli pool tundi nii, et tuli mõte - need tiivad vist küll varsti küljest ära tulevad... Arusaadav, et see jutt muidugi ei julgusta, aga vahest siiski pisut julgustab statistika ja mõtlemine paratamatusele, ning suurematele ohtudele, mida maa peal tuleb ette igal sammul. Astronoomilises plaanis põrutab maakera 30 km/s läbi tühjuse, aga keegi ei pane tähelegi, kõik on ära harjunud....

Vastaks nüüd piloodi vaatevinklist. Olen lennanud väikeste ja suuremate lennukitega, lühemaid ja pikemaid otsi. 

Tugevat turbulentsi võib juhtuda igal lennul.  Maa lähedal on turbulents kas tuule tõttu, eriti kui lennujaama lähedal kõrgem mets / mäed. Lisaks soojadel päevadel tekitab turbulentsi maapinna ebaühtlane soojenemine. Päevasel ajal võib kuskil troopikas, nt Jakartas või Ho Chi Minh Citys maandumisel alati turbulentsi oodata. See on tavaline ja vähemalt pilootide vaatevinklist ei miskit erilist.  Palju "huvitavam" on maanduda/õhku tõusta kuskil mägede lähedal ja tugeva tuulega.  Youtubest kindlasti leiab häid videosid Madeira Funchali lennujaamas tuulise ilmaga tehtud maandumistest.  Ka sellist turbulentsi oskame oodata.

Natuke huvitavam on lennata üle ookeanite, kus tavalistel lennukõrgustel üldjuhul puhuvad tugevad tuuled (jugavoolud) . Jugavooludesse sisenemisel ja väljumisel võib kohati päris korralikku turbulentsi olla.. Me näeme prognooskaarte ning oskame ka seda oodata, samas prognoos ja tegelikkus väga tihti 100% ei ühti.  

Võin oma 10 aastase karjääri jooksul vaid vast kahe käe sõrmedega kokku lugeda kordi kus turbulents on nii tugev olnud et võib kategoriseerida "severe turbulence'ks".  Ja kuskil 50% kordadest oleme ka selleks täiesti valmis olnud, ehk siis meid on kas ette hoiatatud või näeme aknast, et miskit head ees ootamas pole :). 

Nagu ka eelmised vastajad on maininud, lennukitega miskit ei juhtu turbulentsi ajal, lennukite disainitud G vastupidavus on väga kõrge.  Meie omaltpoolt üritame kiiruse maha võtta ning reisijad läbi mikrofoni maha rahustada. 

Keegi mainis, et eespool istudes turbulentsi nii väga ei tunne. Sellega mõneti nõustun, ise soovitaks võimalikult tiibade lähedal istuda (seal on lennuki  "centre of gravity" ning ehk ka turbulentsi vähem).

Eestis oli mingi aeg foobiate sari, kus keegi lennuhirmust jagu saada üritas, lendas Saaremaale ja tagasi . Ei mäleta täpselt, mis sarja nimeks.

Tean, mida tunned! Vaevlen vahelduva eduga sama asja käes. Lapsepõlves Kärdla Tallinn lende tehes kangestusin hirmust ja ei suutnud kuidagi lennukitrepist üles minna, rääkimata sellest, et ma ei lubanud oma vanemal ennast istme peal liigutada, sest äkki siis lennuk kukub alla. Aja jooksul see hirm kuidagi taandus. 

Peale pikki aastaid otsustasin sõita Iirimaale. Ostsin piletid ja siis hakkas kõik otsast peale. Nägin pool aastat enne lendu igal öösel, kuidas ma lennukiga alla kukun. Lendamise päeval istusin lennukis ja minus oli suur rahu, ilmselt olin öösiti selle hirmu ära põdenud. Selle lennuga tajusin, et mulle meeldib ikkagi tõeliselt lennata ja päädis see ühel hetkel isegi sellega, et tekkis mõte stjuardessiks saada. Õnneks või kahjuks seda ei juhtunud. Lendasin pikki aastaid ja nautisin seda kohe väga, nii lühikesi kui pikkasid lende. Kuniks mõned aastat tagasi üle Atlandi koju tagasi lennates jäime millegi kätte, mis kestis kokku 3h ja mille käigus said aru, et piloodid ei loe ajalehte, vaid teevad väga kõvasti tööd. Ma olin täiesti kindel, et me kukume alla. Aga nagu keegi eelkirjutaja ütles, et sul kas on õnn või ei ole. Ja ma isegi ei tea, mida ma kartsin, kas seda, et kui peaksime alla kukkuma, ei leita meid kunagi või seda kukkumist ennast. Igal juhul oli lennujaamas vastas 5 ekipaazi, kes hakkasid koheselt lennukit kontrollima. Eks see oli see tõdemise koht, et vist tõesti vedas. 

Lubasin omale, et ma ei lenda nüüd kohe tükk aega üle Atlandi. Kahjuks tekitas see aga uuesti ka lennuhirmu, tegelikult küll turbulentsi hirmu, sest tõusu ja maandumist ma naudin ja ei karda. Tundub veider, aga selle hirmu juures olen ära vaadanud enamus Lennukatastroofide seriaali osad ja see võtab veidi pinget maha. Lennukis olles lasen omal järjest peast läbi, mida piloodid parasjagu teevad ja mis protseduur peaks olema käsil. 

Nüüd veebruari alguses ootab taas ees lend üle Atlandi ja ma tunnen, kuidas iga päev hiilib hirm järjest lähemale. Käis ka mõte peast läbi, et jätaks äkki ära, aga soov maailma avastada on nii suur, et tuleb see kuidagi üle elada.

Kõige olulisem, teemaalgataja palun jaga kogemust peale lendu, kuidas oli!

Eurowings loodetavasti nüüd kontrollib oma pilootide vaimset tervist ka põhjalikult. Alati on lohutus, et ei jää pikalt vaevlema nagu autoavariis võib juhtuda

Ma täiendaks "margus.k" postitust.
Kui teil on lennuhirm, siis ärge avariiväljapääsu juurde istumist broneerige!

Jaa, kindlasti annan teada, kuidas läks. 

Minul tekkis lennuhirm tegelikkuses ühest väga “halvast” lennust. Oli väga halb ilm, turbulents. Lennuk sisuliselt kukkus pool tundi jutti ja vahepeal raputas nagu traktor põllul. Inimesed hakkasid haarama eesolevate toolide seljatugedest ja võeti välja ka hädaolukorra n-ö kaardid, mis istmete taskutes. Lennukis oli vaikus, ka piloodid midagi ei rääkinud. Lennusaatjad istusid ees rihmad kinni ja olid samuti näost valged. Kui lõpuks maandusime, siis öeldi väga vaikselt, et ehk on teie järgmine lend parem. Enne seda lendasin täiesti rahulikult. Peale seda lendu ei istunud lennukisse ca 8 aastat. Nüüd siis olengi lühemaid lende viimased aastad teinud, kuna lihtsalt vaja lähetustes käia. Siiani olen saanud Xanaxi või klaasi veini abil need tehtud. 

Olen väga palju lugenud, vaadanud erinevaid materjale. Ükskord helistasin isegi lennukolledžisse ja rääkisin ühe õppejõuga. Veidi ikka on paremaks läinud ja euroopa lennupileteid nüüd ikka ostan juba rahulikumalt ja lähen ka. Hetkel ongi hirm jälle suuremaks läinud just pika lennu ja ookeani ületamise tõttu. 

Paistab, et tekkis ka väike vaidlus piloodiga rääkimisest. Mulle on tuldud ütlema, et kas te soovite piloodiga rääkida ja kui soovite, siis hea meelega võite tulla. Ma siiski arvan, et piloot oleks selleks ajaks kabiinis välja tulnud ehk sinna ette lennusaatjate juurde. Vaevalt mind kabiini oleks juhatatud :) Pakkunud on Finnair ja Nordica. 

Igatahes panen kõik teie kirjutatu kõrva taha ja proovin hakkama saada :)  Saan ju ise ka aru, et see kartmine midagi ei aita ja on suisa tobe :)