Lennujaamadest. TLL (kuid miks mitte ka teised)

Tallinna lennujaam on olnud viimastel aastatel tõeline õudusunenägu. Lufthansa ja seega ka kogu StarAlliance kuldkliendina olen harjunud, et ükskõik kus maailmas läbin nii check-ini kui ka turvakontrolli 10-15 minutiga, kuid Tallinn oli selles osas ääretult ebameeldiv erand: esiteks puudus ja puudub meil ka praegu eraldi turvakontroll eliitreisijatele (OK, kui päris eraldi turvakontrolli teha ei taha, tehku siis vähemalt eraldi ligipääs, nagu see on nii mõnelgi pool mujal, kus eliitstaatusega või äriklassi reisijad satuvad lihtsalt kohe turvasaba etteotsa) ja teiseks on olnud Tallinnas alati probleem sellega, et Business Class check-inis istuvad näitsikud justkui ei tea, KELLE jaoks nad seal letis istuvad ja teenindavad reisijaid valimatult. Mujal maailmas saadetakse Business ja First Ceck-inidest joonelt minema kõik, kellel selle kiirema teenuse kasutamiseks õigust pole – meil aga on olnud inimene, kes on maksnud selle eest, et omab kiiret ja takistusteta eriteenust, sunnitud ootama sabas koos economy-reisijatega. Me ei ela sotsialismiühiskonnas, kus justkui kõik on niikuinii võrdsed (ehkki ka seal see 100% ei kehtinud). Mingisugustki kriitikat ei kannatanud varem ka lennujaama poolt opereeritav lounge..

Nüüd, pärast uue osa avamist, lennujaama külastades saab rõõmuga tõdeda, et asjad on asunud paranemise teele! Lounge on juba täiesti OK (Linda-loungeks vist kutsutakse) ja ka lennujaama lennuoote osa on asunud meenutama tipplennujaamu nagu näiteks ICN. Ok, miniatuursel kujul muidugi. Aga mis lonkab ikkagi kahte jalga korraga, on turvakontroll – kus ikkagi puutub “Priority access” ja turvatöötajad on “püüdlikumad” (loe: norivamad), kui isegi Ühendriikides. OK, Tel-Avivi omad on võib-olla veel hullemad. Must häbiplekk meie ilusal lennujaamal.

Korrektsemaks on muutunud ka check-in (ei tea, kas on mõju avaldanud ka kasvatuslik tegevus – olen igal varasemal korral neile meenutanud, MIKS ja KELLE jaoks on olemas äriklassi registreerimislaud).

Igal juhul on TLL lennujaam muutunud paremaks. Way to go!

to Naabrimees See oleks lausa ideaalne! Kuid nõuaks väga suurt koostööd nii lennufirma kui ka lennujaama (või siis maapealse teeninduse pakkuja) vahel ja väga kahtlane kas selline asi kunagi teoks saab.

Rauli juttu on natuke piinlik lugeda.

Kui kõik see kapitalimsi mütoloogiline üleinterpreteerimine kokku segada snobistliku enese sisekompleksidega(mis väljendub siis "nõudlikus" ja "kriitilises" suhtumises maailma asjadesse), siis ei oskagi muud nõu anda kui mõtelda tõesti eralennuki soetamise peale.

Väliselt liberaalne, sisuliselt nomenklaturset ilmakorda tagaõhkiv maailmavaade ei ole mujal tsiviliseeritud läänemaailmas asi, millega eputada. See on aafrikas või kagu-aasias moes, keegi ei

....suuda sellist juttu uskuda euroopas.

Hea teeninduskultuur saab kujuneda terve, enesekindlate inimeste olemasolul.

Olen nõus, et Eestis on teenindusega halvad lood, aga siin see uba ongi, et elades Eestis, ei sa ennast siit täielikult välja "kirjutada" või "mõtelda".

Ja et ei tekiks vääritimõsitmist - asi ei ole rahas, vaid selle kasutamises või vääritikasutamises. Jah, oma rahaga teeb igaüks, mis tahab, aga kuidas?

Küündimatult? Lapsehaiguslikult? "Laiasilmaringilikult"?

Meeldib see mulle või mitte, aga Raul-R-i jutus on iva. Kui on olemas preemiumklassi piletid ja ekstra lounge, mille eest reisija maksab oluliselt kallimat hinda, siis peaks olema talle tagatud ka parem teenindamine. Kui maksab autorendis kallima masina eest ja Sulle ikkagi antakse Hyndai Getz, siis oled õigustatult pahane. Sama käib ka muude asjade kohta siin elus, kui ma maksan lõhe eest ja saan räime, siis on mind lihtsalt petetud. Miks siis lennureisimine peaks olema midagi muud? Teevad ju lennufirmad ja lennujaamad koostööd, ka maksab tõenäoliselt preemiumklassi reisija lennufirmale lennujaamamaksude näol rohkem.

Olin siis tunnistajaks sellisele nähtusele, kus economy's polnud hingelist, aga businessis tekkis saba. Siis seal tagumine sisises eesseisijale, kes nägi suht "tavaline" välja, et oled vales sabas, kobi kõrval-counter'isse. Aga tuli välja, et eesseisija kah õiges kohas. Juhtus vist Prahas.

Kui eelisjärjekord puudub, siis ei ole midagi katki selles, kui teenindaja kutsub tavajärjekorra esimese enda juurde. aga kui eelisjärjekorras on inimesi, siis tuleb loomulikult neid enne teenindada. elementaarne. võiks olla vähemalt.

ise ei roni oma tavapiletiga eelisjärjekorda kiibitsema, küll aga on mind sinna kutsutud tavajärjekorrast. aga olen ka eelisjärjekorras seisnud, kuna terve lennuk oligi praktiliselt Business Class (suur rahvusvaheline mess lõppes, kõik sõitsid kodudesse).

kaasfoorumlane myre kirjutas oma kogemustest: Check-ini töötaja on omamoodi visiitkaart ja viisakas suhtumine kõikidesse klientidesse on ka nende jaoks oluline. Ja reisinud ja näinud olen ikka väga palju.

Iga reisija peaks teadma oma kohta ja kui ei tea, siis on teenindaja kohustus, viisakalt muidugi, talle see koht kätte juhatada ning mitte teha lihtsuse mõttes erandeid (v.a. eelkirjeldatud juhud, kui täiesti tühjalt seisev eliitreisijatele mõeldud lett kellegi ise ette kutsub).

Meenub nähtus ühes Indiast väljuvas lennukis, kus kaks hindu-mutikest ennast joonelt vabadele äriklassi kohtadele seadsid, sest need tundusid neile mugavamad ja olid sel hetkel vabad. Meeskond nägi kurja vaeva, et need, mitte ühtegi keelt omal väitel oskavad tegelased economysse kupatada. Ja kui nad ühestki pakutud sõnalisest seletusest arusaamisest keeldusid, juhatati nad sinna kättpidi. Ma usun, et keegi siin ei arva, et neil olekski pidanud laskma neile kohtdaele jääda (kohad, muide, jäidki tühjaks), sest töötaja on omamoodi visiitkaart ja viisakas suhtumine kõikidesse klientidesse on ka nende jaoks oluline. Mõni on rumalsuest vales kohas, mõni kätteõpitud juhmusest, aga see ei anna neile vabandust oma tegudeks.

Täpselt sama on ka preemumreisijatelemõeldud check-ini laudadega. Ja täiesti õige, hea hbert, kui mina (või kes iganes) on maksnud teenuse eest (mille hulka kuulub ka lihtsustatult öeldes mitte-ootamine), siis on normaalne, et maksnud isik selle ka saab.

Tõsi see on, et olen ka mina selles eelisjärjekorras pidanud seisma nii et ka kõik minust eespool olevad isikud omasid seal seismiseks õigust. Tuleb ka seda ette, kuid õnneks siiski harva.

mikromegas 11 aprill, 2008 - 11:53 arvas, et minu lähenemine peaks olema väga võõras Euroopas ringi liikuva inimese jaoks. Ei tea, kelle hulgas ringi liikumise käigus on selline arvamine kujunenud, kuid vaidlen sellele suuresti vastu. Proovige näiteks Frankfurdi lennujaamas kasutada ilma selleks eriõigust omamata kasutada teenuseid, mis mõeldud preemiumreisijatele -- ligigi ei lasta sellele!

Ma usun, et osadel inimestel on tegemist skandinaavialiku valehäbiga rikkuse ja/või parema elujärje suhtes. Mind on hakanud üha enam huvitama, kust on selline nähtus a la inimesed kõik võrdsed, rikkad peavadki andma suurema maksupanuse (ka protsentualse) ühiskonna heaks jne.jne. on tekkinud. Õnneks seda väga palju maailmas ei esine.

Ja nagu ütleb vana kõnekäänd: jõud ja jõukus pole kunagi häbiasjad olnud. Ei ole ilus seda teisi halustavalt nina alla hõõruda, kuid võimaluste varjamine on samamoodi tobe. Või arvab tõesti mõni teisiti?

Samas olen absoluutselt kindel, et ka elades Eestis, on kõige õigem mitte läbi sõrmede vaadaa teeninduse lonkamisele ja seda vaikimisi andestada, vaid tuleb oma rahulolematusest kõval häälel teada anda -- muud moodi see ebapädev teenindaja ei hakkagi õigesti käituma. Mina olen oma tähelepanekuid alati teenindajate osas avaldanud ja seisnud ka hea selle eest, et need õigetesse kõrvadesse jõuavad. Ja tuleb rõõmuga tõdeda, et vähemalt minu jaoks on teenindus nii mõnelgi pool paranenud (ja on tõesti kliendi jaoks tähtsusetu see stiimul, mis teenindaja on korralikult tööle pannud). Seega, end Eestist mitte "välja kirjutades" (nagu mikromegas kirjutas), vaid aktiivselt normaalseid tavasid juurutades, saame ka meie ehk lõpuks omal maal asjad korda.

"Mind on hakanud üha enam huvitama, kust on selline nähtus a la inimesed kõik võrdsed". Oletan, et see 100%-lise võrdsuse nõudmine on tulnud ikka mineviku ühiskonnast ja valitsenud ideoloogiast. Kuid arvan, et Euroopa kontekstis sa mõistad seda inimeste võrdsust valesti. Inimesetel on võrdsed õigused samas (stardi-)situatsioonis.

Stardisituatsioonis on Euroopa inimestel võib-olla tõesti õigused võrdsed, aga sealt edasi on võimalik neid kas ametipositsiooniga saada või juurde osta. Meie mineviku ühiskonnas oli ju kõik samamoodi - ainult, et igaüks ei saanud neid õigusi ka parima tahtmise juures juurde, ka osta mitte. Monarhiates ei ole ka stardisituatsioonid võrdsed. Mis puutub sellesse, et õigusi saab juurde osta, siis olen sellega päri. Kui tegemist on äri- või kommertsvaldkonnaga, siis on see ju loomulik ja normaalne. Jamaks läheb minu arust, aga, asi siis, kui minu ette järjekorda imbub mõni riikliku taustaga VIP kogu oma kaaskonnaga jne. olles ise silmnähtavalt ülemeelik ja silmnähtavalt veedab oma vaba aega. Kaaskonnas on seejuures, aga ka tursked kalapilguga kapid, kelle ees mõtlev inimene tagasi astub. Sellist asja olen muuhulgas kogenud ka ntx TLL-s, Heltermaa sadamas, tänavuse Otepää MK-etapi külalistetelgi supijärjekorras ja ka tribüünil, isegi Coca-Cola Plaza popkornijärjekorras jne.

Siukeste korrumpeerunud "vippide" vastu aitab üsna hästi ajakirjandusele teavitamine.

Sisenedes võtab iga reisija vasu isiklik assistant, kes jääb reisija käsutusse kogu terminalis viibimise ajaks. Ülimalt viisakalt selgitatakse pakutavaid võimalusi ning palutakse enda kätte pilet ja pass – ni check-ini kui ka piiriformaalsused korraldab seesama “personal assitant”. Turvakontrollis ei ole mitte mina see, kes peab oma läpaka kotist välja võtma, vaid urvakontrolliametnik küsib viisakalt, kas ta tohib ehk seda ise teha (ka lindile tõstab kohvri turvaja). Läbides turvavärvad, hakkavad need ootuspäraselt (tänu kingade kannas olevale anti-shock vedrule) piiksuma. Minu meeldivaks üllatuseks järgneb sellele turvajapoolne vabandus (!) ning kiiresti otsitakse põhjust käsimetellidetektoriga. Eimingit tüütut kingade jalast võtmist ega muud taolist. Terminal ise pakub meeldivat avarust ja palju ruumi – ei ole “crowded” nagu kahjuks suur hulk äriklassilaundže, tavaootesaalidest rääkimata. Minu käsutuses on a la carte restoran (kõik muidugi juba piletihinnas), kusjuures kuigi on eraldi korralik restoraniosa, pakutakse kohe, et süüa võin, kus iganes soovin (kasutan seda võimalsut mõne tunni pärast). Lisaks a la cartele, milles valmistatud roogadest 3 proovides võib julgelt öelda, et koka- ja serveermiskunsti tippteosed, on ka suure valikuga puhvet, millest küll enda mugavuse nimel on mõttekam lasta endal meelepärast tuua, kui ise minna. Olles lõunasöögiga magustoiduni jõudnud, tuleb mind oma hoole alla saanud assistant, kes ulatab mulle tagasi re-check-initud pardakaardi ja pakub lahkelt nende n.ö. hotellituba (neid on mõned), kui peaksin soovida mõneks tunniks tukastada. Pardakaardi kohta aga lisab, et seal toodud “Boarding time” üle ei pea ma muretsema – see ei kehti mulle, kuid süsteem trükib selle kõikidele pardakaartidele Kõik kasutatud teenused on tipptasemel. Olles mõnusalt lõõgastunud, interneti vahendusel tööd teinud (internet tasuta) ja meeldivalt ning korralikult söönud, on aeg jõudnud märkamatult hetkeni, kui minu Hong-Kongi suunduva lennu väljumiseni on jäänud napp 20 minutit. Minu juurde tuleb personal assistant, kes vabandandes, et mind järsku hetkel segab, annab teada, et minu lend on kõik tavareisijad (ordinary passengers) juba pardale võtnud ning oleks tore, kui ka mina lähema 5 minuti jooksul võiksin kaasa tulla. Mis saab mul olla selle vastu! Laskume liftiga allkorrusele, kus minu juurde tuleb piirivalveametnik, ulatades mind naeratusega nimepidi kõnetades minu passi ja soovib imekena lendu. Mind saatnud daam “annab mu üle” mustas ülikonnas autojuhile, kes MB limusiiniga mu lennuki juurde sõidutab ning seejärel pardale saadab. Olen oma olemuselt väga nõudlik reisija, kuid selle kogemuse hindeks mõistan panna vaid 5+.

Tegemist ei ole unenäoga, vaid Lufthansa First Class Terminaliga Frankfurdis. Ainus, mida selle mõistliku luksuse kasutamiseks vaja, on Lufthansa lennuki (no code-sharing!) First-I pilet või HON staatus.

Kas sul on see HON staatus olemas? Kas see on püsiv staatus (aastamaksuga)? Kas see on seotud konkreetse lennufirmaga?

Tegelikult sa võiksid kirjutada sellisest võimalusest artikli reisiajakirja Go Discover või luks-suunitlusega Äripäeva lisasse Visoon.

Vale koht selliseks mureks, tuleks pöödruda otse lennujaama või siis lennukompanii poole. . Nagu teada, CRM ei tööta Eestis ja ei tööta ka paljudes teistes kohtades. Kogu point ongi selles, et kliendid ei ole võrdsed ja tavareisija, nähes VIP teenindust, soovib ka sinna klassi püüelda...

Ei, HON ma kahjuks ei ole, olen SEN ;) FCL teenuseid kasutasin First Class reisijana.

Raha eest HON staatust osta ei saa, selleks tuleb kahel järjestikusel aastal lennata kokku 600 tuhat miili. Küll aga saab raha eest osta Firsti piletit. Või piisava miilikonto olemasolul end sinna upgradeda.

Seda lugu kirja pannes mõtlesin, et toon siin lihtsalt ühe võrdlusmomendi tavaelust neile, kes aravavad, et kõik inimesed ikka peaks olema võrdsed ja et mis seal siis ikka, kui mõni kuskil 20 minutit ootab.

Ma arvan, et sa käsitled või tõlgendad inimeste võrdsuse mõistet valesti. Mina arvan samuti, et kõik inimesed on võrdsed ja see on seotud pigem inimõigustega ja õigustega, mis on muude seadusega määratletud. Mul on sinuga võrdsed õigused ja sinul minuga.

Kuid sinu juhtumi puhul on tegemist teenusega ja sellisel juhul ei saa inimeste võrdsuse mõistet nii käsitleda. Sinu juhtumi puhul on määratud sihtgrupp. Olen 100 % veendunud, et sa soovid või eeldad, et sind koheldaks samaväärselt teistega sellest sihtgrupist.

Vähemasti Eestis ja muus arenevas postsotsialistlikus maailmas on vist kergem olla pisut leplikum ja kohaneda veel pooltoore kapitalistliku ühiskonnaga, kui üritada seda ühiskonda enda järgi vormida. Siin võib rusikaga lauale tagudes oma õigusi taga ajades ainult suurendada teenindajate vimma su vastu, mitte saavutada parimat teenindust. Eeldan, et Sa pole enam 20-aastane. Katsu siis mõista sellist noorukest kunstküüntega teenindajatibi, kes ei saa aru, mida mingi penskar või kõbi ülbitseb, kuna tal on ju selletagi raske töö, ntx sõrmenukke abiks võttes arvutiklaviatuuri valitseda. Ja ega tema pruugigi süüdi olla arvestades meil valitsevat ebatervet situatsiooni tööturul ja sellega sageli kaasnevat juhtkonna läbi sõrmede vaatamist alluvate küündimatusele, lohakusele või pohhuismile. NB! Sinusuguseid on meil veel vähe ja süsteem ei suuda veel kohaneda. Ise üritan küll end mitte häirida lasta sellest 20 minutist. Elan üle. Mujal maailmas ju asjad üldjuhul toimivad, seal saan oma staatust nautida, kui mul selleks soov peaks tekkima.

Minu staatus on olla vaba raamidest ja stampidest. Olen 40-ne jäärapäine individualist. Mu elujärg võimaldaks tegelikult ära seedida first classi kulutused nii eraisikuna (ma tegelikult siiralt kahetsen, et seda oma viimasel puhkusereisil ei teinud) kui ka äriinimesena, kuid kasutan seda suht harva, samuti ei lähe ma alati first classi (kui olen selle ostnud) või priority passi lõundžidesse, kuigi võimalus ju on. Tegelikult õppisin ma ülikoolis geoloogiat, olen loomult t-särgi ja teksainimene ja kui ma poleks 8 aastat tagasi saanud saatuslikku jalatraumat, siis oleksin andunud seljakoti-telgireisija. Reisides ööbin enam 4* kui 5* hotellides. Mitte raha pärast - lihtsalt see kõrgema klassi teenindus pole minu jaoks nii atraktiivne, kui ma varem seda mittekatsetanuna tegelikult arvasin. Olen käinud läbi mitmed eluastmed vaesest joodikust üliõpilasest läbi teenindaja ameti kuni eduka ettevõtte omanikuni ja suudan siiani vajadusel laskuda ka sellesama teenindaja mõttemaailma taemele ja teda ka mingi piirini mõista. Samas respekteerin ma täielikult Rauli staatusega inimesi. Meie ühiskonna edukad ärimehed pole seda edu pärinud, vaid on üldjuhul self-made-manid. Väljendan lihtsalt seisukohta, et Rauli võitlus Eesti kõrgema klassi teeninduse nimel meenutab donkihoti oma. Pigem üritada olla pisut leplikum. 90% meie kodanikest ei mõista seda veel niikuinii.

OK! Viimastes premium-staatust puudutavates topicutes, kus olen sõna võtnud, olen pälvinud kaastrippijate kriitikat. Mis seal's ikka. Ju ma siis olen selle ära teeninud, olen ise ka kriitiline. Ma ei küündi Rauli tasemele, aga samas ei ole ma kaugeltki rahul meie teeninduskultuuriga. Sorry pika essee pärast, aga vast siis enam ei küsita, et mis mätta otsast ma siin mölisen.

ixxx esindab just seda ärimehe tüüpi, kelle vastu võib austust tunda. Edu sulle ja jätka ikka samas vaimus!