Vastasin ära, kuid ma ei oma selget ettekujutust Eesti rahvusköögist (-toidust).
Hakkasin vastama küsimustele ja siis tabasin end mõttelt, et andke andeks, aga ma ei ole sugugi kindel, et see mida meil eesti rahvusköögiks peetakse, seda ka tõeliselt oleks. Hapukapsad seapraega, verivorst, sült, kamakäkid (portugaallased uhkeldasid nendega kui oma rahvusroaga) - need kõik on ka teistel rahavastel menüüs ja mitte meilt mahaviksitud. Mis on rahvustoit? Vanasti, mil enamus rahvast oli paiksem, oli toiduks kindlasti see, mida elamisest maksimaalselt 10-50 km raadiusest kätte sai: juurviljad, teraviljad, kala ja toitumine oli väga ühekülgne, peaasi, et päris nälga ei jääks. Läänemaalt mäletan rasvast nõretavat pehmete seapekitükkidega paksu jahusousti, nii et lusikas seisis soustis püsti. Juba väljanägemine oli eemaletõukav, rääkimata söömisest, aga hinge hoidis sees. Pole näinud, et ükski rahvusrestoran seda pakuks. Kaerakile? Kaerahelveste puru lastakse hapnema, kääritatakse mitu päeva ja siis sellest hapuks läinud ollusest keedetakse hall mass, mida süüakse seapekikuubikutega. Karta on, et vähestes kohtades pakutakse seda, sest inimeste maitsemeeled on muutunud ja enam ei taha vana toitu (vanaks lastud toitu) süüa. Mis on Eestis selliseks rahvustoiduks, millist teistel rahvustel pole?
Kord siin, kord seal see rahvustoidu teema ikka kerkib ja mõne märkuse selle kohta võiks teha. Esmalt - meil on ikka väga sees selline suhtumine, et mingil eelmisel perioodil oli toit vilets ja vastik, toad pimedad, inimesed räbalates jne. Vt eelmine postitus. Vanasti.... Kui jätame 17.-18. sajandi viletsamad ajad välja, siis kõigil muudel teadaolevatel aegadel on meil siin toiduga täiesti OK olnud. Tõeline eesti asi on muidugi rukkileib. Kui keskajal oli üldiselt Läänemere piirkonnas kombeks kasutada muude lauanõude hulgas ka lihtsaid toidualuseid, siis tundub, et siinkandis tarvitati selleks küll ainult leiba. Eripära. Väga muistsest ajast võiks ka kopraliha söömist pidada suhteliselt lokaalseks lõbuks, koprad võisid 11. sajandil olla meie nokia, muuseas. :) Ja läbivalt kuni uusajani oli toit kindlasti mitmekesisem kui praegu - metsasaadused ja aia-põllusaadused suhteliselt võrdsemalt esindatud. Kohalik kala. Seenevärk, ehkki nüüd muidugi väga äädikaga, kindel kohalik asi. Eesti supikultuur on aegade jooksul muutunud, aga ikka võib osa sellest lugeda omapäraseks, kihistused skandinaavia-saksa 18. sajandist, lisaks hilisem vene (poola-ukraina). Huvitav on see, et juba alates 13. sajandist kuni 20. sajandi lõpuni ei võtnud siinsed elanikud toidus vene mõju külge. Balti aadel levitas seda mõju, aga lihtrahvatoitudes see esialgu ei kajastunud. Nt. venelastel kurk juba 13. sajandil (tuli kreeka poolt), meil alles uusaja alguses (tuleb läbi terve Euroopa ringiga) jne. Hirss - ei meie seda söö. :) Jne. Nojah, ma parem ei hakka sellest kõigest kirjutamagi.
P.S. vt. etnoloogist materjali kui huvi on - Aliise Moora tohutu mahukas uurimus: Eesti talurahva vanem toit.
Minu arust võtab see kirjutis Eesti (eesti?) köögi üsna hästi kokku: http://maitseelamused.blogspot.com/2010/11/eesti-kook-mida-see-endast-kujutab.html
Mul on kodus ka vana mõisaköögi kokaraamat - "Virtina kokaraamat", http://www.apollo.ee/virtina-kokaraamat.html Seda lugedes ei teki mitte küsimust "kuidas?", vaid "miks?".
Reaalne traditsiooniline Eesti köök on kört, kamajahu, karask, soolasilk ja parimates peredes ka soolaliha. Kõik muu on otsene laenamine muudest kultuuridest (põhil. Saksa, Vene, Skandinaavia), aga eks me peame haipima hapukapsast, seapraadi, suitsulesta, verivorsti, heeringat, kilu, sprotte, pelmeene, sõõrikuid ja kõrvitsasalatit oma köögina ja viina-õlut oma joogina, muidu pole turistile miskit maha müüa.
Sellest lähtuvalt ei hakanud ma küsimustikule vastama.
ixxx-ile kui reaalsust defineerida:"mida keegi oma eelarvamuste baasilt arvab" siis on traditsiooniline eesti köök muidugi kört jne ja muidugi olid eestlased nii tume rahvas, et elasid aastasadu ja ei osanud erinevalt muudest rahvastest mingeid oma toite kokku keeta vaid aina käisid mujalt neid oskusi laenamas või kui mõni võõramaalane tuli, siis uurisid tema käest, "aa kuda tede oskate niimuudu süija tettä?" :) Kahju, et oleme isegi meist põhjapool elavatest hõimuvelledest sedavõrd abitumad olnud. Palju ei julgeks korraga kördi ja kama kõrval menüüd rikastada, aga püüa suvel hankida üks naeris ja tuha sees ära küpsetada, selleks pole palju oskusi tarvis, ja ongi üks tuhandeaastatagune toit valmis.
Nujah, rahvusköök- teemast küll veidi mööda, aga ma siin just Gibraltaris diskuteerisin kreeklasest kohvikupidajaga, kes väitis, et näiteks hispaanlastel oma rahvusköök peaaegu puudub, enamus "laenatud"; hispaanlased läheksid selle jutu peale muidugi väga leili. Ja hispaanlaste paella on ju ka ainult teatud regiooni toit. Aga kui teemasse tagasi, siis eestlaste rahvusroog on teadagi...kes, mitte mis:)
to: passanger Asi pole mitte eestlaste tumeduses, vaid võimalustes, kliimavöötme eripärades ja iidses kohalikus tooraines. Pmst on kõik Euroopa rahvusköögid alguse saanud Vahemere äärest ja vastavalt oludele ja toorainele kohandunud.
Samas, olles päris kenasti kursis Eesti toitlustusemaailmaga ja "importides" sagedasti Eestisse persoone mujalt Euroopast võin üsna julgelt väita, et meie "rahvusliku köögiga" toitlustuskohad pole eriti tasemel ja meie "rahvustoidud" on tänu sellele pannud muulasi õlgu kehitama.
Hm, aga rahvustoit ei pea ju olema selline toit, mida üldse kuskil mujal ei tunta. Sõna "pelmeen" tuleb nt udmurdi keelest, aga rahvustoiduks on ta eri variatsioonides ju ka venelastele, tatarlastele, hiinlastele jne.
Võrdluseks, eesti keeles on paljud sõnad mõnest teisest keelest laenatud, need on omaks saanud ja me ei mõtle enam kust see sõna tuli. Samamoodi toiduga, see mis on omane, mis on kohalikust toorainest, ongi rahvustoit. Karrid on pigem nagu uuemat sorti võõrsõnad, aga hapukapsas on täitsa oma ja seda julgeks rahvustoiduks nimetada küll. Ja kuigi sugulus on tuntav, pole eesti hapukapsas päris sama, mis saksa sauerkraut, nii nagu "kleit" pole Kleid ega "kardin" Gardine.
Oma välismaa sõpradele olen pakkunud mh magusat kama, see on enamasti meeldinud. Hernesuppi, hapukapsa-põldoa suppi ja kruubiputru julgeks ka teha.
Andke mulle andeks,aga see igasugune poleemika Eesti rahvustoidu teemal on lihtsalt mõttetu .Eestis ei ole rahvustoitu!!! Ja miks? Sest me ei oska midagi taolist ei reklaamida,ega ka tõmbenumbriks teha.Me oleme selle aja ammu maha maganud, kui rahvustoidu teemale oleks pidanud tähelepanu pöörama ja seda turisminduses ära kasutama.Räägime siin verivorstist,kuid vaadakem ometi kui vähe aega on meil seda verivorsti söödud? Verivorst ei ole mingi rahvustoit-ta on pigem traditsioon -sööme ju seda peamiselt vaid jõululauas jne,jne. Ma ei tea,mida saaks teha,et meil oleks rahvustoit. Võib olla keskenduma vaid ühele kahele roale. Ei söödud ju vanasti seda mulgiputru üle terve eesti,ega kamagi jne. Ja üleüldse vaadake,millal need toidud massiliselt toidulauale tulid-vaesel nõukaajal,kui valik oli null. Vaadakem,kui vana on rahvus ja ,kui vana on meie nn. rahvusroad.
See, mida rahvas soogiks teeb paevast- paeva, see ju ongi rahvuslik kook. Eestlastel on iseloomulik suua palju suppi.Hernesupp veel eriti iseloomulik.Pole lounas seda kohanudki. Siin vaid laatsed muugil. Hispaanias on toit uldse mingi oskamatult kokku segatud lobi, kuhu topitakse alati seda kollast toiduvarvi. Samuti on Eestis tangud ja kamajahu,hapukapsad iseloomulikud.
flora toob lugemiseks lugemiseks toreda artikli,kuid me ei oska teha seejuures vahet vanade eestlaste söögiharjumuste ja tänapäeva söögiharjumuste vahel.Mis see siis on ,mis on kandunud minevikust ja jäänud püsima ka praegusel toidulaual? Ehk ainult must leib. Ei maksa kohe üldse rääkida kamajahust ja verivorstist-need toidud on meie toidulaual olnud väga lühikest aega. Aga ehk-mulgikapsad,mida sööme ju üpris tihti,kuigi see liha lisamine sellesse rooga ei ole ka, teab, mis ammune traditsioon. Aga siiski. Kama,soolasilk on küll juba meiegi seas pigem eksootika.Hernesupp oma esialgsel kujul ei sisaldanud küll kuidagimoodi suitsuliha,nagu tänapäeval oleme harjunud seda sööma. Isiklikun arvan ,et rahvusroog on pigem see,mida vanad eestlased tõid toidulauale tähtsamate pühade ja ürituste ajal. Ei söödud seda ungari guljassigi igapäevaselt.
No vot sellest Maalehe artiklist loebki välja, et see 200 aasta tagune toidulaud ongi meil juba unustatud. Ainus läbi aegade püsinud erisöök ongi leib. Sedagi ei armasta kõik tänapäeva lapsed enam süüa.