Reisi alguseks:

Meie Isa, kes Sa oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.

Ja reisi lõpuks sama ;)

Nojah, Eesti Piibliselts oligi veel puudu. Järgmiseks tuleb Harri Kingo ja asi on konkreetselt perses.

Minule pole lennusõit kunagi meeldinud.Aga peab,kui reisida tahad!Ja eriti andsid kaasa sellele minu hirmule Egiptist tuleval tšarterilennul väga "targad" kommentaarid tagareast,meenutades lennuõnnetusi ja siis, Tallinna kohal, oli kommentaar, et nii metsiku kiirusega läheneda stardirajale...Ühesõnaga, minge te kõik oma arvamustega, mina reisin ikka,sest ilma lennumasinata ei saa!

Mind iseeneest ei häirinud, aga muigama pani küll viimane lennusõit. 15 min peale lennujaamast lahkumist õhus, kui kustus turvarihmatuli tormas 2 inimest peldikusse. Esimese 3 min jooksul oli seal käinud või järjekorras juba 5 inimest. Ei usu, et niipalju haigeid on meil. Võib-olla oli see juhus.

Kõikvõimalike lärmitekitajate vastu aitavad hästi kõrvatropid või -klapid. Haisudega on keerulisem ja mõni parfüümilemb võib olla päris õudne naaber: pärast paari tundi roosipõõsas on peavalu garanteeritud. (Aitäh, lennujaama parfüümipood!) Eraldi võistlusklassi tuleks liigitada teismeliste rootslaste klassiekskursioonid. Nendega ühte transpordivahendisse sattumine võib kujuneda väga koledaks. P.S. Lennata meeldib mulle väga ja kõigega, mis vähegi õhus püsib.

Esmakordselt oma elus kohtasin eelmisel nädalavahetusel lennukis oma naabertoolil inimest, kes tõesti paaniliselt lendamist kartis. Inimene ohkis, värises, silmanähtavalt kattus üleni higiga, näost punane, oigas kõva häälega ja väänles toolil, surus kramplikult küüned esiistme seljatoesse või siis istmetevahelisse käetoesse. Alguses ma arvasin, et tal on mingi raske haigus. Aga selgus, et ta lihtsalt kardab lendamist. 2,5 tunnise lennu ajal unustas vaid natukeseks ajaks oma oigamise ära, kui minuga vestles. Niipea kui talle jälle meenus, et oleme ju lennukis, hakkas jälle oigama. Lennu lõpuks hakkas ära tüütama. Selle jaoks on minu teada olemas klassikalise või mitteklassikalise meditsiini võimalused, mida võiks probleemi puhul kasutada.

-> marks66 Kirjutasid "12. “High-mile” klubi naabrid."

Kas kõik toimus kohe kõrvalistmel?

naabrimehele: ei, eesistmel, st. rida eespool:)

;ina paigutaks sinna nimekirja esmalendajad, kes tahavad oma rumalust hààlekalt ja ikka kogu lennuseltskonnale kuulutada.. Ma saan aru, et kunagi on ikka esimene kord, aga inimesed, kes hakkavad okseteemalist juttu ajama juba lennujaama vàravas oodates, on minu jaoks kòige ebameeldivam lennuseltskond ùldse. Ma lendan tihti ja ei ole ma ùhtegi reaalset oksendajat kohanud, kuid selliseid ikka aegajalt leidub, kes tahavad adreka enne lendu nii endal kui teistel lakke kùtta ja jututeemadega sùdame pahaks ajada.

Inimesi on igasuguseid. Ikka juhtub, et keegi haiseb; et laps karjub jne. Aga ega see ongi nii, kui palju inimesi on koos ja kõik peavad oma istmetel oma naabri kõrval istuma. Tegelikult on lendamine väga tore ja ega siis iga kord ei satu sinu kõrvale vastik naaber.

Plaksutamine lennukis on minu arust väga lahe ja see näitab, et inimesed on emotsionaalsed. Inimesed on küll harjunud, et ega lennukiga midagi ei juhtu; et mis sa ikka plakustad. Aga ma arvan, et kui lendur on teinud hea töö, siis võiks ikka plaksutada. Kui lähed teatrisse ja sulle meeldib etendus, siis sa ju ka plaksutad. Sama on lenduri ja lennukiga.

Ja ka mina ei nõusta minime'ga selles osas, et plaksutamine on Eesti&Läti teema. Olen lennanud päris mitukorda Soome siselende. Ja iga lennu lõpus inimesed tegid kohe suure-suure aplausi. See on ainult üks näide. Olen mujal ka täheldanud, et inimesed plaksutavad, kui lennuk maandub.